Jälle käsitöö.

Kui vanim tütar nägi õe poolt vanaemale tehtud pajalappi, siis õhkas ta, et tahab endale kaaaaaa. Ja kui ta nägi õele tehtud valgeid labakindaid, siis oli tal jälle käes kord õhata ;o)
Ja kuna vanimal tütrel on täna sünnipäev, siis võtsid õde ja ema end kokku ja tegidki talle kaaaaaaaaaaaaaaa. Palju õnne, kallis Kadike!

Kas viirpihlakas? Ei, pooppuu hoopis.

Niisiis, kuna eelmises teemas tuli see mind vaevanud küsimus taas päevakorrale, teen selle puu kohta eraldi postituse, ehk keegi teab, kellega tegu. Hetkel tema pildistamisest mingit kasu pole, paljad rootsud, nagu tavalisel pihlakal. Vanemast ajast on ka vaid mõned nadid fotod ja kuna ta siiani õitsenud veel pole, ei tea ka õievärvi. Kui need oksad vaasis lahti lähevadki, siis toatingimustes ka originaalset värvi nad kindlasti ei saavuta. Lisainfoks veel niipalju, et viirpuudele omaseid okkaid sel puul pole.
Lisaks teadmatusele, kes ta on, on tal ka ilmselt mingi teadmatu tõbi kallal, sest sügisel pruunistusid lehed enne ilusa sügisvärvi saavutamist. Just praegu tuli mõte, et võib-olla on sügisvärvi puudumine tingitud põhjaseinaäärsest kasvukohast, sest päikest saab see puuke imevähe ja sügisvärvus pidi olenema päikese hulgast, kuskilt meenub.

Deia abiga sai tuvastatud, et tõenäoliselt on tegemist hoopis Pooppuuga Sorbus intermedia.

Interfloora ehk sisetaimed.

Et õues lilled veel talveunes viibivad, kipub pilk ikka aknalaual ringi luurama. Seal õnneks päris kõik talveund ei tunnista. Tegelikult leidub lausa üllatajaid.
See rootsukeste punt küll päris üllataja polnud - et kukeharja Herbstfreude sügisesed lõikeoksad tütartaimi kasvatama hakkavad, teadsin varemgi, aga nende tillukeste päästmine kuivanud vanemate vahelt jäi seekord veidike hiljapeale. Noh, eks ole näha, kas nad jaksavad kosuda. Aga vot see õiepungaga varreke oli mulle küll totaalseks üllatuseks. Sain mõni aasta tagasi Kadakalt ühe amarüllise(vist!) tütartsibula. Minu imestuseks otsustas see ise suuremaks kasvamise asemel hoopis omakorda tillukesi tütarsibulaid toota. Kuna kõik veel liiga väikesed olid õitsemisele meelitamiseks (ehk sügavateks puhkeperioodideks), panin nad aknanurka teiste lillede taha kosuma ja "täis kasvama" ja suhteliselt unustasin nad sinna, vaid kastmisringiga ka neile vett eraldades. Nüüd aga koukisin poti ükspäev välja, sest märkasin leheotsi kuivavat. Ja sellist asja ma küll sellest 4-sentimeetrise läbimõõduga sibulast veel uneski loota ei osanud. Ma sain kunagi abielludes siia kolinuna ämmast jäänud pärandusena paar suurt ratsuritähe sibulat, aga need suutsin ilma igasuguseid õisi nägemata välja suretada :o(, kas nüüd siis on ka minu aeg käes? Hoian hinge kinni, kas ta ikka jaksab selle punga avada ja kas ma ikka oskan talle edaspidi piisavat hoolitsust pakkuda. Igatahes suur tänu talle selle pungagi eest!

Veel on mul üks pisike, kelle käekäiku ma hinge kinni pidades jälgin - dendrobiumipojake. Selle saamislugu algab sõbrannast, kes teadmatuses oma kahjurite käes vaevleval dendrobiumil äraõitsenud varred maha lõikas ja vaasi pistis. Igatahes sain ma temalt paar rootsu umbes kolme tütartaimekesega omale katsetamiseks. Ostsin orhideemulda, lõikasin rootsud lühemateks juppideks ja pistsin nad kuidagimoodi selle mulla sisse, proovides lehekodarikke pinnale jätta. Dendrobiumi kohta infot otsides leidsin, et talvel nad kastmist peaaegu ei tahagi, vaid õhuniiskust. Mõnda aega ma siis neid pritsipudelist piserdasin (algul ikka niisutasin selle mulla ka ära), aga 2 kuivasid ikka ära. Nüüd pole enam pritsida viitsinud (mu aknalaudadel on niiskust alati nii palju, et aknaservad higistavad), vaid paar korda olen mulla ära niisutanud. See üks on vastu pidanud juba üsna mitu kuud ja mulle tundub, nagu hakkaks ta õige vaikselt oma väikest varrerootsukest kasvatama. Aga see võib muidugi mu lootusrikka ettekujutuse vili olla. Igatahes lootusetu ta veel välja ei paista. :o)

Nüüd siis fuksiatest. Sain ma nad endale paar aastat tagasi üsna kogemata - taimevahetusel varrepistikutena pealekaubana. Suutsin nad küll ilusasti kasvama saada ja ka mõned õied ära näha, aga ületalvepidamisele ma ei lootnudki, sest eelnevaid kogemusi nendega mul polnud. Aga ega ma nüüd sügisel elusaid taimi surmale ka kohe ei määranud, vedasin õuest tuppa aknale. Ja nad elasidki eelmise talve enam-vähem ilusasti üle. Punasel, väiksemaõielisel oli ka suvel õisi peal üsna rohkelt, aga roosa oma teisel suvel enam õitseda ei tahtnud, vaid 1-2 õit näitaski. Samas olid väga lopsakad ja uhked (aga alustasid üsna hilja) neilt kevadel lõigatud võrsetest kasvanud taimed. Need kasvasid ka üsna suures keraamilises potis ohtra hea mulla ja väetisepulkadega, kuna vanad olid vaid tibake suuremasse potti pandud ja väetisepulki lisatud. Sügisel tõin nad jälle sisse, aga seekord jätsin ühe katseks trepikotta pööninguredeli külge rippuma (toas jäi aknalauaruumi väheks ka). Ja praeguseks on nad sellised:

trepikoja taimel on üsna kenad uued võrsed peal ja ka paar värsket pungahakatist (vahepealsed pungad kuivasid avanemata).
See lopsakas noorte roosade võrsete puhmas on jäänud köögiaknal peaaegu sama lopsakaks, vaid mõned lehed maha visanud. Õitses peaaegu jõuludeni ja nüüd on hakanud jälle uusi õiepungi tekitama.

Ka noori võrseid kasvatab ohtralt, olen juba terve pundi maha lõiganud ja vaasi pistnud, mitmel ka juured juba all.

Aga punane toaaknal (köögiaknaga samas kirde-idasuunas) on ikka kidur. Viskab maha peaaegu kõik lehed, siiski kasvatab aeg-ajalt paar õiepunga ka. Praegugi neid seal paar tükki (üks jäi kahjuks pildil pahasti aknaraami valgele taustale nähtamatuks). Ühesõnaga, ei ela, ei sure. Kurb on, et tal pole selliseid võrseid ka peal, mida noorendamiseks võtta.

See uustulnuk saabus noorima tütre sünnipäevale ja teeb rõõmu teise õievarrega, mis esimese närbumisel suuremaks kosunud on. On meil neid hüatsinte ka varem olnud, aga peenras neid uuesti tärkama pole õnnestunud saada (enamasti unustan sügiseks nende asukohad ära ka, kui tulekski meelde neid katma hakata). Minu hambaarst kiitis, et temal kasvavad kõik väga kenasti rooside all - üsna kaval nõks, sest roosidele paned ju talveks lisakatte peale, mis siis ühtlasi ka hüatsinti kaitseb ja hüatsindi õitsemise ajal on roosid veel üsna tagasihoidlikud ja hõredad... Peaks sellega proovima.

Granaatõuna taimekese sain samuti kunagi Kadakalt. Talviti on ta üsna rääbakas lehtede poolest, suvel õues kosub veidike, aga vahvaid oranže õisi avab 1-2 haaval üsna mitu korda aastas.

Valge jõulukaktus edela-lääneaknal õitses muidu juba natuke enne jõule, aga praegu on tal jälle üks õis ja üks pung peal. Aga roosa jõulukaktus ja naabrionu vana jõulukaktuse küljest mulle kingitud lülikesest kasvanud taimeke kirde-idaaknal pole tänavu üldse õitsenud.

Ja veel on üks üllatus, millest ma rahuldava kvaliteediga pilti oma fotokaloguga ei osanudki saada. Nimelt lõikasin paar nädalat tagasi oma hoolealuses aias mõned teele ette kasvanud oksad (tõenäoliselt)pooppuult ära, aga lõkkesseviskamise asemel tõin muidugi vaasi. Nüüd on pungad avanemas ja ilmneski üllatus. Kurtsin just sügisel, et see puu pole minu sealkäimise 5 aasta jooksul veel kordagi õitsenud, et mis tal küll viga võiks olla. Ja nüüd pakitsevad hiirekõrvade vahel pisikesed-pisikesed mügarikukesed. Oi ma ei jõua nüüd kevadet ära oodata, sest tõenäoliselt on õiealged ka sinnajäänud pungades ootel. :o)))

Lumememmed.

Eile tabas meie küla rahvast hommikul kena üllatus - üleöö oli maha sadanud tubli kümme sentimeetrit lund. Ümbrus oli muinasjutuline. Veetsin minagi 3 tundi lund rookides, hiiglama mõnus töö, aga sellises koguses väsitas ta mind nii ära, et enne hilisõhtut mina enam liikuda ei jaksanud. Nii jäidki need muinasjutukaadrid tegemata. Aga õhtune kerge sula meelitas lapsed ehitama. Esmalt proovisid nad teha mootorratast aga see olevat katki läinud. Noh, sadul, see kõige olulisem asi, tuli igatahes välja. :o) Aga kuna kõrvalmaja noormehed hakkasid lumememme tegema, ei saanud meie omad ju naabritele alla jääda. ;o) Lapsed polnud oksi juusteks leidnud ja olid siis lumest need hoopis teinud. Ma leidsin kapinurgast veel viimase porgandi ka.
Portree ka.

Aga suured mehed tegid ikka suuuuuuuure memme ja vedasid talle ka valgustuse kohale. Väga vahva, vilgub siiani.

Ja meeste memmest ka portree. Nemad ostsid küll vist kohaliku poe porganditest päris tühjaks.

Nii, ja nüüd väike gallup - mõlema memme head ja vead.

Teen ise algust: laste memme plussiks on originaalsed juuksed ja muhedus, puudu jääb naeratusest suunurkades, meeste memme plussiks on valgustus, rõõmus ilme ja kulmud, aga puudu jääb soojusest (kätest ka), selline silutud pind ei ole nii hubane mu meelest.

Kui lund napib...

...tuleb ta asendada muude mõnusate valgete asjadega. Nagu näiteks sellise valge hangega: Polnud üleküpsetatud jäätisetorti ise kunagi teinud ja saanudki olin teda vist siis, kui ise üheksaseks sain, nagu mu noorim tütar nüüd. Suurtele meeldis ta väga, aga lapsed küll aru ei saanud, miks pidi jäätise mingi sooja munalögaga ära rikkuma. :oP Vot sulle säh!

Aga teised valged lumeasendajad meeldisid neile küll. Need labakud tellis 15nene tütar. Algul vaatasin ikka poes ringi, aga mingi labase törakapaari eest 150-250 krooni välja käia mina ei tahtnud teps mitte. Ostsin siis valget lõnga 15 krooni eest, 2 õhtut teleka ees ja saingi 10 korda odavamalt hakkama. :o)

Sünnipäevalapsele aga tahtsin valget pehmet peleriinitaolist asja, sellised tundusid jõulupeol ringi vaadates siinkandis hetkel populaarsed olema. Aga seekord ei hakanudki enam poodidele aega raiskama, sest kujutasin ette, et see võib vist veelgi rohkem maksta. Suundusin parem kohe lõngaleti juurde ja leidsingi mingi karvase Palma-nimelise lõnga, toki hind kuskil 40-50 krooni vist.

Aga siis olin portsu otsas - ei suutnud kuskilt sobivat kudumisõpetust leida. Tuli ise pusima hakata. Algul proovisin kaelapoolt alustada ja silmi juurde kasvatada, aga see jättis sisse liiga suured kaootilised augud ja siis alustasin hoopis altservast ja kahandasin. Umbes. Kummalisel kombel arenes muidu üsna normaalne kaar sealt välja, aga kaelasuuruseks saades oli ta ilmselgelt veel liiga lühike. Mõtlesin siis, et proovin ikka, ehk annab seda karvast lõnga ka heegelnõelaga ohjeldada. Andiski, vaat' et pareminigi, kui varrastega. Ja asi sai lõppkokkuvõttes üsna nagu peab, kuigi vahepeal tundus küll, et siit mingit head nahka ei tule.

Aga neiu sai kingituseks veel ühe kena valge roosivahuse väikeste tüdrukute unelma.:o) Selle tegemise au minule ei kuulu - appi tuli sõber tädi Triinu oma emaga. Imeline, võtab ka vanemad inimesed õndsusest õhkama! :o)))
Ahjaa - tänaseks on meil ka jälle raasuke lund, näis kui mitmeks päevaks seekord.

Talvine jalutuskäik.

Et seda pühapäevast pildiseeriat merest saada, tuli mereni ka jalutada. Aga ega me siis silmi kinni ei hoidnud teel randa ja tagasi. Nii oli mu pildikarbis teisigi looduspilte, vaid aega nappis vahepeal, et nad kohe üles laadida.
Esimene tegelane, kes mind sundis üsna krõbeda külmaga fotokat põuest välja koukima, oli sellise suure ninaga vanamehenäss. Kinnisvaraarendajate poolt üles songitud maa on otsustanud end taas metsaga katta ja selliseid vahvaid männipojukesi oli terve kivikangru ümbrus täis.

Ja kes ütles, et kevad veel kaugel on? Utud on igatahes juba täiesti kohal!

Rannamännikust võib suhteliselt noorte puude vahelt leida ka selliseid vahvaid vanu ronimispuid.

Nii pilkupüüdvalt jändrikud on nad ladvaoksteni välja.

Aga siin hoopis esmaspäevaõhtune vaade Lasnamäe veerult bensiinijaamast Tallinna kohale. Proovisin nii välguga, kui välguta, aga mõlemad võtted olid vaid hale vari sellest tegelikust lõõmamisest. Niivõrd sügavad toonid, selline ulatuslikkus...loodus on ikka imeline! Muide, originaalilähedasemad värvid on justnimelt välguga tehtud fotol, ehk siis esimesel.

Talvine meri.

Söömaorgia.

Minu lapsepõlvest on pärit traditsioon (no tegelikult on see ilmselt üks märksa vanem vanarahva uskumus, aga selles mõttes, et seda arvestati minu lapsepõlvekodus), et läbi kogu uusaastaöö peab laud olema kaetud väga paljude erinevate söökidega, et uuel aastal nälga ei peaks kannatama. Nii olengi selleks ööks lisaks praele (sedakorda klassikaline seapraad ja verivorstid) teinud ka ohtralt salateid ja suupisteid, natuke magusat ka.
Seekord olid siis laual:
klassikaline kartulisalat, täidetud munad ja singi-juustulõigud; pohlasalat, kõrvits, hapukurk ja seened;

silmud ja angerjas;

hiinakapsa-makrasalat ja rollmopsid;

Muhediku heeringatort (vaieldamatu lemmik);

Vürtsikeeks ja glasuuritud kaneelirullid;
ja nurgelised trühvlid, pooled mandlitega, pooled ilma.

Linnutee.

Uus aasta algab kohe kummaliste nähtustega. :o)
Täna, nagu ikka 1. jaanuaril, sai magatud poole päevani ja ärgatud lausa päikeselisse päeva. Aga nüüd loojangu eel jäi mu pilk pidama üle taeva lõunast põhja suunduvale linnuteele, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Tegemist polnud hanedega, keda siit küll kevadeti ja sügiseti üle lendamas näha võib, aga kes oma nooleotsa kujuliste salkadega linnutee muljet ei jäta. Need olid kajakad, täpsemat liiki muidugi niimoodi määrata ei oska. Minu kalurist mees teadis arvata, et põhjuseks võivad olla tormiga rannaaladele uhutud räime- ja kiluparved. Ju siis prügilatest ära randa neid sööma suundutigi. Muide, kevadel või sügisel, kui päevad väga pikad polnud, võis mingi periood näha, kuidas kajakad (aga väiksem parv) hommikuti kodust (saartelt) tööle (prügilasse) suundusid ja vahetult enne loojangut jälle tagasi.
Üritasin oma linnuteed pildistada ka, aga ega ilma pilti suuremaks klikkamata neid sealt traatide vahelt ilmselt ei leia.

Head uut aastat!

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE AIA-, SAIA- JA ISETEGEMISE SÕPRADELE SIIN BLOGIMAAILMAS!