Jälle pirukad.

Alustaks õige nädalavahetust pirukatega! Ja kui juba, siis juba - soolaseks hakklihapirukas ja magusroaks õunapirukas otsa. Head isu!

Tomatid.

Eile kolisid enamus tomateid ühikast tiba suurematesse privaatkorteritesse. Et Malled eriti jõudsalt kosunud olid, said nemad kohe lukskorterid. Vaid kirsstomatid jäid veel ülikooliühikasse edasi. Aga paprikatega on väga nirud lood, siiani on (3päeva) nina väljas ainult 1 taimel. Kardan, et rohkem vist ei tulegi ja ma pean korduskülvi tegema, aga igaks juhuks ootan veel paar päeva.
Ühele tomatikandikule jäi natuke veel ruumi ja sinna pistsin 3 potti Stockholmist toodud trompetipuu seemnetega. Mõned seemned jäid veel kilekotti ka igaks juhuks. Vaatame, mis neist saab. Ei tea, kas peaksin neile pottidele kile ka peale panema?

Aga aknalaual läks nüüd kitsaks, vaesed vriisead pidid juba kapile kolima. Keda ma järgmiseks valguse käest ära kolin, ei oska välja nuputada.

Üks nuputamisülesanne on mul enne suure kevade algust veel. Pean planeerima lauspäikeselisse aiaserva (üldiselt üsna liivane ranna-ala) umbes meetri-poolteise kõrguse vabakujulise segaheki. Kastmine ei ole seal probleemiks, olemas on automaatne kastmissüsteem, millele saab vajadusel veel hulk imbvoolikuid lisaks panna. Kõik soovitused on teretulnud!

Klaasikunst.

Pühapäeval sai käidud maailma kõige vägevama klaasikunstniku järjekordsel väljanäitusel. Nautige teiegi!

Viimaste taieste juures oli ka kaasautoreid - külalapsi - kaasatud. :o)

Sall.

Lõpuks sai valmis vanima tütre kinnaste juurde kuuluv sall. Põhilõngaks Novita Palma, seesama mõnusalt pehme ja karvane, millest tegin noorima tütre peleriini, aga otsad on eraldi külge tehtud kindalõnga (Red Heart Lisa) ja -mustriga. Kõige viimane rida taas karvasega üle heegeldatud. Minu arust sai vahva, aga kas tütrele ka meeldib, on iseküsimus.

Metsas kevade esimesi märke otsimas.

Jah, seda me eilse jalutuskäiguga tegimegi. Ah et kas me neid kevade märke leidsime ka? Oi jaaaa, kohe küllaga.
Näiteks sätendava lume kohal turritavates kulupuhmastes...
...või rohe-rohelistes mustikavartes...

...või siis küngastel ringikalpsavates kaljukitsekestes ;o)...

...kividelt alla nirisevas lumesulamisvees.

Aga mõnda märki esmapilgul nagu polekski - no mis kevademärk see lumine metsaalune on? Ei oskagi seletada kus täpsemalt, aga minu jaoks on ka see metsaalune kevadet täis.

Mõne vana sarapuu (eee...tegelikult oli see vist hoopis tamm) otsast võis jällegi hambutuid lõvikutsikaid leida ;o).

Aga selle kevademärgi vastu ei vaidle ilmselt keegi. Muide, osad sarapuu-urvad lausa tolmasid juba, kui neile vastu läksid. Kõik küll veel mitte.

Aga ilma peitva kevadise roheluseta nägi ka muud huvitavat. Näiteks käbiderohkust suure männi kuivanud tüveokstel,

samblahabemeid kuivanud oksarägastikes,

endale kogu eelmise aasta leherüü selga unustanud sarapuud (pilt pole just kõige õnnestunum kahjuks)

ja noori tammesid uhkes kuldses leheehtes.

Loomakeste jälgedest kirjutasin juba eelmises postituses.

Igatahes võin selle mõnusa päeva tulemusel kindlalt väita, et KEVAD ON KOHE-KOHE KOHAL!

pooleli

Kelle jäljed valgel lumel...kes siin istus, kes siin astus?

Võtsime tänasel imelisel päikesepäeval ette mõnusa pika jalutuskäigu. Teen veel ühe postituse muude metsapiltidega, aga lumelt on vahva jälgida just igasuguseid jäljeridu. Lisaks inimestele, lapsevankritele, ATV-dele ja muudele tehnikaüllitistele leidus muidugi arvukalt ka neljajalgsete jälgi. Kahjuks rebase jälgedes 100% kindel olla ei saa, kuna meie radu kasutavad ka kutsadega jalutavad peremehed. Kuigi tegelikkuses olen ümbruskonnas näinud ka jänkusid kalpsamas, siis täna nende jälgi silma ei jäänud (no ega me kogu tee ainult maha ka ei vaadanud), samuti ei pannud tähele oravate jälgi.
Aga kitsekesi kalpsas küll ringi peaaegu igal sammul. Ja tõelised metsastaarid on praegu hiirekesed. Lisaks asjalikele käikudele oli peetud lausa prallesid ja koosolekuid.

Jälgige seda vahvat peenikest sabajäljekest jalapaari hüpete vahel. :o)))

Aga kohati oli vaja lumme kaevuda ja mutti mängida. Või käisid neil suuremat sorti bobi-kelgu võistlused?

Talv on väsimas.

Kuigi külmakraade jagub veel stabiilselt vähemasti nädalaks (kaugemale minu ennustus ei näita), käib päike juba üsna kõrgelt, teeb päevad mõnusalt pikemaks ja selge ilmaga sulatab puude ja rohukõrte ümbrused lumest paljaks. Seega lumevaip pole enam muinasjutuliselt kena vaid...nagu ülihõredaks kulunud vana voodilina. Tomatitaimekesed teavad täpselt, kuidas selliste ilmaoludega käituma peab, vaid paprikad kõrvaltopsides otsustavad veidike veel oodata.

Aga mis teeb inimene? Selmet kevadist valgust nautida, hangib tema hoopis kuskilt mingi nohuviiruse, mis teda terve puhkuseks ette nähtud nädalavahetuse kurnab ja veidike ka järgneval töönädalal kimbutab. Ja siis on muidugi organism nõrk ja korjab üles järgmise viiruse, sedakorda hulka hullema. Ülikõrge palavik minu puhul on niivõrd haruldane nähtus (tegelikult palavik üldse, kõik haigused mööduvad mul tavaliselt ilma mingi palavikuta), et raputab viimse rakuni läbi. Olin mitu päeva täiesti kutu, isegi kududa ei jaksanud. Pikapeale kosusin niipalju, et sain üles ja tibake toimetama. Parim oli siiski niisama mõnusalt kuumava ahju ees nohust nina soojendada.

Aga ravi edenedes on elujõud endast jälle märku andma hakanud ja jaksab juba veidike olla. Tore! Varsti saab elu jälle tavalistesse rööbastesse tagasi.

Eile võtsin ette kuulutuste tegemise. Olen vist ainuke "loll" me maal, kes 5 ühesuguse tekstiga kuulutust ikka veel käsitsi teeb. Ja vähe sellest, et kirjutan käsitsi teksti, eilsed plakatid said kõik ka käsitsi värvitud lilleõisi täis tipitud. Mitte et peaks, mulle lihtsalt meeldib. Ja oi, kuidas mulle meeldivad need uued akrüülvärvid, mis tütar Jõuluvanalt sai.

Selline siis nägi välja minu "töötuba".

Ja selline lähemalt üks poooleliolev plakat.

Aga et tütre kalleid värve mitte raisku lasta, pläkerdasin jääkidest valmis veel ühe pildikese. Vist jäi tsipake süngetes toonides, aga ei tahtnud enam lisaks valget ja kollast tuubist pigistada, kasutasin kangelaslikult ära viimsegi taldrikul olnud värvipiisa. Teema jätkas plakatiteemat, vaid supipotist sai korvike. ;o)

Kummaline meremaailm.

Täna oli mehe kaaspüük täis kummalisi leide. Hoiatan kohe ette, et nõrganärvilistel gurmaanidel palun seda mitte lugeda, mina vastutust enda peale ei võta, kui teile hiljem krevetid ja kalamari sisse ei lähe. Aga võib-olla ongi see parim lahendus, kuna majanduslanguse ajal on meil kõigil ju vaja püksirihma koomale tõmmata. ;o)
See pikk kala üle karbi diagonaalis pole mulle mingi üllatus, tegemist on tavalise emakalaga, keda meil tihtipeale võrku satub. Oma nime on ta saanud sellest, et tema looted arenevad juba kala munasarjas ja ta on Eestis ainuke kala, kes sünnitab elusaid poegi. Meil teda eriti toiduks ei tarvitata, kuigi Vladislav Koržetsi( Koržetsi kalaraamat lk. 31-32) sõnul on tema liha väga maitsev. Lätlastel pidi ta aga püha kala olema ja kindel koht on tal nende pulmalaual, tõenäoliselt sigivuse sümbolina.
See pisike pildil punakas, aga tegelikult tumepruun kalapoeg tundub mulle olevat merihärja poeg, aga kindel ma pole ja mingit infot selle kohta ka kuskilt ei leidnud. Aga ta nägi nii armas välja, mul oli südamest kahju, et ta ennast võrku keerata oskas. Samuti oli mul kahju neist mitmest täiskasvanud merihärjast, kelle kõhud olid punnis täis marja - minu suureks üllatuseks täiesti rohelist. Nii palju vahvaid sarvikuid läks nüüd otse hukatuse teed. :o(
Need krevetilaadsed on aga kalasaagile teinekord suureks nuhtluseks - kui võrgud on sügavas vees ja ilmastikuolude tõttu sinna paariks päevaks jääma peavad, võib võrgust leida vahest vaid 3-4-kilose lõhe luukere, parimal juhul on kala kenasti soomustest puhastatud :oP. Tema nime ma enne ei teadnud, sestap suundusin netiavarustesse otsingutele. Ja leidsin järgmist:

See loom pildil on merikilk. Kuulub kakandiliste seltsi. Marmõssile nime andnud kirpvähiliste seltsi gammarusest erineb ta võhiku jaoks eelkõige suuruse poolest. Kilk võib olla 5-9 cm pikk, kirpvähk eriti rasvase isendi puhul 1,5cm. Kilk olevat väga hea õngesööt, eriti angerjale. Ronib sageli võrku jäänud kalade kallale. Vanasti, kui kilu ja räime veel ka võrkudega püüti, oli isegi poest ostetud kalade seas tihtipeale kilke. Elab külmas ja sügavas, madalamasse tuleb ainult külmal ajal. Gammaruse perekonna kirpvähid elavad nii soolases kui magedas vees ja nende Uurali ja Baikali aladel kasutatud venekeelsest nimest мормыж on tulnud ka kirptirgu nimetus. Venelased nimetavad kirpvähke ka бокоплав, nende kummalise külili ujumisstiili järgi. saidilt kalale.ee Unnaonu poolt kirjapanduna.

Neid kirpvähke teavad küllap paljud - neid võib suvel kaldavetikate seas koogutamas kohata hulgaliselt, kõdistavad ebameeldivalt jalgu. Siinkandis kutsutaksegi neid kookselgadeks.

Aga need minu pildil siis merikilgid, väga huvitava teksti nende kohta leidsin veel siit.

Päike!

Vajasin arvutis töötamise vahele väheke puhkust ja võtsin ette väikesed mullatööd. Esmalt istutasin kahte potti 6 juba juured kasvatanud fuksiaoksakest, aga siis leidsin, et päästan ühtlasi ka mõned eriti kurvas seisus toalilled. Uude potti või lihtsalt uue mulla said tõlvlehik, tupsrohtliilia, verev askleepias (piimalill) ja üks äbarik nõgesehakatis. Mul nüüd nende pärast kohe süda rahul. :o) Aga minu tilluke ratsuritäheke avas oma ainsa õiekese, nii armas temast. Ja pooppuu oksad õitsevad ka vaasis kenasti. Ja tomatid ajavad juba ninasid mullast välja. Ja üleüldse on selle päikesega juba selline suur KEVADETUNNE sees!!!!!!

Läheb lahti!

Esimesed seemned said niisiis 4.veebruaril mulda pistetud.
Tomatid Malle, Bologna, Lemon boy(kollane), San Marzano(piklik lihatomat) ja Vilma(kirss-kobar).
Magus paprika Podarok Moldovy.
Head tärkamist neile!

Veelkord lumememmest.

22. jaanuaril tehtud naabripoiste lumememm on läbinud totaalse muutumise ja soovahetuse, kuid seisab vapralt siiani. Vaatasin tema võimlemisharjutusi, mis said alguse juba paar päeva peale tema sündi, ja muretsesin, et ei jõuagi oma kiire elutempo juures teda pildistama enne, kui tema selgroog täielikult murdub. Aga appi tuli külm ja nii sain teda pildistada alles 3. veebruaril. Eks näis, mis tast saab homseks ennustatava sulaga.

Veidike vigureid Stockholmist.