Enne vihma...

...ehk siis eile oli ilm veel päikeseline ja keskmine tütar meelitas koolist tulles mind jalutama.

Nii palju oli lumememmedest küla peal järgi.

Päikese imetegusid leidus veelgi kõikjal. Nii teeservas, rannaliival

kui ka kividel

ja nende vahel.

Üks vaene emane sinikael oli rebase saagiks langenud.

Ja üks väike männikene oli omale uhke pudeliharja ladvaks kasvatanud.

Aga täna ladistab vihma sadada pea terve päeva. Pärast pikki lumekuid on seda lausa kummaline vaadata. Kevad on vist tõepoolest kätte jõudnud.

Teeme sporti ka natuke. ;o)

Hea tuju laul.

Autor ja esitaja hea sõber naaberkülast. :o))

Paastumaarjapäev.

Täna on Paastumaarjapäev. Selle päeva kohta saab lugeda erm ja folklore lehtedelt, samuti seda juttu.
Meie külas on naised juba 4 aastat sel päeval päikest tervitamas käinud. Mina sain mahti sellel üritusel osaleda kahjuks alles tänavu. Aga hea, et lõpuks ikka sain.
Imeline on see päikesetõus ja imeline on see side esivanematega, mida tunnetad, riietudes veidike nende kombel ja järgides nende tegemisi.

Meie küla loits:

Meri kolmest küljest loksub,
tuulte süles väike neem.
Siis kui kõu ja maru raksub,
mõrkjad pilved üle vee.
Hoia meid ja meie kodu,
tugevaks las saab me Neem,
et ta jõuaks aastasadu
vapralt püsida siin veel.
Hoia meie loodust - seda
kaitse kõigi kurja eest.
Jõudu maast ja jõudu taevast,
kaitset päikesest ja veest.

Ja päike tõuseb.
Kummardus päikesele. Meie õnneks oli seltskonnas ka üks muusikaõpetaja, kes kaunistas meie üritust mitmete ilusate viiside ja lauludega.

Punased soovilindikesed rannamänni külge.

Mõnusa hommiku lõpetuseks kosutav kohv, koogid ja kohustuslik punane naistejook ;o). Ja siis sai rahvamajast jälle koolimaja ja kõik pöördusid tagasi oma argitoimetuste juurde. Aga hinge jäi ikkagi eriline mõnus tunne. :o)))

Tomatite hetkeseis.

Kasvuhoone omanikul tekkis kahtlus, kas minu kasvatatud tomatid on ikka piisavalt heast sordist. Katsun nad siis siia täpselt üles tähendada, vast leidub asjatundjaid, kes oma hinnnangu annaksid. Selteret'i poe müüja, kes mulle neid soovitas, tundus mulle küll üsna asjatundja olevat.
Malle F1 - Jõgeva SAI aretis, varajane, tärkamisest esimese viljani 105-110 päeva. vili 80-90g, kergelt lame. Indeterminantne (piiramatu kasvuga). Viljad on punased, väga hea maitsega, vastupidavad lõhenemisele ja transpordile. Sort on haiguskindel. Siit saab natuke lugeda Jõgeva Sordiaretuse Instituudi vastavatest katsetest selle tomatisordiga. Lemon Boy F1 - varajane, väga heade maitseomadustega kollase värvusega lihatomat. Hakkab vilja kandma 75-80 päeva pärast istutamist kasvukohale. Vili kaalub 150-200 g. Indeterminantne.
Bologna F1 - on varajane väga saagikas sort. Pooldeterminantne, taime kasv seiskub ise pärast 5.–6. kobarat ning pole vaja vaeva näha latvade murdmisega. Punased ümarad viljad on keskmise suurusega (110–120 g). Viljaliha on kõva, aga väga maitsev. Taimed on tugevad ja hästi arenenud juurestikuga, neid on kerge hooldada. Sort talub küllalt hästi temperatuuri kõikumisi. Haiguskindel. Sobib nii klaas- kui kilemajja.
San Marzano - Keskvarajane indeterminantne sort. Ilusate erkpunaste ploomikujuliste viljadega (pikkus 8 cm, kaal 90–110 g). Tiheda viljalihaga, sobib hästi püreestamiseks, pastaroogadesse ja hoidistamiseks. Viljad säilivad hästi, ei lõhene.
Vilma - madalakasvuline. Viljad väikese ploomi suurused, 70-90g, ilusas viinamarjakobaras. võib ka rõdul kasvatada.

Paprikatest läks esimene külv aia taha - sordist Podarok Moldovy tärkas vaid üks taimeke. Korduskülvi tegin Californian Wonder'iga ja see tuli üles, mis mühiseb.

Maalehest veel natuke infot - Mida tähistab F1?

Sordi nime taga olev tähis F1 tähistab esimest pärast ristamist saadud põlvkonda. Sellel põlvkonnal esineb n-ö hübriidjõud – viljad on suuremad ja maitsvamad, taimed haiguskindlamad, saak suurem. Paraku ilmnevad need omadused ainult teatud geenikombinatsiooni puhul (s.o esimeses põlvkonnas), juba järgmises põlvkonnas need kaovad. Seega pole mõtet F1 tähisega sortide seemet koguda, kuna nendele iseloomulikke omadusi järgmise aasta taimedel ehk siis F2 põlvkonnal enam pole. F1 sordi saamiseks peavad seemnekasvatajad iga kord vanemateks olevaid sorte uuesti tolmeldama. Kuna see nõuab palju tööd, on F1 seemned kallimad. Kui sordi nime taga aga tähist F1 pole, kanduvad sordi omadused edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Seega võib neilt ise seemet võtta.

Plaanid vol 2.

See on kohutav, kui soss-sepad üritavad midagi korraldama hakata. Inimene peaks ikka aednikuks hakates esmalt vastavad koolitused läbi käima. :oS
Kui mul oli eelmisel aastal vaja erikujuliste männitukakeste alla nö alusmetsa kujundada, tundus see nagu lihtsam ülesanne olevat. Siis mõõtsin platsid ja olemasolevad suuremad puud paika, kandsin need millimeetripaberile ja tegin vastavalt valitud puu- ja põõsasortimendile erisuuruseid ja -värvilisi kettakesi, mida siis sinna puude vahele paigutasin. Ikka madalamaid ette, kõrgemaid taha, ka värve ja kontraste püüdsin jälgida. Aga üldiselt oli see ju suhteliselt vabakujuline haljastus ja ka tegelikkuses maha augukohti märkides sai neid natuke siia-sinna nihutatud, vastavalt peenemate puude asetusele jne.
Aga nüüd on mul vaja teha konkreetne kitsas sirge rida, mis ilus ja vaheldusrikas peaks olema. Mõtlesin ja mõtlesin, kuidas seda teha. Millimeetripaber tundus nagu mõttetu olema, liiati kui mul seda parasjagu kodus olemas ka pole. Nii otsustasin hoopis külgvaate kasuks. Probleem on muidugi see, et kõigi põõsaste kohta ma nende tegelikku välimust ei tea, netist leitud piltidel on tihtipeale vaid atraktiivseim osa põõsastest (õied lähemalt, lehekestega oksavõsu jne.). No ja kunstioskus on mul ju ka äärmiselt puudulik. Aga mõtlesin, et proovin ikka. Kui nii ei õnnestu, eks siis mõtleme, mis edasi.
Niisiis maalisin esmalt paberile hunniku põõsaid, esialgu suvalistes kogustes. Siis lõikasin need värvilaigud välja.

Ja hakkasin neid ritta laduma. Kohati oli taimede reastamine ikka päris problemaatiline, osalt tänu ka mu kaalude tähtkujule. Lõpuks olin juba päris tüdinenud ja jätsin asja katki. Selleks hetkeks valminud rea kirjutasin üles ja korjasin põõsad kokku, panin nad raamatu vahele väheke sirguma ka. Ehk mõni teine päev olen veidike terasem või oskate teie mulle nõu anda, kuidas seda asja parem planeerida oleks? Tunnen, et vajaksin väga kursuseid, aga ise neid kinni maksta ei jaksa ja ilmselt praegusel ajal pole ülemus ka lisaväljaminekutest väga huvitatud. Igatahes oleksin väga huvitatud sellest, kuidas teie oma taolisi istutusi planeerite. :o)

Kevad ja teised sünnipäevalapsed!

Kevad saabus ja samal ajal oli veel mitmeid sünnipäevi tähistada. Palju õnne ka kõigile teistele kevadistele sünnipäevalastele!
Kaugemad said kevadlilli postiga, kõige lähemad said kalatorti

ja kringleid,

kevad sai uhkeid lumikellukese punte

ja ka naabrinaise peenras nina valgeks võõbanud märtsikellukesi.

Aga vaene väike sõbrake pidi kõrgele männi otsa linnupesakasti kõrvale põgenema,

sest naabermaja koer ei andnud talle muidu asu. Kusjuures, kui ta sealt lõpuks alla sai, pidi kärmelt tormama taamal paistva plekk-kuuri alla, sest järgmine nuhtlus taksikoera näol ilmus just parajal ajal välja. Ei ole see kiisukese elu ka kerge.

Aga ilm on nii supermõnus, et pani ka täiskasvanud jälle sipsiku kombel kevadvetega sulistama. ;o)))

Tere kevad!!!

Lihtsalt.

Tegelikult otsisin hoopis üht teist ilusat asja, mida siia panna. Kuidas saaks powerpointi slaidishowd koos muusikaga siia panna, sain täna nii ilusa asja?

Minu tegemised kaladega.

Nüüd siis natuke lubatud retsepte.

Kaluri kalakotletid.

See retsept pärineb minu äiapapalt, kes praeguseks kahjuks juba parematele kalavetele läinud on. Aga tema, põline kalur, tavatses ikka öelda, et kõige parem kala on vorst. ;o) Tähtis aspekt on ka see, et jahedate meretuulte käes jääkülma veega lodistades on energiakulu suur ja lahjast kalast üksi seda taastatud ei saaks. Ja nii ongi tema kalakotlettide sees toidu tõhusamaks ja maitsvamaks tegemise eesmärgil suitsupekk või muu taoline asi. Kõige paremad ongi need kotletid tursast ja eriti vimmast. Viimase puhul on see peaaegu ainuvõimalik roog, sest kombain (või selle puudumisel hakklihamasin) purustab need miljonid luud, mis muidu nii maitsvas vimmas võimutsevad.

Enamasti teen seda kõike muidugi silma järgi, aga täna proovisin siis koguseid ka määrata.

600g nahata kalafileed

150g suitsupeekonit

2 saiakannikat

2 muna

2 sibulat

1tl jämedat soola

1 näpuotsatäis jahvatatud valget pipart

praadimiseks õli

Niisiis tuleb kõik kombaini sisse loopida, peekoni lõikusin tiba väiksemateks tükkideks, muu läks tervelt.

Saadud massist proovin enam-vähem ümarad latakad pannile vormida (2 lusika abil).
Ja mõlemalt poolt kenasti pruuniks.

Imehead tulid välja. Proovin osale neist Mirjami (Hilise) marinaadi ka peale teha.

Köögikata mikrosiig.

Minu märksõnaks köögis on enamasti kiirus ja mugavus. See retsept ongi tihti töös justnimelt ülikiire ja mugava teostuse pärast. Meie arust imehea ka. Pilti kahjuks praegu pole võtta.

1-2 sibulat

umbes kilose siia nahata fileed

tilli, soola, valget pipart

majoneesi ja/või hapukoort kokku umbes pool kilo

Kõigepealt panen hauduma sõmera riisi (esmalt kuumutan võis ja siis 2,5X rohkem kuuma vett koos köögivilja-puljongikuubikuga kaela ja kaaneta mõõdukal tulel kuni vesi kadunud). Siis saab see valmis enam-vähem samaks ajaks, kui kala (20minutit).

Võtan kaanega klaasist hautamisnõu, laotan selle põhja suhteliselt suurelt hakitud sibula ja hautan kaane all 2 minutit mikroahjus. Siis laotan sibulale kalatükid, raputan neile soola, pipra ja ohtralt hakitud tilli ja valan üle majoneesi ja hapukoorega. Ja küpsetan veel mikros kaane all, 10-12 minutit, olenevalt kala hulgast. Kõrvale sobib imeliselt veel tomat. Ja vähem kui poole tunniga on maitsev roog valmis! Tõsi, kala peab olema eelnevalt valmis fileeritud, seda teen ma enamasti kohe, kui kala merelt saabub ja panen siis kausiga kappi.

Prantsusepärane lõhesupp.

Selle kohta mul ka hetkel pilti pole kahjuks. Retsept pole minu looming, vaid pärineb L.Petti ja E.Pihu raamatust "Meie kalad meie laual".

Peast, selgroost, sabast ja uimedest keeta lõhepuljong. Siis keeta puljongis 1 viilutatud porgand ja porrusibul. Kui need on pehmed, lisada 4-5 kooritud ja sektoriteks lõigatud tomatit (mina olen kasutanud kirsstomateid koorimata) ja toore lõhefilee viilud. Ja võtta pott kohe tulelt. Valmis supisse võib panna ka musti oliive, aga neid meie pere ei tarbi. Imehea pidulik supp, mille kõrvale sobivad küüslaugu ja juustuga röstsaiaviilud. Pidulikkuse lisamiseks olen vahest porgandile enne viilutamist sooned sisse lõiganud ja nii lilleõied saanud. :o)

Seda suppi on hea näpistada soolatava või liblikateks mineva lõhe või forelli kõrvalt - pea ja muu puljongiks ja tibake fileed ka sabapoolelt supile.

Tursamaks.

Tursamaksa olen ise enne vaid ühe või kaks korda teinud ja seda mitu head aastat tagasi. Sellepärast ei mäletanud jälle midagi ja suundusin otsingutele. kalale.ee foorumist sain lihtsa õpetuse maksa tegemiseks. Tegemine ise imelihtne: paned maksatükid purki (soovitavalt ääreni täis) segamini soola, terapipra ja loorberilehekesega, purgile kaane peale ja potti vette keema. Kui vesi on keema tõusnud, siis 15 minutit keeta ja valmis ta ongi. Tarvitamiseks hakkida ja segada hakitud keedumuna ja sibulaga. Eriti hea röstsaial ja kangema kraami kõrvale. ;o)

Võileivaräimed.

See retsept pärineb minu endiselt töökaaslaselt.

Värsked räimed puhastada (parim on seda teha kääridega - saba, kõht, pea, siis näpuga kõhuõõs puhtaks), pesta ja panna kaussi. Segada hulka paras kogus soola, natuke suhkrut ja valada üle 1:8 äädikalahusega. Hoida aeg-ajalt segades ööpäev. Siis võtta välja selgrood. Saadud fileed laduda karpi või kaussi kihiti sibularataste ja majoneesi või hapukoorega. Kindlasti puistata kihtide vahele veel suhkrut. Kas majonees või hapukoor, otsustan enamasti kalade soolasuse järgi. Tarbima võib hakata kohe, aga asi seisab külmkapis mitu päeva kindlasti. Kui muidugi enne nahka ei pisteta ;o).

Veel mõned nipid.

Tean, et paljud segavad puhastatud lestad eelnevalt soolaga, lasevad seista ja alles siis praevad või suitsetavad. Meie nii ei tee, sest see muudab kalaliha kuivaks ja tuimaks. Praadimiseks segame jämeda soola otse jahu sisse ja suituskalad saavad peenikese soola alles peale suitsetamist kihtide vahele kaussi või kasti. Ja tulemus on imemaitsev ja mahlane. Suitsukala muidugi laguneb tiba kergemini, kui teise tehnoloogia järgi tehes.

Ahven on parim praetult, aga tema soomustest puhastamine on kohutav töö. Mina jätan soomused nahale ja lõikan filee hoopis nahalt maha. Jään küll ilma praetud kalnahast, aga minu jaoks on see väike hind ahvena soomustest puhastamisest pääsemise eest. Kindlasti aga tuleb ahvenal kõigepealt lõigata kääridega maha terav seljauim, muidu on tema puhastamine paras enesetapp.

Kala soolamine käib minul nii: panen ühe fileepoole toidukilele, puistan mõlemale poolele parasjagu meresoola ja umbes pool teelusikatäit suhkrut. Siia puhul panen ka hakitud värsket tilli. Siis panen kalapooled kokku ja mässin kilesse, saadud pambu asetan vaagnale. Vastavalt kala suurusele hoian teda nüüd toasoojas 1-2 tundi, keeran teise külje ja hoian veel samapalju toasoojas. Siis alles tõstan vaagna külmkappi. Soojas toimub sooldumisprotsess paremini, külmas ta pidurdub. Muide, kui mul on vaja soolakala pikema aja pärast saada, siis ma mitte ei külmuta värsket fileed, et see siis soolata, vaid külmutan just parajalt sooldunud kala ära ja sulatan selle siis vaikselt külmkapis õigeks ajaks. Niimoodi on kaod maitsekvaliteedis ja mahlakuses oluliselt väiksemad.

Taimedest taas.

Täna pikeerisin laiali viimased tomatitaimekesed, kirss-kobartomatid "Vilma". See nõudis muidugi jälle vangerdamisi aknalaudadel. Vaatepilt on juba praeguseks üsna kohutav, mis saab edaspidi?

Aga avastasin, et minu Stockholmist toodud trompetipuu 9 seemnepebrekesest, mis ma mullale puistasin ja mis seal kuidagi nii lootusetud tundusid, on 1 siiski kanda kinnitanud. Hoolikal vaatlemisel võib seda kannakest pildi kõige alumises servas näha ka. Loodan väga, et lähipäevil käitub niimoodi veel mõni. :o) Ja et sellest kannakesest ka midagi enamat areneb.

Tursk, Gadus morhua callarias.

Meie poolsaare ja naabruses asuvate väikesaarte vahele jäävad üsna suured sügavikud, ehkki vahemaa saarteni on vaid 6-10km. Varasematel aastatel, kui meri end talviti ikka veel korraliku jääkaane alla peitis, juhtus, et Prangli mehed püssidega jääl suuri laevu peatamas käisid. Nimelt seilavad mitmed Muuga sadamas käivad laevad siit saarte vahelt läbi. Aga saarerahvale on suur asi, kui saab jääteed kasutades mandril poes ja muid asjatoimetusi toimetamas käia. Nii käidigi laevu teisele marsruudile sundimas. Ja minu teada edukalt. :o)
Aga nende sügavike (kuni 80m) olemasolul on ka omad plussid. Siit võib kevad-talvisel perioodil turska saada, sekka mõned lõhedki. Täna õnnestuski mehel saada 4 habemikku ja üks pealt-kilone lõhepiiga ka. Lõhe müüsime maha, aga tursafileed lähevad hetkel sügavkülma, neist saab mehe sünnipäevaks imehäid kotlette teha. Parem oleks muidugi värskest teha, aga kes meile kindlustab, et ta just siis jälle turska saab. Kui kotletitegemiseks läheb, katsun meeles pidada ja selle tegmise ka üles laadida. Vaadake, millised vahvad habemed neil suurepäistel sügava-elukatel on.

Meri, lumi, luiged.

Tänaseid pilte vaadates tekkis mul mõte esitada lapiklubilistele väike väljakutse...no vaadake ise, kas pole need pildid nagu lapitekitükid.

Aga võrgud jäid täna paraku just nii tühjaks, nagu näha sellel pildil. Aga lumi sulab jälle hoolega ja pikem lumikelluke suutis end juba kohe sajujärgsel päeval lumest välja upitada. Need maadligi madalad on muidugi peidus. Noh, küllap kosuvad, kevadine lumi pidi ka väetise eest olema. Veel tean sellist lohutavat kevadist ütlust, et uus lumi on vana lume surm. Ei jää ka see kevad tulemata.