Reklaam. Ja ikka jälle õied.

Nagu aiatöödest veel vähe oleks, on kevad ka rohkeid üritusi täis. Mõne puhul piisab vaid osavõtust, aga et ma igale poole aina "sisse astuma" kipun, on enamasti tegemist ka enne ja pärast üritusi. Ja enamasti on ka kuulutuste tegemine minu peal (see mulle tegelikult meeldib, aga vahest on lihtsalt aega leida raske). Seekord läksin lihtsama vastupanu teed ja mujale minevad kuulutused said suuremalt jaolt arvutis valmis treitud, vaid kohaliku tegin suurelt käsitööna. Olete kõik oodatud! Aga peenrad on täis puhkemisi. Valge silla (siniliilia). Hulga viisakama käitumisega, kui tema ülimalt invasiivne sinine sugulane

Nagu siin: rookisin sellest peenrast nad eelmisel suvel KÕIK välja! Minu esimesed tulbikesed. Mingi Kaufmann vist oli, täpsem sordinimi on jalutama läinud muidugi.

Kui osa krookuseid tippida varjupeenrasse, jagub nende õiteilu üsna pikaks ajaks. Sama kehtib ka teiste sibullillede kohta.

Aga nüüd ruttu unemaale, et koguda jõudu uueks pikaks aiapäevaks!

Veel õitsejaid. Ja jalgratta leiutamine.

Kirju krookuseväli. Kahjuks see punt on ainuke kollaste krookustega. Asterix ka kurtis, et temal kaovad kollased krookused kuhugi ära. Igatahes peab meeles pidama ja sügisel just sellele värvile pühenduma, kui uusi osta soov on. Sest minu arust on nad kõige säravamad. Aga tegelikult meeldib mulle see lillatriibuline ka väga. Muide,panete tähele, et mu oma peenras on selline suur siltideta tohuvabohu. ;o) Ega ma ei jaksa 24h päevas ka korralik olla. :oP

See tilluke metsik lõokann kolis ise mulle peenrasse, tõenäoliselt koos mets-viinapuuga.

Minu elu esimesed kevadised iirised. Neid oleks ka kindlasti kollaseid ja muid värve vaja juurde otsida.

Ja eile leiutasin siis jalgratta. Varustasin end parema spetsiaalse vidina puudumisel ülilaia plastist muruluuaga ja plaanisin tiigi pinnalt vetikakogumeid kokku kraapida. Aga alustuseks püüdsin servast paar väiksemat kogumit üle serva otse ämbrisse ja plauhti kärusse. Ja nii avastasingi, et tiigipinna puhastamiseks EI OLE VAJA MITTE ÜHTEGI ÜLIKALLIST RIISTAPUUD, piisab pisemast (umbes 5L) ämbrist ja kärust. Sest see ämbrisse neelamine tekitas just sellise paraja kerge voolu, mis järgmised laigud aina kaldasse mulle ette ujutas. Ainult korja!

Ja kogu seda tööd saatis ülimõnus konnakontsert ka veel pealekauba. Huvitav, kui palju nad mulle sinna järglasi toodavad tänavu, üks paar on küll juba mitu päeva järjest lahutamatu olnud, põgeneb mu eest 8 jalaga vehkides. ;o)

Siin pildil hägu seest võib leida ühe seni veel üksiku põgeneja tagajalgu.

Värvikirev kevad.

Üks laul.

Otsisin netist seda laulu, millest juttu eelmises postituses, aga ei leidnud. Selle asemel leidsin hoopis selle ilusa laulu.

Reis lõunasse.

Täna saigi siis ülivarajastel hommikutundidel autole hääled sisse aetud ja Nõo poole vuratud. Sinnasõidule kuluvat aega olin üsna täpselt arvestanud ja sain tütre parajasti õigeks ajaks kohalikku gümnaasiumisse maha poetada. Selle käigu tulemused selguvad 15. maiks, seega on parasjagu ärevust veel mitmeteks nädalateks.
Aga et tütrel seal kaks ja pool tundi aega pidi kuluma, võtsime meie emaga vahepeal ette väikese sõidu Aiasõbra juurde Tüki külla. Mulle täitsa meeldis seal. Olime vist päeva esimesed kliendid ka, pärast meid tundus elu juba käima minevat. Saagiks oli kokku 17 taime. Jätsin kukerpuud ja maranad sealt ostmata, sest lootsin hiljem Luua puukoolist neid paljasjuursetena imeodavalt saada. Aga deutsiad, roosa lumimarja, nipponi enelad ja enamuse kääbus-mägimände sain küll. Emale oli range keeld peale pandud, et tema ühtegi põõsast ei ostaks (sest neil on ehitusplaanid selleks suveks ja suured masinad äestavad kogu tulevase istutusala ära), aga lilled polnud ju keelatud ;o) ja nii otsustas ema ühe tumepunase madalama alpi astri, kannikese Sinine Pilv ja valge liiliasibulakese kasuks.
Kuna Tartu Puukool on avatud ainult nädala sees ja telefoni seal keegi vastu ei võtnud, jäi see meil marsruudist välja. Õnneks on nende kaup saadaval ka http://www.ht.ee/ lehel ja võimalik ka kättesaamine tellida Tallinnasse.
Nõost suundusime seega Luua poole, aga tegime vahepeatuse Lõunakeskuses, sest tütrel oli uut jopet vaja. Sai ka. :o) Ja einepausi saime meeleolukalt veeta jääareeni veeres, kus toimus laste iluuisutamise võistlus. Nii armsakesed olid nad oma imekenade kleitide ja veidike arglike keerdude ja hüpetega. Suurematel neidudel lisandus juba ka paras annus graatsiat sellesse ilubuketti. See ilus spordiala on mind lapsest saadik õhkama võtnud ja harda meeleolu loob siiani.
Tabiveres tegime pisikese kõrvalepõike alevisse, sest tahtsin pilgu heita majale, kus lapsepõlves mõnel suvel mõnusalt aega veetsin. Leidsime Tabivere Vallamuuseumi eest vahva aurutraktori. Kunagi leiame ehk aega ja võimalust ka selle muuseumi külastamiseks. Samast ka vaade Saadjärvele.

Luual meil plaanitult hästi ei läinud. Olin netist aru saanud, et Luua Puukool on kindlapeale lahti kella 10st kuni 17ni, aga kohale jõudes ootas meid ees otsekui aastateks mahajäetud aia roostetanud suletud värav. Telefonikõne peale selgus, et kuna lumi sulas alles nädal tagasi, on nad siiamaani uppumisseisus ja pole oma tööaastaga veel sugugi algust saanud teha, kutsuti nädala pärast.Noh, tegelikkuses võiks ikka internetis olla aktuaalne info üleval.
Vaatasime ka arboreetumi väravasse, aga loomulikult oli ka seal haudvaikus ja telefonile ei vastatud.
Karukäpa puukooli peremees võttis toru ja õnnekombel sai veel sabast kinni oma abilisel, kes polnud veel bussile astuda jõudnud ja tuli puukooli tagasi. Nii õnnestuski saada Phitzeri kadakas Aurea, puudu jäänud kollane kääbus-mägimänd (oli seal ka ainueksemplar, aga see-eest suur ja ilus) ja Koehne pihlakas. Asi seegi, et üsna suur kõrvalepõige täiesti asjatu ei olnud. Igatahes suur tänu neile vastutulelikkuse eest!

Otsustasime edasi liikuda mööda veidike väiksemaid teid, kus ema teadis kauneid vaateid olevat.
Kuremaa kandis tegeleti vana tuuliku põhjaliku taastamisega, parkla ja kaunis avar vaade lasevad arvata, et sellest tuleb parasjagu uhke turismiobjekt, tõenäoliselt söögikohaga. Jällegi põhjus tulevikus sinnapoole põhjalik reis ette võtta.

Kõik metsaalused olid täis imekenasid sinavaid laigukesi. Praeguseks on sinililled just selles seisus, kus vaasi neid korjata pole mõtet, aga vaatepilt on ahhetamapanev.

Lumehangekesi oli teeservades veel üsna mitmel pool, aga selles sügavas orus Kuremaa ja Laiuse vahel oli lausa suur lumeväli. Üleval järsakuservadel aga sinasid sinililled.

Voorenõlvadelt avanes vapustavalt avaraid vaateid, eriti kui viitsisid auto parklasse jätta ja veidike ronida. Sellele vooreharjale oli põllu serva tuule kaitseks istutatud mägimände, mis juba väga uhked suured.

Aga tänavune talv oli neile ränk, mitu massiivset mändi oli lumi lausa juurtega maast lahti kiskunud.

Kuluheina suund nõlval lasi aimata ka väiksemate lumelaviinide allavajumist, mida õnneks peatas teele kuhjumast puurinne teeservas. Ka seal jagus lumekahjustusi, näiteks selle hiigelsuure kadaka juures. Nii kahju temast!

Aga siin üks vaade sealt ülevalt läbi männilatvade.

Kärde kandis oli jälle pisike parklake ja silt Preilikivi juurde. Muidugi tegime peatuse ja sellest peatusest oli mul eriti hea meel. Preilikivi juures oli infotahvlil üleval selline tekst:
Siin puhkab Margarethe Victoria, Kärde paruni vanim tütar. See oli olnud mõisapreili lemmikkoht avara vaatega Endla järvele. Rahvasuu räägib, et kaunis 21-aastane valgejuukseline neiu uputas end õnnetu armastuse pärast. Rita olevat olnud armunud lihtsasse talupoissi, kuid kuna vanemad olid mitteseisusekohase abielu vastu, valis ahastuses tütarlaps vabasurma. Tema põrm puhkab rohukamara all, kuid armastuse vaba vaim hõljub tuulehoogudes puude latvades. Noore neiu surma tegelikke asjaolusid ei teata. Kirikuraamatu sissekande järgi suri ta 27. juunil 1903.a. südame seiskumise tagajärjel Kuigatsis, Lõuna-Tartumaal.
Kivisse on raiutud Stackelbergide perekonna vapp. Vapikilbil on kolm mäge, millel seisavad kaks pärnatüve. Murtud tüved alla rippuvate lehtedega sümboliseerivad suguvõsa, mis võib küll murduda, aga ei saa hävida, sest tugevatest juurtest sirguvad uued harud.

Aga see meenutas mulle kohe hoopis sellel muistendil põhinevat imeilusat laulu, mida mu isa koos kandlemänguga laulis. Preilikivi juurest Endla järv just ei paistnud, aga teiselpool teed jälle künkanõlvale ronides nägime läbi puude järvepinna helkimas ära küll.

Aga Preilikivi naabrusesse künkale oli tehtud lõkkeasemega ja lauaga puhkepaik, kus lisaks sinililledele turritas ka ohtralt nurmenukupuhmakesi ja päikeselisemad neist juba õitsesid. Ausalt öeldes kahtlustan küll, et tegu on hoopis naturaliseerunud priimulatega, õied olid rohkem sedasorti.

Ja veel oli seal oi-kui-palju uhkeid näsiniine õitsemas, minu varakevadine kõige-kõige suurem lemmik alates esimesest kanuumatkast, mil teda esimest korda looduses nägin.

Koju jõudsime üsna hilja õhtul, aga see tegus ja ilus päev oli väärt seda hullu väsimust ja peavalu, mis mind tabas peale 500km sõitu, lumetormi (hommikul Tartumaal) ja lõõtsuvaid põhjatuuli.

Laupäeval Tartumaale!

Pean võib-olla laupäeval tütrega Nõos ära käima ja hakkasin mõtlema, et siis peaks ühe sõiduga ka mõne puukooli vms. sealkandis läbi käima. Muhedik, Mirjam ja teised targad rändurid, kas oskate soovitada, kus sealpool midagi vaatamis(ostmis)väärset oleks? Eriti muidugi mu raamistutuse projekti tarbeks. ;o)

Kevadpühad!

Olin juba nädalapäevad lubanud ühe naaberküla onu juurest läbi põigata, et veel viimaseid õunu tuua. Kuid kõik linnaskäigud olid nii hõivatud ja koormatud, et mingi kõrvalepõige enam kõne alla ei tulnud. Lõpuks mõtlesingi, et lähen parem täna koos lastega väikesele rattamatkale. Paar kilomeetrit sinna, teist sama palju tagasi, ei tohiks ju raske olla. Võtsime kaasa ka mõned värvitud munad ja termosega sidruniteed. Aga kohale jõudes oli mul juba tekkinud uus plaan - ei tulegi otsemat teed tagasi, põikame hoopis mööda metsaveoteed otse suurele teele ja sealt sinilillemetsa ka. Kui lammastele vanad leivad-saiad ära antud ja õunad käes, põikasime läbi veel abikaasa tädi juurest, kes seal naabruses kohe kaldaklindi all elab, vahetasime temaga mune ja lobisesime natuke. Siis ponnistasime end mäest üles teele tagasi ja pöörasimegi rattaninad hoopis kodust kaugemale. Metsatee oli mõnus, ei sugugi liiga porine, nagu algul kartsin.
Tegime palgivirna otsas ka väikese lõuna, ootamatult pikemaks kujunenud matkal kulusid keedumunad tee kõrvale marjaks ära. :o)
Vahetult enne suurele teele jõudmist leidsime ühe väga kunstipäraselt lumega murdunud iidvana sammaldunud kase.

Ja sinilillemetsast leidsimegi juba sinililled.

Lähemal vaatlemisel selgus, et lehepruun metsaalune on juba rohkem kui elus. Lisaks sinililledele, ülaseninakestele ja muudele pisikestele võrsetele leidsin lausa märkimisväärselt suuri nurmenukupuhmaid. Muide, ääremärkusena siia: minu lillepeenras võib priimulaid juba igihaljasteks alatiõitsejateks pidada, mitu aastat juba lähevad lume alla õites ja tulevad sealt välja sama targalt jätkates poolelijäänud kohast oma rasket tööd. ;o)

Mingi põnev madal kõrreline juba õitses ka! Oma olemuselt tundub ta olevat karvane piiphein, aga päris kindel ma pole.

Jäime oma pika matkaga väga rahule ja lapsed pidasid väga hästi vastu ka, seega võib mõni teinegi kord rattamatku plaanida.

Nüüdseks siis on lubatud päike ka välja tulnud :oP.

Palju õnne, Kadakas!

...Ja kaunist aastat Sinu imelises aias! Pean siinkohal vabandama Kikuliisu ees, kellelt ma selle ülilaheda palve-idee näppasin. Aga vähemasti tehnoloogia on teine. ;o)

Istutusplaan.

Nii, eile pusisin öösel kella kaheni (lihtsalt hoog tuli peale ja ei saanud enam pidama) ja siin ta siis on, minu raamistutuse plaan. Pilt on suuremaks klikatav. Vasakpoolne ots jääb kitsasse garaaži ja aia vahelisse käiku, aga parempoolne jälle põhilisse vaatevälja, sellest väikesed erinevused taimevalikus ja -paigutuses. Ühtekokku sai sellele 43 jooksvale meetrile 62 taime. Jõudu mulle kaevamisel!
Suured tänusõnad tahaks öelda Muhedikule asjalike nõuannete eest ja Kadakale, kes mind koolituspäevale kutsus!
Juba on saabunud veel mõned asjalikud tähelepanekud, mille tulemusel tegin mõned muudatused: vahetasin omavahel ära vasakult kolmanda ja seitsmenda kadaka, samuti vahetasin kohad rea keskel esiplaanil olevatel kääbusmändidel ja maranatel. Ka kukerpuu sai sordiks hoopis Atropurpurea, sest Helmond Pillar pidi olema liiga sihvakas. Küll on hea, et te olemas olete! Mitu pead on ikka mitu pead. :o)

Päev Palmses.

Täna õnnestus mul kuulata Reet Palusalu loengut õuealade kujundusest ja hooldusest. Ja seda lausa imeilusas Palmses. Sain kõvasti tarkust juurde ja oli igapidi lahe päev üldse.
Tänu uutele teadmistele suudan nüüd ehk ükspäev oma tänavuse projekti plaanid lõplikult paika panna. Muide, see planeeritav asi ei kvalifitseerugi hekiks, vaid pigem raamistutuseks.
Lõunat pakuti meile minu jaoks täiesti uues kohas (ehkki tegelikult pidi ta juba üle aasta lahti olema) - Palmse kõrtsis. Hästi tore koht ja söögid olid ka väga maitsvad. Enne turismi tipphooaega on ta lahti ainult reedest pühapäevani, kui keegi plaanib sinna põigata.

Isegi nõud olid seal viimseni stiilsed, lahe!

Õnneks taipasin ka Keskkonnaameti Lahemaa külastuskeskusest mõned pildid teha. Seal oli ka nii palju põnevaid väljapanekuid, et tegelikkuses peab võtma ükspäev lapsed kaasa ja sinna pikemalt uudistama minema, loengutevahelised puhkepausid jäid ilmselgelt napiks.

Keldrivõlvide all võis end lausa pisikese putukana tunda, sõna otseses mõttes. Koduteel jäi silma selline vahva päevalillevagu. Ja kaugel taustal paistva põllu peal olid suured lombid, kus suur pardipere lausa ujus, pildistamiseks olid nad kahjuks liiga kaugel. Ja taevas lendas suur mitmenooleline haneparv põhjapoole. Mulle tundub, et on KEVAD! ;o)

Lumikellukesed.

Pidin täna tsipake akrüülidega maalima (seda asja näitan mõne päeva pärast, praegu veel ei saa), aga ei oska mina suurtest tuubidest natuke värvi võtta ja nii jäi mul jälle alles valget, natuke kollast ja sinist värvi, mille ma siis siin ära kasutasin. Värvid jäid kahjuks pildile täiesti valed nii välguga kui ilma. Ja raam on ka üsna vale, korraliku puust raamiga oleks asi ilmselt parem. Aga esialgu käib kah, kuni ma poodi pääsen. Muidugi, Prismas näiteks nii väikeseid (9x13) raame muid polnudki, kui need. Ehk Jyskis või Tiimaris ikka leidub.

Vanaemast.

Vedasin ükspäev vanu pilte kontorisse, et neid sugupuu jaoks sisse skännida. Ja siis taipasin, et saan niimoodi ka jagada teile oma lapsepõlvemälestustesse sööbinud vahvaid vaipu, mida mu vanaema (kiigutab siin pildil mind ja naabripoissi) tikkis. Pildid on muidugi mustvalged ja skännimisest hägusad, aga mingit aimu ehk saate.
Tikkimiskangaks kasutas vanaema Kohila paberivabrikust tutvuste kaudu ostetud vanu paberipressimise rullide vilte. Need olid parasjagu paksud ja toekad, koelõimedega ja soodsad. Tikkimiseks kasutas ta sukanõelumise lõngasid (samasugustes kerades, nagu iiris, aga korrutamata mitmekordne puuvillane niit), mida võttis mitmekordselt nõelale. Ostis vähehaaval neid erinevaid värve kokku, nagu poes peale sattus ja parajasti ressursse oli. Nii kujunesid mustridki töö käigus. Vanaemale meeldis seda teha ka sellepärast, et see tikitav vaip oli tal sooja tekina üle valutavate põlvede laotatud.
Kahjuks olid need vaibad meie Tallinnasse kolimise ajaks liialt kulunud, et neid endaga kaasa võtta. Vähemasti mina ei mäleta, et need linna kaasa oleks tulnud (olin siis 7ne). Aga mälupilti on nad jäänud väga ilusate ja põnevatena. Nende sünniloo rääkis mulle muidugi ema, ise ma selliseid asju ei mäleta.
Vanaema oli ka väga hea õmbleja, kõik minu kleidid ja ka tema enda kleit olid tema õmmeldud. Sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel hankis ta oma järelmaksuga soetatud Singeri abil perele süüagi. Ja jalaga Singer oli ainus asi, mille vanaema põlevast majast üksi(!) välja tassis. Seesama Singer on muide siiamaani töökorras ja ema teeb kõik omad õmblused sellega, esimese tütre sünni paiku oli see masin ka minu käsutuses. Osati ikka häid riistapuid vanasti teha.
Vanaemaga õmblemise aegadest on räägitud ka minust üht naljakat seika. Nimelt viskasin ma aknast välja kleidile ette õmblemist ootavad nööbid. Muru sees olid need paremini nähtavad just ülevalt aknast vaadates. Nii otsisidki ema ja tädi neid nii, et üks aknal juhatas ja teine all korjas. Põnev ju! Ja mina, pisike paharett, siis trügisin seda aknal juhatajat eemale, et ise aknast vaadata. Trügisin ja ise porisesin: "Kulat, kulat, kulat...". :oDDDD