Kaks iludust.

Esimene on naaberküla vanapoisi ahtalehine pojeng. Imetlusväärne, kui uhkena on lihtne maamees seda pojengi suutnud hoida, olgugi, et selle istutanud ema tal juba 30 aastat mulla all on. Ja teine on eelmise aasta uustulnuk mu tööaias - kolmehõlmaline mandlipuu. Vapustavalt suured ja uhked õied, tubli 4 cm läbimõõduga. Selle ostuga olen ma küll väga rahul.

Raamistutus lõpuks valmis. Ja tiba muud ka.

Kaua tehtud - kaunikene...täna sai siis raamistutus ametlikult valmis, viimse kivikeseni, ja elektergi ümber veetud (koerte pärast). Kõigile on ta juba poolikultki meeldinud, mulle endale samuti. Kui see kõik ükskord suureks ka veel saab...:o)))

Ääre jaoks toodud paekive jäi üsna palju üle ja nii sai teoks ka kõrgpeenra mõte, mida Muhedik meil siin hoolega propageerinud on. Peenar sai täna head-paremat täis, vaid pealmiseks kihiks on vaja poest tuua veel mõned mulla- ja turbakotid, siis saab istutada-külvata ka. :o)

Õigluse nimel pean mainima, et selle ladumistöö jaoks oli mul meistrimees olemas, aga peenra kuju märkisin maha mina. Alles kerkimise käigus selgus, et asjale tuli üsna südamlik kuju. :oP Lõpetuseks veel paar tulbipilti ka.

Päev Rammus.

Päev algas suhteliselt rahulikult. Sai üsna kaua magada, jõhvikakooki kaasa küpsetada ja muid ettevalmistusi teha. Peale keskpäeva sai siis üle vee vuratud ja hakkas mahtra pihta.

Nagu ikka, oli vaatamata nutusele ilmale saares ikka suur suvi. Tegelikult oli küll ka seal rohi hiljutisest vihmast veel märg ja ka siin mandril taandus sadu juba õige pea. Aga ajastus oli täpselt selline, et jäi taas kord mulje, et kui siin 6km kaugusel sajab, on seal ikka päikeseline ilm. Nojah, see selleks, tänu tuulele päevitada ikkagi ei saanud.

Aga ees ootas ülisuur töö. Mehevend oli oma aianduslikus võhiklikkuses juba varakevadel teinud kaupa 200le odavale (3.-tk) kuuseistikule, et saada lagedale majaümbrusele tuuletõket. Ega neil seal küll suurt elulootust ilmselt pole - põuane lauspäike, mügrid, metsistunud lambad, kohati puhas liivapinnas - aga eks proovida ju ikka võib. Saarel kasvab seni 5 kuuske ja õhtusel tiirul me nendel vähemasti lambakahjustusi küll ei näinud, kuigi mände-kadakaid oli elukate poolt kõvasti järatud.

Istikud olid üsna kena välimusega, paljasjuursed. Iga tilluke sai omale peotäie poemulda (mehevend rääkis 5-6 kotist mullast, kohapeal selgus, et 1 kott oli 12-liitrine), teise lambapabulaid või hanejunne auku lisaks. ka mättad, mis pinnalt tulid, rebisin tükkideks ja toppisin augus põhjapoole. Vast tekib sealt veidike lisahuumust ja ka sammal aitab ehk paremini niiskust hoida. Rohkemaks polnud hetkel võimalusi. Kuna tõusev tuul ei lubanud sinna ööks jääda, jäi ajapuudusel ka rannast adru nö multšiks juurde toomata. Ehk mõni järgmine kord. Ja ehk need taimekesed lähevad kasvõi osaliseltki kasvama, mis ei tapa, teeb tugevaks, öeldakse. Ühtekokku sai maha 166 kuuske, ülejäänud 36 tõime tagasi ja otsivad siin uut omanikku.

Mehevend jõudis samal ajal ära valada kuuri aluspostid ja loodida nende peale ka alusraami ära. Ning kaevata augud keldri- ja wc-tünnidele. Väikseima mehe abikäsi jagus igale poole. :o)

Siis tegime esimese grillimise ära, mmmmm, on ikka mõnus, kui pika päeva lõpuks ka süüa saab. Kui siis ka kohv (kruusid on minu maalitud, kõigile omainimestele nimelised) ja jõhvikakook sees, võtsime ette matka surnuaeda. Teele jäi mitu vaatamisväärsust. Vihmavarjukivi serva all olid äi ja teised tolleaegsed saare lapsed äikese eest vihmavarjus, kui karjas käisid. Selle lähistel oleval soolasel (aeg-ajalt merega ühenduses) järvel oli kohutavalt suur pardiparv. Muide, kuna pool saarest on range ja pool vähem range linnukaitseala, võivad lindude pesitsemisajal seal viibida vaid maaomanikud ja liikuda vaid ettenähtud radu pidi. Surnuaia värav on pärit vanast ajast (52. aastal aeti saarerahvas nõukogude võimu poolt ju kodudest minema), aga väravatorni luugi taga olnud kell on kaduma läinud ja torniplekk soldatite poolt auguliseks lastud. Kabelit pole seal kunagi olnud, jumalateenistused on toimunud (ja surnuaiapühal toimuvad taas) sealsamas surnuaial (ilmselt koleda ilmaga talvel toimus see kellegi majas tookord). Ka surnuaed ise on vähehaaval taas kasutusele võetud - mõned sealt pärit lahkunud, kes on nõustunud krematooriumiga (vanematel inimestel on seda kommet ju raske omaks võtta), on soovinud oma urni kodupaika matta lasta. Nii sai ka minu äi oma viimse puhkepaiga seal. Tema hauakivile graveeritud pilt sai minu poolt kavandatud ja eriti hästi kiviraidurite poolt teostatud - just loojuva päikese kohal on kivil veiklevad värvilaigud. Ja see sirel seal haual on vastu pidanud kõik need umbes kuuskümmend aastat põuda, sõdureid ja lambaid (lambatõkkeaed surnuaia ümber sai taastatud talgute korras vaid napp kümmekond aastat tagasi) ja on ka tänavu uhkelt õiekobaraid täis. Panime täna küünla ka ühe teise saarelt pärit mehe hauale, kelle venna matused olid täna. Meie kaastunne heale sõbrale, tema emale ja perele Haraldi kaotuse puhul!

...

Kõigist taimedest, mida piltidel näha, katsun lähiajal pikemalt kirjutada siia blogisse. Paljud neist on mulle nime poolest küll ammu teada, aga selgus, et põnevat, kohati lausa põrutavat infot nende kohta on küllalt, et neist eraldi kirjutada.

Aga nüüd olen ma laipväsinud, ehkki megarahul tänase (uups, juba eilse) päevaga.

Ahjaa, tahtsin veel lisada, et see grillahi ja lipuvarda alus on tehtud vanadest saarel vedelenud roostes merepoidest. Grillahju pealisplaadiks on esivanemate pliidiraua jupp. Ja see koonusjas disain õigustab end imehästi, tõmme on vapustav (paar augukest on ka külgedesse puuritud) ja hästi annab puud sättida põlema ühele poole rauda ja küpsetada teisel pool. Kel analoogset materjali käepärast, soovitan soojalt järgi teha.

Hetk.

Mehel on tööõhtu ja istub süvenenult arvuti taga. Järsku hakkas ta ümisema esimest fraasi ühest laulukesest, mis mulle südamesse on jäänud sellest ajast, kui vanemad tüdrukud veel mõlemad lasteaias käisid ja nende muusikaõpetaja(tol ajal kasvataja) Leena Ojavee neile seda emadepäevaks õpetas. Mina muidugi haarasin fraasi lõpust kinni ja laulsin laulu lõpuni. Siis küsisin talt, et kust TEMALE see lauluke järsku pähe tuli. Selgus, et ta ise ei teadnudki, et ta seda fraasi ümisenud oli. :o)
Tänu interneti otsingutele sain teada, et originaalis tegu Heljo Männi luuletusega, aga kes sellest väikeste muudatustega imekena laulukese tegi, ma hetkel ei teagi. Ehk oli see lausa Leena ise.


Selline siis originaal:


Nagu kirjud lepatriinud
lendasid nad aasalt,
põsed õhevil ja kriimud,
tuulelõhnad kaasas.


Kätega tõid kullerkuppe,
kingadega mulda.
Vaatan lapsi, lillenuppe -
tuba täis mul kulda.


Suud kui väiksed tatraveskid
teevad jutujahu,
ei nad sööma istudeski
anna mulle rahu.


"Ema!"-"Ema!"-pea käib ringi,
kuulata ei jõua.
Aga kuulamine ongi,
mida laps meilt nõuab.


Heljo Mänd


Ja viisistatud variant oli minu mälu järgi selline:


Nagu kirjud lepatriinud
lendasid nad aasalt,
põsed kriimud, õhevil ja
tuulelõhnad kaasas.


Kätega tõid kullerkuppe,
kingadega mulda.
Memm kaeb lapsi, lillekimpe,
süda täis on kulda.



Kahju, et mul pole lauluoskustki, rääkimata noodikirjutamise oskusest, et seda kaunist viisi teile edastada.
Ja vaasis pühapäeval poja poolt kingitud kullerkupud on juba natuke liiga närtsinud, et neid pildistada, seepärast pilt internetist pärit.

Mul on uus Partner!

Vot jah, soetasin endale lõpuks ühe sellise. Lihtsa, odava ja loodetavasti ka töökindla. Tööl on mul igavesti äge riistapuu, Husqvarna, aga siin majaümbruse kastmata liivasossil aitab lihtsast küll. Pealegi juhtub tihtipeale, et suure kortermaja juures midagi terade alla poetatakse, no kes siis jõuaks neid kalleid mudeleid "montida".
Muidugi polnud mul kannatust laupäevani oodata (siis oleks mehel aega mu massina jaoks) ja nii kükitasin eile ise tükk aega maja ees, ajasin näpuga manuaalist järge ja kruvisin. No krt, küll need poldid keerduvad ikka raskelt nende kummitihendiga mutrite sisse. Liiati, kui õigeid tööriistu ma ka ei leidnud, mingi tavalise kruvikeerajaga (ristpeaga polt) ja vana roostes veneaegse laste jalgratta multi-mutrivõtmega pidin siis asjad korda saama. Sain ka, peaaegu. Seda va jalatõket, mille kohta juhendis oli lausa kirjas, et äärmiselt vajalik lisada, mul külge saada ei õnnestunud - lihtsalt polnud sobilikke polte asjaga kaasas. Aga niitma ma ta sain ja tubli poole majaümbrusest isegi käisin läbi. :o)
Täna ootab mind aga tööl ees pea mehekõrgune murusein, sest teisipäevane niitmine jäi vihma pärast ära ja väetisel on just praegu kõrghetk mõjuda. Ega's midagi - 10 meetrit ja jälle kotti tühjendama ja nii kogu see veerand hektarit. Ilmselt läheb pimedani, kui ainult vihm kaela ei tuleks, õhtupoole lubatakse :oS.

Kolmapäeval oli mul poolik tööpäev ja õhtu veetsin Stenbockis ja Toompea lossis, oli väga lahe. Kahjuks ma, loll, jätsin fotoka koju, et niikuinii seal pilti teha ei lasta, lasti küll, täitsa vabalt. Aga teised tegid ja mul on täna lootus omalegi neid saada ja lubati ka teile mõnda näidata. Vast siis homme. :o))

Oi õnne!

Meile saabus tänaseks hommikuks vihm!!!!!! Ega teda teab-mis palju pole, tihedama männi all on asfalt aina kuiv ja ennustused näitavad, et kohe-kohe on sadu otsas ka. Aga mingisuguse niiskuse saavad agaramad taimed lehe kaudugi kätte ja minu eile õhtul märjaks kastetud pinnaga peenrad ei lasknud loodetavasti ühtki piiska niisama raisku. :o)
Minu majaotsa-peenardes, ehk kõige pikemalt minu valduses olevatel mullalapikestel, vohab kohutav džungel. Noh, loodan osa asju sealt täna uude peenrasse transportida. Kindlasti need suured härjasilmad selle valge priimula tagant. Muide, kas mulle ainult tundub, või on tõesti valge priimula suhteliselt harv nähtus lillepeenardes? Külvasin omale üks aasta neid segupakist, sellepärast on neist peenardes üsna suur vikerkaar olemas. Oi, nad meeldivad mulle. :o) Sügisese loterii-istutamise tulemusel on tekkinud üks vahva idülliline kooslus. :o)

Aga Arendsi kivirikud on mul ühed asjad, mis kuidagi ei taha edeneda. Varjutan neid küll iga talv hoolega, aga ikka kõrbevad ära ja mitte ei laiuta nii, nagu näiteks Kadakal. Kahju, nemad ka mul ühed ülisuured lemmikud. Siin pildil siis parimas seisus "puhmas".

Ja siin on siis see uus peenar, mille võitlesin kibuvitsadelt(sorry, pargiroosidelt, mida Kirovi haljastajad kunagi me majade ümber ohtralt istutasid) endale tagasi. Roheline serv siin pildi allosas on juba üle-eelmisel ja eelmisel aastal sinna kibuvitsade veerde tekitatud, kõik muu on tänavu välja juuritud. Kilekottides on ema juurest toodud savi-muld, mille siiasamasse hulka plaanin segada, samuti peaks tooma keldrist iidvana briketisodi. Eks näis, palju ma täna peale muruniitmisrallit (kui ikka vihm järgi jääb ja rohi ära kuivab) jaksan, aga daaliajuurikad nukrutsevad alles keldris ja tahaksid juba hirmsasti enamuse sellest peenrast vallutada.

Ahjaa, need ülisuured laugud tõin ka alles nädalake tagasi ema juurest, kas keegi teab, mis laugud need on? Eelmine aiaomanik seal sõi nende lehti ka igatahes. Ja laukude taga paremal on 2 puhmakest, mille andja mulle väitis, et need rohtliiliad on, kas see on miskit muud, kui päevaliilia? Pidid kollase suure ja kollase väiksema õiega olema. Elame-näeme!

Minu rohu pikkust ärge vaadake, muruniiduki ost on alles plaanis, aga seni on puudunud autos vaba ruum, et ta ära tuua. Linna minekuks praegu aega nii harva, et siis tuleb alati tähtsamatestki (töö)asjadest iga kuupsentimeeter autost täis.

Nädalavahetus...

...kadus jällegi peomeeleollu. Kui reedel poole kümne paiku töölt koju komberdasin lõpuks, ootas ees kokkamine ja koristamine (õnneks olid lapsed osa juba ära teinud), et laupäeva lõunal kauged külalised (Tartust) vastu võtta. Seega päädis pingeline nädal muidugi imeliselt meeldiva laupäeva pärastlõunaga, kus sai mõnusalt istuda ja Kääbiku ja teiste muinasjuttude laule kuulata-kaasa laulda. Plaanitud grilliõhtu asemel küpsetasime šašlõki küll hoopis toas, sest õues oli kohutavalt tugev ja külmavõitu tuul. Aga mõnus oli ka nii.

Kui siis külalised kodupoole vurasid, pesin noorima tütre abiga kõik nõud ja maandusin eurovisiooni taha - niikuinii enam muud ei jaksa, mõtlesin. Aga noh, mõni laul oli ika nii igav, et une vastu hakkasin ikkagi veel siit-sealt midagi nikerdama, küürisin näiteks šašlõkirasvase pliidi põhjalikult puhtaks ja lõpetuseks sain veel pesudki triigitud. Küll mina olen ikka tubli, onju! ;o)

Aga võidulaul meile meeldis, andsime omagi hääle talle.

Pühapäeval üritasin siis kaua-kaua magada, aga muidugi kargas kõrva see va vaenlane telefon. Õnneks mitte väga varasel koidikul. Esimene kõne toimus küll täielikus zombiolekus.

Kui siis lõpuks jalad jälle alla sain, jõudsingi vaid pannkooke teha ja juba oligi aeg järgmiseks peoks ettevalmistusi teha. Sinna hulka käis, muide, ka lillepeenra "rohimine". Rookisin õele sünnipäevale minnes tema ja ta naabrite jaoks kaasa suure portsu elulõngapoegi, tiigerliiliaid, iirist, õiekat astrit, kukeharju ja peoga muud sodi. Aga ega peenardesse ikkagi mingeid lagendikke teha ei suutnud. Oeh.

Kui sünnipäevalt tagasi tulime, oli aeg juba üsna õhtus, aga see pidutsemine laadis mu akusid sedavõrd, et müttasin veel üsna mõnuga oma uudismaa kallal, kuni silm enam rohujuurikaid mullast ei eristanud.Ka tippsibulakeste peotäie tippisin oma "ürdipeenranurgakesse", mis muidugi eeldas ka esmalt rohimist. Siis veel kiire kastmine hädalisematele (me pole vihmast sada aastat enam undki näinud) ja tuppa. Aga energiat jagus tibake veel ka arvutitööle, mille tähtaeg kolmapäeval kukub.

Seega oli äärmiselt mitmekesine ja toimekas nädalavahetus. Igatahes, MINA OLEN RAHUL!

Täna ei saa väga pikka tööpäeva teha - kell 18 oodatakse mind koos pojaga kooliga tutvuma. :o) Aga saladuskatte all võin teile reeta, et raamistutus hakkab valmis saama lõpuks. Üsna kena näeb välja.

Ikka need tulbid ja muidugi muud lilled ka.

Sarvkannikesed on alustanud oma värvide pillerkaari. Mingil hetkel suudavad nad kiviktaimlas liiga pealetükkivaks muutuda ja siis rohin nad julmalt välja, aga alguses on nad väga teretulnud. Igihali mulle väga meeldib väga ja sellise õiepuhma nägemiseks pidin ikka mitu korda teda istutama ja mitu aastat ootama.

Minu tulbisegaduses leidub põnevaid isendeid, keda kõiki ma ise ei mäletagi.

Minu tulbimeri klassikute-darvinistide poolt vaadatuna.

Teises otsas on liiliaõielisi, need mulle ka väga meeldivad.

Ka närbumisstaadiumis võib tulp põnevalt kaunis olla.

Shogun oli küll üllataja - mäletasin teda pakendilt kollasena, aga selgus, et on heleoranž hoopis. Väga omapärane toon igatahes.

Ja teine üllataja - Yellow Exotic Bird - esmalt valmistas mulle pettumuse, kuna säravkollase õie asemel oli mitmeid nädalaid selline kollakasroheline käkerdis, aga vaadake teda nüüd!

Praestans'ist ma küll ei mäleta, et ta selline haledake oleks olnud, ei tea, kas teda järgmiseks aastaks üldse enam on (räägivad ju, et need hollandlased hääbuvad). Ja nartsiss Lemon Beauty sobiks ilmselt hoopis kõrgesse amplisse kasvama, tema õied on kogu aeg vastu maad pööratud, no kes nende ilu niimoodi näeb. Cum Laude on küll oma nime väärt.

Spring Pride on tõesti pruudilikult ühtaegu uhke ja uje.

Triandrus Thalia, puhasvalge. :o)

Ka padjandfloks ehk leeklill on oma esimesed õied avanud. Aga pean teda varsti segama ja need korea kelluka võsud sealt välja harutama. Proovin need Muhediku juurde tulekuks ära potitada.
Aga kõige lopsakamad on praegu ikkagi hanerohud ja priimulad, täielik õitemeri.

Imedest ja imelikkusest.

Esimene ime - buddleia ei külmunud tänavu sugugi lumepiirini tagasi. Kuna ta praegu veel üsna tagasihoidlik, on pilt paras peitepilt. Igatahes on kõige ülemine lehetutike ülemises pildiservas(keskel) ja juurekael pildi alumises servas, veidike paremal. Vahva, saab tänavu näha ehk tibake Inglismaa-mõõtu buddleiat kah. Amplimaasikad on imelikud - pooled elasid talve kenasti liiva sisse kaevatult ja adruga kaetult üle ja õitsevad (viljuvadki juba) hirmus uhkelt, aga rippuvaid võsusid ei taha enam ajada. Uued tänavused sirutavad neid juba küll.

Ja veel üks imelik ime - see kitsesokukene oli ühel ja samal päeval ühes ja samas kohas tee peal just siis, kui tööle läksin ja siis ka, kui töölt tulin. Muidugi kalpsas kohe puude varju, aga zoomiga sain ikka ta pildile. Ei tea, mida ta sealt tee pealt küll otsis? Ta nimelt lihtsalt seisis seal.

Laupäevast.

Kui teised kõik rõõmustasid laupäevase vihma üle, siis meil tegi see algul küll meele natuke mõruks. Aga kui rahvas ikka on valmis pidutsema, pole takistuseks ka külm vihm ja tormimõõtu tuuleiilid. Nii võiski peo lõpuks rahuldusega nentida, et asi läks igati korda. Eks üllatusi tuli, nagu ikka, viimasel minutil mitmeid. Nii näiteks selgus, et meie grillmeister Angelica Udeküll jäi palavikku. Tegelikult olekski selles vihmas ja tuules see üritus raskevõitu olnud, vast siis järgmisel üritusel kuuleme temalt, kuidas tervislikult grillida. Kiiret paranemist talle!
Tulemata jäid ka ATV-d lastele, aga ka sellest polnud suurt hullu, sest päästekomando ja päästekoerad pakkusid ohtralt põnevust lausa mitmeks tunniks.
Õnneks oli suurim vihm ära sel ajal, kui rahvas oli koondunud kooli-rahvamaja kitsukesse saali, et kuulata kooli- ja lasteaialaste armsat kontserdit. Peale kontserdit said lapsed veel natuke vihmavarjus olla ja imelise Onu Raivo muinasjuttu kuulata, pärast ka võistelda joonistuste äraarvamises (kusjuures võitja sai joonistuse omale).

Teinegi särav tegelane sebis vilkalt siia-sinna - Tibu (Venno Loosaar). Õnneks oli tal soe villane sall kaelas, aga vahepeal oli vaesekesel ikka päris külm meie karmis kevadises rannakliimas. Aga kui süda on soe ja nii palju vallatust hinges, nagu temal, siis hakkab kõigil ümberringi ka soe. :o)
Meie lillemüügileti juures oli olukord natuke parem - suur mänd peatas suurema vihma ja auto varjas natuke ka tuuleiile. Siiski lendasid meil küll hinnasildid, küll jaanipäeva korjanduse kuulutus ja karp ja lõpuks olid ka vaesed suuremad õiekesed maadligi kastides kaetud lenduva kulu- ja okkapuruga. Aga kaup läks hästi ja olemine oli tegelikult üsna mõnus.

Tuld kustutada said nii vee kui pulbriga kõik soovijad, ka kõige tillemad. Järjekorrad olid ikka üsna pikad.

Selgeks sai ka kogu päästeauto atribuutika. Hilisemal teatevõistlusel said lapsed ka ise riideid ja varustust aja peale selga panna. Nagu päris!

Ka Nublu oli kohal, nagu peab, ja jagas lastele komme ja kleepse ning poseeris nendega.

Ka päästekoerad esitasid vahvaid trikke, aga minu fotokorrespondent oli kahjuks sellel ajal eemal. (Kuna ise olin hõivatud lillemüügiga, andsin fotoka tütre kätte).

Päev oli tihe ja tegus ja kui lõpuks lillejääke tagasi poodi (Kuusallu) viimast naasin, oli ütlemata mõnus sooja sauna maanduda, jäin sinna kohe hiliste öötundideni. Muidugi mitte üksi, vaid koos teiste seltsi-naistega. ;o)

Aga tänaseks kaunist emadepäeva kõigile emadele!

Mai alguse õied.

Viinamarjad.

Viinamarjad on kasvuhoones alles teist aastat. Kõik õitsemist alustavad sordid on saadud healt sõbralt Siimult, 2006. a. pistikutest kasvatatult. Jubilei Novgoroda on pärit Kristiine aiandist, kirjade järgi oli ta ka tookord kolmanda aasta taim.
Viinamarjadega on mul väga arglik suhe. Tunnen end äärmiselt ebakindlana ja peale juhtnööride lugemist see tunne ainult süveneb. Lisaks oskamatusele kummitab mind tänavu ka probleem nende toestamise koha pealt. Eelmisel aastal oli lihtne ja piisas enam-vähem ainult nööridest, aga kui need kobarad kõik kasvama hakkavad, ei pea mingi tilluke nöör, mis laetaladele veetud trossiga pesunööril rippumas, neid kindlasti kinni. Üritasin täna natuke ka Bauhofis (kaugemale polnud aega minna) selle pilguga ringi vaadata, aga mitte midagi sobilikku sealt ei leidnud. Isegi lihtsad traatsõrestikud olid vaid punased (!) ja valged. Kui sellise rohelise või musta saaks, oskaks mõni meistrimees ehk nuputada, kuidas see kasvuhoone raami (metall) külge fikseerida.
Pean ilmselt järgmisel nädalal taas ette võtma reisi Rohelisse Kaubamajja, seal paistis olevat rohkelt suuri rohelisi tugesid, aga tookord sai mul auto niigi kuhjaga täis. Pealegi on mul vaja veel mõningaid taimi, soovitavalt erilisemaid.
Aga ennekõike pean selgeks saama, kui palju õiekobaraid alles jätta, et taimed jaksaks neid ikka kasvatada ja mismoodi neid ikka kõrvale kallutama peaks jne, jne. Viimane aeg ikkagi mingi koolitus sel teemal läbi teha. Sihuke puust ja punaseks lausa, teooriat võib netist lugeda küll ja küll, aga asi muutub ainult segasemaks.

Madeleine Angevine - aukartustäratavalt pika õiekobarahakatisega. Kuzminski Sinii - õiekobarahakatis on hästi tihke.

Sukribe - tagasihoidliku kobarahakatisega.

Jubilei Novgoroda - seni mina veel õiealgeid tuvastanud pole, aga võib-olla ongi natuke hilisem.