Fotojaht:Magus.

Selle nädala fotojahi teemaga mul küll probleeme polnud, sest maiamat kui mina annab otsida. :o)))
Et maasikad jäätise peal liiga hapud poleks, tuleb neid kindlasti koos moosiga serveerida.

Või siis vähemasti kuhi magusaid sefiire kõrvale pakkuda.
Suhkrukihiga kaetud marjakook.
Mmm, kringlit polegi enam ammu küpsetanud.
Siin lumevahu all peitub kuum jäätisetort.
Aga mõni magus on siiski vaid pealtpoolt magus, seest oi-kui-hapu.
Selline näeb välja üks magus-mõnus pühapäeva hommik. Aga kõige magusam on siiski uni, eriti kui seda saab nautida tavatus kohas.

Näiteks madratsil ahju ees, kui suurtel mängupõrgu käib.
Või just nöörilt toodud puhta pesu virna otsas.

Seekord ma enne ühtegi teiste magusat pilti ei vaadanud, et end mitte ahvatleda võõraid ideid näppama. Aga nüüd võib rahulikult vaadata, siit. :o)

Oh häda!

Nüüd on need miljonid konnapojukesed oma sabadest lõplikult vabad ja muidugi ka tiigist välja roninud. No ja niida siis nii! Kui vanemad konnanoorukid oskavad õigel ajal piisavalt pikki ja õiges suunas hüppeid teha või siis end hiirvaikselt maadligi litsuda, siis need tillukesed vallatlejad on ju puhta pea laiali otsas. :o(
...
Saan end ainult lohutada kahe asjaga: et lindudel on ka toidupoolist vaja ja et seepärast ongi ühes koelmus miljoneid munakesi koos. Ma ainult ei kvalifitseeru hästi looduslikuks valijaks vist.

Aga olen nii kodus kui tööl kohanud ka paari kärnkonnapojakest (mõned nädalad tagasi nägin ühte suurt ka). Küll need on alles armsad pontšakad. Fotokat muidugi kunagi õigel hetkel käepärast pole. Muide, milles küll asi võib olla, kas mingites olude muutumistes või minu vaatlejaoskustes, aga varasematel aastatel ma meiekandis kärnkonni pole näinud?

Pärast jaani.

Kuna mu arvuti itimehe kätte viimine aina viibib, ei suutnud ma enam niisama istuda ja pingutasin teokiirusel mõned pildid üles laadida. Need on küll juba oma nädal või rohkemgi vanad pildid, uuemad on aina fotokas ja ei taha neid enne sealt maha laadida, kui on selge, mis arvutis peituvate asjadega saab.
Siin on paar pilti, mis tehtud jaaniöiselt päikesetõusult koju naastes heinamaa peal.
Veepiiskades kortsleht... ...ja ma ei ole kindel, kas just kastehein, aga kastene hein küll. Tegelikkuses oli kõik muidugi veelgi imelisem, kui pildil.

Enamus helmikpööriseid on täies õievahus. Selle isendi vasakpoolne naaber aga on millegipärast kiduraks jäänud ja ajanud vaid pikkadel kontsudel 4 väikest kodarikku üles. Oskan ainsaks põhjuseks välja mõelda kevadise suurvee, mis umbes temani võis välja ulatuda, muus osas on nad ju naabriga täpselt samas seisus - sama sort, sama iga, samad valguse- ja mullatingimused. Aga paar päeva tagasi tegin grillinurga juures peenras ümberkorraldusi, kolisin ümber laiutava jumika ja temast vabanenud kohale siis päästsingi selle õnnetukese ära, seal naabruses on noored helmikpöörised, mis väga lopsakad välja näevad, vast kosub ka tema seal.

See vikerkaaremix näeb nüüdseks tiba tagasihoidlikum välja. Tänase suure rohimise käigus lõikasin maha äraõitsenud tõrvalilled ja ka punase jänesekapsa rohisin välja.

Muhedikult saadud imeline sõnajalg, vasakpoolne, leidis koha eelmise aasta rohevahetuse uustulnuka kõrval. Nimesid ei mäleta muidugi kummalgi, mäletan ainult, et Muhediku oma pidi meil Vääna kandis ka looduses esinema. See teine on ilmselt mingi imaraline.

Siin siis minu suureõieline iiris, Kadakalt saadud. Parimatest õitest pildid on aga minu mälu järgi alles fotokas.

See helekollane aga pärineb veel minu kadunud ämmalt.

Oma vaprast orhideenoorikust tegin kastmise ajal ka pilti (aknal vastu valgust on raske head pilti saada), siis oli kaheksas õis veel avanemata. Üheksas pungake kuivas mingil põhjusel ise juba tibatillukesena ja viimane seisab ka suurenemata. Aga ikkagi ütlemata tubli tulemus nii noorelt kaunitarilt ju.

Siin on kaks ilusat varjulillekest Muhediku juurest, kelle nimesid ma ei mäleta, aga kes mulle väga meeldisid.

Ja siin on minu lemmik-kuusk, ka Muhediku juurest. Jälle nime ei mäleta. Aga vapustav ju, nagu sadu väikeseid kuuselapsukesi oleks suure emakuuse süles. Vot sellist jõulukuuske tahaks omale maja ette küll.

...

Täna jõudsin oma peenarde rohimisega üsna palju edasi. On jäänud veel üks peenar, mille ürdine ots tahaks natuke suuremat reorganiseerimist ja siis see uus suur peenar, aga seal on umbrohuseemikud veel nii tobedalt tillukesed, et ootan nende rohimisega, kuni nad suuremaks sirguvad, muidu on see üks hull orjatöö. Oma arust külvasin sinna tühemikesse ka tibake suvikuid, aga neid ma küll ei tuvasta üles tulnuks, puha vereurmarohud ja muu jamps. Eks siis ole näha. Aga püsikud ja ettekasvatatud suvikud on kenasti kasvama läinud ja mitmed õitsevadki juba. Tundub, et kosmosega panin tänavu natuke puusse, valisin ilusa õiega sordi, aga taime kõrgust ei täpsustanud ja tundub madalam olema, kui klassikalised. Aga istutasin muidugi arvestades klassikalise kosmose kõrgusega.

Aga tube koristada ei jõudnudki sel nädalavahetusel :o(, laupäev kulus lasteaia kolimise, esinemise ja tantsukaaslase sünnipäeva tähistamisega kuidagi niisama ära. ;o)

Arvutita :o(.

Olen juba mitu päeva arvutit kõikvõimalike asjadega skänninud ja puhastanud, abi ei millestki. Ikka on kõik nii aeglane ja jookseb iga natukese aja tagant pärs kinni. Kas tegu mingi suurema viirusega või on asi selles, et 2 päeva pärast saab garantiiaeg (2a) läbi, eks see siis selgub mõne aja pärast. Suure vaevaga olen saanud tähtsamad asjad plaatidele panna, aga jaaniöisest päikesetõusust slaidishowd näiteks teha ei õnnestunudki. Panen niisama ühe pildi siis siia ja loodan, et asi enne postitamist kokku ei jookse. Aga mõnda aega nüüd siis jääb mulle vaid pildistamise lõbu. Õnneks on fotokal mälukaart üsna mahukas vähemalt.

Fotojaht: Loojang.

Loojang on lummav. Alati. Ja ilus ka alati. Aga fotole ei jää tihtipeale tema ilust pooltki. Ja tegelikult ongi see pigem selline hetk, kus tasub olla enda ja mõtetega või siis kalli inimesega, aga mitte aparaate klõpsutada. Aga vahest ju ikka võib. ;o)
Oma pildikaustu tuhnides jõudsin otsaga tagasi üsna täpselt aastatagusesse aega, kui jaanilaupäeva õhtul sai kodu poole lennatud. Muide, seda hetke tasub kojulennuks valida, jaanitulukeste täpid üle Eestimaa puistatuna olid imelised.

Londoni kohal nägi loojang välja selline.

See loojang aga lasi end imetleda märksa tillemal saarel - Rammu saarel.

Ja see loojang, mis tegelikkuses tohutult võimsam oli, leegitses jaanuari alguses Tallinna kohal.

Aga niimoodi saab loojangut kiirendada, kui pole aega tema täielikku saabumist ära oodata. ;o) Vana majakas Uitro säärel.

Teisi loojanguid võib siin imetleda.

Kunst.

Üks põnev lehekülg.

Tublile tütrele!

Keskmine tütar sai täna oma põhikooli lõpueksamitega

ühele poole, üliedukalt.
Palju, palju õnne, kallis Keit!

Pilt on pärit internetist, sest omal mul oranže roose käepärast pole.

Fotojaht: tee

Kui uut fotojahi teemat lugesin, tundus see mulle üsna igavana. No niikuinii on kõigil mingi jupike kruusa- või asfaltteed või tass aurava teega pildil, mida muud seal ikka olla saab. Nii ma mõtlesin. Aga otsustasin ikka otsida üles ühe oma vanema teepildi (mida ma muide hetkel ei leidnudki) ja vanu postitusi lapates hakkas fantaasia tööle. Selgus ka huvitav seik, et enamus siia välja valitud piltidest kuulusid möödunud aasta septembrikuusse. Et mingi teekuu? ;o)

Mõnest teest jagub jälge vaid lühikeseks hetkeks. Aga ka neil teil on omad liiklusmärgid ja -reeglid.
Mõni tee on vaikne ja rahulik, otsekui loodud mõtisklemiseks põlispuude all.
Mõni tee on täis salapära.
Mõni tee laseb endale ka kaasüürilisi.
Mõni tee algab laial rohuväljal...
...ja jätkub täiesti jäljetuna.
Mõni tee on ajaloolise hõnguga .
Mõni tee viib vikerkaarele.
Mõni tee viib talvemuinasjuttu.
Ja mõni tee on hoopis tuisku haihtunud.

Teised fotojahtijad asuvad siin.

Muhedik meenutas mulle ka selle teepildi olemasolu. Lisasin ta nüüd hiljem ka siia. :o)

Aednik või juuksur?

Täna ma mängisin juuksurit peaaegu terve päeva. Tosin suurt mägimändi said uue soengu ja osa elupuid nägid ka tibake kääre.
Aga selle pügamise käigus hakkasin mõtteid mõlgutama (eks see aias nokitsemine ongi üks suur mõlgutamine ju).
Need männid on seal aias olnud juba 7 aastat ja tulid sinna ka juba üsna suurtena. Ja kõik need aastad on neid hoolega enne jaanipäeva pügatud - ikka tihedamaks ja tihedamaks. Pallid on juba üüratud ja nii rasked, et okstel on nende püstihoidmisega tõsiseid probleeme. Talvel on iga väikseimgi lumetiba veel lisaraskuseks... Ja vaatamata kogu sellele pügamisele nad aina koguvad suurust (nulliga ju pügada ei saa, iga taim peab ka kasvama kuigipalju). Mis hakkab saama 2...5...10 aasta pärast? Või ongi mõeldud, et mitmetuhandene mägimänni istik peab aias vastu mõne aasta ja siis kraabitakse täies elujõus taim välja ja ostetakse rõõmsalt uus asemele?
Sellest, mis saab mõne aastaga aiast, mille haljastajad rajavad "kohe valmis" kujul, ma ei taha rääkidagi. Kohutav! Ma saan aru küll, et rahakad kliendid niimoodi tahavad, aga haljastajad peaks ju olema aiandusliku haridusega ja suutma kliendile selgeks teha, miks pole hea noorte istikutega kogu pinda kohe ära katta.
Aga pügamisega tuli mulle meelde ka mu esimene pügamine seal - peremees ütles, et mändidel on vaja kasvud poole lühemaks lõigata. Noh ja mina, absoluutne algaja, siis pügasingi - võrsehaaval KÕIK täpselt pooleks. :oD Praegu ma ei kujuta ette, mitu kuud mul selle võrsehaaval pügamise peale läheks. Rääkimata sellest, et niimoodi eriti kenasid palle ei tekkinud. Nii see on - aed kasvab ja hooldaja kasvab koos temaga. Eks see kasvamine(arenemine) olegi üks põhilisi asju siin maailmas.

See mänd suutis mõned talved tagasi (kui ma veel aastaringi seal ei toimetanud) täiesti pikali vajuda ja ma pole osanud teda enam püsti ka ajada. Aga ta kasvab üsna rõõmsalt edasi ka nii.

Koos männiga sättis ka uhke rabarberiõis end pildile. Aga teine taim kiratseb juba teist aastat.

Ja konnakudust on saanud juba sellised vilkad sabalikud. Vahepeal polnud tiigil näha muud, kui kudust jäänud kestahunnik ja ma kartsin, et linnud on pisikestega üks-null teinud, aga õnneks on kõik korras. :o)

Minge metsa!

Minge metsa! Ilma naljata ja soovitavalt kohe! Sellest vihmajärgsest lõhnadebuketist võib seal end lolliks nuusutada. Energia imbub sinusse kohe silmnähtava vooga. Parim lõhn on muidugi kaskedel, aga ka nõgesed, sarapuud ja muud rohelised kaunitarid lõhnasid kui hullud. Muidugi, piibelehtedest ei tasu rääkida, nemad lõhnavad alati lummavalt. Aga teisi tunneb enamasti vaid peale hiliskevadist vihma.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul oli vaja õnnitleda eilseid, tänaseid ja homseid sünnipäevalapsi meie külas. Peenardes aga on lõikelilledega hetkel üsna kitsas ja linnas poes olid kõik lilled nii kallid, et minu palgapäevaeelne rahakott sellele valule vastu ei pidanud. Tegelikult oli valikki üsna väike. Tõelised iludused olid piibelehed, mille tillukese kimbu eest küsiti 35 krooni! No tule taevas appi, neid meil siin ju kõik metsad täis. Nii ostsingi 3 lillakasroosat roosi vaid ja võtsin õhtusesse päevakavasse sisse metsamineku, sadagu või pussnuge. Õnneks ei sadanud. Ka päevased vihmutamised olid otsa saanud, tuuled vaibunud ja õhk imestamapanevalt soe. Võtsin tüdrukud seltsiks (ja lisa-korjekäteks) kaasa, jalgratta selga ja minek. Jalad juba pedaale ketramas, hakkasime alles mõtlema, kust siis korjata. Noh, tegelikult oli kuskil sisemuses mul see otsus juba ammu valmis, mulle tundus. Lähimad piibelehed on meil ju naabermaja taga, järgmised 100m kaugusel jne. Selleks küll jalgrattaid pole vaja. Aga vanasti sai ikka piibelehemetsas käidud neid korjamas. Ja see on üsna kaugel juba: külapiirist väljaspool, männimetsa ja lepavõsa taga endisele rannakarjamaale kasvanud sarapikus. Ma polnud seal juba üsna mitu aastat käinud, vähemasti 5, aga võib-olla ka 10. Mine võta kinni, see aeg on hakanud aina kiiremini kappama.
Enne lepavõsa lõppes metsaveotee ära ja sinna jätsime oma jalgrattad, nagu vanastigi. Ka neid kuutõverohtusid sealsamas mäletasin juba vanast ajast. Vahva, et nad ikka ilusasti meid tervitamias olid. Arvasin, et vanasti sinna viinud rada on ilmselt nüüdseks juba täitsa võssa kasvanud, aga keegi oli sealt korra-paar atv-ga läbi läinud hiljuti, nii et üsna läbitav oli ta meilegi. Tegelikult olid lepad hoopis suuremaks kasvanud ja ei näinudki enam niiväga võsa moodi välja, rohkem rohtunud tiba soise metsaalusena. Üllatus saabus hoopis teiselpool leppasid - kummalisel kombel olid ka sarapuud otsustanud nende aastate jooksul kasvamisega tegeleda :oD ja valgusküllase piibelehevälu asemel ootas meid salapäraselt pime sarapikualune, ehkki piibelehed olid seal alles, küll veidi hõredamad.

Kõik suured kivid olid seal ka alles, aga niivõrd sammaldunud ja vihmast libedad, et suurimale kivile tütar enam peale ei saanudki.

Väiksematega polnud probleemi. Näiteks sellega siin, mille juures kasvab ümbruskonna suurim tamm. Tema vanuse juures on see 5-10 aastat nii tilluke vahe, et märkimisväärset kasvuvahet ma ei tuvastanud.

Aga metsaalune nägi välja üsna ürgmetsalik - kuivanud-pehkinud-sammaldunud rondid igal pool. Ka mõni piibeleht eelistas end ehtida möödunudaastase kasukamoega. Seda lehemultši oli ikka tohutult.

Ühe kivi peale oli tekkinud juba nii paks huumusekiht, et ka piibelehed ei põlanud seda kasvupinnasena ära, rääkimata kivi-imarast ja samblaist.

Tagasiteel õnnestus ühelt varjuliselt madalalt välult leida veel ka viimaseid kullerkuppe. Muide, ka see välu oli mul väga konkreetselt just kullerkupuväluna meeles ja seal nad mind truult ootasidki.

Nii et kulutamata sadu kroone saime suure kimbu piibelehti ja muid lilli, pealekauba veel ohtralt lummavaid lõhnu ja positiivseid emotsioone.

Ja sellised kimbud sündisid siis lõpuks sünnipäevalastele. Palju õnne Maria-Marikale, Ehale ja Elvile!

Ja imelise õhtu lõpetas imeliselt suvine magustoit. Küll on tore, et on olemas vanaema, kes saatis lapselastele oma lõpututest sügavkülmavarudest vaarika toormoosi ja vihjas mulle, et turul on praegu maasikaid imeodava hinnaga saada. Põikasingi siis poereisi ajal turult läbi ja sain päris kena välimusega maasikaid kilohinnaga 26.-. Kohalikku külapoodi sai ka toetatud - jäätiseostuga. :o) Mõnus!!! Mul on tunne, et suvi hakkab kätte jõudma.