Fantastiline!

Kuuma päeva teises pooles tulnud korralik vihmasadu jahutas ilma kiiresti maha ja tekitas õhtuks kõikjale paksu udu. Koduteel avanes meile fantastiline vaade silmapiirile vajuva päikese ja udu koosmängust.

Turistina Vabaduse Väljakul.

Sellest Vabaduse Sambast on jahutud juba kole palju ja pikka aega. Ehkki mulle projekt meeldis juba enne lõplikku valmimist, polnud ma siiamaani näinud valminud sammast ennast ja sellepärast ei võtnud sõna ka meeldimise koha pealt, sest fotol on asi paratamatult moonutatud. Pühapäeval Tallinnas sünnipäeval käies olin "kaineks autojuhiks" ja otsustasin oma roolikeeraja eelisõigust kasutada. ;o) Ega tegelikult keegi vastu polnud ka ja teel Kivimäelt kesklinna jõudis ka vihm otsa saada, seega kujunes käigust mõnus ekskursioonike. Paadunud aiahulluna paelus mind muidugi ka sambaümbruses nähtud haljastus. Aga sammas ise - no ma pean ütlema, et vastupidiselt siinse üldsuse valdavale arvamusele meeldis ta mulle, isegi väga. Esimesel hetkel oli küll harjumatu see klaasi rohelus, sest silme ees oli algvariandi marmori lumivalge, aga sellega harjus üsna kähku.
Vabaduse Väljak ise on veel täiesti ehitusjärgus, aga natuke võib juba aimata seda tulevast maa-alust linnaosa. Ehkki ma eelistan miljon korda maaelu linnale, on linnade olemasolu meil siiski paratamatu ja mitmeti on nad vajalikud ka maainimeste elus. Kui ei pea poode mööda tormama ja kella pealt kuhugi kiirustama, võib linnas jalutaminegi väga mõnus olla ja eriti vahvaks-põnevaks teevad selle taolised poolavatud maa-alused korrused, seda kogesin juba talvel Stockholmiski. Täiesti kinnine maa-alune, nagu Viru Keskuse all, pole sugugi nii mõnus.
Hiljem kodu poole vurades mõtlesime, et peaks ikka ükskord võtma ette ka Kumu ja loomaaia. Loodetavasti veel selle suve-sügise jooksul!

Mis põllukultuur?

Reede õhtul Lohusuu poole vurades nägime Rakvere külje all uudset tooni lillat põllulappi. Lähemalt vaadates selgus, et tegu mulle tundmatu kena lillega. Tõenäoliselt meetaim, mesilasi oli palju vaatamata suhteliselt hilisele õhtutunnile. Kas keegi oskab öelda, mis on selle kena taime nimi?

Kringel.

Ehkki ma käisin 5-6 aastat tagasi kokakoolis ja sain teada, et olin juba aastaid oi-kui-valesti oma pärmitainast teinud, ei muutnud ma oma kringlitegemise tehnoloogiat sellegipoolest. Kui miski tuleb hea välja, siis pole ju tähtis, on ta õigesti või valesti tehtud. :oD
Antud kogustest tuleb välja 2 tavalise elektriahju plaaditäit.

Taigen:
225g suhkrut
1,5tl kardemoni
1,5tl peenikest soola
750ml leiget vett
225g sulatatud margariini (või võid)
1pk Nordicu kuivpärmi (see sinine pakk, teiste kogused ei klapi)
1,35kg nisujahu

Ained lisan suurde kaussi just selles järjekorras (no pärmi segan ikka osa jahu sisse). Jahu kogus oleneb tegelikult jahu liimvalgu sisaldusest, aga taigen peab jääma suhteliselt nätske, nii et vaevu tuleb kätelt lahti. Ja liigselt ma teda ei sõtku ka, vaid nii palju, kui segunemiseks vaja. Siis jätan rätiku alla sooja kohta kerkima, kuni umbes kahekordseks on paisunud. See oleneb vee temperatuurist, ümbritsevast temperatuurist , pärmi värskusest jne, seega ei saa aega öelda. No täna oli näiteks ligemale tunni.

Kate:
200g sulatatud võid (võib ka margariini)
kaneeli
kakaod
suhkrut
rosinaid

Pärast kerkimist jagan taigna pooleks ja rullin ühe poole lauale laiali. Kuna taigen sai üsna pehme, tuleb rullimisel kasutada üsna palju jahu, et asi laua külge ei jääks. Siis valan taignale poole sulatatud võist ja määrin ta laiali, puistan sinna kaneeli ja läbi sõela üsna ohtralt kakaopulbrit (seda kanget meie marki ikka) ja suhkrut. Puistan ka rosinaid (vahel olen ühe ilma rosinateta teinud, sest meil on ka neid, kes rosinaid ei taha). Siis keeran plaadi rulli nagu kaneelisaiade puhul, aga selle vorsti lõikan hoopis pikkupidi pooleks. Ja need 2 riba punun palmikuks. Kõik välja pudenenud rosinad topin suvaliselt rulli sisse tagasi...või pistan suhu ;o)
Siis rull kringlikujuliselt ahjuplaadile.

Pinnale:
1 muna määrimiseks
Purustatud metspähkleid (võib ka maapähkleid)

Ja lõpuks pistan 180-kraadisesse ahju kuni pooleks tunniks, täpsemalt määran küpsemise aega puutikuga. Aga ikka pigem vähem, kui rohkem, üleküpsetatud kringel läheb kuivaks ja tuimaks. Väljavõetud kringlit hoian natuke aega rätiku all. Jahtunult katan šokolaadiglasuuriga. Mulle meeldib enim see niristatavas pakis valmis tume glasuur, mis pildil näha.

Ja lõpuks veel üks nipp - kui kringel on vaja valmis teha eelmisel päeval, siis (aga võib ka samal päeval süües) on kasulik ahjust tulnud tulikuumale kringlile määrida laiali vaniljemagus vahustatud vahukoor, see imbub siis mõnusalt kringli sisse, annab võrratu maitse (kalorid ka!:oP) ja hoiab kringli mahlase mitmeks päevaks.

Fotojaht: Puhkus.

Aednikutöö tingib, et minu puhkus jääb talveaega ja praegused puhkehetked piirduvad vaid nädalavahetuste sünnipäevatamistega. Aga vahest ei jagu sedagi, sest ka oma kodused peenrad-murud tahavad hooldamist ja siis pole nädalal ja nädalalõpul vahet. Tööõhtute puhkuseks on mul arvutisisene maailm.
Aga siin siis mõned hetked suvisest puhkamisest:
Niisama päikeses lesida pole ma kunagi mallanud, aga sellised sportlikud puhkehetked on supermõnusad.
Või siis sellised vabas õhus sõpradega koos toidu valmistamised-söömised.Ja loomulikult loojangute jahtimised ja telgis magamised. :o)
Teised puhkajad on siin.

Kosmos.

Eelmisel aastal õnnestus mul kevadel osta kosmose sordi Pied Piper Red seemneid ja need olid väga vahvad tumepunaste torujate õitega taimed. Kõik ikka ühesugused, nagu peab.
Tänavu ma selle sordi peale enam ei sattunud ja ostsin mingi roosa tavalisema sordi seemned. Nime ei mäleta enam ja pakendit ka alles pole, aga kindlasti oli sort, mitte segupakk. Ja sellised nad nüüd on. Mitte et ma kurdaks, vastupidi, lõbusam ongi! Aga kummaline sort küll. :o))
Selle lumivalge pilt on tibake ebaõnnestunud, aga ma ei saa nädalavahetusel tööle tormata uut pilti tegema ja koju päris valget isendit ei sattunud.

...

Palun, palun, palun, kallis Ilmataat, tee nii, et järgmisel nädalal on teisipäev ilus ja kolmapäev sajab, et ma ei saaks kolmapäeval niita, vaid peaksin teisipäeval ära niitma, sest ma tõepoolest ei taha lapse sünnipäeval ületunde teha...

Tehtud!

Roosipeenar on valmis, minu osas. Vaja on veel paeserva ja kivimultši, aga need ootavad abilise selja paranemist. Ja tegelikult on millalgi tulevikus plaanis teine umbes samasugune peenar veel, teisele poole mägimändi. Aga selle jaoks pole veel roose ja ka kastmissüsteem tahab tibake ümber tegemist. Ja üldse on mul järgmisel nädalal lisaks poja sünnipäevale ees ka komandeering Saaremaale, seega pole suurprojektideks mahtigi. Peaasi, et need ostetud roosid kenasti maha said.
Õhtul käisin veel tantsutrennis. Vahepealne vaikus esinemiste rindel on asendunud tiheda graafikuga. Juba sel reedel on vaja Peipsi äärde vurada.

Äikesepäev.

Täna oli tõeline äikesepäev. Keskpäevast hakkas vaikselt tibutama, tunnike hiljem tuli juba kõva sadu koos tugevate äikesesähvakute ja metallikolinaga - ju lõi äike kas mobiilimastidesse või vanasse majakasse. Uups, tuletorni ikka - majakas on laensõna vene keelest. :o) Aga mitte keelest, vaid ilmast ma ju rääkisin. Nojah, see äike tuli ja läks ikka õige mitu korda, iga kord korralike vihmasabinatega.
Tööl polnud sajust probleemi - mul oli jälle kõvasti tegemist kasvuhoones. Aga kodus mõtlesin, et tuleb jälle toaslogelemise õhtu. Ega ma peale tööpäevi kohe ei jaksagi suurt midagi teha, vedelen paar tundi teleka või arvuti taga tukkudes. Jäin ka täna mõnuga tukkuma, aga siis kisas üks laps üle minu teisele, et see juba neljandat küpsist võttis (oeh!) ja rikutud mu mõnus tukkumine oligi. Et sellest uneuimast ja pahameelest toibuda, ajasin kampsuni selga ja kobisin ikkagi märga õue. Parajasti just midagi alla ei sadanud. Oma suurt eesootavat tööd enam ette võtta ei viitsinud, hakkasin uue peenra esiserva rohima ja margareetade õisikupõhju maha lõikama. Olin sellega peaaegu lõpukorral, kui tuli taas vihmasabin. Selge, aitab tänaseks! Aga läksin veel kiiruga mõnd talinelki vaasi korjama ja selle peale otsustas ka sabin lõppeda. Olgu, mõtlesin siis, et teen selle peenraserva ilusasti lõpuni ära. Aga kui lõpp käes, oli tööind juba üsna sees ja suundusin edasi. :o) Pikapeale selgus, et minu buddleia, päevaliilia ja hiidiisopi õiepungi kandev orasheina-maajala-kuumaasika-talinelgipadrik sisaldas ka tegelikkuses buddleiat, päevaliiliat ja hiidiisopit. Vähe sellest! Ta sisaldas ka paari liiliat, floksiäbarikku ja isegi iiriseid. :oD Karmi käega katkusin lisaks umbrohule ka sama staatuse saavutanud talinelgid üles. Uude peenrasse sai neid niikuinii piisavalt. Ka kuumaasikavõsusid sai hulgaliselt üles tiritud. Maha jäi ikkagi liiga palju.
Kui talinelkidega ühele poole sain, jätsin tänaseks asja katki, ehkki peenar jätkub ürdipeenrana veel tükk maad, pean seal veel tiba aru pidama, et mis ja kuidas. Ja kell oli juba ka üsna palju, aga mul veel plaanis lastele magustoitu pakkuda. Ikka jäätist marjade ja šokolaadiga, mida muud suveajal. :o)
Kuna töönädalate tagumised pooled on mul õhtuti rangelt piiratud netikasutusega (abikaasa töötab) ja nädalavahetuski möödus üsna netivabalt, leidus veel natuke lillepilte, mis siiani väljanäitusele panemata olid:
Taevassinine lauk.Nimetu tumepunane kukehari uhkeldamas tulbisildiga. Nimetu, sest pärineb mätaskatuse seemnesegust ja tulbisildiga, sest otsustasin tänavu tulpe mitte üles tirida.
Nimetu suurem roheline mägisibul õitsemas.
Jälle nimetu nõeljalehine kukehari õitsemas. Ka eelmisega sama päritolu.
Nimetu väike punane mägisibul õitsemas.
Põõsasmaran Tilford's Cream.
Kare deutsia Plena.

Rammu marjad ja liivatee.

Sain oma kirjutised Rammu saare marjadest ja liivateest siia üles. Head lugemist!

Jälle sõnakuulelik. :o))

Küll mina olen ikka tubli! Niikui meie blogiringis mainiti, et nädalavahetused on puhkamiseks, mina enam teisiti ei käitugi. :oDDD

Seekord sai see puhkus jälle Rammus veedetud, sest pidasime mehevenna sünnipäeva. Tegelikkuses on tal sünnipäev täna, niiet palju õnne talle!
Mina jõudsin kohale teise kaatritäiega ja esimene oli selle ajaga jõudnud juba toimekas olla. Ehkki saak mitme päeva peale rüsast just nii napiks jäigi, kui pildil näha, saime siiski kõik suitsukala mekkida. Mõnus!
Natuke päikeses praadinud, läks olemine liiga kuumaks ja käisime end mere peal veidike jahutamas. Mina katsetasin seda "tuubimist" esimest korda, väga vägev elamus! Aga teise sõitu pealt vaadata oli veel eriti lahe, nalja oli kohe nabani. :o)
Ilus triibuline kivi sillerdavas rannavees.
Võimas randoblika puhmas. Tänavune suhteliselt sajune suvi on ka saarele natuke sadusid näidanud ja floora on oluliselt lopsakam, kui tavaliselt.
Vahvad õitsvad nõgesesambad.
Sportlikke mänge sai veelgi harrastatud, nii vees kui kaldal. Siin pildil lapsed vesitennisega, mida me ka kuival maal proovisime. Et me keegi tennisemängijad pole, nägi asi välja muidugi nii, et üks lõi, teine tõi palli ära ja lõi siis omakorda. :oD suurim rekord oli vist meil 4 korda reketiga palli puudutamist ilma vahepeal käega aitamata, aga korra maas käis see pall ka siis.
Mehed mängisid ka petangi, ma oleks ka tahtnud, aga teised naised ei viitsinud. Sai ka hularõngast keerutatud, sünnipäevalapski proovis ära, aga kummaline, et see mehekeha pole kohe loodud sedasi väänlema, et rõngas üleval püsiks. :oP
Ja siis ootasid ees saunamõnud koos merrejooksmisega, mmmmmmmmmmmm, mõnus.
Õhtusöök tuli lõkke pealt ja traditsiooniliselt sai selle kõrvale nautida ilusat loojangut. Tegin ka katseid välguga ja välguta, tavaliste ja ööstseenidega. Aga, nagu ikka, jäi pildile vaid hale vari tegelikust ilust.
Meri oli nii peegelsile, et tegelikkuses ulatusid need Muuga sadama ja külavalgustuse tulede peegeldustriibud meie juurde välja. Vaadake, kes on osanud end selle pildi vasakusse serva sättida.
Pühapäeval võtsin keskpäeva paiku ette jälle jalutuskäigu-marjaringi. Teada oli, et suurt maasikasaaki ei tule, sest mehevenna kaasa oli nädal tagasi esimese, kõige magusama korje ära teinud, aga midagi ma ikka sain, lisaks ka muid marju (marjapostituse teen hiljem eraldi), niiet saime üsna mõnusa kausitäie toormoosi kohe nautimiseks.
Aga see õiemeri igalpool oli vägev. Nurmnelkide roosa, kellukate lilla, liivatee lillakasroosa, madarate kollane jne.
Need vanad nõuka sõjaväe tuumamajakad aina roostetavad ja lagunevad, aga päriselt ei kao vist veel minu eluea jooksul. Ehkki vaatepilt sealt ülevalt alla on vägev, on selline koletis ikka üsna rusuv alt üles vaadates. Rääkimata neist plekikänkaratest, mida tuul maha on pillutanud.
Saarel on olemas ka metsikud lambad. Kunagi palju-palju aastaid tagasi tuli pime ja torm peale ja üks näputäis lambaid jäi karjakutel sügisel maale toomata. Tormid jätkusid nii, et enam saarele ei saanudki ja nii jäidki lambad ellujäämiskursustele. Kevadel olid nad juba nii metsikud, et enam kätte ei andnudki. Ja nii nad ongi seal nüüd naturaliseerunud ja elavad-paljunevad loodusliku valiku põhimõtetel. Seekord olid nad palavuse eest pihlakasalu alla peitunud ja eriti ligi mind ei lasknud, lonkisid eemale, aga zoomiga õnnestus need villamäed ikka pildile saada.
Ohakad on enda alla võtnud juba terve ühe suure heinamaa ja see on väga ilus vaatepilt tegelikult. Kui vaid Iiah sinna saaks...
Siin pildil võib tagapool seda lillat heinamaad näha.
Marjad ja liivateed panen siis hiljem looduse blogisse, aga viimasele pildile sai armas mererohutuustakas kaldavees enne ärasõitu.
Koju jõudes ei tahtnud päikest enam nähagi. Pidime vaatamata päikesekaitsete kasutamisele endid siit-sealt Aloe Vera geeliga kokku mätsima. Kui viisin esimese saunalinade masinatäie nöörile, vaatasin kõrbekuivi lillepeenraid ja mõtlesin ohates, et tulen neid kastma hiljem, kui enam päikest pole. Aga hiljem, hurraaaaaaa, tuli suur-suur kauakestev paduvihm ja takkapihta veel äike ka. Vihmad jätkuvad ka täna, seega kastmisest mõneks ajaks jälle vaba. .o)