Fotojaht: Puust.

Mõtlesin, et teen fotojahi teemat järgides ühe ringi fotokaga ümber maja, pildistades aiapink-pakke ja muud taolist. Aga päev kulus tänaseks ööks valmistudes ja nüüd, muinastulede öö lummuses, ei olegi enam tahtmist muid pilte sellesse teemasse otsida. Sest juba muistsetest aegadest ja tõenäoliselt kauge tulevikuni on tuld ikka tehtud ja tehakse justnimelt puust.
Aga muinastulede öö on üks imeline ettevõtmine ja kes mingil põhjusel seekord sinna ei jõudnud - otsige tuleval aastal kindlasti üks rannalõke ja võtke sellest osa. Uskuge te ei kahetse!
Teised puupildid asuvad siin.

Murelapsed.

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, on mul suuremal või vähemal määral muret mitme puu-põõsaga. Ülemisel pildil on mu kodused mustad sõstrad (2 põõsast on), millel siin veel üsna kena välimus. Aga lehtede alused oranžid täpikesed valgusid ruttu-ruttu suureks ja nüüdseks on praktiliselt kõik lehed pruunid ja paberkuivad. Tänavune saak on korjatud ja need lehed juba kutud, aga millega ja millal neid pritsida, et tuleval aastal põõsad kenad püsiks?
Alumisel pildil on kolkvitsia ja sellega erilist muret nagu polegi, välja arvatud seik, et põõsas on madalam kui muru ja ei õitse. Ostetud sai ta 2 ja pool aastat tagasi, kas on asi lihtsalt nooruses?
Samuti 2 ja pool aastat tagasi ostetud liiv-kirsipuud kiratsevad ka, igaks kevadeks on eelmise aasta võrsed kuivanud ja taim alustab uute noorte võrsetega. Mis neile muret võiks teha?
See on liiv-kirsipuudest kõige kobedam, kõrgust vaevu pool meetrit.
Tänavu ostetud roosaõielisel viirpuul (oli ta vist Paul's scarlet) on noored võrsed ilusad, aga vanemad oksaosad on lehed servast alates ära kuivatanud ja maha visanud. Ka ei tea ma, millised neist okstest maha, millised tagasi lõigata, et puukesest kena aiaehe saaks. Kahtlustan, et luua otsas luuad ja seal jälle luuad ei ole just parim variant. :oP
Uues raamistutuse alas on põõsasmaranad Abbotswood väga ilusad ja kasvavad mis mühin. Aga...
...samas peenras kasvavad Tilford's Cream-id pruunistuvad. Kõige hullem on siin pildil, teised on ikka natuke rohelisemad. Aga kõik õitsevad üsna rikkalikult. Kui ma õigesti mäletan, siis olid esimesel aastal ka need 2,5a tagasi ostetud põõsasmaranad samamoodi pruunistuvad ja kidurad, nüüdseks on pilt palju parem. Ehk põevadki lihtsalt kolimisstressi? Aga miks siis Abbotswoodid ei põe?
Pilti mul pole, aga paar päeva tagasi elupuude rea kõrval käies märkasin, et vähemasti ühel puul olid peaaegu kõigi okste lehetipud pruunikad, teistel leidub vaid üksik kuivanud oksake siin-seal, aga oksatipud on kõik värskelt helerohelised. Kas see elupuu on haige?

Ehh, selle postituse peaks vist mõnele dendroloogile saatma...

Augusti lõpp läheneb.

Pisike aruandetuur siis.
Gladioolid on õigustanud Muhediku teooriat 100%-liselt. Punastest pidin küll 2 taime kergelt toestama, aga seda selle pärast, et nende kividevahelises istutuskohas polnud mul võimalik neid väga sügavale istutada. Teised aga seisavad kindlalt kui kaljud.
Ostsin kevadel ka mingeid lõhnagladioole (olid vist) aga need küll ei taha õitseda. Või ongi nad hilisemad?Väikesed armsad paksud mesimummid on tihedalt ametis saagi korjamisega. Nagu aiainimesed kohe!
Koerliblikas tageeteseõiel.Päeva-paabusilm tähkja liatrise õisikul.
Kaeralilled (lausa 2 tk!) õitsevad. Nendega juhtus õige imelik lugu tänavu. Võtsin sügisel suurema osa üles, pakkisin ajalehe sisse ja viisin keldrisse. Mõned mugulad jätsin prooviks peenrasse, katsin talveks adru ja kuuseokstega. Või oli see vastupidi. Ja lõpptulemus oli, et keldris talvitunud sibulad ei tärganud ja peenrasse jäetud ongi mul nüüd ainukesed. Hea, et niigi läks!Shishist sai toodud veel 3 potti (samasuguseid oli enne 15, ehk 5 komplekti) ja majanurka selline kompositsioon tehtud. Taimed ostsin Seltereti napist sortimendist (liiati kui tume pott ja tume sein välistasid tumepunaste ja muude tumedamate värvide kasutamise) paduvihmas oma valikut tehes. Ülitihedal päeval polnud võimalik ilma paranemist oodata ja suurema valikuga kohta otsida. Aga lõpptulemusega jäin üsna rahule. :o) Peremees jäi ka.
Kõrgpeenar on nüüd tõeliselt lopsakas ja üle ääre voolav. Ausalt öelda on need kressid ja kurgirohud selle rammusa kuhja otsas liiga lopsakad ja muu söögikraam kipub nende varju jääma. Mullapind on üsna tublisti vajunud ja peenar on keskelt lohus. Ka pole just parim variant, et vihmuti sellest peenrast üle kastab ja ta iga hommik 40 minutit vihma saab. Ehk õnnestub järgmiseks aastaks vihmutit madalamaks reguleerida ja muld siis ju ka enam ei vaju, lisan nii palju uut, et saab ääreni täis. Külviplaani peab samuti hoolega läbi mõtlema. Nüüd olen vähemasti ettekujutuse saanud, et kes seal kuidas käitub. Roosipeenraga said lõpuks asjad ühelepoole. Esimene peenrakuju polnud just parim ja enne paeserva ladumist tuli meil parem idee, nii tuli veel hulk maad juurde kaevata ja 5 roosi eelmistele juurde osta. Aiakirjaniku (Pärismari) soovitusel käisin Viimsis endises aiandis neid taimi otsimas ja kohtasin kahte väga mõnusat vanahärrat, kes mulle lahkelt nõu andsid ja omaltpoolt häid sorte soovitasid. Nii tõin ära:
Nostalgie - Väärisroos, teehübriidroos. Kõrgus kuni 1m, haigus- ja talvekindlus hea. Peppermint Twist - floribund/dekoratiivroos. Kõrgus 60cm, haiguskindel, talvitub rahuldavalt.Aspirin - pinnakatteroos. Kõrgus 50cm, tugeva haiguskindlusega, talvitub hästi. Gloria Dei - teehübriidroos, kollane, roosaka servaga (pilti hetkel pole). Kõrgus kuni 1m, hea haiguskindlusega, talvitub hästi.
Erika Pluhar - teehübriidroos. Kõrgus kuni 1m. Vist Tšehhi sort, eestikeelne info tema kohta netis puudub, ka inglisekeelset ei leidnud. Seega ei tea ka haigus- ja talvekindlust. Vaatame!Ja isiklikult omale ostsin veel kollase Arthur Bell'i, kellele on siiamaani koht välja mõtlemata, rääkimata selle ette valmistamisest. Suur tänu Pärismarile!
Roosipeenar enne kivimultši lisamist. Männi all on näha mürgitatud murukamar, selle katsin ajalehtedega, keerates servad ka natuke mulla sisse ja kõige peale veeti siis kivid.
Valmis roosipeenar
Varemostetud roosidega osa on juba väga lopsakas ja uusi õiepungi täis. Nõustun siinkohal Muhedikuga, kes samuti kiitis Hansaplanti rooside tervist ja elujõudu. Aga küllap ka need uued peagi kosuvad, olid nemadki kenad terved taimed.
Veel kord valmis peenar, tibake teise nurga alt. Mõlemal pool männi piiril on 3 tillukest laiuva tuhkpuu isekülvi taimekest, kelle ma teisest peenrast välja koukisin. Mõne koukimine oli üsna raske ja murettekitav, sest sinna peenrasse on kunagi kivimultši alla pandud peenravaip ja läbi selle juuri tirides vigastasin neid, aga siiani (5 päeva) tundub taimekeste seisukord hea olema, loodame parimat.
Täna õhtul koduteel pakendeid konteinerisse viies tegin pildi ka pumbamaja juures kasvavatest astelpajudest, nad on ikka niiiiiiiii ilusad (mida aga ei saa öelda nende maitse kohta). Muide, ükspäev otsisin oma fotokast seda sarivõtte tegemise funktsiooni, sest keegi väitis, et see on küll igas seebikarbiski olemas. Vot ei ole! Aga tänu sellele leidsin üles ühe teise funktsiooni, millega on hea lähivõtteid teha. Ma pole väga kindel, kas tegemist on just makrovõttega, aga abiks igatahes. Sümboliks on tulbipilt, millel all nurgas suur S. Kuna mu fotokas on juba tubli 4-5 aastat vana kindlasti, ei mäleta ma loomulikult, kus võiks olla kasutusjuhendid. Äkki keegi teab, mis sümbol see selline on?
Ah jaa, seda ka veel, et ega kõik ikka nii ilus ka pole. Probleemid puude-põõsastega panen ükspäev eraldi postitusse ja osad vanad roosid vaevlevad tahmlaiksuse käes ka. :o(

Algas pardijahi hooaeg!

20.augustil algas pardijahi hooaeg. Minu mees jahimees ei ole, aga Rammus käib mitmeid kirglikke JAHImehi, kes ise saagist ei hooli ja nii oleme alati sügisesel jahihooajal mõned pardid saanud. Minu õnneks ei pea abikaasa nende puhastamist sugugi ülejõu käivaks tööks, seega minule jääb ainult mugav roavalmistamise osa. Kunagi avastasin suurepärase retsepti, mida me nüüd alati parte saades teeme. Muidugi ei järgi ma seda kunagi grammipealt, kui aus olla, siis see polegi eriti grammipealt-retsept. Seekord näiteks oli meil 2 suuremat ja 4 tillukest partlast, aga kohalikus poekeses oli vaid üks vaevu kilone pealt närtsinud kapsapea. Ja sõstramahla asemel kasutasin sügavkülmutatud punaseid sõstraid, millele kuuma puljongit kaela valasin, nuimiksriga ära püreerisin ja siis läbi sõela kurnasin. Ja kuna tulemuses polnud raasukestki suhkrut (mis mul muidu mahlas ikka on), lisasin ka seda üsna mitu teelusikatäit. Vaatamata kõigile eksperimentidele oli lõpptulemus jälle superhea, seega otsustasin seda ka teiega jagada!

Originaalretsept pärineb Elle Reederi raamatust "Neli aastaaega maapere köögis" (Maalehe Raamat):

Üleküpsetatud pardid.

1 sinikaelpart või 2 piilparti, 10g soola, vett, 100g pastinaaki, peterselli ja porrulauku.
Vormile 50g võid, 2sl riivsaia või riivjuustu, 2kg valget peakapsast, vett, soola.
Kaste: 50g võid, 2sl jahu, 1/4l pardi keeduleent, sõstramahla.
Puhastatud pardid lõigata pooleks või neljaks ja panna kuuma vette keema. Korjata vaht, lisada tükeldatud köögiviljad, sool ja keeta pehmeks.
Ahjuvorm pintseldada võiga, liha panna peale ja katta poolpehmeks hautatud kapsaga. Antud ainetest valmistatud kaste valada vormi, peale puistata riivsaia või -juustu ja küpsetada 20-30 minutit.
See valmistusviis sobib vanematele lindudele. Pardid võib varem valmis keeta, siis saab õhtusöögi kiiresti valmis. Lauale anda keedetud kartulite, marja-puuvilja või kõrvitsasalatiga.

Tihe nädalavahetus.

Tõeliselt tihe nädalavahetus oli. Reedel jõudsin peale tööd veel söögi teha, näidendi- ja tantsuproovides ära käia ja kui mees töö lõpetas, põikasime veel sünnipäevalegi. Ehkki kell oli juba 11 selleks hetkeks, oli rahvast siiski veel üsna palju kohal. Ja mõnusad kalaroad...ja leegid välikaminas...ja tähed augustiöises taevas...megamõnus. Aga peale kella 1 hakkas ikka juba natuke külm ja tulime koju. Siingi ei mallanud kohe magama minna, õigemini kimbutas mure pika tööde nimekirja pärast ja nii saigi plakati aluspõhi valmis maalitud. Seekord sain värvijääkidest vaid ühe tillukese merekivi smiley-ikooniks maalida :o), nii täpselt oskasin värve tuubist välja lasta.
Laupäeva hommikul helises mul kell üsna varakult, sest teadsin, et väga palju on teha enne laada algust kell 11. Nii tegingi endale kohvi ja pere nohiseva unemuusika saatel maalisin esmalt muinastulede öö plakati lõpuni (vaata eelmist postitust). Siis pakkisin oma kostüümid kokku ja jäin hommikusöögi juurde mõtlema, et mis ma siis ometi veel pidin tegema? Nojah, koristasin siit-sealt suuremat segadust ära, et viimati tuleb mõni kaugem laadaline ka meile külla, aga muud välja mõelda ei suutnud. Mõtlesin siis, et ju ma siis kostüümidele pikemalt aega planeerisin ja istusin rahulikult arvuti taha blogisid vaatama, ise nautisin veel viimaseid kohvilonkse. Ja siis, mõni minut enne kella 11, mul järsku plahvatas: ma pidin ju kooki küpsetama, et seda koos teiste naisteseltsi naistega heategevuslikul otstarbel laadal müüa!!! Ega siis midagi, kiirelt ahi sooja, munad ja muu vajalik kombaini, siis taigen pannile ja sügavkülmast marjad peale ja olingi tibake peale poolt 12 laadal oma sooja koogiga. Laat on meil alati tagasihoidlik, sest kes siia pärapõrgusse ikka niiväga müüma ja ostma tuleb, rohkem ikka kohalik rahvas. Tibake suurendab külastatavust meie rahvamaja inimeste hea idee teha samal ajal ka korralik kultuuriprogramm. Nii olin minagi esmalt Eeva August Kitzbergi "Karjase kauplemises" ja lõpupoole tantsisin showtantse koos teiste "nogia-tüdrukutega". Sinna vahele aga jäi veel Hirvli küla näiteringi lastenäidend ja Karismaatilise Duo lauluprogramm. Nii lõpetasingi oma laadapäeva pool 6 õhtul, laipväsinud ja näljasena. Õnneks olin vahepeal taibanud, et minust perenaist ju pole, ja surusin lastele raha pihku, saates neid kõrtsu sööma.
Kell 6 aga startis mul juba pisike päramootoriga paadike abikaasast kapteniga Rammu poole. Lapsed sai seekord suurema õega koju jäetud (neil oli siin vist kaardipõrgu poole ööni, nagu hiljem kuulsin :oD), läksime vaid kahekesi. Esmalt lasime võrgud merre ja siis lõpuks sain ka süüa teha ja keha kinnitada. Kui siis nõud pestud, olin ma ka täiesti süsi ja ei tahtnud kuuldagi hämarusse tuule kätte jalutama minekust või millestki muust, vajusin kell 9 diivanile magama nagu kott ja ärkasin alles hommikul kell pool 9. Oli see alles magamismaraton! Ja ma ei ütleks, et mulle sellest aitas. :oP
Kui me ükskord keskpäeval koju jõudsime oma kalastusreisilt, olin ikkagi nii palju puhanud, et suutsin oma ürdipeenra ümber kaevata ja selle käigus ka 5-6 kibuvitsapuhmast välja juurida, jõudsin need isegi ära põletada.
Õhtuks tegin kalasuppi, seekord maitses see isegi lastele. :o)

Fotojaht: Tänapäev, meie aeg.

Seekordsesse fotojahi teemasse mahuks oi kui palju pilte. Vaatasin neid ja ei suutnud midagi valida. Nii postitangi vaid verivärske kuulutuse. Ühest küljest kajastab see praegust trendi vanu tavasid üles soojendada, teisalt aga olen ilmselt üks viimaseid, kes veel käsitsi kuulutusi maalida viitsib, kõik tehakse ikka arvuti ja printeriga. Segased ajad! Aga põnevad. :o)
Kui see kogu Eesti rannikut hõlmav üritus Sulle huvi pakkuma hakkas, saad sellest täpsemalt lugeda siit.

Teised ajajahtijad asuvad siin.

Hallitus on roheline?

arbuus, lapsed, lurin...

kuule, see arbuus hallitab ju.
kuskohast?
näe, siit on ju roheline.
loll, arbuus ongi ju roheline.

:o))))
Väga mõnus küps arbuus oli, ehkki tilluke ja tumeroheline.
Ja veel meie kohalikust poekesest!

Gurmaanlik nädalavahetus.

Lapse sünnipäeva nime all organiseeris ema endale jälle mõnusa mänguri nädalavahetuse. Laps muidugi jäi ka rahule, mängude valikul eelistasime ikka ennekõike just tema soove. Aga söökidega ma nii ei teinud - oma lihtsad salatid ja krõpsud sai ta kätte esmaspäevasel sõpradega peol. Nädalavahetusel domineerisid ikka suurte road.
Alustuseks sai suurema nälja peletamiseks tehtud gazpachot ahjusooja teraleivaga. Supis siis tomat, paprika, kurk, sibul, küüslauk, oliivõli, sool, pipar, suhkur, tiba kuiva valget veini või muud hapet ja mõned jääkuubikud. Lihtne ja mõnus. Hiljem sai "soe" söök ikka ka tehtud - värske segasalat praetud kanaribadega. Filee puudumisel kasutasin kintsuliha. Imehea tuli välja. Et kastme osas tekkis lahkarvamusi, lisasin selle eraldi kausis kõrvale.
Ja finaaliks mustikaparfee. Retsepti võtsin Toidutarest, oli seal vist koduse mustikajäätise nime all. Oli ikka mäkerdamist, kogu köök ja minu kostüüm said lillatäpiliseks. Tulemus oli hea, aga üsna vänge. Parimaks osutus tema söömine koos tavalise vaniljejäätisega.
Peale lauamänge panime kokku veel lapse uue pusle ja selle valmimise ajal hakkas päike juba tõusma. Ilus oli. Nii ilus, et olin vaatamata laipväsimusele krapsti nõus mehega merele minema.
Randa jõudes oli ka veel ilus, ehkki piisku juba langes. Selja taha jäi ka täissuur vikerkaar, aga pildile ma seda ei saanud. Kogu taeva kohta oligi ainuke pilvevaba see silmapiiri riba ja niikui päike sellest ülespoole jõudis, kadus riba ära ja sadu muutus kurjaks. Koju jõudes olime nii märjad, et meest ma trepikojast kaugemale ei lasknudki, käskisin enne paljaks koorida. Õnneks pole pühapäeva hommikul kell 7 veel rahvast liikumas. :oD

Fotojaht: Jalavari.

Mu nädalavahetus oli seekord nii hõivatud ja omateada vanades varudes mingeid jalatsipilte ka pole, seega mõtlesin üldse selle jahihooaja vahele jätta. Aga pühapäeva varahommikul mehega merel kaasas käies tegin ikkagi paar klõpsu ära ja ehkki need pole ainsuses, panen nad ikka üles.

Täielikult magamata, päikesetõusu jaheduses, mis vihmavalinguteks ka veel muutus, olid minu jalavarjudeks korralikud kummikud, sees veel villasokidki. Ikka oli külm olla.
Aga abikaasa, elupõline kalur, ei kanna terve suve jooksul muid jalatseid. Kui teda just linna ei sunnita minema. Kunagi hakkas mul tema jalgade vaatamisest veel külmem, aga sellega olen nüüd harjunud.
Aga üllatus tabas mind hoopis enne randa naasemist, kui külma trotsides paadipõhjast kalu ämbrisse ja kajakatele sorteerisin ja kui siis mees mereveega paadipõhja loputama hakkas. Selgus, et sooja oleksin ma saanud, kui tema moodi jalavarjud oleksin valinud ja jalgu üle paadiserva kõlgutanud - selles külmas vihmas oli merevesi lausa tuline.


Muid jalavarje näeb siin.

Reede.

Täna õnnestus mul sealsamas liatrise peal maiustamas näha ka imelist kaunitari - admirali. Fotokat muidugi kaasas polnud ja ega ma tea, kas ta olekski lasknud mind ligi. Aga ohh, kus oli ikka suur ja imeilus!
Aga muidu sai täna jälle selle roosipeenra kallal kohmitsetud. Eile käis mu musklis abiline ja tegi peenrale paeserva ära, selle käigus aga sai peenar suuremaks planeeritud ja nüüd oli vaja lisa-mullatöid teha. Peenra sisse jäi nüüd ka suur uhke pügatud mägimänd. Et tema juurestikku eriti mitte häirida, mõtleisin välja järgmise tegevusplaani:
Rooside jaoks sai üles kaevatud ala kuni männi võrani, selle alla ma neid niikuinii ei istuta ju. Nagu ennegi, kaevasin mulla alla kihi poolkõdunenud muruhaket (lisasin lupja ka, et hapuks ei läheks). Aga männialuse muru piserdasin roundupiga üle. Kui nüüd roosid istutatud (istutusaugus ma jälgin, et muruhake kohe juurepallini ei ulatuks) ja abiline tuleb merekive peale vedama, katan selle männialuse muru ajalehtede kihiga ja selle peale tulevad samuti merekivid. Usun, et peaks toimima küll. :o)
Niisiis on järgmise nädala alguses vaja jälle lillepoe reis ette võtta ja 4 uut roosi osta. Kas kellelgi on soovitusi, kus oleks põnevaid sorte saada?

Hea päev, lilled ja pisimutukad.

Kolmeteistkümnes on mul alati hea päev olnud, eriti veel siis, kui ta reedesel päeval juhtub olema. Nii oli see näiteks 16 aastat tagasi, kui sündis minu kõige suurem tütar - tervelt 4900g. Suurim on ta siiani. :o) Palju suurt õnne talle!
Aga hea oli tänane päev veel nii mõnestki küljest. Nagu alumiselt pildilt võib näha, õnnestus abikaasal meie jõulu ja uusaasta peolaua pärlid ikka kätte saada. Eks ole näha, kas sealt on veel tulemas ja kas mõni ka müügiks jääb. Peaasi, et oma kätte saime. :o)Tööaias oli ka hea päev - mu tantsupartner ja sõbranna käis isakodus külas ja leidis sealsest järvest mulle vesikarikat. Kõõlus veel vettekukkumise piiril paadiserval neid välja koukides. Suur tänu Ailenile!
Aga mul siinkohal küsimus ka - miks kuuest taimest 4 istusid kohe õigesti püsti vette, aga teised 2 vajusid pikali? Kas tegu vaid nö istutusjärgsete kohanemisraskustega ja võib loota, et mõne aja pärast nad ise püsti tõusevad?
Aga siin veel üks vaade minu džunglipeenrale.
Ja tibake ka õisi lähemalt. See mu ainus kollane daalia - eelmisel sügisel naabrinaine sokutas minu juurikate juurde veel ühe. See esimene õis pole just parim, kuidagi räsitud olemisega, vast teised tulevad kenamad.
Külvasin kevadel sinna uude peenrasse neid oranže täidisõielisi saialilli, nüüdseks on 2 taime siis õitsema hakanud, hetkel ei mäletagi, kas kuskil üldse veel noortaimi näha oli. aga need kes lahti on, on ilusad.
Buddleia on ka oma ilusad õisikukobarad avanud, aga...
...mida temaga ette võtta, et need õisikud niimoodi suvaliselt võssa ja murusse laiali pillutatud poleks? Kas ja millal ja kust teda pügama peaks, et põõsas kompaktsem oleks?
Kena kahvaturoosa liilia on ka lahti. Teine liilia, mille värvi ma hetkel ei mäleta, oli niivõrd talinelkidesse ära uppunud, et temal on ainult kaks lehevart püsti, vast järgmisel suvel õitseb jälle. Päästsin ju selle peenra talinelgiuputuse käest ära. :o)
Ka virk-Liisu ehk lemmalts on lõpuks tibake suuremaks otsustanud kasvada. Aga ega ta eriti ikka kividest kõrgemale ei küündi.
Kahvatukollased kressid. Hmm, huvitav, miks ma just neid ostsin, mulle muidu meeldivad rohkem ikka erksamad värvid. Aga üsna kenad seal pimedavõitu peenranurgas.
Varasemad, täppideta-mummudeta, ja need liiliad on mul kõige rohkearvulisemad, pean neid kogu aeg välja rookima, et ikka muud ka peenrasse mahuks. Aga tegelikult on kena selline suur erk laik, onju!
Et te minu juttu gladioolidest valeks ei peaks, ka tilluke tõestus. :o) Nüüdseks juba mitte ainult ei näita värvi, esimesed õiedki lahti. Üks säästuka-segu valge on ka avanemas. seni pole nad veel tugesid vajanud (järgisin istutamisel Muhediku juhiseid), eks näis, mis saab peale nädalavahetuse vihmatorme.
Tähkjas liatris on praegune meetaimede top10 liider. Ka liblikaid oli neil peal miljoon, aga need päeva-paabusilmad on märksa erksamad, kui see mõni aeg tagasi laugunutil maiustanud liblikas, ja lendasid kohe minema, kui paari meetri kaugusele jõudsin.
Aga hiljem jäi üks peaaegu niiduki alla, oli teine üsna räsitud tiibadega ja lendu enam ei tõusnudki, ilmselt olid tema napid elupäevad otsakorral.