kolmapäev, 30. september 2009
esmaspäev, 28. september 2009
Tore pühapäev ja veel tulpe.
Pühapäeval käisime kogu perega vanema tütre juures õunamahla tegemas. Ilm oli nagu tellitult ilus, lausa päikeseline. Pealelõunal tõusis küll tugev tuul aga palju see meid ei seganud.
Mulle meeldib hirmsasti selline suur mahlategu, käin rõõmuga mahlatalgutel. Ja kui veel riistad on korralikud ja hästi hooldatud, mis saab siis ühel sellisel päeval viga olla? Lapsed ja ema korjasid ja pesid õunu, abikaasa purustas neid ja meie isaga pressisime mahla välja. Mmm, milline magus ja hea mahl tuleb magusatest õuntest. Herilased olid muidugi ka kõpsti kohal. :oP Abikaasa sai sutsugi kirja. Aga mahla saime kokku oma 70 liitrit. Ema ja sealt-pere vanaema kuumutasid suure hulga sellest kohe ära ka.
Pressi alt tulnud "lehmakoogid" sai visatud sellisesse mõnusalt ajaloolisesse kärusse, millega nad siis pärast komposti sõitsid.
Lapsed polnud varem selliste asjadega kokku puutunud, seega oli neil põnevat uudistamist igal nurgal. Ja selgus, et ka ema-isa polnud eriti targemad, seega hariv päev nii noortele kui vanadele. :o)
Pärast suurt kleepuvat mahlategu sai end tahedama grilltoiduga kosutatud ja mahlajäägid saunas maha pestud ning kuum leil kontidesse lastud. Megamõnus! Lõpuks veel jututunnike koogi-kohviga ja ärasõiduks oligi väljas juba kottpime. Kodus veel kiired ettevalmistused uueks nädalaks ja natuke mahlakuumutamist (suurema laari toorest mahla sokutasin emale kuumutada. :oP) ja saigi nädalavahetus otsa. Tegus ja tore, võis täiesti rahule jääda.
Palamuse laadale mina ei jõudnud, ei võtnud mõttessegi, sest see jääb minust ikka üsna kaugele. Aga ema käis ja kukkus lillesibulaid ostma. :oP Ostis mullegi natuke tulpe veel, põnev:
1 Libreto Parrot - roosa-valgekirju papagoitulp
2 Estella Rijnveld - punase-valgekirju papagoitulp
1 Super Parrot - rohelise-valgekirju papagoitulp
3 Grand Perfection - kollase-punasekirju triumftulp
2 Flaming Coquette - lihtõieline kollase leegiga valge tulp
Ja Kasemetsast sain floksijuurikaid (lillakaid) ka kaasa, seega vaja jälle natuke peenrasse kaevuda. Aga täna ei viitsi enam, paduvihmane hommik tööl ajas jaheduse kontidesse ja pärastlõunane tuulisel rannal adru korjamine (3 kärutäit, rohkem praegu polnud) tegi pea uimaseks, nüüd puhkaks natuke ja naudiks ahjusoojust. :o)
Mulle meeldib hirmsasti selline suur mahlategu, käin rõõmuga mahlatalgutel. Ja kui veel riistad on korralikud ja hästi hooldatud, mis saab siis ühel sellisel päeval viga olla? Lapsed ja ema korjasid ja pesid õunu, abikaasa purustas neid ja meie isaga pressisime mahla välja. Mmm, milline magus ja hea mahl tuleb magusatest õuntest. Herilased olid muidugi ka kõpsti kohal. :oP Abikaasa sai sutsugi kirja. Aga mahla saime kokku oma 70 liitrit. Ema ja sealt-pere vanaema kuumutasid suure hulga sellest kohe ära ka.
Pressi alt tulnud "lehmakoogid" sai visatud sellisesse mõnusalt ajaloolisesse kärusse, millega nad siis pärast komposti sõitsid.
Lapsed polnud varem selliste asjadega kokku puutunud, seega oli neil põnevat uudistamist igal nurgal. Ja selgus, et ka ema-isa polnud eriti targemad, seega hariv päev nii noortele kui vanadele. :o)Pärast suurt kleepuvat mahlategu sai end tahedama grilltoiduga kosutatud ja mahlajäägid saunas maha pestud ning kuum leil kontidesse lastud. Megamõnus! Lõpuks veel jututunnike koogi-kohviga ja ärasõiduks oligi väljas juba kottpime. Kodus veel kiired ettevalmistused uueks nädalaks ja natuke mahlakuumutamist (suurema laari toorest mahla sokutasin emale kuumutada. :oP) ja saigi nädalavahetus otsa. Tegus ja tore, võis täiesti rahule jääda.
Palamuse laadale mina ei jõudnud, ei võtnud mõttessegi, sest see jääb minust ikka üsna kaugele. Aga ema käis ja kukkus lillesibulaid ostma. :oP Ostis mullegi natuke tulpe veel, põnev:
1 Libreto Parrot - roosa-valgekirju papagoitulp
2 Estella Rijnveld - punase-valgekirju papagoitulp
1 Super Parrot - rohelise-valgekirju papagoitulp
3 Grand Perfection - kollase-punasekirju triumftulp
2 Flaming Coquette - lihtõieline kollase leegiga valge tulp
Ja Kasemetsast sain floksijuurikaid (lillakaid) ka kaasa, seega vaja jälle natuke peenrasse kaevuda. Aga täna ei viitsi enam, paduvihmane hommik tööl ajas jaheduse kontidesse ja pärastlõunane tuulisel rannal adru korjamine (3 kärutäit, rohkem praegu polnud) tegi pea uimaseks, nüüd puhkaks natuke ja naudiks ahjusoojust. :o)
pühapäev, 27. september 2009
Fotojaht: Silmad.
Vahel jäävad kaamera ette ülimalt säravad silmad, aga mida sügise poole asi kisub, seda rohkem vaatan tõtt hoopis alumisel pildil olevate silmadega. :oPVeel ilusaid silmi võib siit leida.
laupäev, 26. september 2009
Peaaegu et liiliapeenar.
Millalgi suve lõpupoole sai minu paari "kultuurse" liilia ümbert välja roogitud talinelgid. Kuna samas peenras vohavad ka kuumaasikad, tekkis hiljem probleem jahukasteste sügisastritega - ei saa neid ju keset söögitaimi mürgitada. Nii läksid välja ka need ja asemele kolisid kolmapäeval Deia käest saadud liiliasibulad, värvide segu. (Muide, tänu neile sibulaile sain ennast jälle koduste aiatööde lainele ja tegin need ümberkorraldused juba neljapäeva õhtul ära, hea ikka, et on selliseid tagantsundijaid).Täna oli mul plaanis täielik mängimise päev. Aga sõber Triinu jäi ootamatult haigeks. Mängisime siis mehega natuke omapäi playrays, aga kui tegin poeskäigu-pausi, ei saanud enam mõnusast sügisõhust eemale ja endalegi ootamatult sain ära rohitud kiviktaimla ja tibake teistestki peenardest. Peaaegu oleks suures töötuhinas lastele sünnipäevale järgi mineku maha maganud. No ja muidugi, et tee sinna läks mööda Kaberneeme teeristist, kus kohaliku väikeaiandi rahvas müüb suviti lõikeliiliaid ja sügisel ka nende sibulaid, siis ei olnud ju võimalik sealt peatumata läbi vurada. :oP Nii saingi lisaks veel 5 liiliasibulat - 3 tumeroosat La Manchat ja 2 valget, keskelt kollakat Pompeid. Tahtsin tegelikult punast, aga sellist neil kahjuks polnud, võtsin siis olemasolevaist tumedaima roosa.
Vot siis, tänu Deiale on mul nüüd üsna liiliarohke peenar. Ja teod tiigis. Ja imemaitsvaid õunu kuhjaga. Ka Thela gladioolid jõudsid sedakaudu minuni. Suur-suur aitähh teile, kallid sõbrad!
Pildil on üks mu varasematest liiliatest, kes suvel end padrikust läbi suutis murda ja õitses imekenasti.
Homme tuleb pereüritus vanema tütre pool - ühine õunamahla tegemine, grill ja saun. Usun, et saab mõnus olema. :o)
Ilusat sügispäeva kõigile teilegi!
Hakkama sain!
Ah et millega? Viinamarjadega, vot. Ma muidugi ei tea, kuivõrd õigesti, aga ära ma nad rappisin täna, kui tugev vihmahoog mind riisumast varju alla ajas. Võtsin siis käärid kätte ja asusin džungli ühe serva kallale, hoides meeles kahte põhitõde - kõk tänavu viljakobaraid kandnud ja rohtsed oksad maha. Nojah, eks sa katsu aru saada, millisel oksal on õievarre konts, millisel ainult lehelõikamise konts. Ja rohtse varre mõiste oli ka üsna hägune. Et end kindlakäelisemaks viinamarja-rappijaks sundida, otsustasin, et kui ikka roheline, on rohtne, kui juba kergelt pruunistub, siis vaatan tuju järgi. :oP Kui esimesed oksad langesid, läks asi edasi juba ludinal, tekkis lausa hasart. Eks siis järgmisel aastal ole näha, kuidas ma hakkama sain. :oP
Aga nüüd natuke erinevatest lilledest.
Tänavu ostetud elulõng Valge Daam hakkas jõudsalt kasvama ja üsna õigel ajal komistasin uute istikute hooldusjuhistele, kus kästi oksi tagasi lõigata kuu peale istutamist, et nad istutusaastal niikuinii ei õitse ja saavad siis paremini juurduda ning lisavõrseid kasvatada. Selge siis, käärid sisse. Aga mida tegi selle peale see kena daam? Ajas hunniku õiepungi peale! Aga et vahepealsed tormid natuke neid oksi ühele ja teisele poole kivi hüpitasid, läks (ma arvan) taime põhiline energia nende pungade ülesupitamisele vastavalt suunamuutusele ja neid avada pole ta siiani suutnud. Nüüd juba nii külm, ei tea, kas enam jõuabki.
Uusim uustulnuk on ka kenasti õitsemas, väga armas lilla priimula.
Eelmisel aastal soetatud kolmest vesiroosist viimane (roosa) suutis ka lõpuks õienupu peale kasvatada, aga jällegi jääb päikesest ja soojast vist vajaka, et seda avada. Tänavu hilissuvel ostetud kollane pole loomulikult veel lehtigi suureks jõudnud kasvatada, tema õisi peab kauem ootama.
Ja lumeroosid. See taim sai ostetud kolm aastat tagasi Irma Tungla aia külastuselt ja sordinime ma muidugi ei mäleta (äkki keegi tunneks ära ja valgustaks mind ka, kellega tegu?). Valged õied tulid istutusjärgsel hiliskevadel, rohkem ta õitsenud ei ole. Leht on üsna tavalise kastanilehe mõõtu, need kressid seal all on eksitavalt filigraansed.
Aga tänavu jaanipäeva paiku Savisaarelt ostetud must lumeroos õitseb praegu uhkelt ühe õiega. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et lumeroosid õtsevad varakevadel lume all, ma niikuinii ei usu teid! :oP Oma silm on ju kuningas. Tegelikult on ilmselt muidugi asi hoopis kolimisstressis. :o)
Eks seda ajalist segadust ole rohkemgi - terve suvi sai keset mesilaste horde kukeharja-mätaskatust rohitud ja muid aiatöid tehtud ilma vahejuhtumiteta ja nüüd siis, kui sügis juba käes, õnnestus mul mesilasega kokku põrgata. Oli mul siis vaja neid valgeid roose puhtaks pügada, nüüd vaene mesilinnuke pidi oma astla mu sõrmuse taha sõrme sisse jätma ja ilmselt jäi nii ka oma elukesest ilma. :o(
Aga nüüd natuke erinevatest lilledest.
Tänavu ostetud elulõng Valge Daam hakkas jõudsalt kasvama ja üsna õigel ajal komistasin uute istikute hooldusjuhistele, kus kästi oksi tagasi lõigata kuu peale istutamist, et nad istutusaastal niikuinii ei õitse ja saavad siis paremini juurduda ning lisavõrseid kasvatada. Selge siis, käärid sisse. Aga mida tegi selle peale see kena daam? Ajas hunniku õiepungi peale! Aga et vahepealsed tormid natuke neid oksi ühele ja teisele poole kivi hüpitasid, läks (ma arvan) taime põhiline energia nende pungade ülesupitamisele vastavalt suunamuutusele ja neid avada pole ta siiani suutnud. Nüüd juba nii külm, ei tea, kas enam jõuabki.
Uusim uustulnuk on ka kenasti õitsemas, väga armas lilla priimula.
Eelmisel aastal soetatud kolmest vesiroosist viimane (roosa) suutis ka lõpuks õienupu peale kasvatada, aga jällegi jääb päikesest ja soojast vist vajaka, et seda avada. Tänavu hilissuvel ostetud kollane pole loomulikult veel lehtigi suureks jõudnud kasvatada, tema õisi peab kauem ootama.
Ja lumeroosid. See taim sai ostetud kolm aastat tagasi Irma Tungla aia külastuselt ja sordinime ma muidugi ei mäleta (äkki keegi tunneks ära ja valgustaks mind ka, kellega tegu?). Valged õied tulid istutusjärgsel hiliskevadel, rohkem ta õitsenud ei ole. Leht on üsna tavalise kastanilehe mõõtu, need kressid seal all on eksitavalt filigraansed.
Aga tänavu jaanipäeva paiku Savisaarelt ostetud must lumeroos õitseb praegu uhkelt ühe õiega. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et lumeroosid õtsevad varakevadel lume all, ma niikuinii ei usu teid! :oP Oma silm on ju kuningas. Tegelikult on ilmselt muidugi asi hoopis kolimisstressis. :o)
Eks seda ajalist segadust ole rohkemgi - terve suvi sai keset mesilaste horde kukeharja-mätaskatust rohitud ja muid aiatöid tehtud ilma vahejuhtumiteta ja nüüd siis, kui sügis juba käes, õnnestus mul mesilasega kokku põrgata. Oli mul siis vaja neid valgeid roose puhtaks pügada, nüüd vaene mesilinnuke pidi oma astla mu sõrmuse taha sõrme sisse jätma ja ilmselt jäi nii ka oma elukesest ilma. :o(
teisipäev, 22. september 2009
Sibullilledest ja viinamarjadest.
Täna sain lõpuks lillesibulad maha, nii tööl kui kodus. Tegelikult polnud üldse suur töö, aga ootas nimekivide maalimise taga (see oli tegelikult veel eriti väike töö, vaevalt tunnike, aga ikka oli kodus kiiremaid toimetusi teha, kui see tilluke asi :oP) ja kuna eile sain tibake varem töölt koju, siis sain ka selle lõpuks tehtud.Üle mitme nädala vaatasin viinamarjataimed ka üle ja oma ehmatuseks leidsin ühe suure oksa tipust kõrvalharudelt uued õisikukobarad. Muidugi lõikasin nad ruttu maha, sest talv on üsna ukse ees ja taim peab oma energiat hoopis talvitumiseks koguma, mitte õite avamisele raiskama. Aga ma nüüd ei tea, kas taim enam kevadel tahabki õitseda. No vast ikka, vähemasti mõnel muul oksaharul. Olen nendega üldse dilemma ees - kõik lõikamisjuhised on väljas kasvatatavate viinamarjade kohta ja nõuavad taime kohutavalt tugevat tagasilõikust. Aga mul on taimed selle suvega kasvanud juba täielikuks džungliks, millel ma muidugi oksatippe ja kõrvalharusid jne olen aeg-ajalt maha rappinud. Mismoodi ma võtan maha suure, sõrmest jämedama oksa? Kui ma nad alles jätan, peaks uuel aastal ju õiekobaraidki rohkem olema? Ja mismoodi ma nad kõik maha koolutan, et pakasekangaga katta? Kas üldse peab, või taluvad nad ka lae all seda talvekülma? Ja nii edasi... Sellest ma parem ei iitsatagi, et neil kahjureid ka lehtede all on, lõikan neid hullemaid lehti aina ära ja kuni kasvuhoones veel söödavat kraami jagub, olen pritsinud ainult GNLD Disinfectandi lahusega, sest see pole nii mürgine. Eks siis katsun kõvema keemiaga sõtta minna, kui söögikraam selleks aastaks otsas. Kui siis vaid piisavalt soojakraade oleks...
laupäev, 19. september 2009
Fotojaht: Peidus.
See auväärne konnavolask peitis end hoolega minu eest, kui mõned päevad tagasi peenraid rohisin. Märgadest kividest võib aru saada, kuidas ta end kohe teistpidi keeras, kui üritasin portreefotot teha. Nii mitu korda.Üldse on neil vaesekestel nii umbes kord nädalas kibedasti tegemist, et peitu pugeda, kes paekivide vahele, kes peenrasse, kes suuremate kivide alla, kes niisama murult eemale. Kõige tillemad suudavad end lausa murukamara sügavustesse ära kaevata. Töntsimate kärnkonnakeste pärast pean vahel niiduki hoopis seisma jätma ja nad hellalt eemale tassima. Eks ehmatus ole seegi.
Jah, raske see konnaelu keset aedniku valdusi. Aga kuivõrd teretulnud nad on! :o)
Teised peitusemängijad.
Septembriroosid.
Suurem osa roose on veel täies õielilus. Nirud on Montanad ja Austrianad, nemad kipuvad igal aastal tahmlaiksuse käes vaevlema. Santana ka tänavu enam vist ei õitse. Hiljuti toodud roosid ilmselt ka enam teisele ringile ei jõua (ja parem ongi, saavad korralikult talveks kosuda), aga suvel toodud uued on kõik oma vikerkaare lahti löönud. Alba Meidiland on üldiselt üsna ühtlaselt veel õites, aga selliseid suuri uhkeid kobaraid enam pole. Robustast panin üles pildi ka ühest tervest põõsast, Aiakirjaniku jaoks, et näidata, kui uhkelt ta aina õitseb, kui pidevalt äraõitsenud kobaraid maha lõigata (samas pole mina jälle enne nii vägevaid kibuvitsamarju näinud, kui sellele lõikamata Robustale peale olid tulnud). Muide, hoolega lõigatakse ilmselt ka Rävala puiestee taimi, mööda sõites paistsid sealsedki Robustad uhkes õitemeres olevat. Millal töötavad linnahaljastuse aednikud, pole neid rohkem kohanud, kui paar korda kevadel suuri võõrasemavälju istutamas?
neljapäev, 17. september 2009
esmaspäev, 14. september 2009
Tallinna Lillefestivalilt.
Sain siis lõpuks minagi reedesel linnapäeval kiire kõrvalepõike teha ja seal ära käia. Üsna mitmed neist aedadest olid muidugi juba üle kasvanud ja oma esialgse mulje tõenäoliselt kaotanud, osad olidki sellised "tavalised", aga üht-teist põnevat hakkas ikka ka silma.
Minu eriline lemmik oli see paepall.
Mustaks põletatud suured puukännud olid ka väga põneva lahendusega. Nende sünge must värv oli õnneks erksate lilledega ära neutraliseeritud. 
Kontserdiplatsil olid väljas mitmed puuraidurite kunstiteosed. Tõin oma kalurile ka "kala" oma pildikastis koju. :o)
Selline lihtne ajaloolise hõnguga kiige.
Vahva taaskasutuslik potipõllundus.
Lustakas labürint.
Võimsad lopsakad artišokid, kuis neid küll saadakse?
Need laternapostkesed olid ka väga vahvad.
Ja mis lill see on - suur ja võimas, pung nagu jumikal, õis natuke saialille, natuke tageetest meenutav?
Ja nädalavahetusel sain emalt kätte ka Turkestanica tulbisibulad, nii nunnudes kotikestes! Aitähh-aitähh-aitähh! :o)))
Minu eriline lemmik oli see paepall.
Mustaks põletatud suured puukännud olid ka väga põneva lahendusega. Nende sünge must värv oli õnneks erksate lilledega ära neutraliseeritud. 
Kontserdiplatsil olid väljas mitmed puuraidurite kunstiteosed. Tõin oma kalurile ka "kala" oma pildikastis koju. :o)
Selline lihtne ajaloolise hõnguga kiige.
Vahva taaskasutuslik potipõllundus.
Lustakas labürint.
Võimsad lopsakad artišokid, kuis neid küll saadakse?
Need laternapostkesed olid ka väga vahvad.
Ja mis lill see on - suur ja võimas, pung nagu jumikal, õis natuke saialille, natuke tageetest meenutav?
Ja nädalavahetusel sain emalt kätte ka Turkestanica tulbisibulad, nii nunnudes kotikestes! Aitähh-aitähh-aitähh! :o)))
pühapäev, 13. september 2009
Mis toimub?
Aru ma ei saa, mis toimub. Ma pole mingi 5 aastat praktiliselt üldse hoidiseid teinud, sest töökoormus on just suvekuudel olnud topeltsuur. Tänavu jäi ema pensionile ja sai kokku lepitud, et tema teeb ka minu pere jaoks moosid-värgid. Ja mida olen seepeale mina viimased nädalad teinud? Kohutavad virnad hoidistepurke! Küll kompotte, uudseid moose, segasalateid, marineeritud seeni...ja kummalisel kombel ei võtagi need üüratut aega, nagu vanasti. Tore on. :o) Aga millegipärast on mind hakanud vaevama küsimus, et miks see kõik nii on? Kas meid on ootamas kohutav külm ja näljane MASU-talv või on lihtsalt mulle tulnud mingi uus tuhin peale? Aga loodus on tänavu küll kuidagi eriliselt helde, samuti sõbrad. :o)
Eile sai koos emaga metsas käidud ja toodud veel 10 liitrit mustikaid ja liiter pohli. Ülejäänud päev kulus siis köögi peale. Täna oli hea muruniitmise ilm, nüüd veel ettevalmistused uueks nädalaks ja ongi puhkepäevad läbi. Kuidagi lühikeseks jäävad nad alati. :oS
Moosi-ja kompotipurgid jäid enne keldrissetassimist pildistamata, sellepärast jutu lõpetuseks hoopis pojale kombeid õpetav varesepere ühel hommikul meie liivakasti juures.
Eile sai koos emaga metsas käidud ja toodud veel 10 liitrit mustikaid ja liiter pohli. Ülejäänud päev kulus siis köögi peale. Täna oli hea muruniitmise ilm, nüüd veel ettevalmistused uueks nädalaks ja ongi puhkepäevad läbi. Kuidagi lühikeseks jäävad nad alati. :oS
Moosi-ja kompotipurgid jäid enne keldrissetassimist pildistamata, sellepärast jutu lõpetuseks hoopis pojale kombeid õpetav varesepere ühel hommikul meie liivakasti juures.
Fotojaht: Öö.
Kui saabub öö, hakkab kahtlasi orkidega mehi ringi liikuma, vaadake ette! ;o)
Ka merre suplema minna on ohtlik, võib võrku siplema sattuda. :oP
Veel leidub öös salapäraseid lendureid, nii salapäraseid, et näed neid alles peale pildi üleslaadimist (kahju, et ei saa vanapärast sõna "ilmutamine" enam kasutada).
Aga pisikesed poisid on üliõnnelikud, kui on öö, kus neil lubatakse kaua üleval olla. :o)
Ja lõpuks peab iga öö oma valitsuskepi päikesele loovutama.
Teised salapärased ööd asuvad siin.
Ka merre suplema minna on ohtlik, võib võrku siplema sattuda. :oP
Veel leidub öös salapäraseid lendureid, nii salapäraseid, et näed neid alles peale pildi üleslaadimist (kahju, et ei saa vanapärast sõna "ilmutamine" enam kasutada).
Aga pisikesed poisid on üliõnnelikud, kui on öö, kus neil lubatakse kaua üleval olla. :o)
Ja lõpuks peab iga öö oma valitsuskepi päikesele loovutama.
Teised salapärased ööd asuvad siin.
reede, 11. september 2009
Meie koletised.
Aeg-ajalt, eriti peale kasvõi hetkelisi veekatkestusi, on meie kraanivesi pruun, nagu kodusvalmistatud õunamahl. Pühapäeval aga, kui olin just lõikunud suure kausitäie pirnilõike moosiks ja valmistusin purgipesuks, selgus, et juba teist korda sel päeval ei olnud jälle vett. Kui olin mõttes juba kõik naaberkaevud välistanud (sest õhtutund oli üsna hiline), tuli siiski vesi. Kiiruga lasin igaks juhuks ka mitmed suured anumad vett täis (et jaguks vetsu ja mujale, kui peaks olema pikem avarii). Ehhki lobistasin palju, pestes esmalt kraanikausist nõusid eest jne, läks seekord "õunamahl" aina hullemaks, meenutades pigem õunamehu juba. Nii kohutav pole me vesi veel enne olnud.
Üks suur pott veega seisis mul kööginurgas paar päeva, enne kui ta ära valada mõtlesin. Kui siis potilt kaane tõstsin, avanes selline vaatepilt:
Ma peaks ütlema, et see ajas juba küll südame pahaks. Kui naabrinaine meie veefirmasse helistas, teatati sealt talle rahulikult - aga kas te vett joosta lasite, et see puhtaks läheks? No ma ei tea, kui palju? 7 vannitäit? Mis see mulle maksma läheb? Rääkimata sellest, et ka ilma pruuni sademeta on see vesi joogivee normile mittevastav.
Oleme külaga uurinud ka mingisugusest keskkonnafondist rahade saamise võimalust, et rajada uus veevärk koos kaasaegsete puhastusseadmetega, aga nii väikeseid asumeid seal jutule ei võeta...ja pealegi tuleks siis välja vahetada ka enamus torusid, sest need on siin maa all roostetanud juba mitukümmend aastat, see summa läheks aga siis kohutavast kohutavamaks.
Mida siis teha? Erinevad filtrifirmad - tehke aga tormijooksu meile, siin on lausa kullaauk! :oP ...ainult et...veel enne MASUtki oli siinne tööhõive (ja seega sissetulekud) üsna napp...
Roostega aga on meil olnud rohkemgi tegemist. Keset küla on kõvasti üle kahekümne aasta "ilutsenud" selline roostes rauakoloss. Teine sarnane, tiba väiksem, asus natuke küla tipu pool, aga see lammutati maha juba üsna taasiseseisvumise järel.
Need tuletornid ehitas nõukogude piirivalve ja erinevalt Rammu saare omadest jõudsid need isegi natuke aega töötada. Tegelikult olid nad pikki aastaid meile omamoodi huvitavaks küla-atraktsiooniks, kuhu sai turiste vedada, sest...
...sealt ülevalt avanesid ikka fantastilised vaated. Siin alumisel fotol on meie küla süda otsekui peo peal. Tehtud paar nädalat tagasi. Käisime lastega veel viimast korda (väikesed esimest korda üldse) vaadet nautimas, sest kuulda oli, et ka seda hakatakse lõpuks lammutama. Nüüd ongi juba paar päeva meid ümbritsenud plekikolin ja keevitussahin ja tänaseks on jõutud torni mahavõtmisega umbes metsakõrgusele.
Nojah, niisugune mitme otsaga asi see on - kole ja roostes ja ohtlik (piirded olid lagunenud ja vahel käisid suured purjus kambad seal lällamas, ime, et keegi alla ei kukkunud), aga kust me nüüd uue võimsa vaatetorni saame...?
Üks suur pott veega seisis mul kööginurgas paar päeva, enne kui ta ära valada mõtlesin. Kui siis potilt kaane tõstsin, avanes selline vaatepilt:
Ma peaks ütlema, et see ajas juba küll südame pahaks. Kui naabrinaine meie veefirmasse helistas, teatati sealt talle rahulikult - aga kas te vett joosta lasite, et see puhtaks läheks? No ma ei tea, kui palju? 7 vannitäit? Mis see mulle maksma läheb? Rääkimata sellest, et ka ilma pruuni sademeta on see vesi joogivee normile mittevastav.Oleme külaga uurinud ka mingisugusest keskkonnafondist rahade saamise võimalust, et rajada uus veevärk koos kaasaegsete puhastusseadmetega, aga nii väikeseid asumeid seal jutule ei võeta...ja pealegi tuleks siis välja vahetada ka enamus torusid, sest need on siin maa all roostetanud juba mitukümmend aastat, see summa läheks aga siis kohutavast kohutavamaks.
Mida siis teha? Erinevad filtrifirmad - tehke aga tormijooksu meile, siin on lausa kullaauk! :oP ...ainult et...veel enne MASUtki oli siinne tööhõive (ja seega sissetulekud) üsna napp...
Roostega aga on meil olnud rohkemgi tegemist. Keset küla on kõvasti üle kahekümne aasta "ilutsenud" selline roostes rauakoloss. Teine sarnane, tiba väiksem, asus natuke küla tipu pool, aga see lammutati maha juba üsna taasiseseisvumise järel.
Need tuletornid ehitas nõukogude piirivalve ja erinevalt Rammu saare omadest jõudsid need isegi natuke aega töötada. Tegelikult olid nad pikki aastaid meile omamoodi huvitavaks küla-atraktsiooniks, kuhu sai turiste vedada, sest...
...sealt ülevalt avanesid ikka fantastilised vaated. Siin alumisel fotol on meie küla süda otsekui peo peal. Tehtud paar nädalat tagasi. Käisime lastega veel viimast korda (väikesed esimest korda üldse) vaadet nautimas, sest kuulda oli, et ka seda hakatakse lõpuks lammutama. Nüüd ongi juba paar päeva meid ümbritsenud plekikolin ja keevitussahin ja tänaseks on jõutud torni mahavõtmisega umbes metsakõrgusele.
Nojah, niisugune mitme otsaga asi see on - kole ja roostes ja ohtlik (piirded olid lagunenud ja vahel käisid suured purjus kambad seal lällamas, ime, et keegi alla ei kukkunud), aga kust me nüüd uue võimsa vaatetorni saame...?
neljapäev, 10. september 2009
Pirnivorm.
Viimaseid Muhediku pirne ei pistnud ma purki, tegin hoopis magustoiduks.
Ükspäev sattusin külas lehitsema Oma Maitse nimelist "rikkurite" kokandusajakirja ja sealt hakkas üks retsept huvi pakkuma. Kuna ma Stockmanni toiduosakonnas ei ela :oP, tegi see minu käes läbi korraliku muutumismängu, aga tulemus sai ikkagi imehea.
Minu variant on siis järgmine:
700g küpseid kooritud pirne
100g suhkrut
150g pohli
200g jahu
100g võid
tibake soola
~80g mandlilaaste
100g fariinsuhkrut
Serveerimiseks vaniljejäätist.
Lõika pirnid väikesteks kuubikuteks ja keeda suhkruga 10 minutit. Lisa pohlad ja aja veel korraks keema.
Valmista jahust, võist ja soolast puru, sega see mandlilaastude ja fariinsuhkruga.
Pane võiga määritud vormi pirnisegu ja peale purusegu. Küpseta 190°C ahjus 40 minutit.
Serveeri kuumalt jäätisega.
Kirjade järgi peaks jaguma neljale aga minu arust küll vähemasti kuuele, niivõrd suur vormitäis tuli. Võib teha ka väikestes portsjonivormides, siis on küpsetusaeg 20-25 minutit. Ja võib teha segu varem vormi valmis ja hoida külmas, et siis vahetult enne serveerimist ära küpsetada. Siis tuleb jällegi küpsetusaega pikendada, kuna vorm on külm.
Kuidas on originaali avaldamisel suhted meedia-eetikaga, ma ei tea, sellepärast ma targu seda üldse ei tee (ega ma teda sõna-sõnalt maha ka ei kirjutanud). Kellele huvi pakub, ostke või laenutage raamatukogust viimane Oma Maitse :oP.
teisipäev, 8. september 2009
Uustulnukad.
*Allium albopilosum 3tk - turkmeenia lauk, punakaslilla ülisuure õisikukeraga, kõrgus 0,5m.
*Allium Globemaster 1tk - sinakamlilla, tihe õisikukera, läbimõõt kuni 20cm, kõrgus 1m.
*Iris danfordiae 15tk - 15cm kõrge danfordi võrkiiris, kollane.
*Leucojum aestivum 10tk - 25cm kõrge suvine märtsikelluke. Tegelikult tahtsin ju kevadist, mh.
*Muscari botryoides album 15tk - valge kobarhüatsint.
*Tulipa pulchella violacea 10tk - Purpurroosad kollase põhjaga, õrnalt rohekate triipudega õiekattelehed, väga varane, kõrgus 15-20cm.
*Tulipa Black Parrot 5tk - 40cm kõrge mustjaspunane papagoitulp.
*Tulipa Negrita Double 3tk - 40cm kõrge täidisõieline lilla tulp rohekate äärmiste kroonlehtedega.
*Physocarpus opulifolius Dart's Gold 3tk - lodjapuulehine põisenelas, kuldkollane.
*Primula capitata Salvana - peajas priimula, 20cm kõrge, lilla, õitseb juuli-august.
*Coreopsis grandiflora - suureõieline neiusilm, täidisõieline, kollane.
*3 potikest lilla-valgetriibulist krüsanteemi peenrasse tekkinud tühimikku ilmestama.
*Ja omale lõhislehine äädikapuu Aiakirjanikult(Pärismarilt). :o)))Aitähh!
Veel on tulemas Turkestanicalt pärinevad tulbid (unustasin nad pirnide-ploomide ööl ema juurest ära tuua):
*Black Parrot - 8tk - ülalpool sai kirja poepakendi kõrgus, aga mõnelpool internetis on tema kõrguseks öeldud ka 50cm.
*Texas Flame - 8tk - kollane punase "leegiga" üliefektne papagoitulp, kõrgus 45-50cm, õitseb mais.
*Atlantis - 8tk - hiline, lihtõieline, ametüstlilla, laia valge ääristusega, kõrgus 40cm.
*Picotee - 4tk - liiliaõieline, muundub kollakasvalgest roosaks.
*Golden Appeldoorn - 10tk - Darwinhübriid, kollane. Vastupidav kõigele, varase õitsemisega. Kõrgus 55cm.
*Monsella - 3tk - kollane punasetriibuline täidisõis, kõrgus 30cm, õitseb mais.
Näh, vaatan, et musta papagoid sai topelt, aga pole hullu, plaanisin niikuinii osa tulpe ka omale osta. Ja need on ju nii ilusad!:o)
Põisenelad istutan täna maha männikualusesse põõsarindesse, vaatasin et see on ikka nii kahvatu seal mändide varjus ja vajab natuke sära silmadesse, siin-seal on jäänud hõredamaid kohti ka, sest osa istutusauke nihkusid plaanitust kõrvale vastavalt männikeste asukohtadele. Ka lilletaimed saavad täna maha, aga tulpe-värke ei pane enne, kui nimekivid valmis maalitud. Ja männikooremultši ostsin sõnajalgade alla panemiseks ka.
Kui õhtuks veel jaksu on, nuputan välja kohad oma roosile (Arthur Bell), äädikapuule ja punakaslillale sirelile ning istutan maha. Ka kuuseke ootab potis, temale on õnneks koht valitud.
Kena aiatööpäeva kõigile!
-----
Kuna õhtul käisin hoopis naaberkülas ploome korjamas (loodus ikka teab, et meil on masu) ja tibake seenel, ei tulnud oma istutustest täna midagi välja. Ehk siis homme!
*Allium Globemaster 1tk - sinakamlilla, tihe õisikukera, läbimõõt kuni 20cm, kõrgus 1m.
*Iris danfordiae 15tk - 15cm kõrge danfordi võrkiiris, kollane.
*Leucojum aestivum 10tk - 25cm kõrge suvine märtsikelluke. Tegelikult tahtsin ju kevadist, mh.
*Muscari botryoides album 15tk - valge kobarhüatsint.
*Tulipa pulchella violacea 10tk - Purpurroosad kollase põhjaga, õrnalt rohekate triipudega õiekattelehed, väga varane, kõrgus 15-20cm.
*Tulipa Black Parrot 5tk - 40cm kõrge mustjaspunane papagoitulp.
*Tulipa Negrita Double 3tk - 40cm kõrge täidisõieline lilla tulp rohekate äärmiste kroonlehtedega.
*Physocarpus opulifolius Dart's Gold 3tk - lodjapuulehine põisenelas, kuldkollane.
*Primula capitata Salvana - peajas priimula, 20cm kõrge, lilla, õitseb juuli-august.
*Coreopsis grandiflora - suureõieline neiusilm, täidisõieline, kollane.
*3 potikest lilla-valgetriibulist krüsanteemi peenrasse tekkinud tühimikku ilmestama.
*Ja omale lõhislehine äädikapuu Aiakirjanikult(Pärismarilt). :o)))Aitähh!
Veel on tulemas Turkestanicalt pärinevad tulbid (unustasin nad pirnide-ploomide ööl ema juurest ära tuua):*Black Parrot - 8tk - ülalpool sai kirja poepakendi kõrgus, aga mõnelpool internetis on tema kõrguseks öeldud ka 50cm.
*Texas Flame - 8tk - kollane punase "leegiga" üliefektne papagoitulp, kõrgus 45-50cm, õitseb mais.
*Atlantis - 8tk - hiline, lihtõieline, ametüstlilla, laia valge ääristusega, kõrgus 40cm.
*Picotee - 4tk - liiliaõieline, muundub kollakasvalgest roosaks.
*Golden Appeldoorn - 10tk - Darwinhübriid, kollane. Vastupidav kõigele, varase õitsemisega. Kõrgus 55cm.
*Monsella - 3tk - kollane punasetriibuline täidisõis, kõrgus 30cm, õitseb mais.
Näh, vaatan, et musta papagoid sai topelt, aga pole hullu, plaanisin niikuinii osa tulpe ka omale osta. Ja need on ju nii ilusad!:o)
Põisenelad istutan täna maha männikualusesse põõsarindesse, vaatasin et see on ikka nii kahvatu seal mändide varjus ja vajab natuke sära silmadesse, siin-seal on jäänud hõredamaid kohti ka, sest osa istutusauke nihkusid plaanitust kõrvale vastavalt männikeste asukohtadele. Ka lilletaimed saavad täna maha, aga tulpe-värke ei pane enne, kui nimekivid valmis maalitud. Ja männikooremultši ostsin sõnajalgade alla panemiseks ka.
Kui õhtuks veel jaksu on, nuputan välja kohad oma roosile (Arthur Bell), äädikapuule ja punakaslillale sirelile ning istutan maha. Ka kuuseke ootab potis, temale on õnneks koht valitud.
Kena aiatööpäeva kõigile!
-----
Kuna õhtul käisin hoopis naaberkülas ploome korjamas (loodus ikka teab, et meil on masu) ja tibake seenel, ei tulnud oma istutustest täna midagi välja. Ehk siis homme!
laupäev, 5. september 2009
Fotojaht: Tänavakunst.
Olin seekord jälle kindel, et mul pole ühtegi pilti esitada, sest (linna)tänavatel kulgen ma vaid autoga poest poodi ja kontorisse, kui linnapäevad on. Aga siis tuli meelde, et talvel sai ju Stockholmi äärelinna tänavaid pidi hulgutud ja sealt mu tänane saak tuligi.
Professionaalne tänavakunst, taustaks algeline tänapäeva "koopamaaling" kitsukesel postil.
Ülimalt koleda betoonimüraka ülimalt koledatel plekkustel olid ees sellised vahvad võred, otsekui teisest ajast ja teisest kohast siia potsatanud.
See roosa ratas ei olnud sinna ajutiselt pargitud, see oli ka skulptuur.
Taas kord üks professionaalne skulptuur. Kuna ülejäänud reisiseltskond polnud eriti kunstihuviline, ei olnud mul enam mahti uurida, kas kuju juures ka mingeid selgitavaid tekste oli, pidin teistele järgi lippama.
Teised tänavakunsti imetlejad asuvad siin.
Professionaalne tänavakunst, taustaks algeline tänapäeva "koopamaaling" kitsukesel postil.
Ülimalt koleda betoonimüraka ülimalt koledatel plekkustel olid ees sellised vahvad võred, otsekui teisest ajast ja teisest kohast siia potsatanud.
See roosa ratas ei olnud sinna ajutiselt pargitud, see oli ka skulptuur.
Taas kord üks professionaalne skulptuur. Kuna ülejäänud reisiseltskond polnud eriti kunstihuviline, ei olnud mul enam mahti uurida, kas kuju juures ka mingeid selgitavaid tekste oli, pidin teistele järgi lippama.
Teised tänavakunsti imetlejad asuvad siin.
neljapäev, 3. september 2009
Nalja neljapäeva hommikuks.
Sattus mulle kätte ühe vanema Maalehe naeri-lehekülg ja sealse Ausõna! ma kohe pean endale siia üles kribama, tahan teinekordki seda lugeda. :oD
RÕSKKOOREŠOKOLAAD VALITSETUD JÕHVIKAGA
Koostis: suhkur, riivitatud kakao, kakaoõli, pulberpiim, pulber rõskkoor, laktooz, jõhvikas, emulgaator (letsitiin), aromatiseeria, ideentne naturaalsele (vanilliin). Hoidma õhutemperatuuriga 18±3°C, niiskusega 75%.
RÕSKKOOREŠOKOLAAD VALITSETUD JÕHVIKAGA
Koostis: suhkur, riivitatud kakao, kakaoõli, pulberpiim, pulber rõskkoor, laktooz, jõhvikas, emulgaator (letsitiin), aromatiseeria, ideentne naturaalsele (vanilliin). Hoidma õhutemperatuuriga 18±3°C, niiskusega 75%.
Allikas: Läti jäätis.
----------------
Nonii, kas nüüd tuleb terve päev naljalainel - avastasin just, et pesin pesud ilma pesupulbrit lisamata. :oP
Nonii, kas nüüd tuleb terve päev naljalainel - avastasin just, et pesin pesud ilma pesupulbrit lisamata. :oP
teisipäev, 1. september 2009
Algas...
...see järjekordne kooliaasta ja sellega koos ka sügis.
Terve nädalavahetus kulus suuremalt jaolt pesemistele, triikimistele, pakkimistele...ja esmaspäeval startisime nii umbes lõuna paiku, et viia keskmine tütar Nõo Reaalgümnaasiumisse. Aga kui põhjaeestlasel juba jalad tagumiku alt välja tuleb kerida, et Lõuna-Eestisse sõita, ega seda siis ainult ühe käigu pärast ette võtta ei saa, seee oleks ju puha MASU-aegne laristamine. Nii oligi tee üsna tihedalt tähiseid täis: esmalt Kuusalu, kus sai koolist lõpupildid kätte ja perearstikeskusest lapse kooli-tervisekaardi, siis sai üles otsitud sugulased Tartust. Saissand, küll andis seda Linda tänavat ikka otsida - nii tilluke, rohtukasvanud ja maadligi okstega alleega palistatud tänavake. Sellist Tartut ma polnudki enne näinud. :o) Kuna Kuusalus lemmikõpetajatega hüvastijätmine oli oma aja ära võtnud, jäi meie külaskäik Kalle pere juurde üsna lühikeseks, aga nüüd ma tean ja tunnen teed ja võin teinekordki sealt läbi põigata. :o) Tee joodud ja kook söödud, kiirustasime Lõunakeskusesse, sest pakkimise käigus tekkis veel üsna pikk ostunimekiri ja dokumendifotodki olime ära unustanud. Siinkohal tahaks kurta, et kui meil on juba olemas need nö poeketid, kus igalpool kõik samad asjad müügil, siis miks ei võiks nende kettide poed ka samamoodi sisustatud-paigutatud olla? Põhiaeg kulus meil Maksimarketis riiulivahesid pidi tuuseldades ja ... no näiteks lauanuga või hambapastat otsides. Aga kärmed tüdrukud, nagu me oleme, saime ostud tehtud ilma ajagraafikust veelgi enam maha jäämata.
Nõos meil vedas - lapse tuba sai esimesele korrusele, seega pakkide tuppatassimine läks üsna kiiresti. Vedasin siis natuke kaartimööda näpuga järge ja leidsin täieliku otsetee Nõost Muhediku juurde. Ehkki tee oli kruusatee, siis üsna hästi hööveldatud ja vihmamärg, seega hullu tolmu ma enda järel üles ei keerutanud ja sõit läks üsna libedalt, alla poole tunni kokku. Ja saingi omadega graafikusse. :o)
Kahjuks on sügisõhtud juba napid ja nii ei jäänudki pikalt aega tervituse järel laua taga istuda ja lobiseda. Siiski õnnestus ära süüa suur tükk Muhediku imemaitsvat hakkliha-kapsapirukat kohvi kõrvale, et jaksaks ikka puude all koolutada. Senikaua oli Muhediku kaasa lahti pakkinud minu osa meie "kaubast" ja kastid olid ajalehtede ja kivide alt vabanenud, et täituda ploomide-pirnidega. Mmmm, no küll mina ikka tegin head äri! :o))
Kell oli üheksa kandis juba, kui silm enam eriti hästi ei seletanud ja ausalt öelda minu, ahnepäitsi, kastid-kotid olid ka juba täis, lõpetasime peremehega selle koriluse ja suundusime taas tuppa kohvitassi taha tibake lobisema. Ja siis see aeg lausa lendas, teab'kui kaua oleks veel võinud istuda ja kuulata Muhediku jutte ja asjalikke nõuandeid, aga armutult sai kell juba kümme, kui minul veel pikk sõit ees. Nii tegingi südame kõvaks ja asutasin end teele.
Põikasin veel korra Nõost läbi, varustasin juba ühikaelusse sisseelanud lapse ka ploomide-pirnidega ja vurasin Kose poole, sest ema lubas lahkesti mind hoidistetegemisel aidata.
Koju jõudsin peale kella ühte alles, loomulikult laipväsinud, aga rahul. Suur tänu Teile, hr. ja pr. Muhedik, selle mõnusa õhtu ja maitsva autokoorma eest!
Õnneks olin ka teisipäevase päeva omale töölt vabaks küsinud, aga vaatamata tavapärasest tunnivõrra hilisemale ärkamisele oli see üsna raske tegevus. Siiski saime õigeks ajaks asjadega valmis, isegi varem, nii et ärev poja juba tubli pool tundi varem kooli (see asub täpselt nii kaugel, et paistab üle naabermaja meie maja juurde ära, see valge kolmnurgake pildi vasakus ülanurgas) poole kippus. ;o)))
Tegelikult peaks meie esimeses klassis käima 5 õpilast, aga üks poiss millegi pärast puudus. Nii kurb, kui just sellel päeval puuduma pead. :o(
Aktus oli tore, aga natuke kurb oli see, et lapsed kupatati kohvi-koogi ajaks esimesse tundi ja kui nad sealt lõpuks vabanesid (esimene klass oli veel eriti pikalt, sest kutsuti lõpuks ka vanemad sinna koos lastega), siis olid suured onud-tädid (vallavalitsus oli näiteks ka lausa 4 või 5 inimesega esindatud) kõik kringli ära söönud ja päevakangelased pidid vaid morsi ja õunaga leppima. :o( Aga õnneks minu poja, ehkki muidu suur kringlifänn, seekord nördinud ei olnud, muud elamused kaalusid selle pisiasja üle. :o)
Ülejäänud päev kulus vihikute-õpikute paberisse käärimistele ja loomulikult ploomidele. Sai kompotti nii tervetest (et oleks ilus), kui ka poolikutest (et mahuks palju) ploomidest, vaniljemaitselist moosi ja muidugi kooki. Pirnid kannatavad veel tibake oodata, seega neile oma eilset nappi energiat ei kulutanud.
Saabunud on need mõned aastad, kus kõik minu lapsed korraga õpivad, tuli mulle järsku pähe.
Ilusat sügist ja ilusat kooli algust kõigile!
Terve nädalavahetus kulus suuremalt jaolt pesemistele, triikimistele, pakkimistele...ja esmaspäeval startisime nii umbes lõuna paiku, et viia keskmine tütar Nõo Reaalgümnaasiumisse. Aga kui põhjaeestlasel juba jalad tagumiku alt välja tuleb kerida, et Lõuna-Eestisse sõita, ega seda siis ainult ühe käigu pärast ette võtta ei saa, seee oleks ju puha MASU-aegne laristamine. Nii oligi tee üsna tihedalt tähiseid täis: esmalt Kuusalu, kus sai koolist lõpupildid kätte ja perearstikeskusest lapse kooli-tervisekaardi, siis sai üles otsitud sugulased Tartust. Saissand, küll andis seda Linda tänavat ikka otsida - nii tilluke, rohtukasvanud ja maadligi okstega alleega palistatud tänavake. Sellist Tartut ma polnudki enne näinud. :o) Kuna Kuusalus lemmikõpetajatega hüvastijätmine oli oma aja ära võtnud, jäi meie külaskäik Kalle pere juurde üsna lühikeseks, aga nüüd ma tean ja tunnen teed ja võin teinekordki sealt läbi põigata. :o) Tee joodud ja kook söödud, kiirustasime Lõunakeskusesse, sest pakkimise käigus tekkis veel üsna pikk ostunimekiri ja dokumendifotodki olime ära unustanud. Siinkohal tahaks kurta, et kui meil on juba olemas need nö poeketid, kus igalpool kõik samad asjad müügil, siis miks ei võiks nende kettide poed ka samamoodi sisustatud-paigutatud olla? Põhiaeg kulus meil Maksimarketis riiulivahesid pidi tuuseldades ja ... no näiteks lauanuga või hambapastat otsides. Aga kärmed tüdrukud, nagu me oleme, saime ostud tehtud ilma ajagraafikust veelgi enam maha jäämata.
Nõos meil vedas - lapse tuba sai esimesele korrusele, seega pakkide tuppatassimine läks üsna kiiresti. Vedasin siis natuke kaartimööda näpuga järge ja leidsin täieliku otsetee Nõost Muhediku juurde. Ehkki tee oli kruusatee, siis üsna hästi hööveldatud ja vihmamärg, seega hullu tolmu ma enda järel üles ei keerutanud ja sõit läks üsna libedalt, alla poole tunni kokku. Ja saingi omadega graafikusse. :o)
Kahjuks on sügisõhtud juba napid ja nii ei jäänudki pikalt aega tervituse järel laua taga istuda ja lobiseda. Siiski õnnestus ära süüa suur tükk Muhediku imemaitsvat hakkliha-kapsapirukat kohvi kõrvale, et jaksaks ikka puude all koolutada. Senikaua oli Muhediku kaasa lahti pakkinud minu osa meie "kaubast" ja kastid olid ajalehtede ja kivide alt vabanenud, et täituda ploomide-pirnidega. Mmmm, no küll mina ikka tegin head äri! :o))
Kell oli üheksa kandis juba, kui silm enam eriti hästi ei seletanud ja ausalt öelda minu, ahnepäitsi, kastid-kotid olid ka juba täis, lõpetasime peremehega selle koriluse ja suundusime taas tuppa kohvitassi taha tibake lobisema. Ja siis see aeg lausa lendas, teab'kui kaua oleks veel võinud istuda ja kuulata Muhediku jutte ja asjalikke nõuandeid, aga armutult sai kell juba kümme, kui minul veel pikk sõit ees. Nii tegingi südame kõvaks ja asutasin end teele.
Põikasin veel korra Nõost läbi, varustasin juba ühikaelusse sisseelanud lapse ka ploomide-pirnidega ja vurasin Kose poole, sest ema lubas lahkesti mind hoidistetegemisel aidata.
Koju jõudsin peale kella ühte alles, loomulikult laipväsinud, aga rahul. Suur tänu Teile, hr. ja pr. Muhedik, selle mõnusa õhtu ja maitsva autokoorma eest!Õnneks olin ka teisipäevase päeva omale töölt vabaks küsinud, aga vaatamata tavapärasest tunnivõrra hilisemale ärkamisele oli see üsna raske tegevus. Siiski saime õigeks ajaks asjadega valmis, isegi varem, nii et ärev poja juba tubli pool tundi varem kooli (see asub täpselt nii kaugel, et paistab üle naabermaja meie maja juurde ära, see valge kolmnurgake pildi vasakus ülanurgas) poole kippus. ;o)))
Tegelikult peaks meie esimeses klassis käima 5 õpilast, aga üks poiss millegi pärast puudus. Nii kurb, kui just sellel päeval puuduma pead. :o(Aktus oli tore, aga natuke kurb oli see, et lapsed kupatati kohvi-koogi ajaks esimesse tundi ja kui nad sealt lõpuks vabanesid (esimene klass oli veel eriti pikalt, sest kutsuti lõpuks ka vanemad sinna koos lastega), siis olid suured onud-tädid (vallavalitsus oli näiteks ka lausa 4 või 5 inimesega esindatud) kõik kringli ära söönud ja päevakangelased pidid vaid morsi ja õunaga leppima. :o( Aga õnneks minu poja, ehkki muidu suur kringlifänn, seekord nördinud ei olnud, muud elamused kaalusid selle pisiasja üle. :o)
Ülejäänud päev kulus vihikute-õpikute paberisse käärimistele ja loomulikult ploomidele. Sai kompotti nii tervetest (et oleks ilus), kui ka poolikutest (et mahuks palju) ploomidest, vaniljemaitselist moosi ja muidugi kooki. Pirnid kannatavad veel tibake oodata, seega neile oma eilset nappi energiat ei kulutanud.
Saabunud on need mõned aastad, kus kõik minu lapsed korraga õpivad, tuli mulle järsku pähe.Ilusat sügist ja ilusat kooli algust kõigile!
Telli:
Postitused (Atom)