Fotojaht: Masin.

Öeldakse, et laiskus tegi ahvist inimese. Et ei viitsinud midagi teha ja otsis lihtsamaid mooduseid hakkama saamiseks. Ja nii sündisidki masinad. Algusepoole olid masinad kivist...
...aga neid oli raske liigutada ja siis tuli nuputada, kuidas appi võtta loodusjõud.
Tänapäeval pole tuult enam jahu jahvatamiseks vaja, selleks vajalike masinate tööleutsitamiseks kasutatakse hoopis elektrit. Aga ka elekter ei tule niisama. Nojah, kui nii võtta, siis ju tuleb ka eimillestki, aga vahendajateks peavad ikka olema masinad. Öeldagu, mis tahes, aga mulle meeldivad ka need moodsad, sihvakad ja loodusressursse säästvad tuulikud.
Aga veelkord põige ajaloolisemate masinate juurde.
Oi, oleks omal ka kuskil selline masin, saaks kõik vanad hilbud kenasti kaltsuvaibaks taaskasutada.
Üks lahe traktor Tabivere külamuuseumi ees.
Ja sama lahe auruvedur Balti Jaamas.
Aga uuema aja masinad on nii võimsad, et suudavad üle vee vedada sadu muid masinaid, inimestest rääkimata.
Sellise masinapargi peale aga lähevad põlema kõigi väikeste poiste silmad. Tore, et meil on selliseid motoringe, kes viitsivad puhkepäeval naaberküladesse väljasõite teha ja kohalike poisikeste unistusi täide viia.
Metsamasinaid mul reaalelus kohata pole õnnestunud, aga olen neid imetlenud vahel teles. Minu arust on see fantastika, millised osavad puulangetajad-laasijad-hakkijad on välja mõeldud. Siin pildil on siis tinglikult needsamad masinad, siis need masinad, mis tulevad neid palke metsast välja viima ja lisaks meie tillukesed masinad, mille tööks vajalikku kondiauru me palkidel mõnusasti taastada saime.
Lõpetuseks veel mõned mu lemmikmasinad. Mul oleks otsekui midagi puudu sügisest, kui õunapuudel saaki pole ja ei saa käia kuskil mahla tegemas. Geniaalselt lihtsad ja jõudsad masinad. Ja kui imemaitsev on kuldrenettidest välja voolav mahl, lausa paks oma magususes!
Aga see masin on pärit kaugetest-kaugetest aegadest. Põhja alt võib välja lugeda: cena 11 rub. Hoian seda kui oma silmatera, sest temaga saab teha palju kasulikku ja ilusat...
...nagu näiteks sellise kingituse endasarnasele aiahullule sõbrannale.
Veel igasuguseid masinaid võite näha aga siit.

Pisut pihlakaist.

Ülemisel pildil pole tegelikult üldse päris pihlakas vaid tema lähisugulane pooppuu (Sorbus intermedia). Minu 5 tööaasta jooksul õitses ja viljus see kaunitar tänavu esimest korda, vanust võib tal olla vast 7-8aastat, täpsemalt ei tea. Kahjuks lähivõte kobarast tuli liiga hägune, et siia üles panna, aga kobarad on ilusad, suured, jõulised ja tumepunased. Maitseb nagu tavaline pihlakas.

Valge, koehne pihlakas (Sorbus koehneana) oli ka seal aias enne mind olemas, aga hiired olid koore ära söönud ja puuke hukkus. Tänavu ostsin uue taimekese (Luualt Karukäpa puukoolist) ja see tilluke kandis juba 2 uhket viljakobarat. St kannab siiani. Oi, ta meeldib mulle.
Harilikust pihlakast on peale männikualuste isehakanute olemas veel üks leinavormiga puu, aga see on üsna kidur. Kõrge küll, sest ta vist juba istutatigi kõrgena, aga need paar üksikut kaarjat oksa mõne viljakobaraga ei anna erililst puumõõtu küll välja. Ja tüvigi pole tal minu arust selle 5 aastaga märgatavalt jämedamaks kasvanud. Täpsest sordist pole mul aimugi ja nii ei saa ka teada, kas ta peakski nii käituma.
Ja siis on veel üks omapärase värvusega pihlakas - roosa. aga teda tõenäoliselt varsti enam pole :o(, sest...
...tüvekaitseid pannes avastasin tema kallal korraldatud rüüstamistööd. Algul, maadligi neid nähes pidasin süüdlaseks hiiri, siis, tiba kõrgemal, juba jäneseid. Kitsed-põdrad need olla ei saa, sest aed on koerte pärast elektrikarjusega piiratud ja sisse ei pääse ka kedagi. Aga kui leidsin ka meetrikõrguselt ühe täkke, ei jäänud muud üle, kui asi ringiaskeldavate rähnide kraesse keerata. Aga süüdistada neid vahvaid linnukesi nüüd küll ei saa, sest minu arust nemad tervet puud nüüd küll katki ei tee - ju seal koore all siis miskit või keskit hullu ikka on. Oskab keegi lisatud piltide järgi midagi tarka kosta? Ahjaa, infoks veel nii palju, et ka see puu sai närimiskahjustusi, enne, kui ma tüvekaitseid talvedeks paigaldama hakkasin. Ja lehetäid kiusavad teda hullult iga suvi.

Ülesanne talvekuudeks.

Nii. Nüüd siis järgmine väljakutse minu aiakujundamise "oskustele". Jutumärkides, sest pole ma ju seda ametit hetkegi õppinud. Aga sellest tohuvabohust tuleb kevadeks kena vanalinna sisehoovike valmis nuputada.Ruumi on kokku alla 60 ruutmeetri ja sellest suure osa moodustab purskkaevurõngas. Käisin kohta pildistamas eile videvikus, aga kuna tegu kitsa kõrgete majade vahelise sisehooviga, siis tuleb tõenäoliselt lähtuda vaid varjutaluvate taimede valikust. Tahaksin ka arvestada vanalinna üldisele miljööle omaste taimedega, aga selleks pean ilmselt ette võtma ühe jalutuskäigu vanalinnas.
See tüverägastik alumisel pildil on tõenäoliselt sirel, aga kas ta peale selliseid kaevetöid kohe enda kõrval ka ellu jääb, pole mulle hetkel teada. Ja kas teda seal edaspidi näha tahetakse. Ja ega sellistest köntidest ta kenaks ei kasva ka, peaks sel juhul vist maani maha lõikama.
Mõtlesin lõhnavale kuslapuule, aga ronitaimede jaoks on seal vähe seinapinda, puha madalalasetsevad aknad.
Kindlasti oleks üheks valikuks jugapuu, näiteks Summergold, see tooks sära pimedavõitu õuele.
Ja (näiteks laiuv) tuhkpuu.
Mõtlemist jagub ja suurima hea meelega ootan ka teiepoolseid nõuandeid. :o)

Olin tubli.

Suutsin eilsetest plaanidest kinni pidada ja peale hommikusi lahinguid pesuvirnadega suundusin õue. Daaliad on nüüd keldris, nagu suurem kartulivõtmine kohe oli! Roosid on mullatud ja istutamata jäänud potid daaliaaukudesse ära topitud. Mitu kärutäit suvikuid ja püsikupealseid sõitsid ka komposti (aga neid on küll veel). Naabrimees tuletas meelde ka kastmisvooliku tühjendamise ja koos tegime sellegi töö ära. Ja siis tühjendasin ära suured savipotid, et nad keldrisse vedada. Aga suurim pott (see mu nö kõrgpeenar) läks loputamise käigus katki :o(, kohe päris kildudeks. Nii kahju, see kena pott oli Kadaka poolt mulle kingitud. Õnneks on nüüd kevadeni aega uut otsida, asi seegi.
Nüüd peab söögitegemisele pühenduma ja siis ongi juba aeg end peoks valmis sättima hakata.
...Või peaks hoopis linna paberipoodi minema, sest tundub, et selle asjandusega on meil kitsas käes?

Värviline, niiiiiiiii värviline!

Tegelikult on ikka hea, et ma nüüd enne sügist ei jõudnud enam neid pargiroose välja rookida. :oD
Aga sellel alumisel pildil on miski justnagu "valesti". Kes arvab ära, mida ma mõtlen?
Eriti rikkalik värvigamma.
Ma sain tööl rooside adrutamisega täna ühele poole, aga kodus on daaliadki veel maas. Vast siis homme. Ja kui ma ikka homme tubli olen, siis preemiaks on õhtul meil rahvamajas pidu ansambliga "Trahter". Margus Abel pidi vist nalja tegema ka tulema.
Ilusat nädalavahetust kõigile!

Fotojaht: Lemmik.

Raske, oi kui raske teema. Mitte, et mul lemmikuid ei oleks. Vastupidi, neid on nii palju, et blogimaht ei laseks neid siia kõiki üles laadida ja ega keegi ei viitsiks vaadata ka. :oP
Ja mina pean siis selle raske vaimisetöö enda peale võtma?
Noh, üks lemmik on kindlasti meri. Nii minu all, kõrval kui ümber.
Ja ilusad kivid. Need, mis on tasku jaoks liiga suured, tassin koju pildikastis.
Meie pere lemmik - Kiisu - aga sama palju meeldivad mulle ka kõik teised KARVASED kassid.
Vaieldamatud lemmikmarjad - metsmaasikad. Noh, muulukad on magusamadki, aga neid pole saada.
Loojangud, päikesetõusud, vikerkaared, üldse kõik kaunid looduse vaatemängud.
Iseküpsetatud kringlid, koogid, tordid, mõrkjamad šokolaadikommid, hapukamad kummikommid...kuna joon kohvi ilma suhkruta, peab kohvi kõrval kindlasti olema midagi magusat. :oP
Ja lilled, kõik! Hakkasin lemmikut oma miljonite lillepiltide seast otsima, no ei suuda ma ühte teisele eelistada, viimne kui üks on omamoodi kaunis. Sellepärast sai eksponeerimise au hoopis näsiniin, sest tema on see kõige-kõige esimene kevadine silmarõõmustaja metsas, lisaks veel minu lemmikvärviga.
Teiste lemmikuid näeb siit.

Salu-vööttigu.

Pean end selle kena isendi ees kuidagi välja vabandama. Nimelt, paadunud aednikuna saatsin ta peale pildistamist igavikuteele. Alles seejärel hakkasin netis tuhnima, et teda tuvastada. Ja leidsin selle huvitava lehekülje, kust võis välja lugeda, et tegu Eestis üsna haruldase suurteo liigiga.
Aga mis ta siis tuleb minu roosilehti närima? No praegu ta muidugi magas juba õndsat talveund (või oli see päevauni?) seal roosipõõsas. Aga ikkagi!
Saadan siis vähemasti palutud info, et see leid (mis pole mul samast kohast esimene ja arvatavasti ka mitte viimane) kaardile saaks ja ühtlasi küsin ka, mida teha tulevaste salu-vööttigudega. Sest roosidele maiustama ma neid nüüd küll jätta ei taha.

Palju õnne, Turkestanica!

Üks virtuaalne õieke Sinu valgesse peenrasse sünnipäeva auks!

Fotojaht: Latern, lamp.

Ehkki tänane teema oli ajendatud just pimeda aja valgustamisest, on minu laternad enamuses valgel ajal pildistatud. Lihtsalt taas kord polnud nädalavahetusel aega värske jahisaagi järgi minna ja tuli arhiividest abi otsida.
Suvisel lillefestivalil hakkas silma üks tore viis laternakesed pakkudesse peita. Mõnusalt looduslähedane.Kevadel Palmse kõrtsi eeskojas oli selline ajaloolise hõnguga laelamp.
Suvel sai komandeeringus olles ööbitud Grand Rose Spa hotellis ja sealsetel öökapikestel uhkeldasid külluslikud romantilised lambikesed.
Ja lõpetuseks veel paar peitepilti:
Lisaks fotokavälgule on sellele ebaõnnestunud fotole roninud ka meie elutoa laelamp. Näeb välja, nagu oleks taevasse joonistatud 3 kuud :oP.
Ja selles varasuvises männiõietolmuses loigus peidab end me majaesine tänavalatern.
Veel valgust sügise pimedaimasse aega.

Tormivahe...

...on paras aeg mõned tormipildid üles laadida. Oli ikka võimas! Laupäeval tõuseb tuul jälle, aga mitte nii hulluks enam õnneks.

Palju õnne, Mare!

Palju, palju õnne, kulla Mare, ülitähtsa verstaposti vallutamise puhul!

Silma- ja kõhurõõmud.

See armas gladiooliõieke on eriliselt vapper. Nimelt võtsin millalgi septembri lõpupoole gladioolid üles ja alles peale väljatirimist avastasin ühes lehekodarikus paksema moodustise. Ei raatsinud seda niisama komposti visata ja otsustasin vaasis katsetada. Ja nii oligi, et gladioolidele, kui suurepärastele lõikelilledele omaselt kasvas sealt lehtede vahelt välja peaaegu poolemeetrine vars ja nüüdseks on esimene õis lahti. Kardan küll, et järgmisteks tal enam jaksu ei ole, aga ka see üks imeline roosa krousivaht oli katsetamist väärt. :o)
Tänane ilus päev kulus akende ja kardinate pesule, sh ka potilillede pesu ja nii juhtus, et üsna hilisel õhtutunnil märkasin alles pere kõhtude peale mõtlema hakata. Kiiresti sai tatrapott tulele. Kuna mulle endale meeldib tatar puhtalt, ilma pekita, mõtlesin suitsupõsest sinna kõrvale midagi kombineerida. Kiiresti toidutaret lapates midagi sobivat ei leidnud ja mujalt otsimiseks polnud enam aega. Nii lasin käiku fantaasia ja vaistu. Tulemus sai nii imemaitsev, et vaevu sain veel viimasele portsule fotokaga jaole. :o)
Peki-tomatikaste tatrale.

200g suitsupõske (või peekonit)
1 sibul
4 tomatit
soola, suhkrut, basiilikut, pipart.

Prae pekikuubikud üsna krõbedaks, lisa hakitud sibul ja natukese aja pärast ka tükeldatud tomatid. Maitsesta üsna magusaks. Hauta mõni minut.
Usun, et siia sobiks ka muid köögivilju lisada (paprika, kabatšokk näiteks).