Fotojaht: Pilved.

Sellel nädalavahetusel pilvi pildistada ei õnnestunud. Ühtlaselt halli taevasse tekkis küll lühidalt päikesekriipsuke, aga just siis polnud mul võimalust fotokaga välja tormata. Sellepärast pean jälle arhiivitolmu sisse sukelduma.
Palaval suvepäeval, kus taevas vaid mõned kõrged-kõrged kiudpilved, võib tume pilvelaam äkilisel saabumisel üsna ähvardavalt mõjuda.
Järgmisel kahel pildil aga on näha hoopis päikese ülemvõim pilvede üle. Olgu taevas kuitahes tihedalt pilvemassiga kaetud, siis tõusul ja loojangul suudab päike tihtipeale enda jaoks lageda riba välja nõuda.
Aga mis siis siin pilvedes end peidavad? Kas tõesti ufod? ;o)
Sellelt pildilt aga võib otsida taustu, siluetikordusi ja mida iganes. Ehk lihtsalt põnev pilvemaailm.
Tänavu suvel oli Tartumaa küngaste kohal just selline pilvevõrgustik. Oli lausa ime, et just meie üritusele planeeritud nädalavahetusel need pilved üleval püsisid ja pidevalt alla ei sadanud.
Aga maalilisemaid pilvi on ka.

Jõulutunnet tekitamas.

Ega ma kõiki kuuseoksi ka roosidele anda ei raatsinud, selleks lummas nende lõhn mind autos liialt ära. Kobedamatest, mille koju vedasin, meisterdasin hoopiski ühe lihtsa pärjakese. Ennist autot küürides jõudsin maja ees juba naabrinaisele kurta, et selle uue plekkukse külge ei saa ju selliseid asju kinnitada. Ja temal oli kohe nutikas idee varnast võtta - tema sõbranna oli riputusnööri ukse siseküljele kinni teipinud. Tõepoolest - gravitatsioonile vastupidises suunas tiriva nööri survele peab teip üsna tõenäoliselt kauem vastu. Nii ma siis tegingi. Aga pikemalt mõtlemata võtsin teipimiseks kahepoolse teibi (nagu teibiks pärga ennast õigel ukseküljel) ja jagasin oma "lolluse" ära alles siis, kui teip juba nööriga ukse külge oli surutud. Siiski selgus hiljem, et see lollus osutus hoopis suureks tarkuseks. Nii oli ju imelihtne ka teipe endid (panin igaks juhuks kaks ribakest) ära varjata. :o)
Ahjaa seda ka, et pärja karkassiks kasutasin keemilise puhastuse traat-riidepuud. Taaskasutus. :o)
Kaugel meerikamaal hakkasid pühad pihta. Ega me siis viletsamad saa olla! Häid tänupühi kõigile!

Kuusemetsas.

Täna käisin rooside jaoks kuuseoksi toomas. Ei, peale ma neid veel ei pane, aga valmis tõin, et oleks külma saabudes kohe võtta ilusti. Meil kohe külje all kuusemetsa pole, puha männikud. Aga niiumbes 6 kilomeetri kaugusel leidub männiku all ka suuri ja väiksemaid kuuski, kohati isegi üsna tihedalt. Nendelt suurtelt ma siis paari oksa haaval alumisi pool-laasunuid ära lõikamas käingi. Aga täna mul vedas. Esmalt leidsin ühe ilmselt hiljutise tormiga jalalt peaaegu murdunud üsna suure kuuse ja veidike kaugemalt leidsin veel hiigelkuuse ladvapoolt murdunud suuri-suuri oksi. Seega ei pidanudki elavaid puid nii palju tülitama.
Tegelikult ma pärast hakkasin ikka natuke kahtlema, et kas see kuusk polnud mitte juba talvel raietöödel viga saanud ja siiski ellu jääda suutnud ja nüüd mina võtsin ta maha. Aga kui lugu ka nii oli, siis arvan ikkagi, et õige pea oleks haigused ta maha murdnud, tüvi oli lagunenud mitmeks kiuks praktiliselt südameni välja. Selles (riigi)metsa lõigus oli üleüldse tohutult lohakalt valikraiet tehtud ja kõiksugu oksarisu ja palgijuppe vedeles igast ajast ja igal sammul. Ja palju oli ka elavatel puudel haiguse tundemärke näha.
Kurb, et meil igas eluvaldkonnas kõvad koondamised käivad ja pole enam metsavahte ja metsnikke, kes käiks ja meie kallisvaral silma peal hoiaks. Kogu Anija metskondagi minu teada enam pole.

Lõpetuseks veel üks pahupidi ilmauudis. Kui roosikesi adrukuhilates üle vaatasin, leidsin, et verinoor Peppermint Twist oli jälle tillukese õiepunga püsti ajanud, lollike. Aga tagatipuks istus selle punga all 1 väga elav lehetäi ja kolm laibajäänust ka tal kõrval. Novembri lõpus! Seda, et adru kihab tiba uimasevõitu, aga siiski täitsa ärkvel kärbseist, ei tasu vist mainidagi.

Fotojaht: Mõistatus/Arva ära, millega tegu.

Seekord siis selline põnev teema. Minul jälle päevavalgust nappis ja lähivõtted kõik hägusevõitu. Aga seda raskem ära arvata ongi! ;o)
Veel mõistatamisi.

Käes on pühapäeva õhtu ja aeg mõistatuste lahendamiseks. See oli väga vahva teema, aga iga nädal selliseid küll teha ei saaks. See kõigi osalejate mõistupiltide vaatamine ja kommentaaride aina uuesti lugemine võtab ikka kohutavalt aega. Mul oli õnneks just puhkus ja kõik majapidamistööd sai eelnevatel päevadel ära teha, siis võis omale lubada tunde arvuti taga. :o) Tavanädalatel kahjuks nii ei saa.
Nüüd siis minu vastused.
Hernekee oli esimene, mis ära arvati, aga sealjuures tekkis küsimusi, et miks. Vastuse leiab siit.
Esimene pilt osutus liiga raskeks, nagu ma kahtlustasingi. Oleks ma selle päevavalges pildistanud, oleks ilmselt kergem mõistatus olnud. Pildil oli kauni vriisea leht, õigemini fragment sellest.Teine pilt sai ka lahenduse. Siin siis sama roosiküünal, ehkki kahe pildistamise vahel jõudsime teda juba hulga madalamaks põletada.
Ka neljas pilt oli üle mõistuse raske. Siiski tuli lõpuks üks peaaegu õige vastus minu aiablogiringist. Ausalt öelda ei osanud ma ise ka arvata, et see pilt selline välja võib tulla. Aga mulle meeldib see müstiline tulekera. Originaalis näeb kuivatatud laugu õisikukera hulga proosalisem välja.

Päev Katariina Gildis ja mujal vanalinnas.

Täna oli hästi tore päev. Õnnestus olla saatjaks meie kooli kunstiringi lastele, keda nende õpetaja Virve Kerm enda ja sõprade töökodadesse uudistama kutsus. Lastele oli päev muidugi tibake pikavõitu ja hästi infoküllane, aga nad pidasid väga vapralt vastu. Aga mina - no ma oleks sinna jäänudki vist...
Kahjuks mu seebikarp on selline, nagu ta on ja akudki viletsad, nii sai poole päeva peale pildistamise lõbu otsakorrale, suure vaevaga venitasin siin-seal pildikese välja.

Lõpuks ometi.

Sain siis oma Tartumaa-lapsele Muhediku mudeli järgi boolero valmis. Selle, mille tegemist alustasin millalgi aprillis vist :oP. Muhediku jutu järgi pidi selle tegemisele paar õhtut minema. Niisugune äpu olen. :o) Ega ma ise ka enne ei teadnud, et 2-2 sooniku kudumine on mulle ilgelt vastumeelne ja raske, kõik sokid olen 1-1 soonikuga kudunud, sest sokisäär tundub mulle sedasi ilusam. Nii saigi kehatükk nii lühike, kui vähegi võimalik. :oP Lõng läks ka (niikui tööd 100% ei jõllitanud) vaid poole lõimega vardale ja kui harutada püüdsin, oli päris kuri karjas, tõmbas kõik mohääriudemed sõlme. Nii jah - kord maa külmand, kord kärss kärnas. Aga hakkama sain, isegi ühtegi raamatut ei võtnud puhkuse jooksul kätte selle nimel. Seega olen endaga rahul. Vott!

Karbid, kivid, rätid.

Käisin täna natuke jalutamas, aga et fotokal akud nagu kiuste tühjad olid, pidin pildistamiseks kivid ja karbid koju tassima. ;o) Tegelikult tassin neid piimjaid kive (pildil nad millegipärast hallid kõik, tegelikkuses ikka valged) ikka koju, nad on kohe sellised erilised, et muudavad sind lapsikuks. Sama lugu karpidega, aga kuna nad on kerged koduteel purunema, on nende tassimisest end lihtsam tagasi hoida.
Täna oli karpe rannas palju ja väga liigirohkelt. Mitmetel oli veel elanikki või selle jäänused sees. Selle peale tuli meelde üks eelmisel või üleeelmisel nädalal nähtud mereteemaline loodussaade, kus loomad käisid rannas mõõnaajal karpe tühjendamas. Ei tea, kas meil ka neid keegi söömas käib? See karpide elu oli seal üldse põnevalt ära näidatud. Kuidas suuremad püüdsid ja sõid väiksemaid ja kuidas siis erakvähid vanas kulunud karbis kohale tormasid ja ootasid, millal uut "kinnisvara" soetada saab. See oli nii naljakas. Ja kuidagi kummaline oli aduda, et need kenad "topsikesed", mida me enamasti vaid tühjana rannalt leiame, tegelikult endas sellist elu sisaldavad.
Üldse on need loodussaated hiiglama vahvad, ma ainult ei satu neile peale tavaliselt kahjuks.

Aga nüüd hoopis teisest ooperist. Ükspäev koristades tuli kuskilt laste vooditagusest nurgast koos nukuriiete, sokkide ja muu kraamiga välja mitu taskurätti ja siin pildil triikraua alt tulnuna üks eriti eriline. Augukesed on tal juba servadesse kulunud, aga ära visata ka ei raatsi. Sest see rätike on umbestäpselt 36 aastat vana. Kui mina lasteaeda läksin, oli häda, et lastel taskurätid segi läksid ja siis ema õmbles mulle täiesti ebatraditsioonilisest punasest riidest taskurätid ja tikkis veel rohelised lillekesed ka nurgale, et asi täiesti kindel oleks. Neid oli oma paarkümmend tükki, aga see on vist ainus, mis veel järel on.
Tänapäeval enam sellist muret pole, igal lapsel pakk või paar pabertaskurätte kapis, lisaks veel suur karp rühmatoas. Ehh, nostalgia. :o)

Raudteejaamas.

Kõigepealt kohtusime armastajatepaariga...
...ja nurga taga tibake kohkunud mehega, kes sellest kolmnurgast ilmselt välja langes, loovutades võidu kõikvõimsale tundele.
Aga mis raudteejaam see ikka on, kui pole liipreid ja rööpaid. Õnneks loksusid nad meeterhaaval ikka kohale. ;o)
Pikapeale läks ootamine nii külmaks, et hingeaurgi jäi õhku rippuma...
...aga siis lõpuks ta tuli - lapsemeelselt oma vilet unnata lastes. :o)))

Fotojaht: Sõna.

Seekord läksin täiesti ausalt jahile. Ei sobitanud olemasolevaid pilte teemasse. Aga et mu jahilkäigu aeg jooksis kokku lapsele rongi vastu minekuga, on saak kõik Kehra raudteejaamast.
Viimane pilt läheb küll reeglitega pahuksisse, aga ma kohe ei saa seda näitamata jätta. Ega mina pole süüdi, et need sõnad kolmekesi koos valguse kätte ronisid ja endid lahutada ei lase. :oP
Põnev sõnade maailm aga on palju-palju mitmekesisem, vaata seda siit.

Minulgi raamat käes.

Minu kingivalikuks sai lasteraamat. Üheks argumendiks valiku tegemisel oli ka minu lapsepõlvetutvus raamatu illustraatoriga. Selline nostalgiahõnguline valik siis. :o) Ja nostalgiahõnguline on ka raamatu sisu.

Petroneprint kirjastusel on taas uudiseid:
Avantüristide intervjuu KUKU-raadios.

Paar õiekest.

Minu granaatõunapuuke õitsebki niimoodi ühe õiekese haaval, aga seda hinnalisemad need õied on. ;o)
Jõulukaktus tegi ka juba algust, aga temal on neid õienuppe ikka märksa rohkem peal. Roosa ja vanaaegse jõulukaktuse poeg aga ei taha kuidagi õitseda.

Lumine mererand.

Eile käisin mehega rannas kaasas, kui ta võrku nõudmas käis. Kalaõnne meil polnud, aga ilusaid võtteid sai kuhjaga. Täna on ilm jälle nii nutune, et nina välja pista ei taha. Hea, et puhkus on. :o)

Väga palju pilte läks kahjuks täiesti aia taha, sest mehe sabas jõlkudes hoidsin lolli peaga kaamerat töövalmis ja üks tagasipõrkav oks loopis veepiisku nii kaugele, et jagus ka objektiivile. Nagu kiuste polnud mul isegi taskurätikuidki taskus ja tänapäevased fliisvoodrid ei ima ju üldse vett, nii jäigi objektiivile üks hall udulaik. Mõnel allesjäetud pildil võib teda ikka veel aimata, aga ei raatsinud kõiki ka kustutada.
Adru määrib sulava lume oma joodiga oranžikaspruuniks, seda ma tean. Aga et ka lepakäbid nii intensiivsed määrijad on, märkasin esimest korda. Ja viimastel piltidel on näha veel üks pruun juuspeente lehekestega mererohi, mis lume lausa erkroosaks värvib, eriti lahe.
Läbi 10-sentimeetrise vee oli ka vahva pildistada. Niisama pildistades tulid pildid hägused, aga kui zoomisin, hakkas välk tööle ja need olid juba väga mõnusad kaadrid minu meelest, mis siis välja tulid.

Marti-Marti!

Head Mardipäeva!

Fotojaht: Õhtul kell 7.

Seekordseks teemaks võtsin õige pikalt hoogu. No ei olnud mingeid ideid. Lõpuks otsustasingi, et loobun. Aga hing jäi ikka kripeldama ja lõin oma pildifoldrid lahti et pilk peale visata. Ja tõesti, paar viivu viimastest kuudest ma leidsin, mida võiks teemasse sobitada.
Et mida meie peres siis kell 7 õhtul tehakse?
Üsna kindlasti on just see aeg meil peaaegu al-bundylike pooside jaoks teleka taga. Mõni tragim ikka koob-heegeldab ka samal ajal.
Umbes paaril reedel kuus tuleb just sel kellaajal ette võtta reis Kehrasse, et peale poekülastust Tartu rongilt usin õppur ja tema mustapesulaarid koju transportida. Ühel sellisel sõidul oktoobri algul sai läbi esiklaasi ilusat täiskuud pildistatud, mis muidugi sellistes tingimustes sugugi "ilusaks täiskuuks" pildile ei saanud ja seega tookord välja panemata jäi.
Ja värskeimad pildid - reedel kell 7 oli olukord väljas selline mõnus (paar pilti samast ajast on ka eelmises postituses). Tänaseks pole ei memmest ega muustki peaaegu tibakestki järel, puha tökatmust sügisöö.
Vaata, mida teevad teised õhtul kell 7.

Muinasjutt?

Seda see eilne vist oli, sest tänaseks on alles vaid märg sula-löga.
Aga küll see oli alles ilus muinasjutt! Ja lastel oli lõbu laialt. :o))

Raamatud, raamatud, raamatud!

Järgnev on pärit Epp Petrone blogist:

Kirjastus Petrone Print algatas blogi-turunduse kampaania.
Ülesanne: Postita viis linki ja kingi endale raamat!

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded


2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0


3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://www.petroneprint.ee/

Osalemise reeglid:
Sinu blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Härmahommikud.

Noh, nüüd siis minu poolt ka üks härmas hanerohupuhmake. Pilt tehtud eile hommikul siis, kui ootasin auto soojenemist - no ei tulnud meelde, et külmal ajal peab veerand tundi varem välja põikama ja auto sooja panema. Kui ma siis oma mõneminutilist hilinemist sellega põhjendasin, õiendas boss, et mul on ju ometi juba kolmas aasta auto. Kas kõik bossid peavadki alluvaid masinaiks, kellel KÕIK meeles peab püsima?
Õnneks on tööl ilusaid hetki ka:
Ilusat uut tööpäeva ja heatujulisi bosse kõigile!

Juba november.

Kui kõik panevad üles härmatisepilte, siis mina kasutasin nädalavahetust hommikuseks põõnamiseks ja, ehkki ma aknast seda härmatist nägin, oli minu jalutuskäigu ajaks see kaunis valge pitsimuster sulanud. Kuid ilus päike oli õnneks alles ja lubas meile kena hilissügisese jalutuskäigu.
Luigekesed olid natuke kaugel, et neid pildistada, aga ma ikka ei suutnud seda tegemata jätta. :oP
Kivid soojendasid end päikesepaistel.
Selle saarekese nimetas tütreke Aafrikaks. ;o)
Ja väike põige peenarde juurde näitas, et tänavune sügis oli peaaegu piisavalt pikk selle madala ülihilise sügisastri jaoks. Värviga on tal täbarad lood, aga vähemasti arvestatav kogus õisi on avanenud. Enamasti seda ei juhtu.
Aga midagi käegakatsutavat ja kasulikku ma küll ära ei teinud.