Fotojaht: Sassis.

Laupäeva varahommikul on mul toad veel puha koristamata ja piisaks vaid teha suvaline foto...noh, näiteks lastetoa ukselt. Aga ma parem ei tee. Natuke nagu piilik ju. ;o) Selmet näitan parem kobraste poolt sassi aetud metsaalust Palmses.Tanguutia elulõnga ulakatel jõmpsikatel on ka pead puha kammimata, ehk siis sassis.
Enne jõule sai lastega lehisekäbidest ports kuuseehteid tehtud ja siis nad hoolega kokku korjatud. Kui siis ehtimiseks läks, võttis mul rohkem kui pool tundi, et seda sasipundart lahti harutada. Tõeline pusle.
Veel sassis asju.

Magus ja ilus.

Hommikul näitas kraadiklaas -22 pügalat, aga lisaks oli veel üsna lõikav tuul ka. Nii ei hakanud oma koolijütse üles ajamagi mitte. Endal paraku pääsu polnud, pidi vammused selga ajama ja tööle kobima. Õnneks oli enamus tööülesannetest täna mõnusalt soojades siseruumides (jah, ka selliseid leidub veel), seega tundsin seal end nagu kuninga kass. :o)
Nüüdseks on temperatuur veelgi tõusnud ja isegi kodus on õhk üsna normaalseks läinud. Ju see tuul siis nii kõva pole või ei puhu otse meie vanade silikaatide pragudesse, või on veel mingi muu põhjus.
Minu nooruke köögikata toimetas täna jälle, tulemuseks Juustukookide raamatust Puuviljapitsa-nimeline kook. Lihtne muretaignapõhi, ricotta-toorjuustukreem ja puuviljad. Minu süül sai kreem natuke liiga vedel (ei tulnud meelde, et creme fraiche on hulga paksem, kui meie hapukoor ja seda oleks pidanud laskma hulga vähem panna) ja värskeid puuvilju ka saada polnud, läks käiku köögikapi alt leitud mango-konserv. Aga tulemus sai ikka imemõnus.
Alumisel pildil on aga eelmisel nädalavahetusel tütrele toodud nn. üllatusmuna - lill oli veel täielikult nuppus ja oma värvi ei näidanud üldse. Nüüdseks siis on üllatus avalikuks tulnud ja selgunud, et lill väikesele neiule täpselt sobivat värvi. :o)

Köögiuudiseid.

Ostsin eile jupikese hautamiseks sobivat loomaliha ja hakkasin siis täna vaatama, mida põnevat sellest vaaritada. Oi, põnevaid retsepte oli palju, aga enamus langesid hetkel kõrvale, sest ma ei viitsinud poodi õlle või veini järgi minna. Lõpuks jäi sõelale 2 retsepti, selle teise proovin ära järgmine kord. Tänaseks valikuks sai see. Arvasin, et minu köögivilju vihkavad lapsed on selle peale küll sillas - vaid liha ja kartul ju. Aga võta näpust, pojale ei meeldinud, maitse pidi imelik olema (küllap loorber). Meile teistele küll maitses, aga eriti meeldis mulle asja juures see, et peale mõneminutilist ettevalmistust ja keemapanemist (ja vahu korjamist) oli poolteist tundi hooletu, roog valmis täiesti omapead. Hea teinekord planeerida, kui miskit kiiret käsil. Nii palju veel märkuseks, et minul ei õnnestnud etteantud veekogusega kogu tahket massi katta, aga suurema veekogusega jäi lõpptulemus natuke liiga vedel. Algselt ei saa vähem panna, siis ei anna vahtu ära korjata. Ilmselt oleks lahenduseks veidike kauem kaaneta keetmist, et osa vedelikku ära auraks.
Magustoidu aga tegi täna meie noor köögikata. ;o) Et vanimal õel sünnipäev, sai selle tähistamiseks pisut pidulikum roog - marjavaht (vahukoor, suhkur, külmutatud marjad). Imehea!

Valge lõpmatus.

Nii sile, nii valge...kohe nii ühtlaselt valge, et ülejäänud merepiltidel sattus silmapiir ka märkamatult vildakaks. Ega seal midagi erilist vaadata pole kah, aitab sellest ühestki fotost. See must riba seal taga on Koipse(Koipsi) saar.
Üle tüki aja sai jälle natuke lund roogitud. Värskeltsadanu oli sulgpehme, aga ajapikku oli radade servadest pudenenud ka vana lund, eriti sealt, kus koerad olid haruteid tekitanud, seega sai ikka väikese trennikoormuse kätte. ;o) Aga suurimad hanged on küll peaaegu poole õhemaks vajunud.
Pärastlõunal paistis mõnus päike ja püüdsin natuke tema sädelust aiaroigaste pealt kinni. Need tuisus kooldunud lakaga lumeharjad aia peal on nii vahvad, eksju!
Homseks-ülehomseks lubab ilmateade jälle ligemale 20 külmapügalat, aga see saab olema hulga hullem, kui seni, sest tuulevaikuse asemel on oodata lõunatormi. Brrrrrr!

Kallis, kallis Kadike!

Õnn ei ole ime mingi.
Ta ei kanna kuldseid kingi.
Teda otsida ei tasu,
muinasjutumaal ei asu.
Õnn on soe ja ilus kodu,
mis on just Su enda nägu.
Õnn on töö ja õnn on sõbrad,
kes Sind täna õnnitlevad.

Veel kord palju, palju õnne ka kodustelt!

Järeltulev põlv.

Eks millalgi tahavad kõik väikesed piigad emmedele köögis abiks olla. Aga kui selle õige hetke maha magad, võib juhtuda, et enam nad ei taha. Meie peres on lood olnud natuke teisiti. Pikka aega ei osanud ma oma (noorus)rumaluses lapsi kööki lubadagi - nad ju ei oska, see või teine töövõte on ohtlik, rikuvad midagi ära jne. Nii ei kiputudki eriti kokast emale appi. Nüüdseks, kui vanim tütar on kohe-kohe 21 saamas ja noorim sai just 10, olen lõpuks siis vist kah täiskasvanuks saamas ja oskan nautida laste püüdlusi ise millegagi hakkama saamise suunas. Nii on sel noorimal tütrel lõpuks voli rohkem köögis katsetada. (Loodetavasti saab ka poja käe kulinaarselt valgeks.) Igatahes telliti omale sünnipäevaks igasuguseid kokaraamatuid ja täna serveeriti meile jäätisekokteili ja hiljem veel mune birmighami moodi. Mõlemad olid mõnusad. Ja, ehkki muna oli saiaaugu jaoks liiga suur ja valgus mööda panni laiali, osati imekenasti roog ära kaunistada ja korrapäratus ära peita. No ja maitse oli ka lausa super!
Varsti saan ehk regulaarselt korra-paar nädalas köögivaba õhtu ;o).

Fotojaht: Alt üles.

Ah et siis alt üles...noh, minu 156-sentimeetrise pikkuse juures toimub enamus asju alt üles. Et abikaasagi on 30+sentimeetrit pikem, paistab tema mulle nii:Ja kuna tütardelgi isa geenid, pole nende suurematega ka lood enam eriti paremad. ;o)
Aga et teema väga perekeskseks ei jääks, siis üks pilt ka septembris otsa saanud nõukogude sõjaväe majakast......ja selle kõrgeimasse tippu roninud tütre sõbrannast, kes küll ka umbes minupikkune, aga tänu sellele julgustükile ka alt üles pilke nautida sai. Kui ta muidugi seal tuules juustest üldse läbi nägi. :o)
Siin saate veel alt üles vaadata.

Kitsekestel raske elu :o(.

Meil pole häda midagi. Kütame aga ahju, topime soojad riided selga, ajame hobujõud soojaks ja toome poest kaloririkast toitu. Elu on lill! Aga vaesed kitsekesed. Räägitakse, et tänavu surevad neist pooled, mitte niivõrd nälja pärast, aga rohkem kopsupõletikku. Sest nad ei suuda lund maapinnani ära kraapida. Nii kurb. Mine või labidaga metsa voodeid kaevama. Kui teaks, et sest abi oleks, võikski ehk ühe sellise aktsiooni korraldada.
Eile hilisõhtul jalutasid kitsekesed meil lausa keset küla, ühe sain läbi teise korruse akna pildilegi, kui ta kibuvitsamarjadega maiustas.

Stressipall.

Laps rääkis millalgi muditavast stressipallist. Olin põgusalt korra külas ühte sellist näinud ja käes hoidnud ka, seega oli mingi ettekujutus olemas. Kuskilt netiavarustest leidsin ka mingid heegeldamisjuhised. Ehkki leidsin netist ka, et selliseid palle müüakse Looduspere poes 19.- tk, otsustasin asja ikka käsile võtta. Selle raha hoidsin kokku "lausa" 2 nädala peale, sest just praegu on olnud käsitöö jaoks väga vähe aega. No ja kui aus olla, siis materjali peale kulus ju ka midagi. Seega oli kokkuhoid veelgi napim. Ütleks selle peale, et käsitöö on tänapäeval ikka väga alahinnatud.
Aga pidin ju pallist rääkima. Probleemiks oli ka palli sisu hankimine. Ei leidnud, kust saaks selliseid plastist riisiteri, kas keegi teab? Turkestanica (IHL) soovitusel panin siis tavalise riisi kilekotikesse seotult sinna sisse. Aga et tahtsin heegeltöö ka veidike lõbusamaks tikkida, pidin eriti ettevaatlik olema, et kilekotti ei purustaks. Õnneks oli nõel nüri otsaga spetsiaalne tikkimisnõel, seega loodan, et ei avanud niiskusele teed koti sisse. Kuna poolte ühendusõmblus on topelt üle tikitud, oleks lahtiharutamine ja sisu vahetamine üsna tüse töö. Ilmselt on siis lihtsam uus pall teha. :oP
Aga jah, selline ta siis sai ja loodetavasti jääb ka tütar rahule. Eks nädala lõpus näeb, kui ta koolist koju käima tuleb.

Fotojaht: Peakate.

Lapse eilset sünnipäevapidu ette valmistades oli ta, tubli türeke, mul igati abiks. Paras peo-ootuse elevus tegi tuju vallatuks ja nii sai kuivatatud kauss pähe topitud. Minul õnneks kohe plahvatas, et jahiteemaks oli ju peakate ja haarasin fotoka. ;o)
Rohkem peakatteid.

Üks naljakas leid.

Otsisin vanadelt fotoplaatidelt ühe teatud teemaga pilte ja kogemata sattusin hoopis 4 aasta tagusele lasteaia Ülgase koobaste külastusmatkale. Pisikesi sinna muidu kaasa ei võetud, aga kuna mina ise ka kaasas pidin olema, oli ka mu kolmene poja "sunnitud" kaasa tulema. Paras krutskivend, nagu ta oli, saigi õega pilt selline naljakas. Selja taga on neil, muide, üsna kuristik.

Pühapäevane jalutuskäik.

Kahjuks kulus mul hommikupoolik käest ja jõudsin jalutuskäigule alles siis, kui päev otsa imeliselt säranud päike juba oma viimaseid pilke lumisele maale heitis. Aga ilus oli sellegi poolest. Madalas meres jääsupi keskel söögiotsinguil lugesin vähemasti 30 luike kokku. Väga ligi neile pildistamiseks ei pääsenud ja ega siinsed pole ka nii julged, kui Kadrioru luiged, lendavad õige ruttu minema, kui läheneda püüad.
Aga viimase pildi panin otse siia üles, sest slaidiesitlusest seda tillukest kribu-krabu ei näekski. Nii armas oli vaadata, kuidas väikesed linnukesed istusid kase ladvas ja nautisid viimaseid nendeni küündivaid päikesekiiri. Meeter allpool hakkas puu juba vaikselt hämarusse mähkuma.

Rukki-pohlavaht.

Viimasest Toidutare nädalakirjast jäi silma see lihtne magustoiduretsept. Et kõik vajalik kodus olemas, otsustasingi reede õhtul järgi proovida. Eriti võlus mind, et rukkikörti ei pidanud üldse keetma, sellega on mul varasemast halvad kogemused - küll jäi tükiliseks, küll kõrbes põhja.
Ilmselt võiks tibake rohkem vett kasutada, möks jäi üsna paks ja tihke ning ei läinud väga õhuliseks. Aga maitse oli väga mõnus ja tegemine ise imelihtne. Soovitan soojalt! Ei, see tähendab, et süüa tuleb ikka külmalt ja piimaga. Aga soovitus ise on soe. ;o)

Talv.

Keegi ei saa tänavu väita, et meil korralikke talvesid enam pole. Aga ausalt, nüüd hakkab juba aitama! Eile tööle minnes tundus algul, et väga hull asi enam polegi. Aga kui oma teeradade sahatamisega rannale lähemale hakkasin jõudma ja metsatukakese varjust lagedale sain, oli rada peaaegu meetri kõrguselt tihedalt täis tuisanud. Sahapikkuse võrra edasi pääses alles peale 3 sahatäie kõrvaletõstmist. No ja see kõrvale oli ka muidugi üle minu rinnakõrguse, jupp, nagu ma olen. Olen juba pikemat aega mänginud "bobcatti", see tähendab, et seisan lükates saha ja käepideme vahelises augus ja kui sahk täis, haaran sahalaba servadest kinni ja tõstan kuhja kõrvale, sest muudmoodi enam ei jaksa. Aga viimasel ajal on ka see moodus juba liig' raskeks osutumas. Seega - stopp!
Leidsin eile siiski endas veel nii palju jõudu, et vedisin redeli välja, surusin selle tublilt rohkem kui poolemeetrise lume sisse ja ronisin kasvuhoone katust puhtaks riisuma. Niimoodi ulatusin ikka 2/3 katusest puhta(ma)ks udjama ja võib ehk loota, et akrüülplaadid ja raami konstruktsioonid vastu peavad. Redel tuli välja sikutada aga juba meetrisest tihedast lumekuhjast, et see siis järgmises kohas lumme suruda. Kui see suur riisumine lõpetatud, tundus tööriistade kuuri viimine juba küll üsna ülejõu käiv töö, käed ei tahtnud enam tühjaltki kõrgemale tõusta.
Koju jõudes tegin mehised paar tundi und ja alles siis suutsin pere õhtusöögile mõtlema hakata.
Seega vaatan ma rahulolevalt windguru ja norrakate nädala prognoose, mis uut lumesadu ei luba. Oleks ometi, et neil õigus on.
Pildinäitusel aga minu klõpsimised selle aasta autosõitudelt. Küll see talvepäike on ikka oodatud külaline. :o)

Fotojaht: Amet ei riku meest.

Ehkki teemapealkirjaks kasutatud vanarahva ütlus eeldab ameteid, mis just väga prestiižsed pole, võtsin ma ikkagi asja laiemalt, ehk ameteid üldiselt. Mul nimelt pole pilte sibidest või näiteks kojameestest...ehkki, jah, hetkel on kojamehe amet ilmselt igal pool suure au sees.
Kui päris aus olla, siis avastasin üldse, et olen suuremalt jaolt loodusele pühendunud ja töötegijaid napib piltidel kohe eriti. Siiski leidsin üles foldri novembrikuisest kooliekskursioonist Katariina Gildi.
Esmalt siis amet, mis oma raskusega naistele eriti ei sobigi. Müts maha veel ka selle eest, et härral on tahtmist seda tööd teha miljonite uudishimulike silmapaaride pilgu all. Minu mees, näiteks, ei talu mingit kõrvalpassimist, kui ta mingit tööd teeb.See klaasipuhumine oli ka lastele kõige atraktiivsem vaatepilt.
Väike valik ka valmispuhutud töödest.
Ka nahakunstnik õnnestus pildile saada töö keskel. Hetkel siis käsil köitmine.
Ja ehtekunstnik valmistamas hõbedast tähekest.
Lõppu veel üks paari päeva tagune pilt, mille küll valmis klõpsas tütar, sest mina olin, nagu näha, aheldatud. Hiirekuningannale kortermajades hiiri ei jagu ja sestap on tema tähtsaim töö lesimine ja mõnulemine. Ja kui see isepäine daam suvatseb selleks lesimiskohaks valida minu süle, on see mõnu väärt seda, et miski ei tohi TEDA häirida. Nii tulebki oma heegeltööd ettevaatlikult edasi teha ja püüda end mitte rohkem liigutada.
Veel erinevaid ameteid.

...et ma suureks eal ei kasuks.

Paar linki ühest omapärasest majast.
Ehitamine
Valmis maja

Fotojaht: Sära.

Säravat uut aastat kõigile fotojahi huvilistele!
Ehkki seekordse teema kirjelduses oli öeldud, et säravaid pilte otsida kogu möödunud aasta pildivarudest, ei viitsinud ma plaate masinasse toppima ja seal tuhnima hakata. Sestap vaid viimastest kuudest mõned pildid, mis veel arvutis resideerivad.
Oktoobripäikeses särav saialill.
Hooaja lõpupeo kostüümis särav kask tagasihoidlike mändide embuses.
Vist küll kõige säravam latern liiklusvahendite maailmas. Nähtav juba kilomeetrite tagant ja talumatult pimestav, kui lähedale jõuab. Aga arvestades ohtlikke tonne, mis selle liikumise taga on, on selline valgustugevus ilmselgelt hädavajalik.
Ja lõpetuseks minu tagasihoidlikud katsed viimasest ööst. Mingit statiivi ma ei kasutanud (poja õlg oli liiga madal ja rahutu) ja üliaeglase seebikarbiga ei saanud mingist ajastusest ka juttu olla, tegin lihtsalt järjest nii mitu pilti, kui sain. Aga fotojäädvustused ilutulestikust on täiesti erinevad inimsilmaga kinnipüütavatest, seega topelt elamus. :o)
Alumisel pildil on neid särajaid veel õige rohkesti koos: raketid, külakuuse laternad, tänavalaternad, tuleskulptuur ja isegi jopede helkurid.
Ja viimase pildi tegin mõni tund tagasi köögiaknast. Sajul pole otsa ega äärt juba mitu päeva. Kui läbi selle saju proovida pimedal ajal välguga pildistada, on tulemuseks vaid hulk säravaid räitsakaid. Teiste särav uusaastatervitus asub siin.

Head uut aastat!