Fotojaht: Uni, väsinud.

Kuna ma olen unine ja väsinud, siis täna piltidele pikka juttu sappa ei tule. :oP
Teised unised.

Toas ja õues.

Hommikul sadas. Mina muidugi zombi. Tuiasin oma kohvikruusiga tuimalt ringi ja ärgata ei suutnud. Vihmane ilm oli aga hea hetk hommikuakendel fotokaga veidike klõpsida. Nii sain oma uue kuukinga päris õige värviga pildile.
Ja et staažikas lumivalgeke end mahajäetuna ei tunneks, siis ka tema uhke õiekroon.
Köögiakna nurgas on mul selline...hooldekodu. Kuna see on mul kõige tihemini silma all ja kraan käepärast, hoian seal igasuguseid erijuhtumeid. Nii leidub seal hetkel see oranžilt puhkev roosa roos, kes õueistutamist ootab, kui talvisest teetegemisest unustatud ingverijuurikajupist tärganud ingveritaim. Tagapool on avokaado ka.
Avokaado pisut lähemalt. Temal on midagi puudu või üle, aga kes tark ütleks, mis just. Nimelt kasvatab ta hoolega võrsekesi ja siis närvutab nende otsi ja hakkab ruttu altpoolt uusi pungi paisutama. Mingid toitained puudu? Liiga kuiv? Liiga märg?...
Aga kui lõpuks end ikka ärkvele suutsin ajada, ei aidanud miski, pidi jälle tööle kobima. Enne tegin veel tavapärase tiiru oma lillepeenarde vahelt. Ja leidsin näiteks kauni tulbi Violacea, kes tööaias veel sugugi nii punane pole.
Need emme-laugud on juba grandioosselt suured. Kas ikka veel keegi ei tea mulle öelda, kellega tegu?
Adrutekiga rabarberid päikeselises peenras on juba üsna suured, samas kui poti alla peidetu ikka punanina seisusest väljuda ei taha, sest temale paistab ainult varahommikune päike. See-eest on see taim suvel paremas olukorras, ma loodan.
Kollane priimula kikitab oma õiemerest juba esimest kõrgemat vart ka välja.
Aga mis siis töörindel viimased paar päeva tehtud? Noh, tiik on kenasti täis, roosid ära lõigatud, osaliselt ka nendeni ulatuvad roomavad kadakad. Männikualune põõsastik on peaaegu üle käidud, kümmekond maranat ehk veel jäi (muide, maranatest mitmed olid kikkapuudele sarnaselt kõrgemates kihtides välja läinud, rohetasid vaid maadligi roomavad oksad:o( ). Üks kompostikast on ümber kaevatud. Nad on ikka liiga kuivad mul suvel, kompost oli puha toores veel. :o( Peab tihemini vett sisse vedama!
Terve päev sahistas vaikset udupeent seenevihma ja kuna kraadiklaas tõusis 7 plusskraadini, võis palja silmaga näha, kuidas muru roheliseks muutus ja pikkust viskama hakkas. :o) Varsti vaja niiduk töökorda seada juba!
Üks pilt täis tiigist kah. Praegu on vesi veel nii kunstlikult sinakas. Mõnusa pruuni tiigivee saamiseni peab veel mõnda aega kannatust varuma.
Reedel maaaia jaoks aega ei jagu - linnahoovikesse tuleb varjumuruvaip, see vaja maha panna (aluspind ka enne korrastada) ja tibake lilli ka istutada. Selle muruvaibaga mul eelnevalt kogemusi pole, loodetavasti läheb kõik ikka kenasti korda.

Tehtud! :o)

Väsinud kui laip, aga iseendaga rahul. :o)
Esmalt muidugi suured tänud soovitamast mudapumpa laenutama, aga kui mul oli 12st tunnist tubli 7 juba ära pumbatud, polnud enam küll mõtet aega ja raha kulutada ning 2x80km maha sõita, et kuskilt mudapumpa laenutada
Tiik tühjenes üsna aeglaselt ja nii jõudsin viimase muruplatsiga ka valmis. Nüüd võib öelda, et lõpuks on KÕIK riisutud. Hmm, peaks maa-ameti lehelt üritama kogu murualuse maa pindala kokku arvutada. Seda on ikka jube palju, kui niitmisele läheb 6-7 ja riisumisele ~30 tundi. Üldiselt oli muru olukord väga hea, aga mereäärsel platsil on kahtlaseid sõõrikesi, see tahaks ilmselt Topasiga üle käimist. Siin-seal kuluks mõned Starane-pihustused ka ära. Üldiselt ma seda ei kasuta, sest murus on ka ristik, aga kohati kipub tulikas ja muu jama laiutama, neile kulub piits ära. Ohh, ja varsti algab ju võililleaeg ka, siis läheb iga hommik tund-paar napsikuga ringi jalutamisele.
Lisaks jõudsin ka natuke roose lõigata. Robustad (kes on muidu üsna tugevad) ja roniroosid (kes mul ainukesena korralikult pakasekangasse mässitud olid) olid peaaegu maapinnani pruunistunud. Üldse tundub, et tänavu on just vanemad "järgiproovitud" roosid alt vedanud. Kõigil uustulnukail oli mingigi elumärk küljes vaatamata meeletule katuselumekoormale, mida nad kandma pidid. Aga lõplikke tibusid saab ikkagi alles sügisel lugeda. Loodan väga, et enamus mullapinnani hukkunuid ikkagi jõudu leiab uusi võrseid kasvatada.
Aga umbes nelja paiku saime siis lõpuks tiiki ronida ja äärtes solberdama hakata, poole kuue paiku tõstsin pumba juba tuletõrjekaevust ära tagumisse pisikesse tiiki. Kuna peale esimest kahvaga solberdamist (eelmisel neljapäeval) oli olukord juba palju parem ja erilist lehka polnud, sai välja korjatud ja sõelutud (pean omale nüüd uue makaronisõela ostma :oP) enamus laibajääke, aga mõnus peen tiigimuda jäi alles. Tagumises tiigis konnad talvituda ei üritanud (liiga madal) ja sinna oli sattunud vaid paar õnnetut üleujujat, seega läks sellega hoopis lihtsamalt. Tühjendasin ta ikkagi ära ja solberdasin muda läbi. Kuna see tiigiosa on praktiliselt mändide all, oli seal kõvasti okkaid ka. Nii jõudis kell märkamatult juba seitsmeni tiksuda, üsna pikk tööpäev tuli. Aga uut vett sai tiiki juba peaaegu sama tasemeni, kui eile oli. Homme jätkan täitmist ja õhtupoolikuks peaks juba korras olema. Kui siis neljapäeval lubatud vihm tuleb, peaks see kiirendama hõljuva muda settimist ka.
Aga tiigis oli ikkagi elu ka täiesti olemas. Nägin mõnda ujurit ja ühte konna. Kõigil vesiroosidel paistis ka eluvaim sees olevat. Aga kõige rõõmsam üllatus olid eelmisel suvel sisse kolinud vesikarikad, kes varem vaadates väga õnnetud tundusid olevat. Nagu pildil näha, on nad vägagi elus ja lausa poegimas. Nii tore. Tõsi, kuuest kaks olid küll kahtlaselt katkutud, aga 60% on ju ka väga hea tulemus.
Suures tiigituhinas ei märganudki, millal õhtu jahedaks läks ja alles siis, kui pumpa juba kuuri ära viima läksin, tuli meelde kasvuhoone uks. Väljas oli selleks ajaks juba alla 10 kraadi ja kasvukas sees näitas küll 19, aga kas see on ikka piisav, et lubatavat hallaööd eemale hoida? no loodame parimat.
Aga vaadake, kui suured on juba mõned viinamarjapungad. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see kõige varajasem tärkaja oli vist Jubilei Novgoroda. :o)
Laealusest pungast hakkab juba esimene hiirekõrvakenegi eralduma.
Muide, ainus kate neil oli lumi juurtel, maadligi ei käänanud ühtegi vart, selleks on nad liiga suured ja tugevad juba.
Aga nüüd peab natuke akusid laadima - homme saab tiigitäitmise kõrvale roosidega edasi maadelda ja ehk ka esimesed tomatid statsionaarsesse kohta maha panna. Või siis hoopis kompostikaste ümber kaevata. Peab mõtlema, kummaga kiirem on. Õhtul on vaja veel linnatuur ka teha.

Ikka aias...

Kui Muhedik siin kurtis, et tema kasvuhoone juba väikeseks jääb, siis mul seda muret veel õnneks pole. Aga paras džungel on kattelooritelki juba kolinud küll. Pean vaikselt plaani ka prooviks mõned tomatitaimed juba õigesse kohta istutada ja siis öökülmaööks neile loori kaela visata. Praegu vean truilt iga öö kõigest topeltloori üle, ka tärganud salati-tilli-rediseridadest. Aga võib-olla meeldiks neile ilma rohkemgi? Tegelikult jätsin eile loori alt välja ostetud suvikute noortaimed ja mõtlesin, et täna tõstan sealt ära ka osad isekasvatatud suvikud. Need peaks ikka tibake tugevamad ju olema, kui tomatid ja ilmselt oleks parem ka jahedamaga harjuda neil. Paar aastat kannatlikku ootamist on hakanud vilja kandma, mõned sibullilled suudavad juba mõnusaid värvilaike luua. .o)
Taevassinised kobarhüatsindid on ühed põnevad tegelased, nende õisik on sinine juba kohe, kui taim nina välja pistab ja esimesed alumised õied avanevad juba mõnesentimeetrise varrekese otsas. Jõudumööda ta siis kerkib ja avaneb. :o)
Pojenge, millega uhkustada, mul pole, aga need tillukesed sinise ülase võrsekesed annavad ehk natuke võrrelda, kui neid väga lähedalt pildistada. :oP
Tiik sai eile pooleldi tühjaks, täna jätkan. Kuna meie pump on ikkagi vee- mitte mudapump, peab muda põhjast käsitsi välja solberdama. Õnneks saan abimehe ka selleks solberdamiseks. Jõudu meile!

Palju õnne, kallis Tiina!

Kuna need pisikesed päikesed vaasis ei püsi, kingin nad Sulle hoopis fotona!
Ilusat ja sama säravat hällipäeva!

Nädalavahetus.

Oli mõnus ja mitmekesine nädalavahetus. Kui nüüd takkajärgi mõelda, mahtus siia tõepoolest palju.
Reede õhtuks olin pingelisest nädalast nii läbi, et tukkusin terve õhtu maha. Noh, kulub ju ka see ära. :o)
Laupäeval võtsime perega ette linnatuuri. Esmalt oli mehel asja Eesti Energiasse, siis sain mina käiguõigused oma kätte. Kuna juba Kadaka teel olime, põikasin sisse Seemisse ja tõin sealt ära portsu ilusaid noortaimi:
*ühe valge bacopa omale
*10 rippmaasikat Elan F1. Kirjade järgi valgete õitega, suurte helepunaste viljadega, taasviljuv, väga aromaatne, annab saaki juunist kuni külmadeni, sobib pottidesse ja amplitesse.
*6 punast raudürti Temari Patio Red
*6 valget ripp-petuuniat (million bells) Calita White
*ühe mägi-piparrohu , mis tegelikult peaks olema talvekindel püsik
*ühe aedsalvei (sest vana ei elanud vist talve üle)
*2 päevaliilia juurikat - Don Stevens ja Prairie Blue Eyes , ehkki viimase autentsus on kaheldav, sest pakendil seisis ainult Blue Eyes ja sellisenimelist päevaliiliat google ei tunnista. Noh, ega miskit hullu pole, kuna tegemist pole mingi kollektsioonpeenraga, planeerisin lihtsalt paar päevaliiliat sinna lisaks, varjama kõrgete laukude närbunud lehti nende õitseajal. Niikuinii tegin sordivaliku enam-vähem selle järgi, et pakendis lihtsalt elujõuline juurikas paistaks olevat.:o)
Tiigipuhastusvedeliku ostsin ka, aga mõrusoola ei saanud, neil olid ainult pisikesed purgid, kui mul on vähemasti 4 3-liitrist vaja. Lootsin hiljem plaanis olevale uuele Bauhausile.
Aiaostud tehtud, leidis poja, et tema on nüüd juba täiesti närbunud ja kuna Seemi pakkus juua ainult taimede jaoks, olime sunnitud joogipõike Selverisse tegema.
Ja siis suundusin Vunderisse. ;o) Paraku polnud mul seekord aega vahepeal panka röövima minna ja seega piirdusin vaid plakatipaberite ja hõbedase akrüülvärvi ning markeri ostmisega, sest ees on mitmete ürituste kuulutuste tegemine. Aga sain rahulikult üles otsida, kus see Pirni 5 täpselt asub ja nii läheb teinekord tööpäeval läbipõikamine kiiresti, kui sealt miskit vaja on.
Siis põikasime veel korraks külla, aga see "korraks" venis küll pikemaks, sest meile pakuti lausa sooja sööki (see oli kasulik värk, tegi hilisema toidupoe arve märksa väiksemaks, kui see olla võinuks ;o)). Igatahes suured tänud Margitile-Peebule!
Akud laetud, võis taas linna kammima hakata ;o). Kammi taha jäi kinni tädi Triinu, tema tiriti rõõmuga ruttu autosse. Ja siis suundusimegi kodusemale Lasnamäe servale tagasi. Ostsin taanlastele ära siiatuleku piletid (augustiks), tegime tavapärase toidupoetuuri ja suundusime hetke kuumimasse kohta, Bauhausi. Huh, kole ja mõttetult suur koht mu meelest. Aiaosast jäi mulje, et nende arust on aed vaid lilled ja muru. :oP Ei mingeid okaspuuväetisi (ja mõrusoola ma ei saanudki), vaid 2 sorti turvast, need ka pisikese nutsakuna keset ääretut lillemullavälja ära peidetud. Krt, oleks ikka pidanud teada-tuntud poodidesse minema. Aga kõik rääkisid, et seal praegu mullad-värgid kõige soodsamad jne. :o( No sain ikka Mikskaare punases kotis tomatiturba, ehkki oleksin eelistanud Eesti Turbatoote tomatiturvast hoopis. Eks vaatame, kuidas siis see turvas tomatitele meeldib. Koti mulda ja koti kuivkäimlapuru ostsin ikka ka. Ja lohutuseks omale uue kuukinga.
Aga edaspidi lähen sinna kolossi vaid siis, kui kästakse. Parkla on ka äärmiselt nõmedalt ehitatud - iga poebloki parklate vaheline ühendus on teises parkla servas ja Prismast Bauhausi suundudes peab vähemasti 3 korda kitsastest autovahedest läbi laveerima, tagasi samamoodi.
Kodutee oli märksa meeldivam vaatamata suurtele tee-ehitustele Loo ja Maardu vahel. Need ringid teevad selle liikumise seal ikka väga sujuvaks, miks neid juba varem sinna ei tehtud?
Ja üsna kodu lähistel oli taas olemine nii mõnus, et tegime vahepeatuse Jägala joa juures ja võtsime juba üsna õhtusse veninud aja veel korraks maha. Rohkem joapilte panen looduseblogisse üles niipea, kui mahti saan. Aga mõnus ja võimas oli seal. Keegi ei kahetsenud seda vahepeatust.Lõpuks kodus, panin nahhaalselt mehe ja külalise süüa tegema ja üritasin ise kiiruga muusikat miksida. Paraku ei õnnestunud ja esinemisplaat tuli teha originaallugudega. Siis veel meigid-värgid, kostüümikotid ja oligi aeg peole minna. Lapsed tulid ka kontserti vaatama ja seega me enam kaua peale kontsertiosa kohal ei viibinud, ehkki tantsubänd oli hea. Tulime hoopis koju lauamänge mängima.
Tänasesse päeva mahtus veel mängimist, eilsete ostude potitamist, pargiroosipuhmastega maadlemist, rattamatk sinilillemetsa, pisikesi majapidamistöid ja lõpuks veel blogitamist. Seega parasjagu toimetamisi ja veel suurem paras jagu puhkust - ideaalne nädalavahetus. :o)

Fotojaht: Minek, tulek.

Olin just jää mineku ja kevade tuleku aegu puhkusel ja sain iga päev rannas pildistamas käia. Sellepärast nii palju minekuid ja tulekuid kohe jutti.
Jää läheb ja traalid tulevad:
Jääminek:
Luiged lähevad:
Ja teised tulevad:
Lumesulamisvesi läheb soost mere poole:
Kalurid tulevad esimeselt püügireisilt:
Teiste fotojahiliste minemised ja tulemised

Ja ongi kevad kohal! :o)

Laupäeval peole!

Vöökotike.

Emme õmbles mulle kevadtalvel kaks ilusat seelikut. Noh, mina tahtsin seda ruudulist, aga teise tegi ema "igapäevaseks", et katsetada lõike sobivust enne põhiseeliku kallale asumist. See igapäevane tuli ka nii ilus välja, et nüüd käin vaheldumisi mõlemaga viisakais kohtades. Aga et need kangad nii ilusasti omavahel kokku sobivad, tuli tahtmine neist jääkidest üks lapitöö teha ja õige pea tuli ka idee, et mis just. Pisike puusakotike mobiili, võtmete ja muu taolise jaoks. Õmblemine käis nagu silmapilgutus. Aga siis jäi asi seisma. Esiteks oli vaja välja mõelda, millega ta vööle panna (selles pole ma praegugi kindel, kas see kodust leitud vöö selleks ikka parim on). Ja siis ära kaunistada. Pika mõtlemise peale tuli juba kevad kätte ja aeg kadus aiatöödele. Aga lõpuks sain selle ikkagi valmis. :o)
Kinnitust ma kotile ei pannud - klapp käib lihtsalt lahtiselt peal, et vajadusel saaks mobiili kiiresti ja mugavalt kätte. Kotil on sügavust piisavalt ja vöö hoiab teda ka üsna hästi koos, nii pole karta, et asjad välja lendaks. Koti tagumine külg on küll lapiline, aga mitte kaunistatud.

Rannikukevade hiiliv saabumine...

Enne, kui üldse ilmast rääkima hakkan, näitan ära oma rõõmustava uudise. Olles riisumisega aiaäärse varjuala kõrval, udjasin tibake ka karjuse alt põõsaaluseid riisuda. Ühe marana alla panin 2 sügist tagasi ühe viimasel hetkel soodsalt ostetud alpikannisibulate paari. Eelmiseks kevadeks oli üks sibul täiesti pehme, teisel oli peal 1 äbarik lehehakatis, mis kohe ka kõnges. Seega olin seekord sealt riisudes üsna hooletu, kuni järsku vilksatas reha küljes midagi erkroosat. Oligi nii, et olin 2 õienupuvarrest ühe rehaga katki rebinud. :o( Aga teine jäi õnneks külge ja paari päevaga avanes ilusasti. Üks leheke on tal ka. Usun, et õie mahalõikamine teda suurt ei morjenda ja järgmiseks kevadeks tean juba seal tähelepanelik olla. Nii armas, et ta kenasti elule on ärganud. :o) Ta on nii tilluke, et selle pildi alumist serva täidab peaaegu äärest ääreni tavaline männiokas. :oP Marana alla istutasin nad nimme, sest lugesin, et tahab varju ja talveks lehetekki. Kevadel ju maran kaua raagus, siis õied näha kenasti, aga sügisel lehetekiga muretu.
Samas peenras on ka eelmisel suvel ostetud fortune'i kikkapuud ja need on selle suure-suure hange alt pääsedes küll väga masendavas seisus. Täiesti maadligi ainult paistab paar rohelist lehekest. Ma pole veel mahti saanud neid puhtaks lõigata, aga loodetavasti ikka taastuvad.
Aga ma pidin ju hoopis meie rannikukevadest rääkima. Siiani oleme nautinud peaaegu sisemaaga sarnast ilma, tibake tuulisemat ja jahedamat ehk. Aga eile andis meie tavapärane kevadilm juba endast natuke märku. Kui sisemaal naudib rahvas 15- või isegi 20-kraadist kena päikeselist ilma, tormab meil sellise ilmaga kohale jäiselt külm mereudu ja hea, kui 5 soojakraadi ära tuleb. Ja vot just see periood on see, mis meie taimede arengukiiruse paugupealt alla toob. Mujal hakkavad lõpuks juba sirelidki õitsemist lõpetama, kui meil toomingad alles alustavad jne.
Eile oligi päikese käes kenasti soe, aga aeg-ajalt viskas suurte pahvakutena külma udu, mis lausa nähtavate piiskadena õhus püsis. Ja lõpuks oli üldine õhutemperatuur nii kasin, et kui rehaga päikese käest männi varju liikusin, tuli suust nagu vanal suitsumehel paks tossupilv. Hingeaurust muidugi. Sellistel hetkedel meenub mulle ikka üks luulekatkend: ...Jäi hingeaur rippuma õhku. Seda vaadates taipasin äkki, kui lõputult külm on see õhtu.
Aga et siiani seda külma mereudu veel polnud olnud, saan ikka mõningaid õiekesi ka imetleda.
Danfordi iirised avanesid eilseks, aga nad olid päikeses liiga säravad ja lähivõte selge ei tulnud.
Krookused Tommasinianus roseus on suures pundis nii armsad.
Valgetest krookustest on lahti vaid üksikud esirindlased. Nii kenasti kogu hingest päikest püüdmas.
Korraks oli mul randa ka asja, peletasin luiged kaldalt minema. Aga neid oli siin rannal palju, nii siia- kui sinnapoole nii kaugele, kui silm ulatus. Aga rohkem ikka 2-3kaupa sektsioonides, mitte enam suurte parvedena.
Linnutark ma kahjuks pole, aga mõned tunnen ikka ära. Talv otsa kasutamata seisnud söögimaja on lõpuks rohevindid avastanud. Linavästrikud käivad hoolega minu riisumistel sabas. Ja eile kuulsin taas meiekandi kaku huikamist eemalt metsast.
Ahjaa, ühed tegelased on veel, kes minu riisumisest lugu peavad ja kenasti riisutud alale pikutama viskavad.:oP Aga kuna nad pole minu koerad, siis pilti neist päevitajatest siia ei pane.
Õhtul pakendeid kasti viies vaatasin lehist ka lähemalt. Täitsa tärkab juba. :o)
Aga et ikka liiga kevadeks kätte ei läheks, üks korralik lumekuhi ka veel. Neid tillemaid kuhjajäänuseid on veel siin-seal, aga see on suurim. Noh, sinna lükati ka väga suured kuhjad kokku, sest too suurim torm tõi ülisuured hanged just sellele pakendikastiteele.