Nabapluusist tuunikaks.

Leidsin suuremate tüdrukute tagant noorimale varuks pandud riiete kotist pluusi, mis mulle kunagi kohutavalt meeldis. Kummaline, et tüdrukutele mitte eriti. Nüüd ei paneks muidugi keegi sellist nabakat enam selga. Aga ära visata ka ei raatsinud. Ükspäev mingit kataloogi lehtisedes tuli aga mõte, mille vähehaaval teoks suutsin teha.
Siin piltidel pole kahjuks eseme õiged säravad värvid üldse näha. kui satub mõnel puhkepäeval väga päikeseline olema, katsun paremaid tekitada. Enam-vähem õigeid toone võib näha vaid viimasel, detailide pildil.
See lilla toon osutus aga selliseks pähkliks, et kogu Abakhani peale suutsime koos kahe müüjaga leida vaid ühe kanga, mis sobis. Hea, et mul oli oidu see pluusike kotti kaasa toppida, kui poodi läksin. Õmblemisel oli parajaks pähkliks ülitaljes veniv vöökoht. Ja üleüldse puudusid mul kogemused venivate kangaste õmblemisel. Küljeõmblused jäidki õige kergelt kortsuliseks ja ega see allservgi väga super ei tulnud. Aga vaadates tänapäeva kalleid noortemoode julgen seda tuunikat siiski kanda.
Tõestus sellest, et suutsin vöökoha nii õmmelda, et ese mulle tõepoolest selga ka läheb. :o) Paraku ei suutnud abikaasa kaamerat pildistamisel piisavalt paigale fikseerida.
See pael allaserva oli kohutavalt ilus ja täpselt õigetes värvides, aga selle õmblemine oli samuti üks paras õudus. Algul oli masinal ümaraotsaline trikotaažinõel. Sellega ei saanud 2 sentimeetritki õmmeldud, kui juba oli nõel paela läbi pitsiaukude surunud. Terava nõelaga oli asi parem, aga ka siis juhtus paar korda sama apsakas. Hullem viga aga oli minu viimaste nõukogude rublade eest soetatud (seega 20+aastane) Veritas Rubina alumise pooli komme niit kinni kiiluda ja ära katkestada. Seda juhtus umbes iga 10 sentimeetri järel. Kas keegi teab, mis viga seda võiks põhjustada?
Nojah, lõpptulemuseks sain selle tuunika ikka paaripäevase pusimise peale valmis ja jäin üsna rahule ka. :o)
I had kids old top, out of fashion, but one of my favourites. While watching outlet cataloque I suddenly got idea to make tunica. I had many difficulties with it (no skills, old sewing machine a.s.o.), but finally it's done. Try to make some better pictures when have very sunny day off, this lamp-light and shaking hands do impossible results. Almost real colours are seen on last photo only.

Kommi või pommi...

...grrrrr...

Ma kuulan-vaatan rõõmuga mardisantide uhkeid eeskavasid ja pakun neile heade soovide vastu head-paremat moonakoti sisse. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et see ameerikalik eimillegi eest kommi pommimine mind tigedaks teeb.

Kusjuures, kuna külakõrtsis on täna halloweeni-pidu, siis on ka külalapsed otsustanud hoopis täna uste taga kolistada, ehkki homme on viimane oktoobriõhtu. TOBE-TOBE-TOBE!!!

Ja hakkabki otsa saama see puhkuseraasuke.

Et mis ma siis ära jõudsin teha selle kahe nädala jooksul? Esimese ropsuga tahaks kohe öelda, et mitte midagi. Kui täpsemalt mõtlema ja üle lugema hakata, siis ikka midagi koguneb. Kuigi põhimulje jääb ikkagi, et muud ma ei teinudki, kui logistasin (kas siit see sõna logistika pärit ongi?) (hamba)arste ja autohooldusi pidi, sekka üritasin mõned sünnipäevapeod mängutubades ka ära mahutada. See logistika oli ikka päris kõva peavalu, sest kui edasi-tagasi on peaaegu sada kilomeetrit, tahaks ju ühe sõiduga võimalikult palju asju korda ajada. Enamasti see õnnestus, vaid ühel päeval panin asjadega üsna puusse, kui olin oma viletsa vanainimese silmanägemisega tumedat kutset valesti lugenud ja laste hambaarsti ajad otse keset Skypargi pidu pannud. Aga meil õnnestus tublisti varem arstikabinetti saada ja saime vaid tunnise hilinemisega hakkama.

Tegelikult jõudsin ikka tibake muud ka. Aga kui mu sõbranna minuga riidles, et ma tema ootusi ei täitnud ja puhkuse ajal hullult blogipostitusi üles ei loopinud, siis, tõesõna, midagi sellist ma nüüd ka korda ei saatnud, mida suure kella külge panna. No ei pildista ju koristatud kappe või ühte valminud täiesti tavalist sokki või...poolkorda tehtud peenraid.

Kui koolivaheaeg algas, käisime lastega ema juures nädalavahetust veetmas. Sombuses ilmas särasid teel uhked kuldsed lehised. Sundisid mind autotki kinni pidama.See suur uhke lehis oli Pikva tuntud seenemiku-teeotsa kõrval. Seda mulle meeldib ikka alati kiigata, samuti Alavere kandi hõbelehmakesi.
Ilusad põõsad keset Kose alevit.
Õnnelik vanaema koos lapselastega.
Esmalt käisime tegime oma arglikud katsetused rambil. Hea, et ühtegi osavat trikipoissi kohal polnud, need oleks vist kõhud ribadeks naernud.
Et aga ilm külm ja tuuline oli, suundusime edasi parem sooja ujulasse ja möllasime seal mõnuga. Pärast mängisime veel poole ööni lauamänge ja teisel päeval käisime veel ujumas. Mõnus-mõnus.

Üleeile proovisin lõpuks ära ka Lillekasvataja poolt reklaamitud koogi. Et ma laiskusest hakitavad asjad kombaini loopisin, tuli tulemus üks paras plöga. Mustsõstrad unustasin hoopis lisamata, tegin siis hoopis mustika-astelpaju kastme peale. No tegelikult oli kooslus üsna hea kohvi kõrvale, aga mitte nii hea, et ma seda uuesti tegema kipuks.
Täna oli vaja rahvamajale kuulutusi. Seekord alustasin arvutivariandiga ja alles hiljem tegin suure kuulutuse. Omale mulle hullupööra meeldis see sõnastus, mis etteantud naerutamise-sõnast välja kasvas, aga abikaasa pidas seda imelikuks. Nüüd ma siis natuke põen.

















Aga jah, kaks puhkepäeva veel ongi ja mul kõik puha tegemata...

My 2 weeks of vacations are getting to be over soon. So what I've been done? First feeling is - nothing except driving between doctors and car repairshops. But thinking deeper I find I still have done something. There is no matter to take pictures of empty flowerbeds or one simple woolsock or cleaned drawers, but doings they were.
When kids holiday started, we drove to granny and spent there 2 nice days with sporting and playing. Photos are from our first trial on ramp. Good there were no professional boys same time, they've had lot of fun on us.
Couple days ago I tried to do cake Lillekasvataja told about, but I did couple things wrong and it looked more like dessert than cake. It was rather good, but not as good as I expected.
Finally there are 2 posters I made for next weekend's party. Usually I do first handmade one and then take photo of it, but this time I started with digitalized version and then did big one.

Fotojaht: Armastus.

Veel armastusest.
Photohunt theme this time is - love.

Fotojaht: illustratsioon tekstile.

Esimese hetkega tuli mullegi pähe otsida mingi luuletus, millele pilt juurde panna. Või siis vastupidi. Aga siis meenus 2 aasta tagune postitus. Kes sellest täpsemalt tahab lugeda, saab seda teha siin. Aga laisemate jaoks kopisin 3 pilti siiasamasse ka. Viimane pilt on siis see, mis teemasse peaks käima. Selle kiiksuga, et minu tekst on otse ja tihedalt minu modelliga seotud, täpsemalt lausa teda ennast kasutades tehtud ja muutunud ise ka pildistatava objekti osaks.
Photohunt theme is illustration to the text or backward. My photo is even more, illustration and text are very tightly connected (one - ink of coprinus comatus - is used for making another) and both on one photo.
Teised jahtijad samas teemas.

Tohohh!

Täna, 23. oktoobril 2010 kella 1 paiku öösel sadas taevast laia, tihedat lund alla ja siis...sähvatas äkki taeva valgeks ja kärgatas kõva kõu. Ja hetke pärast uuesti. Siis oli kõik jälle rahulik, ainult lund sadas edasi. See oli ikka tõega imelik!
It was really weird - while intense snowing tonight there came suddenly lightning and thunderclap right after it. And twice so. And then was all calm again, just snowing.

Esimene lumi!

Tänane hommik algas imelise päikesetõusuga, mida ma tänu äratuskellale ka nägin. (No kui päris aus olla, siis panin kella ilma helisemiseta kinni, sest 5 minutit enne ajasid kassid mind üles - vahtisid otse voodi kõrval tõtt ja susisesid). Miks need kaks pilti nii erineva tonaalsusega on, seda minu peake veel küll ei võta. Kasutasin automaatprogrammi, ise ei kruttinud unise peaga midagi.
Thanks to early waking I saw this wonderful dawn today. Why these 2 pictures are so different toned, I still don't know. I used automatic program and didn't change anything by myself. Varakult tõusma pidin, et minna korraks tööjuurde - vihmutimehed käisid kellasid küljest keeramas ja mul olid eileostetud kanarbikud ka vaja pottidesse istutada. Kokku kulus mul seal lausa kaks tundi ja selle aja jooksul jõudis vaikselt lund sadama hakata. Muide, hommikul oli nii korralik külm, et isegi suurel tiigil oli märkimisväärne jääkiht peal. Pisemad loigud olid päris läbijäätunud. Kopsurohud ja mõndagi muudki olid lõpuks külmast näpistatud.
Had to go to work shortly today - sprinkler-men came to take off timers and I had to plant heathers I bought yesterday into gardenpots. While these 2 hours it started to snow. And in the morning was so big frost that big pond even was covered with ice-lid, small puddles on road were throughfrozen. Pulmonarias and some more plants were finally frozen too.
Koju jõudnud, otsustasin enne sooja tuppa põgenemist oma SOS-aiatööd ka ära teha. Torkasin mulda oma eileostetud suureõielised krookused (seekord mitte uude peenrasse, eelviimasesse hoopis) ja Tiilt saadud võrkiirised Katharine Hodgkin ning nende kõrvale veel lisakingituseks poetatud paki botaaniliste iiriste seguga. Suur, suur aitähh, Sulle, Tii! Uue peenra pealmine kiht oli, muide, sentimeetri jagu külmunud. Siis laotasin veel roosidele, hollandi iiristele ja äädikapuudele viimase adrukihi tekiks peale ja istutasin potikestesse töölt välja juuritud pelargooni, fuksia ja begooniakese. Igat ühe väikese isendi, sest minu aknalauad pole teps mitte kummipuust. Kahjuks!
Came home, I decided to do my SOS-garenworks before coming inside. So I planted new largeflowered yellow crocuses into last year's flowerbed. New mix of botanical irises and Katharine Hodgkin's (both present from Tii, thanks a lot to her!) I planted into new flowerbed. Btw, upper layer of new flowerbed was frozen like lid, about 1cm thick. Then I covered roses, rhus and these nothardy irises with seaweed and planted into small pots geranium, begonia and fuchsia I digged out from work. One small unit of each as my windowsills aren't elastic. Pity they aren't!
Varsti oli maa juba üsna valge. Laia tihedat lund sajab siiani, aga nüüdseks on muru ja enamus mullapinda üles soojenenud ja valgeks on jäänud vaid mõni üksik koht. Uus peenar näiteks.
Soon was ground almost white. It's still snowing rather much, but grass and most of soil have warmed up and only few places (like my new flowerbed) are still white.
Vahepeal oli aga abikaasa mulle fotokasse ühe külalise kutsunud. ;o)
But meanwhile my husband invited visitor into my camera. ;o)

Vihmapäev.

Lõpuks olen puhkusel ja saan ka oma aiandusega tegeleda. Aga ega praeguse külmaga naljalt üle kolme tunni päevas väljas ei tööta, külm lihtsalt poeb selle ajaga sisse. Nii jõudsingi 2 päevaga vaid 3 peenart korda teha. Täna aga sadas päev otsa, ehkki vaikselt. Peenrasse ma sellega ei roninud, aga peale kassi moodi unist hommikut läksin tegin lõket ja riisusin mändide alt 8 kärutäit okkaid ka lõkke kõrvale ära.
At last I am on vacation and can spend some time with my own gardening. But in this cold you barely manage 2-3 hours per day to be outside. So in 2 days I managed only 3 flowerbeds to clean up. Today was raining quietly all day. So after sleepy morning with my cats I went outside, but not into flowerbeds. I combed pineneedles (8 barrows) and burned old branches.
Õhtupoole kokkasin. Kartulitega teadsin, mida teha, olin seda just märganud Mari-Liisi blogis. Aga hakklihaga oli veel mõte lahtine. Surfasin siis natukene Sille blogi hakklihatoitudes ringi ja sealt ideid saanud, lasin fantaasia lendama. Tulemus oli tegelikult hea, ehkki natuke soolasevõitu ja mõni kogus oleks võinud väiksem olla. Või olematu, nagu lapsed "Pelle pasavitamiini" kohta arvasid.
See ebamäärane plönn seal ahjupraekartulite kõrval on siis kapsa-hakklihavorm spinati ja pohladega. Põhjakihiks blanšeeritud kapsalehed (aga tükid oleks paremad pärast vormist kättesaamisel), siis kiht sibulaga praetu hakkliha, natuke hapukoort, kiht spinatit ja peotäis pohli, kiht riivjuustu, jälle kiht hakklihasegu ja hapukoort, kapsalehed ja veel hapukoort. Ahjus 200 kraadiga peaaegu tund. Ausalt öelda oli vorm veelgi parem järgmisel päeval, kui soojendasin teda korralikult mikrolaineahjus.
In afternoon I spent some time with cooking. Knew exactly what to do with potatoes - saw this frying in oven in Mari-Liis' blog, but minced meat was waiting for good ideas. So I surfed around in Sille's blog and kept some things in mind and then started to improvise. Finally there came out very good casserole, perhaps only little too salted and little too much spinach in it (kids opinion). I started with layer of preboiled cabbage leaves, then layer of minced meat, fried with onion, little bit creme fraiche (sourcream really) layer of spinach, handful of cowberries, layer of grated cheese, again layer of minced meat and sourcream, again cabbage leaves and more sourcream. Cooked in 200 degrees (C) oven for 1 hour. To be true, this casserole was even better on next day when reheated in micro.

Kulda jagub siiagi.

Ehkki mitte just nii palju, kui Muhediku juurde. Golden autumn.Minu äädikapuu pole aga ikka veel oma loomuomast värvikirevust saavutanud. Kas 3-4 aastat on ikka veel liiga noor selleks? Ma ikka loodan. Teisalt on ta asukoht nii värviliste puude-põõsaste vahel, et võib-olla ongi parem, kui tema rohekamaks jääb. Vaatame, kuidas hakkab käituma lõhislehine äädikapuu kümmekond meetrit eemal, tema on veel eriti titt, aga veel potis resideerudes värvus küll uhkesti. Rhus typhina isn't as colourful as they tell. I still hope reason is it's youth - 3 or 4 years. From other hand - it's growingplace is between very colourful bushes, so perhaps it's even better it stay more green.
Saialilli ma hindangi rohkem hilissügisel, kui suvel, mil peenrad on värvilisi õisi niigi täis. Marygolds (calendula) are wonderful in late autumn. While summertime there is plenty of colourful bloomers any way, but now they cheer us in empty flowerbeds.
Karpaadi kelluke on ka üks vapper tegelane. Campanulas (carpatica) are very brave too.
Viimased floksiõiekesed. Last phlox blossoms.
Kukeharjadki on teisele ringile asunud. Cockscombs (sedums) are taking second round also.
Mingid ibeerised on ka väsimatud õitsejad. Ei mäleta, kas oli ta nüüd igihaljas, või kaljuibeeris, aga kirjade järgi on mõlemad valged, mul kergelt lillakad. Some kind of perennial iberis.
Priimulad teevad ikka selliseid trikke ja lähevad õitega lume alla. Primulas are often making tricks and going under snow blooming.
Aga hanerohi on end sootuks võõra õiekesega ehtinud, nurmnelgiga. Rock cress is flaunting with meadow dianthus blossom.
Ja palun väga - maasikad. Paraku on neil raskusi päikesepuna kätte saamisega. And here you are - strawberries. Just it's little difficult for them to catch sunred.
Minu daaliad ei taha kohe mitte külmast näpistatud saada, et ma võiks nad üles juurida. Kollased isegi õitsevad veel. Punased aga tegid tänavu vaid paar üksikut varajast õit ja edasi kasvatasid vaid lehemassi. Huvitav, millest see? My dahlias don't want to get cold on leaves, so I could dig them up, they are still blooming instead. At least yellow ones. Red ones did only few early blossoms and later grew only leaves. Why so?
Kassinaerid on ühest küljest mu uued lemmikud. Eelmisel aastal kasvatasin neid ette ja istutasin maha, tänavu tärkasid juba isekülvist. Õitsevad kui hullud kesksuvest saadik ja panevad lume alla välja. Puuduseks on vananenud taimeosadest põhjustatud nässakas välimus ja see, et suurem osa õisi jääb lopsaka lehemassi varju. Aga ikkagi on nad vahvad. Malvas are my new favourites - they grow well from selfseeding and bloom well and colourfully from midsummer until snow. Fault is their old parts of plant make overview little ugly and some beautiful blossoms are hidden under leaves. But they are still very splendid.
Ja muidugi sarvkannikesed, imelised tegelased läbi kogu aasta (on nad mul korduvalt lume all ja lumeta läbi talve õitsenud). Viola cornuta - often bloom all year around, even under snow and in dry frost. Amazing.
PS. Postitus on ilma slaidiesitluseta Thela pärast.:oP Aga siis peab Thela mulle ütlema, kus saab kõige soodsamalt päevikut paberkandjale trükkida. Sest mu blogi maht on juba 85% täis ja uut ma teha ei tahaks (st mingit uut meiliaadressi omale luua). No tegelikult mulle meeldib endale ka rohkem pilte otse siia panna, siis saab ikka igale pika jutu ka juurde kirjutada. :o)

Turkestanicale!

Palju, palju õnne ja päikest, kulla Isehakanud Lillekasvataja!

Fotojaht: Käed.

Photohunt theme is hands.
Vasakukäelistel tuleb tihtipeale käed teistpidi sättida, kui tavalistel inimestel. See on keerukas neile, aga minu arust veel keerukam on paremakäelisel vasakukäelist õpetada. Minu austus, imetlus ja lugupidamine neile, kes seda oskavad! It's difficult to set your hands for some operations if you are lefthanded. But even more difficult is to teach lefthandeds if you are righthanded. My admiration and respect to them who can do it!Mõned osavad käed peavad olema kaitsekinnastesse peidetud, sest kunst sünnib tihti meie õrna nahka kahjustavatest ainetest. Pildil paverpoliga skulptuuride tegemine. Some hands must be covered with protective gloves as art is often made with dangerous materials. Making sculptures with paverpol on photo.
Jalgadele lisaks käsi erinevatesse poosidesse ja seongutesse seades sünnib kaunis tantsukunst. If you set hands to different poses and bounds adittionally to legs, there rises beautiful dance-art.
Minu käed aga kuuluvad ilmselgelt ühele teisele tegelasele. ;o) But my hands belong obiviously to someone else.

Ülejäänud käed.

Ilus oktoober