Kastid.

See teema on nüüd otsekui nädalavahetuse fotojahi jätkuteemaks. ;o)

Sõbranna, kes parajasti uut korterit sisustab, tellis omale sünnipäevakingiks kasti, kuhu paigutada oma pusled ja mille peale võiks voodi kõrval ka kohvitassi toetada. Soovis, et see oleks mu enda kaunistatud, et tulemus näeks välja nagu "kallis disaaaain". :oP
Kuna mul polnud parajasti kusagilt ühtegi kaanega suuremat toekat kasti võtta, pöördusin kaubanduse poole. Aga vaatamata variantiderohkusele poodide riiulitel ei leidunud siiski ühtegi sobivates mõõtudes ja sobiva olemusega kasti. Nii ostsingi viimases hädas kaks madalamat kasti, mida saab üksteise otsa ladustada. Või siis eraldi, kuidas parajasti vaja.
"Disaaaini" juures lähtusin infost, et sõbranna oli ostnud omale riiulisse väiksemad kastid, mis olid punutud ajaleheribadest (ta alles hiljem avastas, et ma ise ka sarnaseid asju vorpisin). Aga jah, teemaks siis ajaleht ja uhked joonisfilmitibud peitusid selliste soperduste alla:Esimesel sai kaas pva-ga üle võõbatud, et ka paljas ajalehepind akrüülsüdamete vahel pisut niiskuskindlamaks saaks. Muide, veekindel marker pole üldse pva-kindel, nagu töö käigus selgus. Aga väga laiali need südameservad ka õnneks ei valgunud.
Teisel kastil said pva-ga üle võõbatud ka kõik külgedele kleebitud ajaleheartiklid. Kõigil neil said servad üle põletatud enne pealekleepimist.
Ise ma olin algul natuke pettunud, vaimusilmas kujutasin midagi palju glamuursemat ette. Aga sõbrannale meeldisid nad õnneks. Võib-olla saan kunagi pildid ka valmismonteeritud kastidest.
Friend wanted for her birthday big box what looks like "designed one". As I had no big recycling boxes with lid right now, I went to shops. Everywhere was rather much of them, but none in right size. So I finally had to buy 2 of smallers for storing one on another or separately, as she likes. And designed them with newspapers as I knew she had bought earlier some smaller newspaper-boxes for smaller things. And hide nice Looney Tunes under my doubs ;oP .
First I was little disappointed about results, was imagining something more glamourous, but luckily she liked them.

Fotojaht: Kandiline ja kerge.

Seekordne teema tundus raskena, eriti näoraamatus toodud teemakirjeldusele mõeldes. Et kuidas siis ikkagi anda pildil edasi teadmist, et see kandiline asi on ka kerge.
Viimases hädas klõpsasin eile pildi masinast, mis kaalub küll kuuldavasti ligemale 120 kilogrammi, aga oma kandilise suuga haukab mängleva kergusega ära kogu teele tuisanud lume. Aga siis tuli mul täna koristamistuhin peale. Ja selle tuhina käigus leidis tee ringluskasti ka lapse sünnipäevaks varutud pulgakommide karp. Ja mis tuli sellest karbist välja?
Palun väga - kandiline ja kerge asi!
Viimased kaks jänkut tantsivad veel oma lapi twisti ka. Nemad ei maandu pakendikasti, said armu. :oD
Veel kandilisi kergeid leiad siit. Photohunt theme is angular and light (same time).
First I was out of any good thoughts and took yesterday picture of very heavy snowblower which eats easily (same word as lightly in estonian) all drifts with it's angular big mouth.
But then I got in mood of cleaning rooms today. And decided to throw away box of lollipops left from kids birthday-party. And what I found in it? Angular and light thing!

Väga laisk päev.

No tõesti oli laisk päev. Magasin poole lõunani, paar tunnikest vehkisin luua ja lumelabidaga, pakkisin ja postitasin ühe kingituse, soojendasin vanu sööke (seega isegi ei kokanud), käisin naisteseltsi koosolekul ja lõpuks, et päev päris raisku ei läheks, proovisin Kaja ahvatleva karaski ära. Väga mõnus, ainult ma kasutasin enamuses kuivatatud ürte ja läksin nendega tibake liiale. Järgmine kord olen pisut tagasihoidlikum. Aga kindlasti teen veel, sest muidu oli kõik väga super! Soovitan soojalt!
I had extremely lazy day. Finally I felt I really must do something, so I baked Kaja's wonderful griddle-bread.

Emme tuli poest!

Postimehe kook.

Postimehe viimases Arteris oli Merrit Kiho poolt üks huvitav koogiretsept. Kuna imekombel juhtus mul olema kodus kõik selle koogi tegemiseks vajalik (isegi pakike martsipani oli pühadest kasutamata jäänud), siis oleks lausa patt olnud see kook tegemata jätta. Ajalehes lubatud "suussulavat sümfooniat" sellest küll ei sündinud, aga siiski üsna hea kook. :) Järgisel hommikul, korralikult jahtununa, oli maitse palju parem, peaaegu sümfoonia juba. :o))
Made from last weekend newspaper black currant-cheese cake on gingerbreads bottom. Was rather good altough not as heavenly like they promised. Best part was I could use some marzipan I had left into fridge from holidays. In next morning taste was much better, almost heavenly.

Fotojaht: P

Kõige tähtsam täht minu elus on olnud ikka K. Aga 26.mail 1989. aastal sai P teiseks oluliseks täheks minu elus. Nimelt sain KK-st KP-ks. Vana perekonnanimi sai Jägala joast alla saadetud ja ära uputatud ja nii olengi siiani uhkelt initsiaali P omanik.
Aga praegusel, aiatööst vaiksel perioodil on P mulle ka töiselt tähtis.
Sellised viletsa kvaliteediga pildid siis seekord fotojahis - esimesed vanadelt fotodelt pildistatud ja viimane mobiiliga, sest ei tahtnud täna suurt kaamerat tööle kaasa vedada.
Teiste tähtsad P-tähed. Other's important P's.
Main letter in my life has always been K, but since 26.05.1989 is P as well. As then I became KP instead of KK. Old family name K was drowned into Jägala waterfall.
This winter season (while garden is sleeping) has P been important in my work too.
Photos ara with bad quality this time - first ones are overtaken from old photos and last one taken with mobile phone as I didn't want to take big camera with me to work today.

Teatrisse!

21.01 kl 18.00 Neeme Rahvamajas teatriõhtu

E. Vilde “Miks ma ajakirjanikuks ei hakanud”. Mängib Neeme Rahvamaja teatritrupp.
J. Tuuliku monoetendus “Külatraagik”. Mängib Suure-Jaani teatritrupi näitleja MARGUS MANKIN.

Pidutujuline nädalavahetus. Käsitööst ka natuke.

Uskumatu, et laupäeval sai meie noorim tütar juba 11. Alles ta sündis ju!
Järelikult oli meil laupäeval ka pidu ja järelikult oli juba aegsalt sellega seoses sebimisi.
Lõpuks sain valmis üleeelmisel kevadel alustatud bolero. Tegelikult hakkasin seda Muhediku juhtnööride järgi tegema hoopis keskmisele tütrele, aga peale mõne rea kudumist (kunagi sõbrannalt saadud nõukaaegse korrutamata neljakiulise roosa akrüüllõngaga) otsustasin ikkagi osta hoopis valge mohääri. Nojah, koolilõpuks ei saanud ma talle ka seda valmis ja tegelikult oleks see suveks ka liig palav olnud.Aga õnnetud roosad soonikuread jäid nurka oma aega ootama. Mingi aja pärast suutsin siiski selle soonikuruudu ära kududa ja selgus ka, et see ruut oli täiskasvanu jaoks tibake väiksevõitu. Nii otsustasingi ta hoopis väiksemale tütrele teha. Volangi heegeldamine jäi aga taas suvehooaja tulekul soiku. Nüüd, kui jõulukäsitöö tehtud, tuli see mulle meelde ja õnnestuski lõpetada. Lõng lõppes ka nii otsa, et viimase kera kerisin enne varrukasuuete heegeldamist pooleks, et mõlemale ikka ühepalju jaguks. Selline ta siis sai.
Kleit sai ka spetsiaalselt sünnipäevaks tehtud, ehkki selgus, et need kaks riidetükki päris hästi oma värvitoonidelt ikkagi kokku ei sobi ja pidu peeti maha minu musta jaki abil hoopis. No küllap sellele roosalegi boolerole rakendust leidub.
Kleidiga oli aga oma ooper. Laps tahtis juba jõuluks ilusat kleiti, aga ei hakanud mulle kaubanduses midagi ilusat ja soodsat silma ja ausalt öelda ei olnud ma päris kindel ka, milline kleit see teismelise jaoks ikkagi ilus on. Aga siis tekkis mul idee ühe pitsist, aga lihtlabase kummivärvliga seeliku baasil. Mäletasin õigesti, et ühest kunagisest seelikuõmblemisest oli kangakappi jupike sädelevat riiet jäänud. Jupp oli just täpselt nii suur ja just täpselt õiges suunas veniv, et sain selle toru seeliku otsa valmis õmmeldud. Proovimisel selgus, et toru on nii kitsas et selga saab selle vaid altpoolt tirida. Seega ei olnud õlapaelte õmblemine eriti mõeldav. Kammisin siis viimase hambaarsti visiidi kõrvalt Pärnu maantee Abakhani läbi ja leidsin lahenduse, mis näeb välja otsekui kaelaehe. Kandmise käigus selgus, et see volangiga kumm on niimoodi ikkagi natuke lõtv, seega pean ta vist natuke ümber tegema, lühendades kummi ja, et see ikka kaela taha saada, talle mingisuguse nööpkinnise sinna lille taha tegema. Praegu ulatus seda kumiaasa lihtsalt üle pea tõmbama, aga lühemast ilmselt pea enam läbi ei mahu. Aga üldiselt tuli kleit armas välja.

Viineripirukatega sai ka nalja. See oli meil plaanitud põhiosana menüüst. Ja kui ma siis reede hilisõhtul laipväsinuna poe kaudu töölt koju jõudsin, selgus, et just viinerid olin ma sootuks unustanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui laupäeval autole hääled sisse ajada ja Koogile sõita (sest meie pood ju likvideeriti). Õnneks leidus seal ikka peaaegu kaks kilo viinereid. Ja muidugi oli see korv esimene, mis peolaual tühjaks sai. Et neid viinereid oleks seal poes ikka vähemasti kolm kilo pidanud olema. :o) No hea, et niigi läks.
As I told already in my earlier post, my youngest daughter got 11 on Saturday. So weekend passed in name of celebrations. For her birthday I finally managed to finish pink bolero what was in middle almost 2 years (!). And I sew her new dress (using old lace skirt and piece of glittering fabric left from my skirt long time ago). Altough came out this bolero and dress colours don't fit very well and she wore my black bolero-jacket instead. But I am sure pink one has it's time to wear too.

Fotojaht: Roostes.

Ausõna, tänu noorima tütre 11. sünnipäevale oli mul liiga kiire mingiks spetsiaalseks jahtimiseks. Seega sai praktiliselt jooksu pealt fikseeritud (khm-khm) roostevaba tordivormi klamber. Üks roosteplekiline tegelane vahtis mulle ka tekikuhilast vastu. Vaeseke pidi taluma varateismeliste piigade lakkamatut väntsutamist mitmeid pikki tunde.
Teised roostetavad ka. Others.

Photohunt theme is rusty. As I was very busy with youngest daughter's birthday party, I had to take my photos while running around.

Palju õnne, Kikuliis!

Maha kantud...

Kui raadio Elmar laseb minu lapsepõlvest pärit unelaulu (Mina ei taha) ja ütleb, et see lugu kuulus praeguseks juba vanema põlvkonna lapsepõlve, tuleb ikka masendus peale küll.
Ja laps keelas juuste värvimise ka ära (et rikub juukseid), seega tuletab peegel ka kogu aeg seda seika meelde. Mh, alles ma ju olin 16...kes ajamasinat kruttimas käis?

Randmesoojendajad.

Kui olin tööl jääraiumisega hoogu sattunud ja pärast seda mitu päeva randmed valutasid, tuli uue tööpäeva eelõhtul mulle pähe, et abi võiks saada soojendamisest. Liiati kui mu töö seisneb suuremalt osalt kättpidi aknaluugist välja küünitamises. Nii otsisingi välja ühed laste väikeseks jäänud ja lagunenud sokkide sääred ja heegelasin neile ruttu kaharad lehvikud otsa. Väga head abimehed, oleks võinud juba ammugi end nendega varustada. Homme on meil ees sünnipäevale minek. Et ma alles hiljuti avastasin, et hällilaps ei taha kindaid kanda, vaid peidab käed mantlivarrukasse, otsustasin ka talle selle varrukasuu soojemaks teha. Et mul vanunud lastekampsuni varrukaid võtta polnud (nagu taaskasutuse blogis soovitati), kudusin esmalt pitsilised "torud" ja siis heegeldasin neile pitsilehvikud külge. Õige pisut pärlisära ka lisaks.
Pakkimiseks peitsin nad ühte kohvipurki, mille puhul ma oma ähvardused teoks tegin ja teda peale värvimist pisut veel kaunistasin.
Did couple pairs of wristwarmers. First, black ones, are made for myself for work and I used shin parts of old kids socks just crocheting some new lace on them. Second, white pair, is made as birthday present and there I first knitted and then crocheted and added few tiny pearls too. And packed them into coloured and decorated metallic coffee-can.

Fotojaht: Raha.

3+2=5
Eks käib ju lihtne matemaatikatehe nii. Rahaga paraku need tehted alati ei kehti.
Tegelikult avastasin seda pilti tehes äkki, et see kolmik siin kätkeb endas tervet mu elu... Kui ma teisel jaanuaril lõpuks poodi läksin (hoidusin sellest esimesel, et mitte kohe aasta algul raha välja anda, sest siis pidavat teda paremini jaguma), olin veidike pettunud, et letiservadel olevad hinnasildid olid ikka samad vanad - suurelt eesti kroonides ja väikeselt eurodes. Kui juba, siis juba. Kassa luges aga ostud rõõmsalt eurodesse. Ka siis, kui singil oli hind kroonides. Rõõmsalt arvestati siis tüki kaal eurodele vastavaks (hihii, kuus kilo sinki!). Vaesel (aga tähelepanelikul) kassiiril ei jäänudki muud üle, kui rida kustutada ja käsitsi mingid suvalised praelõiked õige summaga sisse lüüa. Ühel mu tuttaval aga nii tähelepanelik kassiir ei olnudki ja tema avastas alles kodus, et oli 10 euro eest rohelist sibulat ostnud. Sai küll poodi tagasi minnes asja klaariks, aga teise linna serva sõit oli ka paras kulutus.
Veel rahast. More about money.
Photohunt theme is money. While taking first photo I suddenly noticed this trio holds whole my life in it.
On second photo you can see what happens while parallel money time, when little piece of ham has prize in EEK on it, but machine reads it as EUR and changes then weight of ham instead. Luckily my cashier was very observant and noticed it immediately.

Palju õnne, kallis Deia!

Palju, palju õnne, rõõmu, tervist, ilusaid lilli ja kõike muud, mida Su hing ihkab!
Et minu kallistused Sind ei nakataks (olen mingi viiruse vist üles korjanud), siis profülaktikaks üks aspiriinike. ;o)

Pärast lumes möllamist.

Fotojaht: Esimene.

Esimene on tihtipeale ootamatu. Nii juhtus ka meil, et vanaaasta õhtu esimene aupauk tuli laste vahujoogi pudelist väga ootamatult. Lauakatminegi polnud veel päriselt lõppenud, kui kannatamatu kaheksane poja juba oma pudelilt traadid-fooliumid maha harutas. Ja loomulikult ei pidanud see pauer seal enam kaua vastu ja meie saime väikese ehmatuse osaliseks. ;o) Veel suuremat nalja sai aga siis, kui leidsime, kuhu oli see vallatu kork maandunud.
Et vanemad ikka lastele ju alla jääda ei saa, siis juhtus meie esimese pudeliga praktiliselt sama lugu. Nimelt tegeles mees parajasti pudeli avamisega, kui mina praevaagnat talle ulatasin. Pani siis mees korralikult pudeli lauale ja hakkas minult üle sellesama pudeli vaagnat võtma. Assaa, oli see alles obadus, mis mulle randme pihta järsku käis!
Vot sellised olid meie aastavahetuse esimesed paugud. Pärast toimis kõik kenasti ja korralikult õnneks.
Head uut aastat kõigile fotojahtijatele!
Mis teistele fotojahtijatele esimesena kaamera ette jäi, näete siit.
Photohunt theme is first. Our first shot on New Years Eve came rather suddenly. Son (8) was so impatient and opened folie and wire from kids drink bottle already while setting table. Sure this powerful drink had no patiente to wait any more and so we got little shock when it decided to open. And it was really funny when we discovered where plug landed.
As parents can't be worse than children, we had as good happening with our bottle later. Husband was while opening our bottle when I reached him main dish. As decent man, he put bottle to table and reached to take plate over it. Oops, it was quite hard shot I got against my wrist. :o)
Happy New Year to all photohunters!

Head uut aastat!

Niimoodi ta meil siis tuli. Mind tabas tund-paar enne keskööd selline unerammestus, et oli tükk tegemist, et uue aasta tulekut mitte maha magada. See oleks siis esimene kord neljakümne aasta jooksul olnud. Mingit eufooriat ja õhinat, nagu tavaliselt, mul polnud ja õue ma ka minna ei tahtnud. Nii istusimegi Milkaga aknal ja pildistasime teiste sebimist ja rõõmu. Palju südamesoojust ja mõnusaid kultuurielamusi kõigile sel optimisminoodikestega alanud 2011. aastal, mil Tallinn on Euroopa Kultuuripealinnaks!
Happy New 2011 Year, year when Tallinn is Culture Capital of Europe! Hope everyone can feel lot of warmth of heart and enjoy variety of nice culture experiences.