Tunnistan ausalt üles, et panin siia nüüd lihtsalt järjest oma viimaste päevade lillepildid. Et nad ikka üles saaksid üldse. Olen juba mitu postitust jutti teinud (seega need, kes klikkavad uudisvoost minu viiimase postituse peale, jäävad enamusest ilma) ja enam ei jaksa sorteerida ja valida.
Alpi aster, paar päeva tagasi oli vaid see õis lahti, täna oli neid juba hulgim.
Aster alpinus.
Alpi jänesekäpp, tänavu kuidagi väikesed, aga alles alustamas ju ka.
Leontopodium alpinum, edelweis.
Siberi iiris, tänavu õitseb vaid kaks varrekest, mis end täiesti vastu seina on surunud. Ja 2 uhket sorti peenras on hoopis kidurad. Kas nad on ehk liiga varjus? Niiskus peaks ju siberlastele meeldima (see on mul üks niiskemaid peenraid). Või ei meeldi neile liiga tihedalt täis peenar?
Selle amplitaime soetasin omale emadepäeval. Lillepoe müüja oskas vaid öelda, et amplitaim. Minu arust mingisugune neiusilm.
Think it's kinda coreopsis. 
Õied lähemalt.
Lupiinid. On siin nüüd punane emataim ka, või ainult tited?
Lupinus polyphyllus.
Üksik vapper helmikpöörise õisikuke.
Heuchera.
Karatau laugu õisikukerad aina paisuvad ja muutuvad iga hetkega uhkemaks. Kahju ainult, et need lehed koledaks peavad minema.
Allium karataviense. So sorry about these leaves getting ugly while blossoms get prettier. 
Hilisõhtune maiustaja jumikal.
Late night eater.
Armas kooslus lõhnavast kuslapuust ja raudürdist Raspberry, kahju ainult, et see va päästevest kõik tähelepanu endale tõmbab.
Lonicera caprifolium and Verbena make nice composition, only stupid lifesavejacket is striking all attention. 
Kõrge mailasega on mul hea diil tehtud. Kuna ta suudab ka vaatamata arvututele lehetäide hordidele kenasti õitseda, siis ongi tema mul peenras täipeibutiseks ja loodetavasti pääsevad teised lilled puhtalt.
High Veronica is aphides favourite, but as it has strenght to bloom still nicely, I let them eat there and hopefully other flowers can be clean. 
Esimesed hallid nelgid on ka lahti, aga mina küll ei mäletanud, et nad mul niiiiii kahvatud olid.
First grey glowes (Dianthus gratianopolitanus) are open, but I wonder if they really were so pale? 
Seevastu ibeerised on ajaga vaid tumedamaks muutunud, heleroosast on üsna tume lilla saanud.
Iberises are getting more rich every day - light rose have changed to almost dark lilac already. 
See oli vist eile õhtul, kui päike äädikapuu all täpselt õigesse kohta paistis. :o) Äädikapuu juures tahtsin ma veel kiita tema külmaõrnust - igal talvel võtab külm võrsetipud just parasjagu ära, et kujundada puule kena võra.
Yesterday late evening sun was shining to very right place under Rhus typhina. 
Nüüd minu vähesed iirised. Mitte, et mul neid vähe oleks, sorte on vähe. Eelmisel sügisel Muhedikelt saadud 2 sorti on alles kosumas, järgmisel aastal loodetavasti saab ka neid imetleda.
Now my few irises.See ülisuur iiris on iga päev minu imetluse objektiks. Õnneks on mul teda nii töö kui kodus, kuskil ikka silma jääb.
Tema on ka mul suhteliselt uus ja imetluse objektiks.
See alumine aga on kadunud ämma pärandus. Olen teda ikka kollakasvalgeks nimetanud, aga tänavu vaatan, et valgest on asi tegelikult ikka väga kaugel. Pigem oleks nagu ülemise õis, mis on pesuvalgendajast läbi tõmmatud. ;o) Ehk siis ülemised (issver, miski oli siin perigoon vist) kroonlehed on helekollased, alumised aga kahvatulillatriibulised. See pilt on väga päikeses tehtud ja hulga heledam, kui õied tegelikult. Ja kasvukohast oleneb tooni intensiivsus ka.
Aga varsti peaks veel mõned põnevad iirisepildid tulema. Nimelt need külmaõrnad hollandlased, kelle ma eksikombel sügisel uude peenrasse tippisin ja siis päästeoperatsioonina neile oma arust adrukuhja kaela veel surasin. Ellu jäid, pistsid ninad kenasti selle adrukuhja KÕRVALT välja. :oD Aga siniseid ülaseid pole seal peenras tänaseni kuskilt üles tulnud. Ei mäleta ka, kus see koht üldse olema peaks.
Vihmadest on vägiheinadele korralikult kasu olnud, nüüd on kõik lahtised õied ikka kenasti sirgeks triigitud. Mulle meeldib see õrn toon-toonis vaht peenra kohal. :o) Mõned vägiheinad, eriti just valged, on mul siin-seal üksikult ka, aga ei ole nii-nii efektsed.
Verbascums are so nice if they are growing together, solo plants aren't so striking.
Tegelikult on sama lugu kõrgel hõljuva siniladvapilvega.
Actually it's same with polemoniums.
Eilset maasikapostitust illustreerima minu esimesed. Et nad on esimesena valmis, on nende kasvukoht ülikuum ja ülipäikeseline ja tänu sellele on need taimed ka väga kõrbenud.
My first strawberries - in most sunny and most hot place, but thanks to that all burned leaves too.
Aga Muhedikult napp 2 nädalat tagasi saadud vaevu varbasuurune kakupojuke on ennast juba uusi mügarikke täis tippima hakanud. Nii tubli temast! Thela opuntiad on aga juba päris suurte kaktuste moodi. Siiamaani ma sisimas ikka aina imestan, et kaktused meil niimoodi kasvavad.
New opuntia itself is smaller than big toe, but already grow many new "toes". I am still wondering cactuses can grow here so well.
Aga nüüd küll tänaseks aitab. Ja veel kord - kes tuli otselingiga sellele postitusele, siis mul on see tegelikult täna juba õige mitmes. Vaata kõrvaltribalt sisukorda või kliki päises blogi pealkirjale, leiad kõik kätte. :o)
Ilusat nädalavahetust!
Näh, just nüüd, kus mul oleks vaja postitada ja pikalt seletada, on mul niii kiire, et õieti pole võimalik postkastigi lahti teha, muust rääkimata.
Oksad lähemalt.
Ja üks õis ka sissepiiludes.
Siis on veel hulgim tumeroosat nurmnelki, harilikku nõmmliivateed ja üldse väga paljusid kiviktaimla taimi.
PS. Kuna mõnedel blogger, eriti kommentaarimine, streigib, võib mulle lillesoovid saata ka aadressile kiisu_kata@hotmail.com
