Eelmise aasta septembris sain valmis majaesise pargiroosipadriku asemele tehtud
peenra.
Peamiselt sai see peenar tehtud, et tagada nulule, forsüütiale ja äädikapuule turvaline (lastekindel) suureks kasvamise keskkond. Teine oluline aspekt olid Muhedikult saadud rohkem kui tosin erinevat päevaliiliat. Et peenar kevadel igav poleks, sai sinna ka suur hulk sibullilli, peamiselt tulpe.
Esimeseks suveks plaanisin veel lagedat mullapinda varjama suvikuid - astreid ja mingit valget seemnesegu. Aga elu tegi omad korrektiivid. Nagu ikka kipub olema. :oD
Peenar sai mulla puudusel üles kasvatatud miljonist erinevast ainest (vaata ülaltoodud lingilt) ja nii tärkas sealt ka miljon erinevat taime. Lugematuid kordi sai peenrale rohimisring peale tehtud ja mitu suurt ämbritäit välja katkutud. Sealhulgas läksid igavikuteele ka muidugi enamus valge segu taimekesi, vaid paar kipslille suutsin tuvastada ja alles jätta (siit moraal - uude peenrasse ei tasu midagi otse külvata, istutatud istikuid on märksa kergem umbrohust üles leida). Aga üht-teist jätsin (esialgu) ka "umbrohust" alles. Nagu näiteks faasseni naistenõgesed, lõhnavad neitsikummelid ja hiidiisopid. Peamiselt sellepärast, et nemad ma tundsin sellest haljasmassist ära. ;o) No igasugused sarvkannikeselised tundsin ka, aga neist suutsin ikka loobuda.
Aga ma ei osanud arvata, et hiidiisopid sellisteks hiidudeks paisuvad (;o)eksole, ega nimi ei viita ju üldse sellele). Sest enamus minu peenraid on ülikidural kivi-liivasossil ja suuremalt jaolt on minu taimed sordiomastest vähemalt poole väiksemad. Nüüd aga vaatan ja imestan, millise vungiga seal peenras (peaaegu) kõik kasvab. Seega pean vist kaaluma iisopite väljakatkumist ja ega ma selleski kindel pole, kas naistenõgesed mitte liialt laiutama ei hakka. Aga las nad esialgu veel olla.

Nulukene on veel väga tagasihoidlik ja tänavustest võrsekestest kuivasid ja pudenesid osad maha ka, aga ehk on asi vaid selles, et okaspuudel võtab kohanemine väga kaua aega. Siit pildilt on teda lausa raske leida, vihjeks on tikksirge tugitoigas pildi vasakus servas, sest puu kippus väga viltu vajuma.

Sellel pildil on esiplaanis samuti peaaegu märkamatu kollaseleheline forsüütia.

Tema võrse sai talvel kahjustada ja need 2 tillukest oksa on puha tänavused. Loodetavasti läheb neil tuleval talvel paremini.

Aga siin on lõhislehine äädikapuu, kes samuti maani maha külmus. Aga vaat, millise hoo sisse sai - on juba mitmeaastasest tavaliselt äädikapuust eemal aiaservas ka suurem. Aga üsna "rohtne" veel, seega teeb tema talvitumine mulle ka muret. Ja toestama peaks teda vist. Kõver tüvi on küll huvitav, aga liiga kõver murdub ilmselt kergesti lume raskuse all.

Astrid on ka meeletult võimsad, nagu kuskil taluaias kohe. Muidu mul on ikka nii, et kõige suurema sordi seemnest kasvab maksimaalselt 10-sentimeetrine taimeke, madal sort aga õitseb lausa mullapinnal nööbisuuruste õitega.


Ma nüüd siin mõtlen, et peaks ikka kõik peenrad niimoodi komposti ja muud täis toppima, aga siis ma peaks ju kõik taimed ülespoole ka kolima, niisama pinnale hea kraami toppimine ei tule kõne alla ju? Ja kust seda komposti nii palju saaks? Ja ikka jälle...aega?
Here is overview of my newest flowerbed, made in last September (so almost year old now). I am still wondering their growth power there. Thanks to all this good stuff I used for making it as I had no money for carfull of soil, but ground needed rising.