Palju õnne, Marit!

Miljon säravat õnneõit igasse Su päeva!

Hommikukohv...

...lõpetab kõik öised lennud. Beautiful, but sad surprise in my today's morning coffee.

See tänahommikune ilus, aga kurb kohviüllatus oli täiesti plaaniväline. Tegelikult tahtsin ma lilledest rääkida.
Suvi otsa vohasid uued päevaliiliad taimepuhmast kasvatada ja kõik õievarred lõikasin maha, kui esimene õis avanes. Nüüd on taimed suured ja lopsakad, aga nii mõnigi on otsustanud õitsema hakata. Kas ma nüüd võin neil seda teha lasta? Pildil on Mileedi (tõenäoliselt kahvatum, kui suvel), aga õitseda tahavad veel ka Monsenjöör, Sire ja Erika. Some new (from last autumn) hemerocallises decided to bloom now. Mileedi on photo, but knobs are on Monsenjöör, Sire and Erika too.

Indiaanimaasika tõin ma mitmeid aastaid tagasi Bornholmilt ja siiani on ta väga kiratsenud, aga tänavune suvi tundub talle meele järgi olnud. Üldiselt ta eriti söödav pole, aga mürgine just ka mitte (vist?), igatahes suvel kadusid mul marjad sellelt puhmalt ära. This Indian strawberry I brought from Bornholm several years ago. It have been very miserable, but seems this hot summer it liked. 

Kolisin fuksiad pühapäeval trepikotta ja ilmselt vist toon tuppa, nad nii kenasti õitsevad, tahaks ju aknal nautida. Moved fuchsias inside on Sunday, they are blooming so nice.

Värvilist sügist!

Fotojaht: Puu otsas.

Kes ütles, et meil epifüüte ei kasva?

Tegelikult kasvab ka selle suure männi tüveharude keskel üks pihlakas, aga esimene on nii võimas ja teine habras, seega võib paarimeetrise pihlakavitsa vaid pilti suurendades hea nägemisega üles leida. Ma proovisin küll erinevate nurkade alt pildistada, aga ei õnnestunud paremini.

Erinevaid nurki otsides leidsin hoopis sama männi otsast ka teise, tillukese pihlaka.

Aga ühe männi otsas on hoopis selline pesa. Mõtlen ikka, et kas tegu on varese- või tuulepesaga.

Kui tähte närima hakata, kasvab ju see pohlapuhmas ka puu otsas.

Kõige raskem on mul aga töö ja kodu vahet vändates mööduda sellest puust. Lohutan siis end, et küllap on need õunad ainult ilusad, mitte head.;o)

Sügisel leiab aga nii mõndagi puu otsast.
Photohunt theme is up on the tree.

Müügipäev Neemes ehk inimene on kõhu ori.

 Selles mõttes siis pealkiri, et käsitöö kaubaks eriti ei läinud, ainult söök-jook. Hea, et Triinu tahtis muffineid teha, ma tegin siis ka ja need olid meie põhiline müügiartikkel. Natuke hoidiseid läks ka. Aga ei ühtegi kaunistatud purki ja vaasidest läks vaid see, mille müügiplatsi tasuks õnneloosi andsin. Ja teatrietenduste külastatavus oli ka vä-ä-ä-ga nadi.

 

 Ise ostsin pisut köögivilju (sealhulgas Kadaka kasvatatud ülikrõmpsuvaid kurke), lapse sõbrannalt tema isa tehtud pannilabida,

 õnneloosist sain purgi mett (ja sünnipäevaks saan Kusti võidetud lõhnaseebi),

ja lõpuks lugesin viimased veeringud kokku ja ostsin ikka oma naabermüüjalt uue köögivaiba ka.

Nahhaalne tasuta lapstööjõu rakendamine ;o):

Sest omal oli vaja vahepeal ringi sebida - küll kaupu soetada, küll kostüüme vahetada, küll näidelda...

 Kohe minu vastas oli üks taimemüüja ka, aga et mul on kodus kuhi tegemata aiatöid ootel ja potsikuid ka tühjendada, siis ma mitte ei mõelnudki millegi juurde soetamisele.
Õhtupoole oli üks korralik kahevaatuseline näidend (kriminull) ka veel, aga sinna ma kaamerat kaasa ei vedanud. Tammsaare Teater mängis Hans Kaldoja lavastuses Robert Thomase "Lõksu". Väga hea oli.

Fotojaht: Esivanemad.

Napp 3 nädalat tagasi oli meil minu isapoolse suguvõsa kokkutulek, mis oli pühendatud minu vanavanavanavanemate 75. pulma-aastapäevale. Selle toreda ürituse käigus sai külastatud ka nende poolt Lätti rajatud talu. Eestlastele on läbi aegade ikka oma maalapp tähtis olnud ja vajadusel mindi seda kasvõi piiri taha otsima. Ühed emapoolsed esivanemad sattusid samamoodi Venemaale. Peamine oli, et maalapp andis töökale eestlasele võimaluse ise ellu jääda ja lapsed paremale järjele aidata.
Fotojahtijate isiklikku ajalugu saab siit uurida.
Photohunt theme is ancestors. On this photo is farm in Latvia founded by my second great grandparents. Some other ancestors founded farm in Russia -  hard-working estonians went often for cheap plot of land for surviving and getting better chances for their kids.    

Tore mõisapäev Kostiveres.

 Meie naisteselts oli Kostivere 3. Mõisapäevale kutsutud oma hoidiseid ja küpsetisi tutvustama. Seega juhatati meid otsejoones sahvrisse teiste omasuguste sekka ja seal me ka enamuse ajast olime. Aga vahepeal õnnestus ikka fotokaga üks kiire tiir mujal ära teha. Nii põnev oli ju kõikjal.
Meie leti ette jätkus maitsjaid-talvevarude soetajaid küllaga, kolme tunni järel võisime juba oma kodinad kokku korjata ja hilisemad tulijad jäid puhta ühetuks.

 Oad, tšillimoos ja leib olid kostiverekate poolt maitsmiseks välja pandud.

 Üks põnev võte ka kauneima hoidise konkursi riiulilt. Võitja hoidis jäi mul paraku pildile püüdmata. Keskmised 3 purki siin saavutasid 2. koha, minu kolmik (vt eelmist postitust), mille ma muidugi kenasti sildistasin ja ehtisin, saavutas kolmanda koha.

 Kuskil teise korruse köögis kokkas Pille Enden mõisapäraseid köögiviljaroogi, aga nagu öeldud, istusime meie oma sahvrileti taga ja nii nägin vaid hetke, kui peedi-šokolaadikeeks ning feta ja peekoniga peedisalat olid laual ootel, üks pada pliidil ja vorm ahjus. Aga retseptilehe sain ja keeksi sain maitsta ka. Pisut kuivavõitu tundus, muidu päris hea.

 Lapsed nikerdasid keraamikatoas.

 Kangasteljed olid minu sinnasattumise hetkel kurvalt üksi, aga nagu näha, oli seal midagi tehtud küll.

 Seevastu õmblustubades käis hoogne patjade meisterdamine.

 

 Õues pressiti soovijatele õunamahla ning lapsed said proovida õunakoorimismasinaga toimetamist. Neil oli lausa järjekord sellele. Pildile jäi viimane, aga seda maitsvam küpsetatud õun.

 Nutikad varrukatest tehtud pudelikotid!

 Imeilus keraamika - koorekannud, võitoosid, kausid...

 Hoidiseid igaks olukorraks.

 Lapsed minu jõulusalati kallal. Maitses küll, nii neile kui suurtele.

 Rootsi-Kallavere muuseum esitles oma ajaloolist pesukollektsiooni. Väga vahva! Seal leidus peaaegu kõike - lihtsatest talusärkidest ja ülipeentest mõisapreilide pesudest kuni lähiajaloo uhutud pesuni välja.
Õhkõrn mõisapreili alussärk:

 Ja teine koos korseti ja  pealiskuuega:

 Huvitava lõikega ja tagant nööbiga avatavad püks-seelikud:

 Eelmise vabariigi aegne supelkostüüm, mis harjuski sõnul ülivajalik ese oli, ära osteti, aga kunagi ei kantudki...:

 Nõukogude meeste soe aluspesu:

 Ja lapsed-naised ka samast ajast:

 Pärast pesudemonstratsiooni aga esitlesid Kostivere noortekeskuse lapsed oma köögiteemalist moeloomingut. Eriti meeldis mulle tagumise neiu idee vööle nööbitud pajalappidest ja mustapõllelise idee taskusse pandud maitsmislusikatest:

Hiljem tuli veel roopilli tegemine, muusika ja võib-olla muudki põnevat, aga olime liialt väsinud oma sahvrihommikust ja otsustasime koju minna. Aga väga tore ja põnev päev oli, seda võin juba nähtugi arvelt kinnitada.
Natuke rohkem pilte näeb siit.
Photo report from last weekend's manor day in Kostivere. It was really wonderful day.

Ettevalmistused Kostivere mõisapäevaks.

Homme (kella vaadates küll juba täna) on Kostiveres mõisapäev ja meie seltsi naisi kutsuti sinna oma hoidiseid tutvustama. Ma teen enamasti teada-tuntud asju või kui võtangi mõne uue retsepti ette, siis on see ikka kuskilt kellegi järgi tehtud. Niisuguseid ei lähe ju omade pähe pakkuma. Nii tuligi veidike nuputada. No ega ma nüüd ei garanteeri, et keegi kuskil juba varem midagi sellist välja mõelnud ei ole, aga tahtlikult ma küll kedagi ei ahvinud.
Ega mul midagi eriti polnud ka, millest hoidiseid välja võluda, vaid kõrvits toanurgas. Mõtlesin siis, et toon maja tagant metsast pisut pohli lisaks, et liitrikese ehk ikka saan. Aga kui mul kõrvits lõigutud sai, selgus äkki, et vaja üks Rapla-ots teha. Väga tore, sain tagasiteel Koselt ema peale haarata ja lasta end pohlametsa juhatada. No sellist kogust poleks siit ööpäevaga ka kokku saanud, mis me sealt tunnikesega korjasime....

Ema juurest sain ka ämbrikesetäie kollaseid ploomtomateid ja sain teha ka purgikese oma tavalist, aga tänu pahupidi-värvidele üliefektset tomatisalatit.

Esimeseks kõrvitsahoidiseks sai aga

Jõulusalat.

5 liitrit kõrvitsatükke

2 liitrit vett

150 ml 30% äädikat

nelki, vürtsi, kaneelikoort

2-3 tl soola

1,5 kg suhkrut

0,5 liitrit pohli

Hoia kõrvitsatükke äädika-veesegus mõnda aega (mitte üle 24 tunni), siis ei kee nad hiljem pudruks. Lisa suhkur, sool ja kotikesega vürtsid, aja potitäis keema ning keeda, kuni kõrvits on klaasjas. Kontrolli maitset. Siis lisa pohlad ja lase veel mõneks minutiks keema. Pane kuumalt purkidesse ja kaaneta kohe.

Ja kuna kõrvitsa sakiliseks lõikamisest jäi järgi ports "praakribasid", aga meil mingeid putrusid ja saiu ei taheta, tegin teiseks hoidiseks

Vürtsikas jõulumoos.

1 kg kõrvitsat

1 kg pohli

1 kg suhkrut

nelki, kaneelikoort, apelsinikoort

punt värsket piparmünti

Pane vürtsid ja piparmünt kotikesse, keeda kõrvits vähese vee ja vürtsidega puruks. Kui aitad nuimiksriga kaasa, võta kotike vahepeal välja. Siis lisa pohlad ja keeda, kuni ka neist enamus purunevad. Lisa suhkur, keeda ja koori tekkiv vaht. Siis eemalda vürtsikotike ja pane moos purkidesse ning kaaneta kohe.

Tegelikult jäi mul salatist järgi veel terve liiter hapu-vürtsikat siirupit. Kui ma nüüd saan kuskilt eriti maitsetuid metsikuid õunu, on neist ehk hea selle siirupiga marineeritud õunu teha. Aga sellega ma enam konkursile ei jõua.
Aga kuidas Kostivere mõisapäev kulgeb, annan hiljem teada. Heal juhul juba õhtul kohe, kui ma väga väsinud pole. Kes mahti saab ja lähistel on, tulge ise kaema. Info leiate siit.