Sallilugu.

 Meie tantsutrupi "ema" kinkis üksaasta meile kõigile sarnased sallid. Igale tema lemmik-värvitoonides. Väga lahedad ja mõnusad kaela ümber mässida. Minu oma on ülemisel pildil. Paraku osutus just minu oma kõige pikemaks - üle 3 meetri. Ja minu pooleteisemeetrise kogupikkuse juures on see ikka nii pikk, et kanda saan teda väga mitmeid kordi ümber mässitult ja sõlmitult. Selliseid olukordi, kus see kõne alla tuleb, on paraku aga väga vähe. Nii ei jäänudki muud üle, kui sallile järelkasv tekitada.
Siin nad nüüd kahekesi pikutavad.

 Uus sall minu kaelas ka.

 Aga ma ikka imestan, kuidas ja millega see originaalsall kootud on - minulgi olid ringvardad tohutult tihedalt silmi täis tuubitud. Tänu sellele tuli kude ka üsna tihke, oleks võinud tibake lõdvem olla. Aga ma olen ikka väga rahul.
Ja üks päevakohane tegelane ka, kelle tooriku Triinu juba väga ammu vanaema peenralt spetsiaalselt selleks otstarbeks ära lasi korjata. Aga lähenesime olukorrale hoopis õdusalt, mitte õudsalt.

I had very nice scarf (gift from dance group leader), but it was way too long for me (over 3m when I am only 1,55m), so I had to do similar, but smaller one.

Igavavõitu.

 Just nüüd siis, kui minu ainukeseks seoseks välisilmaga on internet, on kõik nii vaikseks jäänud. Vaid paar postitust nädalavahetuse jooksul. :o( Siis, kui mina tööd rabasin, kõik aina kirjutasid ja mul polnud üldse aega lugeda ega kaasa rääkida. Tüüpiline.

Oma lilligi näen ainult läbi akna. Need pildid on vist reedel tehtud, aga ega suurt olukord veel muutunud pole. Naabrite arooniahekk on täiesti paljaks jäänud, lõhislehise äädikapuu ülemised lehed rootsu servast õige natuke värvunud ja kiviktaimlas hosta kollasest pruuniks muutunud. Muus osas püsib ikka veel sama lopsakas värviline sügis. Muide, mulle tuli meelde, et see aiaäärne tavaline äädikapuu oli ju ka esimestel aastatel täiesti roheline sügisel, aga nüüd on värvunud kenasti. Ehk on lõhislehiselgi süüks tema noorus. Suurus on siin petlik, kogu see lopsakus on tänavu kasvanud, sest möödunud talv võttis mulluse nii umbes 20-sentimeetrise võrse nullini maha.

Õnneks põlv ikka vaikselt paraneb ja iga päevaga on toas ringi komberdamine juba lihtsam ning seda saab teha kauem (lubatud/kästud on liigutada ainult kuni valuni). Küll oli hull need esimesed paar päeva ainult pikutada ja pikutada. Asi lõppes sellega, et eile kutsusin omale massööri appi - selg, turi, kael, kõik olid nii haiged, et jube. Sellest tulenevalt peavalud ka hullemad kui kunagi varem. Aga täna on juba palju parem. 

I am little bored - locked inside and only connection to outside life is internet, but friends are so quiet just now. Even my flowers I can see only through window. But knee is slowly getting better. :o)

Räägi nagu seinale...

No teate ju küll seda ema mõttetut vingumist, et kohe peale koolist tulekut on vaja riided ära vahetada. Ei ole minagi teistest emadest erinev. Ega erine ka minu lapsed teistest, ma arvan.
Sai üks pühapäev linnas poes ja kinos käidud. Poekäigul suudeti mind ära moosida üks soodushinnaga pikk särkkleit ostma. Hind oli päris hea iseenesest, seega olin üsna lihtsalt nõus.
Nonii, esmaspäeval oli kohe vaja selle uue hilbuga kooli minna. Kah arusaadav, eksju?
Aga kodus oli õhtusöögiks üks mõnus punases marinaadis kana...

Õnneks oli pleki asukoht päris hea. Lilleke sai erkroheline, sest see on hetkel preili lemmikvärv.

Pisut konarlik tuli, sest ma pole terve igaviku üldse tikkinud, aga väga hull ka mitte, järgmise plekini kõlbab kanda küll. :oD
Aga tõele au andes peaks oma tikkimisoskust natuke lihvima küll...Ja lapsevanema autoriteeti. :oP
Triinu got new shirt-dress while last city-trip. Altough I've been whining all time, she didn't change clothes after school very next day, but went to eat chicken in red marinate. Luckily this spot was in quite good place and I could save the dress. For now. :oP

Fotojaht: Vihm, tuul, rahe.

Vihmast on mul pilte küll. Täpsemalt küll vihmajärgsed, aga see, mis pildi ilusaks teeb, on ju ikkagi justsadanud vihm.

Üks pilt sellest ka, mis tuul meie "pesukausis" teeb.

Aga rahest kahjuks pilti pole, sest tihedate rahehoogude eest tööl kasvuhoonesse põgenedes (mõned nädalad tagasi) mul kahjuks kaamerat käepärast polnud ja teadupärast rahe ju õhtuni ei oota.
Vaata, ehk on teised rahe kinni püüdnud.
Photohunt theme is rain, wind, hail. I couldn't catch hail as it doesn't wait hours until I get home for camera. Perhaps others managed better.

Keskaegselt.

Kõik sai alguse sellest, et Nõo Reaalgümnaasiumi ajalooõpetaja juhendamisel tegid kuus tüdrukut ajaloouurimuse keskaegse Tartu kohta ja õpetaja esitas selle üleeuroopalisele konkursile. See toimus tegelikult juba eelmisel õppeaastal. Aga sügisel selgus, et see uurimus võitis esikoha.
Nüüd siis, novembri esimesel nädalavahetusel, minnakse Veneetsia lähistele Santa Lucia di Piave nimelisse linnakesse sealsele antiiksele turule autasustamistseremooniale. Aga päris teksades ja t-särgis ju sellisele üritusele minna ei taha. Nuputasime siin siis tütrega kahekesi, kuidas ilma lisakulutusteta olukorrast välja tulla. Mul oli olemas oma mustlasetantsust üks parajalt suur linane särk, see sai baasiks. Lisasime pika valge alusseeliku ja selle peale konstrueerisin lihtsa pihikseeliku. Väikesed aksessuaarid ka. Peaks vist sobima küll? 

 

Kulutusi hetkel tõesti ei tulnud, kõik vajalik leidus minu kapisügavustes. Hea, sest kogu reis ise on juba üsna kulukas ju. Õnneks panid toetava õla alla minu endisest ajalooõpetajast tädi ja ema, natuke toetab ka kool ja kohapeal tehakse välja ööbimine, toitlustus, ekskursioonid. Oi, küll see saab lastel vahva olema. Suured tänud sellisele vahvale ja hakkajale õpetajale, tänu kellele see kõik võimalikuks saab! :o)

Ahel on täpselt nii tugev...

...nagu tema nõrgim lüli. Ühesõnaga, minu nõrgad põlvelülid ei pidanud enam seda viimast töönädalat vastu. Ja nüüd ma siis pikutan ja valutan oma nikastatud põlve ja koondamine lükkub ka mitu nädalat edasi.
Kui nii valus poleks, polekski ju elul suurt viga, olen puhkust juba kaua pikisilmi oodanud. Ja kui minu tantsukaaslased ei peaks nüüd ennast hulluks nuputama, kuidas minu puudumist laupäevasel suuresinemisel korvata. Ja ega ei tea, millal mu põlv üldse nii korda saab, et taas tantsimisele mõelda.
Ausalt öelda arvasin enne eilset traumapunkti jõudmist, et mind kohe noa alla lükatakse või siis vähemasti kipsi topitakse (kuna mu põlv ennegi üsna kergelt välja-sisse käis). Aga ei, elastikside, pikutamine, külm kompress ja käsk minna ostma kallist ortoosi on raviks piisavad.

Uduhall pühapäev Rammus.

Et piirikivi ära ei kaoks...

Vot need igasugused samblanimed ei taha mulle kuidagi meelde jääda. Mis samblanimed - ma ei suuda sedagi meeles pidada, mis on sammal, mis samblik. Aga ilus on. :o)
Tegemist on karusamblaga, aga siiski ma ei tea, kas hariliku või raba-karusamblaga. 

Aga need pikad on igatahes varekse- ehk kukemarjavõrsed siin sees:

  Selline vahva klaasjas punane seen hallide samblikutorukestega.
See hall samblik on vist karik-porosamblik.

See oli minu arust sama seen, aga hoopis vahvalt oranž, osad olid sellised vahepealsed ja kirjud ka.

Koskla pesakast vahtral.

Ülisuured sirmikud, oma 30-sentimeetrise läbimõõduga ja jalg lapse sääre jämedune all...

Näe, rebane omale jõulupuu juba ära ehtinud.

Pisikesed lained...

...ja suured kivid.

Kindel siht silme ees - jõulud muidugi. ;o)

Nii vikerkaarevärviline...

Aga jõhvikaid saime ainult peotäie, kõik naabrid ja linnud-loomad olid vist jõudnud sealt juba üle käia.

Kaheksajala saladus paljastatud.

Tii palus pilti päevavalgel...

Fotojaht: Nurgas/All paremas nurgas.

Kui ainult neid traate seal all paremas nurgas poleks...

Tegelikult meenuvad selle fraasiga ennekõike ikka lambad...

Aga kui näitemänguks läheb, võib nurgast isegi joogivett leida...

...või ka miskit kangemat...

Keda või mida teised nurka on ajanud?
Photohunt theme is "in corner/in lower right corner". Last sentence is common from estonian criminal family-movie, where famous painting was hidden into countryside painting with sheep in lower right corner.

Kaheksajalg.

Öösiti, eriti just tuulistel öödel, käib minu peenras lilli nuusutamas võimas kaheksajalg...

There is huge octopus visiting my flowerbed in dark windy nights. Think he likes to sniff. 

Megarammus sidrunikook.

Tänase koogi pühendan Isehakanud Lillekasvatajale!
See kook sündis sellest, et mul oli vaja ära kasutada üks aegunud suur vahukoorepakk. Esimest korda tegin teda oma sünnipäeval, aga nii hea oli, et juba tegin uuesti. Muutsin ainult natuke sidruni kogust suuremaks ja suhkru kogust väiksemaks, et saada hapumat kooki. Omamoodi head on mõlemad, nii et igaüks võib ise valida, kummast äärmusest sidruni, kummast suhkru koguse valib, aga muidugi võib ka keskelt valida. Ja üleüldse oleneb see ju ka sidrunite suurusest. Mul olid sellised keskmised.

Purusegu:
450g pakk Juubeli tordipulbrit
1dl jahu
150g võid

Täidis:
400ml 35% rõõska koort
200g maitsestamata toorjuustu
8 muna
3spl maisitärklist
4-5 sidrunit (riivitud koor ja mahl)
3/4-1 kl suhkrut
vaniljesuhkrut

Sega kombainis (või käsitsi) jahu, tordipulber ja külm või. Suru 2/3 purusegust ahjuplaadile laiali ja 1/3 pane kõrvale. Sega taas kombainis kokku täidis ja vala see (üle lusika, et ei uhuks põhja laiali) plaadile puru peale. Puista pinnale ülejäänud puru. Küpseta 180°C juures 40 minutit. Enne lahti lõikamist lase korralikult jahtuda.

Head isu!

Lilleline oktoober.

 Ainult tänane päev mul aiatöödeks oligi. Aga välja magada ju ka vaja...Nii tegingi südame kõvaks ja otsustasin, et oma kodune "muru" võib pikana lume alla minna ka. Ei juhtu temaga hullu midagi. Aga säästsin sellega ~3 tundi lisaaega peenarde ja potsikute tarbeks. Ja õigesti tegin, sest niimoodigi sain ainult kõige karjuvama osa aiatöödest tehtud. Peenrad said enam-vähem korda, mõne potsiku sisu maha istutatud, aga suurem osa lihtsalt potiga maasse. Daaliad said üles - nad ei suutnud tänavu isegi iga isendi kohta 1 õit tekitada, aga jummalukene, millised mugulad! Rusikasuurused, täiesti ümmargused ja tihedas puntras. Järgmisel aastal peab vist kuskilt kartulipõllu rentima ja nad sinna maha panema. Kõlbaks nad siis vähemasti süüa ka. kahju ainult, et kevadel ostetud uus daalia kiratses ja talvitamiskõlbulikku mugulat temast ei tulnud. :o(
Roosid muldasin ka ära. Ja rohkem ma ei jõudnudki, 6 tundi olid möödunud otsekui linnulennul.
Ahjaa, juba paar päeva tagasi näpsasin minutikese ja panin maha emalt saadud laugusibulad - Allium amplectens e läänelauk ja Nectaroscordum siculum e. sitsiilia mesilauk.

 

 

 

 

 Üks tubane õiekobar ka.

There is still plenty of blossoms outside. Only last photo is taken inside. 
I have very busy weekends, so one and only day for gardenworks was today. I decided not cut grass and concentrate to urgent things only. Spent 6 hours outside and managed rather much, but sure always could manage more...

Fotojaht: Naeratus.

Nii, kui ma lugesin sellenädalasest fotojahi teemast, tuli mulle meelde minu kallis onunaine. Kõrges vanuses, lesk, tänu hullult haigetele liigestele ei saa enam omas kodus elada, aga jätkuvalt särtsu ja elurõõmu täis. Ja selline särav naeratus ei lahku tema näolt peaaegu kunagi. Oh, oleks vaid omal ka jaksu sedasi vananeda.
Teisi naeratusi saab siin nautida.
Photohunt theme is smile. It immediately reminded me my uncle's wife - always smiling so lovely altough life hasn't been easy to her.

Palju õnne, kallis Mare!

Ja palju uusi lilli ja ilusaid aiailmu ja koolis häid lapsi ja eriti palju häid kaaslasi!

Tööaiatööd.

Minu viimane suurem projekt tööl - hostaala murukamara asemele sai hetkel must muld, piirdeks merekivid. Kas mullapinnale tuleb mingi kohalik multš (okkad, käbid, kiviklibu rannast) või vaid paar suuremat astekivi rohimiseks, otsustab ülemus, kui maale jõuab. Ise arvan, et kuna see põhjaseina äär hullult sammalduda tahab, on musta mullapinda kergem puhastada, kui mingit katet. Ja ilus on nii ka. Mõned taimed kolisin ka seoses selle ümbertegemisega hoovis ringi.

Ja üleeile sai viimast korda muru niidetud, homme läheb niiduk remonti ja talvehooldusesse.Kodus on viimane niitmine veel tegemata, loodan väga, et laupäeval saab sellega ka ühele poole. Sest pühapäeval läheme viimasel minutil kino-kinkekaarte ära kasutama ja poodi varusid täiendama. Uskumatu, kui otsa võib kõik majapidamisest saada, kui linna ei saa. Maapoe hindadega kannatab ju vaid elutähtsaid leiba-piima osta. Aga hea, et pood ikka toimib ja päris kinni pole, nagu möödunud talvel.

 

 

Tööl said umbes pooled roosid kiilaks lõigatud ja adrukuhjad juurekaelale, aga pinnakatjad ja põõsasroosid ei lase mind veel sugugi ligi, nemad tahavad veel õitseda. Noh, natuke veel aega on, las siis õitsevad. :o) Ja magnoolia on ka veel täies lehes - seda ei saa ju ka niimoodi pakasekangasse mässida.
Ja  siis on need okkad, okkad ja veel kord okkad. Kultuur-okaspuude hordid puhastasin juba eelmisel nädalal, aga hoov asub ju keset rannamännikut. Aina riisu ja pühi...aga tundub, et tänane mitmemeetriste lainetega mühisev torm tuuseldas puud veel viimasestki varisest puhtaks ja nüüdsed riisumised jätavad ehk nähtava tulemuse ka alles.
Ühesõnaga on tööd veel palju ja ilmad ka ei hellita eriti. :o(

Fotojaht: Vaateaken.

Meil siin väikeses külakeses vaateaknaid pole. Rattaid mul ka enam pole, et suurlinna vurada. Aga õnneks on olemas blogi arhiiv, mille abil saab ajas tagasi rännata. Niisiis sai 2009. aasta talvel Stockholmis ringi patseeritud ja palju vahvaid asju tallele pandud.  Sealhulgas ka mingi käsitöögalerii (?) vaateaknad.

Ühe suveniiripoekese vaateaken oli aga eriti tugeva valve all. 

Palju põnevaid vaateaknaid leiad ka siit.
 Photohunt theme is show window. We don't have them here in our small village, so I had to look for older photos in my blog. Visited Stockholm in January 2009.