Märtsikellukesed olid mul kunagi teises peenras, kelleltki saadud paar sibulat. Aga need ei tahtnud seal mitte paljuneda ja lõpuks hääbusid sootuks. Eelmisel aastal sain omale paar uut (ei mäleta, aga vist emalt), loodame, et neil on parem saatus nüüd. Esimene igatahes juba õitseb, ise tollipikkune vaevalt. :o)
Kukehari Herbstfreude on alati ilus. Eriti nunnu just siis, kui kevadel vanad varred maha on lõigatud ja uued nupsukesed tüügaste vahel punnitamas.
Ega ma ju ei mäleta, mida kõike ma eelmisel aastal omale kokku vedasin.:oP Nii nuputangi, kes see siis nüüd on. Mingi lauk vist? Vast see suur suureleheline, kelle ka ema juurest tõin.See uus peenar on mul muidu ikka veel sügava hange all, aga ükskord ammu lõin lumelabida sellesse hange, lootes tabada roosi kohta ja talle natuke õhku lasta, aga koht oli vale ja hang liiga raske. Sellest labidalohust aga sulaski sinna peenrasse selline puhas kohake. Ilmselt sama labidas oli ka ühe lehe laugul ära äestanud. Sorry!
Reedel õnnestus mul vihmavahes ära koristada (ja natuke isegi rohida) kõik selleks hetkeks välja sulanud peenrajupid, mida polegi nii väga vähe. Majatagused naabrite peenrad istuvad veel kõik poolemeetristes hangedes. Aga nüüd saab vähemasti lumikellukesi vaadata ilma koledate kõdunenud lehtedeta. Õige pea peaks seina ääres ka sillad lahti minema ja siin-seal on ka krookuseninakesi juba paista.
Vaadake ise, kui puhas majaots juba on.
Kiviktaimla lõunakülg on juba täiesti paljas.
Vaid põhjapool on veel mõned päevad sulamist.
Aga köögiakna alla tuleb tänavu vist kaerapeenar. ;o)
Imede ime - naabrite kaevu ees ei olegi mul ainult 4 vaksapikkust rohelist toigast, vaid on terve äädikapuu pikkade toigaste vahel. :o)
Minu kuuseke on kah kenasti elus ja pungitab. Aga ta vist jääbki selliseks ülilühikeste tihedate okastega isendiks, nagu ta peale metsast lagedaletulekut moondus.





