Esmaspäev, 18. detsember
Hommikul tegin üle pika aja Ajataguse-Tanuma ringi, muidugi naeltega, ilma ei kannataks sammugi liikuda. Sellele pidas põlv isegi vastu, aga kui maja ees hakkasin lahtisõidetud lumelöga natuke teelt ära tõstma, oli selge, kust see häda pärit on.
Tööpäev oli üsna pingeline ja pärastlõunal maadlesin pikalt ühe Saksamaal ootel oleva paki pärast. Kõige raskem oli muidugi neile helistamisel (lootsin, et saan nii kiiremini asjad aetud) ühenduseni jõudmine, sest telefon jagas pikki saksakeelseid juhiseid, millest ma üritasin üldise keelevaistu abil (ma saksa keelt üldse ei oska) aimata, mis numbreid ma nüüd järgmiseks vajutama pean. Ja kui siis lõpuks nendeni jõudsin, selgus, et nad ei saa minu palvet kohe täitma hakatagi vaid ootavad enne kui ma kirjalikult läbi programmide neile vastava päringu saatnud olen. Ehh, sakslased ja nende paindumatu kord!
Õhtul kiirustasin linna hambaarstile. Pärast valusat tunnikest hambakivi eemalduses oli ka rahakott valusalt tühi, aga õnneks mitte pikaks ajaks, sest DHL Express on oma töötajatele sõlminud tervisekindlustuse, mille kaudu makstakse mulle 80% kuludest tagasi. Au ja kiitus! Koju tulles tegin kohe oma kahjunõude ära ja mõne päeva pärast peaks raha tagasi laekuma.
Laadisin veel lõpuks alla mitme nädala pildid ja kirjutasin ka natuke blogi, aga jätkuvalt olen väga-väga jännis omadega.
Põlvevalu ja ilmateate alusel tegin otsuse, et magan hommikul kauem ja jalutama ei lähegi. Pole ju vaja nui neljaks seal paduvihmas jääl kakerdada.
Teisipäev, 19. detsember
Hommik otsa oli naljakas tunne, sest oluline osa oli puudu - sõltuvus ju! Aga õnneks läks üle ja tööpäev neelas mind täielikult endasse.
Õhtul käisin all postkasti juures oma tellitud markide-ümbrikute järel ja lõpuks ometi vormistasin mõned jõulukaardid ära. Seekord ostsin kümmekond kaarti (laupäevaselt heategevuslaadalt), sest andsin endale aru, et ma reaalselt ei jõua neid õigeks ajaks ise valmis nikerdada. Ehh, mis "õigeks ajaks" - ka tänane oli juba selgelt liiga hilja, eriti Rootsi sõpradele saatmiseks. Aga mis teha, tuleb pea püsti hoida ja oma saamatust ausalt tunnistada.
Fotosüüdistusi sellest päevast ei olegi.
Kolmapäev, 20. detsember
Hommikul tegin nn postituvi ringi. Kohati olid teed juba sulanud, kohati veel väga jääs. Tormine oli ka, Ajataguse tee tagumises otsas oli üks teelõik otse vastu tuult ja tundus, et sinna ma jään ka, sentimeeter haaval liikusin edasi. :D
Neljapäev, 21. detsember
Täna on meie osakonnal tervenisti kontoripäev, naudime pühadesnäkke ja vahetame kingitusi.
Jõudsin enne bussile minekut Ajataguse-Tanuma ringi ka ikka ära teha. Õnneks oli poolkülmunud lörtsikiht jää piisavalt karedaks teinud ja naelteta linnasaabastega sai ilusti hakkama.
Jõuluvana oli meil tasemel - täielikus kostüümis, tantsis ja puha! Olin hommikuse kõnniringi ajal omale ka tillukese salmikese valmis vorpinud, aga kiirete kõnede vahelt seda peast ikka ette lugeda ei suutnud, pidin paberilt spikerdama:
Leevike mu rinnas tähistamas pühi,
aga minu väike pea salmidest on tühi.
Paki järel pakki taga otsin,
kui lubad, ühe endale nüüd küsin.
Tore päev oli ja aitäh mu armsale päkapikule Kaisale maitsva Nopri paki eest!
Õhtul Estonia taga bussilt maha ronides tuli meelde, et ma pole ikka veel pildistanud neid baleriine, kes mulle Tammsaare pargi liblikate tähenduse selgeks tegid.
Kodus tegin vist jälle kaarte, glasuurisin piparkooke ja/või pakkisin kinke.
Reede, 22. detsember
Kui mina ärkasin, oli talv juba kohal ja õnneks jälle natuke lumine.
Viimane pühade-eelne tööpäev. Suurem pakiralli oli juba vaibunud ja sai päeva lõpetada mõnusa tundega - kõik vajalik oli tehtud ja mõnus 4-päevane pühadeaeg ees. Ma vist isegi natuke tantsisin, kui tagatoast ära ettetuppa tulin. :)
Rimi kaubast oli palju puudu - minu kaubast kõik sealiha (nii praetükk kui pasteedile ja kapsale mõeldud läbikasvanud tükid), aga ka pisut kummalisemad tooted - mädarõigas ja Rimi enda apelsinimahl. Astridi kaubaga aga olid hoopis imelikud lood - temale ei suudetud isegi piima ega suitsuvorste saata, verivorstist ja lapselapsele mõeldud mänguasjast rääkimata. Ehkki asendused olid kõik lubatud. Aga rahustasin Astridi juba eos maha, et homme saan Kuusalus poodi minna ja puuduvad kaubad tuua.
Õhtuks jagus muidugi ikka palju tegevusi, aga üht-teist sai ka teleka taga pooleldi puhates teha.
Laupäev, 23. detsember
Hommikul tegin kiirkoristamist, sest juba 11 ajal tuli Katrin mulle järgi ja läksime Kuusallu Coopi vähiannetuste kogumise rallile. Katrinit oodates heitsin pilgu ka päevavalguses koduhoovile ja avastasin välja sulanud, aga ikka veel väga uhke kapsa:
Aga enne tähtsat tööd tegime ka ringi poes ning au ja kiitus Coopile - sain kõik kaubad, millest Rimi meid ilma jättis. Kogumine oli mõnus - väga palju lahkeid annetusi ja toetavaid sõnu fondi tegevusele tegid meele väga rõõmsaks.
Koju jõudes olin küll füüsiliselt väsinud, aga emotsionaalselt energiat täis ja hakkasin kiiresti tegutsema - pasteet ja hapukapsad keema ning seejärel tordipõhja küpsetama. Selle viimasega muidugi väga hästi ei läinud - hakkas algusest peale viltu vedama ja üsna nässu ta lõpuks ka läks. Aga ega ma väga ka ei muretsenud, sest Keidul olid jõulukeeksid juba ammu valmis küpsetatud ja plaanisme Triinuga veel ka pärmitaignast kuusekesi teha. Piparkoogid-kommid-mandariinid ju ka niikuinii.
Õhtupoolikul saabus Tartust Kusti, aga sai kohe ka halvaendelise uudise - tema sõbrad on andnud positiivse testitulemuse. Kustav ise küll lootis, et äkki põdes ise hoopis enne neid selle märkamatult läbi, aga ega niikuinii enam midagi teha polnud. Triinu ja Allan ei kartnud midagi, sest nemad olid just põdenud (nakkusperiood oli juba läbi) ja Keidu ning Meelis leidsid ka, et nemad ei karda ja selle pärast tulemata ei jäta.
Kui ükskord peale keskööd magama vajusin, mainisin Koidule, et enam ma ei muretse, sest sain kõik plaanitud asjad tehtud ja jõuan hommikul isegi meestega metsa kuuse järgi minna. :)
Pühapäev, 24. detsember
Öösel oli siiski meenunud üks eile tegemata jäänud pisiasi ja tegin selle esimesena kohe hommikul ära. Selle pooleldi nässus tordi peale ladustasin ka veel ühe tarretatava kihi ja siis oligi juba aeg meestega metsa minna. Ma ei raatsinud sellest mõnusast metsasõõmust kuidagi loobuda. Ja ega see ei tekitanudki mingit ummikut minu tegemistesse - kõik oli kenasti graafikusse paigutatud. Kindluse mõtte sirgeldasin omale köögiaknale märkmepaberile isegi pisikese ajakava ja sellest oli abi ka.
Kuusega läks seekord nii, et vajasime meetripikkust kuusekest, aga ostsime 2-3meetrise, alumised oksad olid üsna haiged, nendega plaanin kevade poole oma roose ja elupuid ja muid õrnukesi päikese eest kaitsta. Aga Fiskarsi matkasaest saime jagu - liiga tugev mees mul! :D
Kahe paiku saabusid juba ka Triinu ja Allan koertega ja enne nelja ka Keidu ja Meelis, siis oli juba abikäsi piisavalt ja tööd läksid kui lepase reega.
Ma peaks mainima, et suure laua ost oli parim otsus, sest sellegagi oli tükk tegu, et toite koeraninadest eemale hoida. Muudest suure lauaga kaasnevatest mõnudest ja mugavustest rääkimata. :)
Meie jõuluõhtu oli suurepärane, loodan, et teistel ka. Kauneid pühi kõigile!
