Sajune südasuvi

Esimese päevapoole võis rahulikult toas uimerdada, sest väljas ladistas iga natukese aja tagant paduvihma sadada. Pärastlõunal julgesin ikka pesud juba välja viia. Huh, õnneks läks, sest suuri tumedaid pilvi veel küll tuli, aga lahkusid nad ilma end meie kohal kergendamata.
Muru on jube paks ja pikk juba, aga niita ei saa ei märja ega niiduki puudumise pärast. Muidu saaks jälle naabermajast niidukit laenata, aga homme, kui peaks ilusam olema, lähen jälle lapselast hoidma ja siis on järgmine vaba päev alles esmaspäeval.
Seega tuiasin täna hoopis potsikutega ringi ja suurema enamuse tühjendasin ära ka. Üht-teist oleks vaja veel ümber tõsta. Mõnega ei tea täpselt ka. Nagu näiteks see sinakashall hosta siin pildil (ära vaata peenraesist niitmata džunglit). Sort peaks olema "Fragrant Blue", mille kõrguseks lubatakse 45 cm. Kas on ta nii (liiga) väike selle pärast, et alles eelmine suvi ostsin või ongi ta pisikest sorti? Kas need kõrgused on üldse antud lehepuhma või õievarte kõrguse järgi? No igatahes on sellesse kohta natuke suuremat hostat vaja. Seega tuleb oodata ja uurida ja siis otsustada, kas kolida või mitte. Ja tegelikult võiks see kollane karikakar ikka ise püsti seista, mitte maadpidi roomata, nii ei sobi tema ka sinna.

Selle liilia silt on jalutama läinud. Kahtlustan, et võib olla Tiilt saadud:

See on see liilia, mis peaks "Kentucky" olema:

"Forever Susan" ja "Cafe Noir" õitsevad ka jätkuvalt.
Avanenud on ka imeilus tumepunane liilia. Kõrvalasuv tähtputk vajab ka kolimist suurte flokside varjust välja.

 Möödunud suvel sain Tiialt kribulille. Nüüd ta juba õitseb armsalt:

See kollane on ainuke õueistutatud potiroos, mis eelmise talve üle elas. Teised, eriti kääbused, surid kahjuks välja. Aga mul on juba 2 uut asemele istutatud (minu emadepäeva punane ja Triinu lõpetamise valge).

 Varsti saab sinist teed:

 "Markiis":

 Kollane sõrmkübar:

Läksin Tiinale taimi viima ja mõtlesin rannast väikese ringiga koju tagasi tulla.

Kui olin raamatukoguga kohakuti tuli pähe hoopis parem mõte - et ehk on raamatukogu lahti ja ma saan Maria näituse üle vaadata. Oligi. Ja kui nunnud need tema joonistused on! (Huvitav, kas kõik Mariad joonistavad nii hästi? Ma tunnen vähemasti kahte.)

 Minu kõige lemmikum oli see pilt - nii võib ju seeneussikesi lausa armastama haktata :oD

Kord juba raamatukogus, vaatasin üle ka sealse loodusteaduste riiuli, et teaks, mida umbes sealt edaspidi koolitöödeks leida võib. Märkamatult kadus päris palju aega ja seega suundusin sealt juba otse üle endise tsehhi söötis krundi kodu poole. 

Aga ega see otsetee nüüd mingi kiire tee küll ei olnud, sest...
See peitusemängija vaksik oli nii osav, et paremini ma teda pildile ei saanudki:

 Rohusilmiku tundsin juba kohe ära:

Kui see väike oranžikas tegelane lõpuks maandus, oli mu imestus suur. Olin liblikagrupi piltidelt küll punnpäid näinud, aga kujutasin neid palju suurematena ette. No ikka punnis pea - kõlab ju suurelt :oD

Ma ise arvan, et ehk on aruheina-viirgpunnpea, aga pole veel kinnitust saanud.

 Külaplatsi valged männid tilguvad:

Kimalaste määramises olen ma küll täiesti äpu vaatamata põhjalikule tabelile. No ei saa aru, et on nad siis nüüd arukimalased, nõmmekimalased või hoopis hallkimalased. Iga liigi puhul on mingi nüanss, mis nagu ei klapiks. Aga nad on nii nummid, et aina pildistaks...

 

Ahjaa, olen aina unustanud üles panna selle linnupildi. Sellega oli selline nali, et ma millalgi mai keskel kuulsin naabrusest mingit uhhuutamist ja leidsin, et meil on siin mingi kakuline. Panin kohe aialinnupäevikusse ka kirja, et kuulsin mingit kakku. Ja siis ma kuulsin teda peaaegu igal õhtul kord siitpoolt maja, kord sealtpoolt. Päeviku poolt paluti mul lindistada neid huikeid ja anti ka link kakkude kuulamiseks, aga lindistada ei õnnestunud (ei jäänud peale see kauge huikamine) ja linki uurida polnud ka mahti. Ja siis sellele linnule sai lõpuks siiber, et kaua sa, loll, mind mingiks kakuks pead - tuli istus otse mu akna taha traadile ja laulis siin oma kaelus-turteltuvi laulu:

Neljapäeval enne äikest

Esmalt käisime jälle jalutamas.
Aiaplankude vahelt näpatud vaade enelale ja merikannivälule:

Tartu Ülikooli Botaanikaaias tegin esmatutvust roosa ristikuga ja paar nädalakest hiljem avastasin ta ka meie külatänavalt:

 Hommikuunes Ruhe:

 Tagasivaade sadamale:

 Eriliselt suur rand-seaherne puhmas. Panin oma suurtkasvu mehe võrdluseks kõrvale istuma:

Nalja ka selle seahernega. Rahmeldaja pakkus Aalujatele oma taimejääke ja sealhulgas ka  Lathyrus japonicus subsp. maritimus. Sain küll pildi ja ladina nime järgi aru, et tegu rand-seahernega, aga täpsemalt googeldada ei viitsinud ja arvasin, et tegu mingi hirmuhke jaapani sordiga. Ja hõiskasin, et mul on kindlasti seda vaja. Nojah, ega ahnust ei anna ju häbeneda - omal rand paksult täis, aga ikka Lõuna-Eestist ka veel vaja :oD . Ühesõnaga, kui nüüd aus olla, siis Rahmeldaja võib oma taimejäägid kellelegi teisele anda ja mina saan siit oma rannastki kaevata ning peenrasse tuua. Kui see ikka on üldse hea mõte (vaadates seda üüratut puhmast)? Aga tegelikult on see hernes rannal üks mõnus nostalgialaks mulle alati, sest kohe meenuvad lapsepõlvesuved Karepa rannas, kus neist hernestest sai ühtelugu liivaämbris mereveega nuku-hernesuppi keedetud.

 Kes arvab ära, kui suured on need kivid siin rannal?

Umbes 8-9 aastat tagasi olin selle mätaskatuse loomise juures ja esimesed aastad tuli seda ikka kohutavalt rohida, aga tundub, et nüüdseks on kukeharjad ja heintaimed seal piisavalt võimust võtnud ning muudele tüütutele tegelastele enam ruumi pole:

 Vaprad kellukesed rannaliival:

 Mitme-mitmemeetrine sipelgametroo Ihasalu metsas:

 Kastehein on, aga hilistele ärkajatele kastet enam ei jagunud:

 Ähh, ikkagi olen selle pildi liiga heledaks tuuninud, metsaaluse salapärast pole enam midagi alles:

Seda lille pildistasin, et ta pärast oma targast raamatust nimega ka varustada. Koldrohi on, aga kas harilik või paljulejhine, seda pildi järgi ei tea.

 Tulevane liblikas:

Tiia, meiekandis on kiduramas kasvukohas kukeharjad kollased ja varjulisemas/rammusamas suured, lopsakad ja rohelised. Siin üks kidur tegelane:

Siin kõndides tuli mulle pähe väga suupärane inglisekeelne sõnaühend "berry walk", aga kui see maakeelde panna, siis tuleb mingi kohmakas liitsõnaühend. Üritasin siis alternatiivi leida ja jõudsin variandini "marja-lonk". :oD Mida vanemaks, seda lapsikumaks...

 Seenlilled tärkamas:

 Ja esimene maitsev pannitäis:

 Ja ikka-jälle lõppes meie jalutuskäik ehk lonk mu oma peenarde ääres.

 Üks uutest liiliatest, tundub, et tõnnikeseleheline. :oP

 Tänu FB-le sain kiiresti teada, et see kaunitar on karuspõrnikas:

 Minu suur lemmik kare deutsia on täies õies (aga nüüdseks vihmadest longu vajutatud):

 Karpaadi kellukad, valge olen eelmisel aastal saanud:

 Päris nagu normaalses maasikapeenras juba (ainult see nurgake ;o) ):

 Kollane sõrmkübar. Maurus, kas Sinu seemnetest ikka sai asja või üritan uuesti?

 Minu "Abbotswood" on juba nii õisi täis:

 Majaesise heki jaapani enelad on aga õige agaralt kiviktaimlat üle võtma asunud. Seemnest sinna levinud. Proovisin millalgi välja juurida, aga ilma kogu peenart üles kaevamata see ei õnnestunud. Seega jälle oleme samas tagasi, kus iga kord - viimane aeg möödunudaastane lubadus täide viia ja kiviktaimla renoveerida.

Mõni kogemata-vahva kooslus on seal ikka ka. Näiteks see kõrgem, mingi vene nimega kukehari kordab harmooniliselt õisiku servadega alumist kollase õisikuga kukeharja, olles samas siiski täiesti omamoodi:

Lillekasvataja mustal tokkroosil on üks vars megakõrge, aga hetkel olid seal kõik õied närbumas ja uued puhkemata, seepärast sai pilt alumise varre õitest:

Mõned üldvaated ka. Enamustes peenardes on valdavaks roheline lopsakus tänu külmale ja märjale suvele, õitsemine on tagasihoidlikum ja hilisem.

 Euro-ogoroodinat näitasin juba ükspäev, siin mu poti-ogoroodina:

Järgmine lill, millega nalja sai. Kevadel vaatasin, et ohhoo, olen omale teise kohta ka kaeralille istutanud, et tore on, rohkem võimalusi ületalve-elamiseks. Järgmine ohhoo oli nädalapäevad tagasi, kui pungad värvuma hakkasid - kas tõesti on olemas ka roosaõielist kaeralille? See meeltesegadus kestis küll vaid hetke, siis meenus, et sain ju omale niidu-kuremõõga ehk meie loodusliku gladiooli:

 Esimesed päevaliiliaõied on juba avanenud ja ära õitsenud. Pildil tavaline ruuge päevaliilia:

 See nurjatu peenrasseroninud jaapani enelas on tegelikult ju imeilus:

 Mis elulõng see nüüd oligi? eelmise aasta Aalujate kokkutulekult sain...

 Uus liilia "Coffe Noir":

 Ukseesise-hosta on täies õies:

 Nii, aga nüüd meiekandi suurim uudis. nimelt on kortermajas elamisel ikka omad eelised ka. No öelge, kui paljud teist võivad öelda, et teil on oma põõsa taga kohvik? Ikka tõeline kohvik, kus maiustamiseks kukrut kergitama peab, mitte lihtsalt aialaud oma teetassi ja omaküpsetatud koogiga? Aga vot mul on! Jalutamisest ja pildistamisest hingetõmbamiseks enne istutustöid oli paras aeg seda asutust külastada.
Nagu öeldud, hiilisin mina omaenda põõsast kohale, aga tsiviliseeritud teedpidi tulijaid tervitas selline silt:

 Menüü:

 Lahked kohvikupreilid leti taga tellimusi vastu võtmas:

 Mõned vaated söögisaalile:

Tellisin morsi (kohvi ma ei joo), pitsa, magusa üllatuse ja päevapakkumisest kaneeliküpsised. Pannkooke oli ka, aga neist ma loobusin, neid saab ju ikka kodus ka. kuna pitsa tegemine võttis pisut aega, toodi esmalt mulle magus üllatus:

 Otsustasin siiski pitsa ära oodata ja see lõbus kuum tegelane oli ootamist väärt:

Mõne aja pärast toodi ka imemaitsvad kaneeliküpsised, keskkonnasäästlikult samale magusataldrikule:

Parasjagu, kui olin küpsised otsa saanud ja võitlesin endaga, et ahvatlusele mitte järgi anda ja neid juurde osta, jalutasid kodupoole mu naabri-sõbrannad ja kasutasin kiiresti juhust, tehes neile morsid ja küpsised välja - ega Ruhes ju ei jaksa laia lehte mängida. No ja nii sain ise ka veel küpsiseid süüa. ;o) Megamõnus istumine oli. Ja selle kõige peale kulus kokku ainult mõni euro.
Kohvikupreilid olid nii ettenägelikud, et korjasid kauguses kõmistava äikesega juba aegsalt vihmakartliku inventari kile alla kokku:

Igatahes soovin meie noortele äridaamidele palju edu ja ikka rohkem vihmavabu päevi, et äri õitseda saaks!

Nüüd oli meeled ja kere tangitud ning kõik eelmisel päeval hangitud uustulnukad said maha või pottidesse lausa lennuga. Üritan ikka kirja ka panna, mis ma ära tõin. Aiaärist siis roos ja murakas, nagu eelmises postituses mainisin, Tiilt magus maasikas, mitu mägisibulat, tumelilla liivatee ja kollaseleheline liivatee, mingi tilluke kivirik, mägikann (mis kogemata Kadaka juurde sõitis), miskit vist veel ja toalill punahuul, Tiialt kevadmagun (jeee!), mingi roosaõieline kiirelt leviv tegelane, mis ka päris varjus kasvab,  ja kollasevõrseline jugapuu.

Ja oma maasikad jõudsin ka kenasti enne vihma ära korjata. Aga siis tulid äikesed ja sajud. Esimese äikesetuuriga tuli vaid paar piiska, teine tõi mitte padusaju vaid padu-padusaju ja takkaotsa veel mitu niisama padukat ja pikemat sadu ka. Isegi meie 100% drenaažpinnas ujus ja lainetas.