Ei mäletagi enam, kes meie Aalujatest ehk aiablogijatest selle Vaikiva Trolli nimetuse esimest korda kasutusele võttis (Neljandik äkki). Aga, et nii mõnigi kord tuleb ühel või teisel ette perioode, kus ei jõua või ei taha blogisse midagi kirjutada, on see elukas meie seas hoolega kanda kinnitanud.
Esimest korda läks mu blogipidamine tõsiselt lappama siis, kui ma Luual õppima asusin ja elamusi ja tegemist ootavaid töid kogunes absoluutselt liiga palju. Ausalt öelda pole ma sellest ajast alates (ehk siis juba 4 aastat) päris korralikult ree peale tagasi saanud - ikka lohisen võlgades ja loobun lõpuks oma elamuste jagamisest, sest mida sa juunikuumuses enam ikka sinililli nuusutad. Parim enne ammu läbi ju...
Nüüd siis olen taas terve suvega jänni jäänud. Vaatamata kummalisele olukorrale meil ja kõikjal maailmas on olnud siiski üsna palju käimist ja tegemist. Pildistanud olen ka kordades rohkem kui peaks. Kõige hullem, et olen omale kodukontoris istudes tekitanud harjumuse igal tööpäeva hommikul ümber oma lillepeenarde jalutades tahatuppa tööle minna ja seejuures klõpsida lilledest pilte, millest ma siis pärast ühe välja valin ja hommikutervituseks meie osakonna FB gruppi üles panen. Aga kujutage nüüd ette seda, et mu telefon täitub seejuures igal hommikul vähemasti 10 pildiga...
No ja kuigi kodukontor on andnud mulle justkui 3-4 tundi lisaaega (mis enne kulus ühistranspordiga liiklemisele), tähendab see ka vähemat liikumist ja seepärast olen püüdnud õhtuti ette võtta ka mõne taolise tegevuse. Jälle on vähemasti pooled neist kuhjaga täis pilte.
Niisiis on mul suve jooksul kogunenud palju tegemisi ja palju pilte, aga samas on ikkagi tunne, nagu polekski kuskil käinud ega midagi teinud. Eriti kui vaatad, kuidas kõik ümberringi tormavad igalpool ringi. Kuna mul on näoraamatus päris palju sõpru, siis on küll tunne, et ühtekokku on nad selle kevade ja suve jooksul läbi käinud kõik Eestimaa vahvad rabad, matkarajad, muuseumid ja teemapargid, lisaks veel naaberriigid ka. Natuke teeb kadedaks, aga ega ei keela ju minulgi keegi seiklema minna. Aga siis leian ikka sada põhjust, miks mitte minna, alates mõttetust kütusekulust (koduümbruses on ju ka ilus, kõik trügivad siia) või kaaslase puudumisest (sest Koidu seljale on pikemad sõidud piinaks) ja lõpetades misiganes pisiasjadega. Ja nii hüppangi jälle lihtsalt ratta selga või lähen longin oma kukeseenekohad (meil siin on just seenekohad, mitte seentekohad!) läbi.
Siiski olen tänu "Kingitud elu" vähiravifondi kogumisaktsioonidele (aitäh, Agnes, et mind selle suurepärase ettevõtmise juurde tõid) isegi mõnele kontserdile jõudnud - Salmistul käisin Lauri Saatpalu ja Peeter Rebase kontserdil, Viimsis Lenna ja Tanel Padari kontserdil "Kas nii siis jääbki", siis Kostivere mõisapäeval ja kontserdil "Pärlid, tuvid ja bonsai" ( Karl Madis, Marek Sadam, Martin Trudnikov, Peter Põder) ja eeloleval pühapäeval olen end lubanud Anija mõisapäevale teatrietendusele "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" koguma.
Üks suurem suvine üritus oli veel - Neeme päevad ja kauritepäev. Siis oli eeskavasid lausa oma koduõuel rohkem kui küll - Briis (kohalik lauluansambel), Laine, Jaan Pehk, Pixels, lisaks veel teatrietendus, tuleshow, kinoseanss ja palju muud. Muidugi ka mitmesugused spordivõistlused. Tegemist jagus igaühele ja rohkem kui osaleda jaksas.
Aga see eelolev nädalavahetus tuleb samuti üsna tihe, sest laupäeval on mu augustimatk ja pühapäeval enne mõisaminekut veel kevadel eriolukorra tõttu ära jäänud Jõelähtme valla mälumängu viimane voor. Ja sellele järgneval nädalavahetusel võtame ka ühe pikema sõidu ette. Tegelikult oli meil plaan Keidu sünnipäeva puhul juba 8.-9. augustil Lõuna-Eestisse sõita, aga kuna just siis lubati (ja oli ka) väga kuuma nädalavahetust ja Keit igatses randa, tegime plaanid ümber ja vahetasime sõidud ära - nemad tulid siis siia ja nüüd läheme meie sinna. Igati mõistlik otsus oli, eriti arvestades, et meie autol konditsioneer ei tööta ja Keidu omal töötab.
Kui nüüd matkateema juba jutu sisse trügis, siis räägin sellest ka. Olen püüdnud ikka teha iga kuu vähemasti ühe avaliku matka. Erandiks olid vaid eriolukorraaegsed märts ja aprill, mil tegin virtuaalsed fotojahi-matkad.
Kuna juuni algul toimunud loodusvaatluste maratoni ei saanud minu vaatlusalal matkaks kuidagi pidada, tegin juuni lõpus ka päris matka. Seekordne oli päris uue marsruudiga, seega oli eeltööd ka vaja teha ja isegi nii palju, et kutsusin oma valla giidid eelnevalt ühele objektile koristustalgutele. Suured-suured tänud veelkord siinkohal Liisile ja Kaupole lastega ja Kerstile.
Aga matkapäeval (27. juuni) mängis ilm vingerpussi. Just sel päeval oli üks neist selle suve vähestest 30-kraadi lähedastest suveilmadest ja loomulikult eelistasid inimesed kuumale palumetsale hoopis kojujäämist või vähemasti randaminekut ja nii matkasimegi Kustaviga kahekesi, saime tasuks toreda ema-poja kvaliteetaja. :o)
Juulis tegin matka Uitro säärele - see on alati parasjagu populaarne olnud ja õnneks ei vedanud ilm ka seekord alt. No muidugi võib ju alati vinguda et kui sisemaa inimesed randa tulid, siis oli meri nii paksult sinivetikat täis, et ujuma nad ei saanudki. Aga matka ennast see ei seganud ja ilm oli täpselt paras.
Juulis oli mul ka teine matk, aga see oli eraseltskonnale tellitud matk Rammu saarele, minu lemmikkohta. Seekord kehtis Rammu alatine reegel, et seal kunagi ei saja. Mandril oli öö otsa ladistanud ja matkalised valmistusid keebiralliks, aga tegelikult tervitas meid juba Neeme sadamas ilus päike ja ükski mandri kohal tiirutanud tume pilv (neid ikka oli) ei tihanud saare ligi tulla.
Augusti algul oli mul teine tellitud üritus ja see oli korralik väljakutse, sest ravimtaimedest olen seni rääkinud vaid väikeseid killukesi matkadel mõnda kohates ja küsimuste tekkides. Aga seekord telliti mind Ihasalu Pansionaati korraldama õppepäeva "Apteek koduaiast". See tähendas päris korralikku eeltööd alates pansionaadi aias luuramisest ja ravimtaimeraamatute tudeerimisest. Koostasin neile ka mõned tabelid nende aias leiduvatest ravimtaimedest, sest tean omast käest, et kõike ei suuda meeles pidada ja siis on hea näpuga järge ajada, et mille vastu need kaselehed nüüd olidki või mida selle metsmaasika juures korjama pidigi või kes ei tohiks raudrohtu tarbida. Tabelid sain küll tehtud, aga siis tekkis probleem - kõik ju ei tea taimi kohe unepealt, aga kust leida pisipildid tabeli juurde ja värviprinterit mul ka pole. Leidsin ka sellele probleemile lahenduse, mille tegemist nautisin mitmel õhtul teleka taga nokitsedes täiega.
Nojah, nautisin kõike peale kleepimise, sest see on töö, mida ma pole lapsest saati suutnud puhtalt ja korrektselt teha. :oD Aga üritus ise läks suurepäraselt korda ja muidugi tegime vapramatega pansionaadi aias väikese taimevaatluse ja -korjamise matka ka, ma olen ju eelkõige ikka matkajuht. ;o)
Nonii. Millestki tahtsin küll veel rääkida, aga praegu ei tule meelde. Katsun siis järgmisel korral, praegu vaja magama minna, sest vaatamata tänasele laupäevatundele ei ole homme teps mitte pühapäev vaid hoopis reede.
Lõppu veel paar tänast pilti. Esimesel presidendi vastuvõtu menüüst inspireeritud võileivad (praadisin siis just räimi, kui menüüd tutvustati) ja teisel see keskmine on lisaks punasele tuledereale ka laiema ilutulestikuvööga teletorn.
Elagu Eesti!
