Väikesed kokkuvõtted

Kuna Isetegija veebileht vahepeal "plahvatas" ja minu konto üks kadumaläinutest oli, tegin nüüd info taastamiseks kollaažid aastaprojektide töödest. Siin on värvispektri ja erinevate tehnikate aastatööd. Kuna kudumise projekti suured tööd (džemper ja seelik) said alles hiljuti valmis ja on foorumis ka olemas, siis neid eraldi uuesti väljanäitusele ei pane. Ausalt öeldes on enamus asju ikka häbiväärselt väikesed ja kiired tegemised, aga pingutasin, et igas kuus midagigi tehtud saaks. Sest aasta algul mul oma kooliminemisest veel aimu polnud. Igatahes uuel aastal ma küll enam neis projektides osaleda ei julge. Teen käsitööd täpselt nii vähe, nagu jõuan. Kuigi need projektid on muidugi toredad.

Ja pühadeaeg algaski

Kui suurem osa Aalujaid kogunes laupäeval Muhedikupapa juubelile, siis minul õnnestus sinna ainult kullerite abil kallistused saata, sest ise alustasin täiega pühade tähistamist - hommikul käisin valla paljulapseliste perede jõulupeol esinemas ja õhtu veetsin aurik Kathatrina pardal firma jõulupeol.
Aga jällegi on mul esitamata kahe nädala aruanne. Sest kogu mu aur läks külaajalehe tegemisele ja puittaimede süstemaatika, ehituse ja kasvukohanõuete õppimisele - juba kolmapäeva varahommikul tuleb nende peale teha hindeline töö. Aga mõned pildid olen vahepeal ikka teinud.
Möödunud nädala keskel sattusin poolkogemata kaheks päevaks Tartusse - minu praktikajuhendaja palus mul enda asemel koolitusele minna. Teemaks oli "Uurimuslik õpe loodusainetes" ja tegelikult pabistasin ikka kõvasti, et kas ma üldse teemast midagi jagan, aga polnudki väga hull. Tegelikult jätkub see koolitus veel ka veebruaris, kui tuleb esitada aruanne vahepeal reaalselt lastega läbi viidud uurimustööst ja vot see on küll juba peadsügamapanev ülesanne. Aga ehk mõtlen midagi välja.
Aga, et koolitus algas alles pärastlõunal ja minu rong (kujutage ette, minu kõige esimene sõit selle nn porgandiga üldse) jõudis Tartusse juba hommikupoolikul, põikasin kiirelt läbi teele jäänud loodusmuuseumist ja jõudsin isegi Togrami ja tema kaasaga lõunal ära käia.
Tartu Ülikooli Loodusmuuseum oli muidugi ah ja oh ja hea meelega koliks sinna kõrvale elama, et siis iga õppetüki juures saaks sinna just seda teemat süvenenult uurima minna. Aga praegu vaid põgusalt paar pilti.

See parempoolne susapusa (aragoniit) meenutas mulle neid saviussikesi, mida me Kadakaga pressisime. :o)

 Ehh, vaat, mis välja tuleb:

Ja see parempoolne - on see nüüd siis teokoda või kalaluu? Väga hea maskeering ja raudrüü, kas pole?

Reedel saime üle väga pika aja jälle korraks tavapärasele jalutuskäigule. Paljud seened olid lume alt uuesti välja sulanud.

 

 Läikvaabikud polnud üldse kasvanud peale väga ammust jalutuskäiku.

Kuna ilmselgelt nad enam ka mingeid eoseid ei levita, siis keerasin ühe ümber, pildistasin, ja tegelikult tõin ka koju lahata, aga tal oli paks pruun torukestekiht ja selle peal ülikõvasti kinni imeõhuke ja kohutavalt nätske viljalihakiht ja juba oligi läikiv kest, niisama sitke. Ehk mina küll ei oska sealt midagi tarvitamiseks (peaks kuivatama ja pulbriks jahvatama) kasutada. Kas keegi teab, kus oleks koolitust saada võimalik?

 Kas tunnete ära, mis taimega tegu?

 Vaat, milline varanduselaam rannas vedeleb:

Tänavu nii meisterlikke leppasid maalitud polnud, pigem oli vetevana lapselaps maalinud klassikalisi lastepäraseid jämedaid tüvesid juuspeente oksakestega.

Täna käisin viimast külmaeelset hetke ära kasutamas ja tõin rannast kärutäie atru oma roosidele ja elulõngadele.  Ja mõned pealsed rookisin ka ära, aga üldiselt on aiatööd puha tegemata. Aga rannast koju kärutades leidsin võsa vahelt veel seeni:

Otse loomulikult on Isetegija aastaprojektidega jälle kitsas käes. Novembrikuu töö värvispektris peaks olema must ja hall nagu pimedus ja pori ning sellesse teemasse on mul pakkuda sünnipäevakaart ja ajaleht (trükki viiakse alles teisipäeval, aga minu osa korrektuuri ja küljenduse näol on tehtud):

Muude tehnikate aastaprojekti on ka kaks asja pakkuda - pisike põletustöö ja leivaküpsetustöö:

Aga nüüd küll head ööd ja  ilusat esimest adventi!

Peamiselt käsitööst

Kui mul on enamasti postituses sadakond loodusfotot ja mitte ühtegi käsitööd, seekord aga vaid 14 loodusfotot ja 6 käsitööteemalist fotot, siis võib ju postitust nimetada peamiselt käsitööteemaliseks. :oP
Möödunud nädalal panin hakkama oma sünnipäevakingirahad ja soetasin omale natuke hirmus vajalikku kirjandust. Ja tegelikult sain reedel raamatupoe kinkekaartide näol lisagi ja selle panin veel samal õhtul hakkama, aga kaup saabub nädala jooksul, siis eputan. :o)

Kui nüüd aga lubatud käsitööst rääkida, siis oli mul tegelikult hirmus tuli takus, sest Isetegija aastaprojektide oktoobritööd olid tegemata, kuupäev aga kohe kukkumas. Niisiis tuli reedel midagi õige kähku ära teha.
Värvispektri oktoobriteemaks oli pruun nagu raagus puud. Mina tegin lumekruupidega kaetud kastanimunasid, millega me õhtul peale ühistu koosolekut mulle takkajärgi õnne soovima tulnud naabrisõrannadega maiustada saime.

Ja muude tehnikate aastaprojekti tööks sai viltimisjääkidest kiiresti nikerdatud võtmehoidja, sest Kermiti pea on juba mõnda aega kadunud kahjuks. Hea, et ta koos võtmega kaduma ei läinud.

Laupäeva varahommikul viisin abikaasa teeäärde Kuusalust Paidesse suunduva auto peale ja näpsasin omale ka ühe päikesetõusu:

Teises suunas ka - päike pani masti punastama:

Kodus tagasi, tegelesin jälle pisut okaspuude keerulise määramisega, aga varsti pidin minagi end teele sättima, sest Kosel oli Harjumaa harrastusteatrite festival. Selleks panin selga järgmise Isetegija aastaprojektitöö, mida ma küll juba aasta algul tegema hakkasin, aga suveks seisma jätsin ja nüüd lõpuni välja vedasin. Kudumise aastaprojektiks olid suured kudumid. No mina rohkem suuri asju küll aastas valmis ei jõua teha. Seegi on mu enda arust kõva sõna. Ja kui te veel teaks, kui soe ja mõnus ta oma reljeefse koega on!

Varrukate, esiosa ja neid sujuvalt ühendava kõrge (mitte rullitava, aga just kortsuskantava) kaeluse ühenduskohtadesse tuli tahtmine väikesed roosikesed teha. Koekiri on "Pitsilised koekirjad" raamatust number XV, mis näidise peal totaalselt teistsugune oli, aga kuduma hakates meeldiva üllatuse tegi, kui niimoodi vahvalt vahvliks tõmbus. Tegumood, just see kaeluseosa, on täielikult mu enda väljamõeldis. Ahjaa, punane lõng oli ka üllatus - arvasin teda lühikeselt kirju olevat, mitte selline pika sujuva üleminekuga. Ma olen hästi rahul, et õnnestus esi- ja tagatükk külgedelt peaaegu kokku sobima saada, aga eriti selle pärast, et kaeluseosale üleminekul pole kummalgi tükil värvijõnksu sees (kuigi jooksvalt kudusin edasi ju ainult ühest tükist pärineva keraga). Seda punast oli mul üks laadalt ostetud maavillane tokk ja kui kududes selgus, et sellest ikka kogu kampsunit ei saa, siis leidsin Triinu mütsiteost üle jäänud poolvillase halli, mis tooni poolest hästi kokku sobis ja ainult õige pisut õhema olekuga oli.

Üks teine projekt sai ka laupäeva õhtuks meeldiva lõpu. Samuti juba kevadepoole suvel alustatud, aga seisma jäänud. Sest sokid tulid väikesele sugulasele liiga väikesed vaatamata kord juba harutamisele ja suuremaks kudumisele. Neid ma hakkasin tegema tegelikult ainult selleks, et seda üksikut väikest roosat sokilõngatokki proovida - kartsin, et rohkemat sellest niikuinii ei saa ja juurde saada pole seda võimalik. Aga selgus, et seda jagus veel küll ja küll ja nii hakkasin sokkide juurde tegema ka üht kuskil internetis kohatud huvitavat moodi tehtud salli.See peaks siis kaelas olema nii, et see lehvikjas ots jääbki lehvikuna rinnale. Aga jah, mul polnud ju nii väikest tüdrukut kuskilt võtta...kuni laupäevani, mil ühest mu tantsu-teatritrupi kaaslasest sai vanaema. Õhtul festivalilt tulles tulimegi meile pisikese Arabella "varbaid loputama" ja selle kõrvale kudusin ruttu salli lõpuni ja saatsin kogu kupatuse värske vanaemaga pisipiigale kingituseks. No pisut peab ta muidugi veel kasvama, et nendesse sokkidesse sobituda, aga neil käib see ju kähku. :o) See asi ühessegi aastaprojekti ei sobitugi, oli niisamategemine.

Täna mässasin pool päeva Tartukandi lastele igasugust värki autosse pakkides, siis alles julgesin jalutama minna. Aga põrsad keerasid ju kella ja nüüd oli juba nii pime, et pooled pildid ei tulnudki välja. :o(
Mingi huvitav, aga arvan, et haiglaslik muna männitüvel vajab kindlasti paremat pilti.

Aga olen juba mitmeid päevi mööda Neeme teed vurades mõtisklenud ja tahtnud teile kirjutada, et praegu on just õige aeg märgata, kui palju meil metsas tammesid kasvab. Ja meiekanti on neid ikka õige ohtralt siginenud. Kuna teeservas on mõnes kohas veel muu mets tammede ümbert ära raiutud, on sinna lausa tammikulaadne asi tekkima hakanud. Äge! Muide, nägin tänagi metsas meie peamist tammikutekülvajat ennast ka - pasknääri.
Sellel pildil on paar väikest tamme, aga praegu paistavad imehästi silma ka 3 lehega tited mustikavarte vahel. Selline mõnus tammeaeg. :o)

Üks suurem ka:

Mulle tundub, et see on habras põisjalg?

Paar pilkupüüdvat kõrrelist:

Seda teed nimetame me sinililleteeks. Olen teda püüdnud igal aastaajal pildistada enam-vähem samast kohast.

Üks üüratu puu oli viimase tormiga lõplikult alla andnud. Mulle tundus, et mingi remmelgas, proovin millalgi ära määrata (ladvas oli paar lehte ka, millest sain udused pildid)

 Päikeselaik:

 Rõdudega korrusmaja. Kahtlustan, et mingi nahkis, aga neid puuseeni...

 Aga nüüd ruttu tuttu, sest tuleb jälle 100% hõivatud nädal: töö-kool-töö.