Proovisin kuude kaupa oma blogimisega järje peale saada, aga lõpuks kasvas koolikoormus ja ka muu elu nii suureks, et postitused jäid päris toppama. Ja siis tekkis juba korralik tõrge - no mitte ei suuda hakata siia detsembripilte laduma, kui kõikjal tärkavad juba lilled ja kevad on täies hoos. Juba mitu nädalat olen mõlgutanud mõtteid, et las ta siis jääda. Võib-olla millalgi postitan takkajärgi ka mõningaid vanemaid käimisi siia, aga võib-olla ka mitte. Kes minu näoraamatu tegemisi jälgib, siis seal on ikka aeg-ajalt mõni põnevam foto nendest aegadest ka jooksvalt üles tulnud. Aga siin jätkan nüüd hoopis lähiminevikuga.
11. aprillil käisime üle pika aja jälle rannas - Koit võrgutas kalu ja mina luiki. ;o)
Kui täpsemaks minna siis need ülisuured tegelased on kühmnokk-luiged, kes on meile massiliselt elama asunud alles viimastel aastakümnetel ja tulid nemad lõuna poolt. Väike- ja laululuiged tulevad hoopis põhja poolt ja suveperioodil neid meil palju ei kohta. Küll aga toituvad nad meil tihti oma rändeteel (Siberi ja Hollandi ning Inglismaa vahel) ja tänavugi talvel oli üks tuulevaikse päeva jalutuskäik, mida luigelaul otsast lõpuni saatis, st nende "kisa" oli nii vali, et kostis vabalt rannast isegi 500m kaugusele metsa sisse ära.
Kühmnokk-luiged, seevastu, üldiselt häält ei tee. Küll aga teevad lennul tugevat vihinat nende võimsad tiivad.
Kuidas neid eristada? Suurusega on natuke kahtlane - no kuidas sa ikka aru saad, kas ta on nüüd suurem või väiksem, kui teist liiki kohe kõrval pole. Kaelaga on ka nii ja naa - üldiselt on küll väike- ja laululuigel kael sirgem ja kühmnokk-luigel kõveram, aga eks sa tee kindlaks, ega ta parajasti just kaelaharjutusi ei tee. ;o) Kõige kindlam eristamistunnus on niisiis nokk. Laululuigel on nokk 2/3 ulatuses kollane, otsast must. Väikeluigel 1/3 ulatuses kollane ja otsast must (ehk enamuses must). Ja, nagu piltideltki näha võite, on kühmnokk-luige nokk hoopis oranžikaspunane ja silmatorkavalt must on noka tagumises osas asuv kühm.
Üks möödunudaastane poeg ka:
Väike portreeseeria ikka ka. Selline kaunitar ju modelliks ;o)
Kui kalad võrgutatud, läks Koit koju, aga mina põikasin veel sinililleluurele. Kui lõunapool nad juba õitsesid, siis siin oli ikkagi veel varavõitu.
Aga esimese peatuse tegin hoopis veel korralikult jahtumata (tõenäoliselt reinuvaderi) söögilaua juures ja üritasin prae ära määrata. Tegu on kas merikajaka või läänemere tõmmukajakaga (valgete otstega mustad tiivasuled). Kuna viimane on haruldasem, siis ilmselt ikka esimene. Kui ma neid pilte ornitoloogiaühingu FB lehel jagasin, tuli lisaks "laikidele" reaktsioone muidugi ka kurva näoga. Aga mina sellisel puhul küll kurb ei ole - rebase söödud lind on ju puhtalt loomulik looduse toiduahela osa. Ja kui veel arvestada, kui suured röövlid väikelindude suhtes need suured kajakad ise on...
Ega siis ilma seenteta ju ei saa. Otsisin küll verevat karikseent, aga leidsin mingid teised liudikud.
Kuklaste spa:
No ja ikka üks sinililleke ka.
Nagu te ilmselt juba taibanud olete, on mul praegu käsil lindude õppeaine. Ega neid pisilinnukesi naljalt kaadrisse ei õnnestu püüda ja sulestikku uurida. Aga kui ma siis sinilillemetsast mööda kergliiklusteed kodu poole sõitsin, nägin äkki üht kollast sulekera teeservas kükitamas. Muidugi panin kohe ratta pidurid kriginaga blokki (hea, et uppi ei käinud). Midagi selle siisikesega juhtunud oli, sest lennata ta ei saanud, aga kõndides ja pool-lenneldes ta minu uudishimu eest ikka ohtlikust teeservast varjulisse metsaserva ukerdas. Eks edasi oli tema saatus jälle kenasti looduse kätes - kas jõudis kosuda ja rõõmsat linnuelu edasi elada või sai keegi taas maitsva suutäie. Aga vähemasti ei jäänud poisikestele togida. Siisikesega on mõnevõrra sarnased ka talvike ja koldvint, aga kummalgi neist pole sellist musta mütsikest.
Vahepeal oli võimas kevadpäike koduõuel hoolega ametis olnud ja krookuste näod kenasti läikima löönud. Ehh, kevad! :o)
