Perereis Pariisi V, Versailles loss ja aiad

 Viimase täispika reisipäeva (11.09.2025) veetsime Versailles, külastades lossi ja aedasid. 

Hommikul tegin ainult otse väikese poetiiru, et jalgu päevaks säästa. Täna proovisime ära ka madeleined ehk keeksikesed.

Meie emaga startisime teistest varem, et natuke pargis ka hulkuda. Lossiaedade taha parkidesse jõudmiseks tuli päris suur tiir mööda kõrvaltänavaid teha ja suure tänava serva vältides sattusime veel kaugemale, st parkideni jõudmisega läks lõpuks päris kiireks, rääkimata parkides hulkumisest. Aga tore tiir Surmametsa servas oli see ikka. Esmalt muidugi kõik need lossiümbruse suursugused majad, siis suur tiik luikede (ja paari kormoraniga), võimsate plaatanitega allee, ķohalikud köögiviljaaiakesed, mida kaugemalt üle topeltaia pisut piiluda sai - a'la "Ah, mul kasvab seal nipet-näpet nagu salat, peet ja banaanid." :D

Gare de Versailles-Château-Rive-Gauche raudteejaam ehk eeslinnarongi RER C Versaille liini haru C5 lõpp-peatus ja lossini on siit 8-10minutiline jalutuskäik (võib-olla kellelegi kasulik info). 

See jurakas on klaastaara kogumise konteiner, mis asub arhitektuuriülikooli Énsa Versailles ees ja on teemakohaselt kaunistatud. 

Kool ise on loodud 1969. aastal ja asub ajaloolistes lossi tallides. Kuulub 50 parima Euroopa arhitektuurikooli hulka ja on spetsialiseerunud just linna-arhitektuurile. 

Ka pargipingid on siin uhkete sepisjalgadega.

Ja juba see ülisuur loss paistabki üle paraadväljaku:

Möödaminnes paelus see väike hoovikäik kaarväravaga ja tundub, et meelega paelus - sinna kloostriaeda oleks pidanud sisse põikama. Leidsin armsate aiavaadetega veel sellise lingi. 

Lossi naabrus on tihedalt täis grandioosseid maju, uhkete sissesõiduväravate ja sisehoovidega. Eks nad olid vanasti ülikute majutamiseks pidude ajal, ega kõiki ju lossi ööbima ei lastud. Nüüdki oli nii mõneski neist hotell. 

Lõpuks jõudsime lossiaia kõrval kulgevale tänavale. Aga hästi me neid mastaape ikkagi ei hoomanud ja mõtlesime, et väldime suure magistraali serva ja läheme "väikese" ringiga paralleeltänavast tiigi tagumise otsa juures...

Lossi köögiviljaaed peaks selle müüri taga olema:

Pièce d'eau des Suisses, Šveitsi tiik (ka Lõunatiik) on oma nime saanud sellest, et selle kaevas soisele alale(1679-1682) Šveitsi Valvurite rügement ja eesmärk oli sel kuninga köögiviljaaia kuivendamine. 

Tiik jääb lossi perimeetrist välja ja on tänapäeval avalik puhkeala, kus armastatakse pühapäeviti piknikke pidada. Muide, siin saab teatud tingimustel ka kala püüda ja isegi Versailles Triatloni Festivali  ujumisvõistlusi korraldatakse iga aasta maikuus just siin. 

Vaade lossile  tiigi nurga juurest:

Suurem enamus neist võimsatest plaatanitest siin olid küll seda nägu, et on lossi kõrgaegu ka näinud. Polegi võimatu, sest soodsates tingimustes võib idaplaatan elada isegi 500-600 aastaseks. Ja ilmselgelt on neid siin hoitud ja poputatud ehk soodsaid tingimusi pakutud....

Selle värava taha jäävad ķogukonna köögiviljaaiakesed, mida üle aia pisut piiluda sai. Ega palju ei näinud, aga mõne banaanitaime tundsin küll ära ja siis meil tuligi selline nali pähe, et prantslane seletab teisele: "Ah, mul kasvab seal nipet-näpet nagu salat, peet ja banaanid." :D

Surmametsa servas kasvas üsna palju ka meie invasiivikut pargitatart ja noore tammeallee all murus mädarõigast. 

Ega see Surmamets nüüd muidugi mingi surma mets ei ole. Tegemist on lihtsalt piirkonnaga lossiaedade vahetus naabruses, endise sõjaväe spordilaagri läheduses, mis kannab nime Mortemets ja morte tähendab prantsuse keeles surma ning mets...ei vaja ju kommentaare :D, seega see on puhtalt minu keelevõhiku kohapeal genereeritud tõlge. :) Tegelikult on mets Google translate andmetel prantsuse keeles hoopis tee. Et siis Surmatee hoopis...huvitav, millised ajaloolised lood siit siis välja võivad kooruda...ah, las olla!

Ja juba lossipargi poole suunduvalt pöögialleelt (teisel pool teed oli pärnaallee) leidsin ka valmis pöögi vilju. Neid polegi enne õnnestunud kohata.

Pöögi vilju ma tookord muidugi ei pildistanud, nüüd siis lisan tänase pildi kuivanud kaasavõetud viljadest. 

Aga selle noore allee (ja teistegi ilmselt) jätkamiseks on võimalik omale ka annetusega isiklikke mälestuspuid soetada. Eesmärk siis taastada kunagised kuninglikud (loe: maniakaalselt grandioossed) perspektiiviga vaated. Tundub, et 1 pärnapuu maksab 1500 eurot. Noh, eks see ongi ju luksus öelda, et mul kasvab oma puu Versaille lossi juures. :)

Aga nüüd siis juba vanad sirgekslõigatud alleed ehk lõpuks oleme jõudnud lossi territooriumile.:

Suur kanal (Grand Canal) on ikka tõesti suur. Ristikujulise tiigi pikim telg on 1,67 km pikk ja ristuv tiigiosa on kokku 1,5 km pikk. Kõik harud on 62 m laiad. Lisaks suurepärastele vaadetele, lõbusõitude ja ilutulestike korraldamise kohale ja muudele lõbustustele on tiigil olnud ka praktiline ülesanne - see kogus kokku kõigi purskkaevude veed ja pumpade süsteemidega (tuuleveskite ja hobuveskite poolt juhitud) suunati need taas üles kunagise Tethyse koopa (nüüdseks hävinud) hoone katusel olevasse reservuaari, et taas purskkaeve toita. Vesi oli pidevalt suletud ringluses. Aga talviti on tiigil uisurajad (olnud?). Huvitav, kui tihti Prantsusmaal talvel üldse sellist külma on, et tiigid ära jäätuvad? Muide,  Prantsuse revolutsiooni ajal (18. sajandi lõpus) aeti tiigid täis ning tehti sinna nisupõllud, hiljem need siiski taastati.

Vaade kanali otsast lossi suunas. Jeerum, kui kaugel see on...

Kui lõpuks parki jõudsime ja laste ning Koiduga kohtumist koordineerima hakkasin, selgus, et ka nemad olid valearvestusi teinud ning läbi pargi tulemise asemel esialgu ümber pargi otsustanud tulla. Tõsi, mööda suurt tänavat otse, aga ikka tegi see ülipika ringi Koidu jalgadele mõeldes. Neid oodates tegime kanali otsa juures väikese kohvipausi. 

Lõpuks sai kamp kokku ja tegime edasisi plaane. Et siinsed mastaabid on kõik ikka ainult ülivõrdes, siis Koit läks minirongile, meie jalgsi trianonide poole. Nii nägime ikka natuke parki ka. Mõned võimsakasvulised puud jäid küll silma.

Alustasime suurest trianonist. Väga ilus ja uhke roosa-kuldne hoone, ilusad lillepeenrad ja potid põnevate kaktuste ja muude eksootidega.

Trianonid on lahtiseletatult (või nagu mina aru olen saanud) väiksemad paleed, kus kuningas või kuninganna said oma pere majutada,  lähedaste sõprade või sugulastega privaatsemalt olla ja ennast rangest etiketist pisut vabamalt tunda. Suur Trianon ehitati Louis XIV tellimisel (algul portselanist ja hiljem marmorist, sest portselan lagunes väga kiiresti) ja Väike Trianon hiljem Louis XV korraldusel.

Kuninganan Marie-Louise buduaar:

Peeglituba:

Kuninganna magamistuba:

Kabelituba:

Originaalis härraste eestuba, mille interjööris säilitati maalid jahtidest ja jahitrofeed kamina kohal, kasutati peamiselt siiski kuninganna söögitoana.

Roosa marmor...

Trianonidel on ka oma uhked aiad. Etteruttavalt võin öelda, et palju meeldivamad ja ägedamad kui lossi enda aiad.

Järgmised toad on maailma kõige toredamad toad - mängude- ja hobide toad. Omal võiks ka kuskil siin nurga taga vähemasti 1 selline tuba olla. :D

Malahhiidisalong:

Nõupidamiste- ja kaarditoad on juba ametlikuma noodiga ruumid.

Infotahvlit pole pildistanud, aga see peaks küll saal olema...

Aiatoa nime kandev ruum on olnud mängu- aga ka töötuba.

Üks kambapilt ka vahele. Saime lossi läbi jalutatud ja suundusime aedadesse. Mingit pikemat aiaringi küll ei plaaninud, üsna otse läbi aedade Väikese Trianoni poole. Aga mina muidugi põikasin aeg-ajalt pooljooksuga kõrvale ka, kui miski eriti pilku köitis.

Sealt läksime jalgsi läbi Prantsuse aedade väikese trianonini. Need olid ilusad aiad. 

Sukulendid ja muud eksoodid on suveks õue toodud.

Harilik tulbipuu, kahjuks ei õitsenud parajasti:

Õnneks ma seda kirsilaadset vilja maitsema ei hakanud. Tegemist on kirssloorberiga, mis on mürgine.

Silla all ei ole vesi, on hoopis tee.

Nende sammaste taga on Le Pavillon frais ehk värske paviljon. See on lihtne ühe ruumiga hoone, kus sai kuningapere suvel värskes õhus lõunat süüa. See pole siiski enam originaal, sest revolutsiooni käigus varastati tinakatus ja hoone hakkas lagunema, peeglid ja skulptuurid päästeti, aga Napoleon I pidas taastamist liiga kalliks ja hoone taastati võimalikult originaalilähedasena alles nüüd, 1983.-1984. aastal sponsorite abiga.

Lõpuks jõudsime ka Väikese Trianoni juurde.

See ilusa haralise tüvega võimas puu köitis mu pilku juba kaugemalt hekipragudestki (vt mõni pilt ettepoole). Tundub, et tegu võib olla jaapani helmepuuga (Styphnolobium japonicum). Muide, üks hiina meditsiini 50 baasravimtaimest ja selle puu puit on kuivanult väga tugev..

Ka väike trianon oli tore, seal nägi kuningannade ja õuedaamide ilusaid rukkililleserviise ja pisut ka lossielu köögipoolt üldisemalt.
Tundub, et mul sildi- ja ruumipildid natuke vales järjekorras tehtud ja üht-teist tegemata ka jäänud, seega vabandan, kui midagi segane tundub või valesti on.

Uhkete sepistega autrepp:

Pärlite ja rukkilillede serviis:

Riistade (tundub, et töö-, sõja-, hobiriistad?) ja sõstardega serviis. Huvitav kooslus ja lillevanikuid pole üldse nimes mainitud :D

Koridor puuviljahoidlasse?

See kuninga salatrepp jäi küll natuke segaseks mulle. 

Pottide-pannide kapp köögis:

Ohhoo, vanaaegne marmiit:

Teenrite kuued:

Eestuba:

Söögitubades olid lauad väga isuäratavalt kaetud - kange tahtmine oli sööma istuda.

Väikese Trianoni hobi- ja mängutuba:

Magamistuba. See voodi oli küll kangesti väike...

See loss oli väiksem ja sai üsna kiiresti üle vaadatud.

Tundub, et see on laukapuu. Igaks juhuks ei maitsenud.

Aga see väga võimas puu on (liibanoni) seeder:

Edasistes plaanides ma takkajärgi natuke kahetsen oma valikut. Ema ja Keit läksid Kuninganna loodud "küla" vaatama, aga Koit ja Kustav ootasid meid juba Trianonide alalt väljas rongipeatuses ja nendega telefoni teel konsulteerides otsustasin nende juurde minna, sest meil Koiduga oli broneeritud tunnine rattasõit parkides. Siis aga selgus, et Koit seda ikkagi teha ei taha ja otsustasime hoopis rongiga lossi juurde sõita ning juba aedasid (pigem on need küll metsasalud) vaatama minna. Nendest jaksasime ka vaid mõned üksikud läbi käia. Esimene oli ilus, teine ka põnev (aga purskkaevud olid rivist väljas ja mulje ikkagi poolik), kolmas aga juba üsna mõttetu.

Rongiga sõitsime üles lossi juurde ja suundusime aedu (täpsemalt küll metsasalusid) külastama.

Apollo termide metsasalu keskel oli selline kaunis tehiskaljukoobas koos skulptuuridega, mis olid algselt loodud Tethyse koopasse veetornis, mida juba eespool mainisin, aga selle likvideerimisel (jäi lossi põhjatiiva ehitamisele ette), koliti need ümber ja on tegelikult mitu korda selle aja jooksul oma asukohta muutnud. 

Erinevate metsasalude vahel olid platsikesed purskkaevude või skulptuuridega, mõni uhkem, mõni tagasihoidlikum. See siin on aastaaegade sarja kuuluv Suvebassein ehk Ceres'i bassein.

Järgmiseks sisenesime Veeteatri salusse (ka Roheline Ümarsalu), mis oli Louis XIV lemmiksalu, aga oli ka väga õrn ja kallis ülal pidada. Hiljem on teda korduvalt ümber kujundatud ja vahepeal, peale 1999. a tormikahjustusi, oli see ka 15 aastat päris suletud, aga ega need uued moodsad lahendused ka töökindlamad pole - hetkel olid jälle veesüsteemid tehnilise rikke tõttu rivist väljas ja aia tegelik lummus ning ilu jäi meil nägemata.

Purskkaevud olid salu keskosas ja seda ääristasid mitmed hekid, kus oli palju erinevaid igihaljaid puid ja põõsaid. Eriti palju oli asteldega taimi, st hekist ei olnud kuidagi võimalik otse läbi trügida, pidi kindlasti kavandatud sissepääsudeni kõndima, mis meie juba parasjagu väsinud jalgadele eriti ei meeldinud :D. Pildil on iilekstamm.

Ja see ilmselt torkav ruskus, mis, muide, on põnev ravimtaim (juured) ja loen, et sobib meil hästi hämaramasse ruumi totataimeks. 

Purskkaevude kõrval oli kuradipuude (Aralia elata) väljak. Kuradipuid (aga ma ei tea, kas elata või spinosa) kasvatatakse meilgi, aga kas keegi neid ka toiduks tarbib, seda ma ei tea. Igatahes selle Aasiast pärit mandžuuria araalia noori kevadisi võrsetippe praevad jaapanlased tempura taignas, ka Ameerikast pärit astel-araalia noori lehti on enne ogade kõvastumist toiduks kasutatud, aga peamiselt oli ta abiks haavade ravis tema antibakteriaalsete omaduste tõttu. 

Salu sisenurgas on ka üks bassein (tiik), mis kannab nime "Laste saare bassein" või ka "Kuldne lastebassein". See skulptuurikompleks, ms koosneb kesksest saarekesest 6 lilledega mängiva lapsega ja 2 eraldi vees hullavast lapsekujust, on pärit juba algsetest salu kavanditest ja valmis aastal 1710 Jean Hardy loominguna. 

Minu arust pigem saludevaheline väljak kannab ka salu nime - Delfiini salu, aga selle väljaku keskmes olevas basseinis poseeriv kalaskulptuur küll eriti delfiinilik välja ei näe. 

Basseinis, muide, ujusid ka päris kalad, aga loomulikult mitte delfiinid, ilmselt karbid. Pildil tiigi  vasakus ülaservas võib ühte kuidagimoodi aimata ka.

Pisut veel topiaariat:

Selleks ajaks olid ka ema ja Keit meiega taas ühinenud ja otsustasime söögipausi teha, kuna olime just ka kiirtoidupaviljoni lähedal. Söögid "käisid kah", aga see oli ok, olime selle reisi jooksul juba 3 korda ka korralikult restoranis või kohvikus einestanud. Ega me ei lootnudki, et sellistele rahvamassidele, nagu siit igapäevaselt läbi voorib, jaksatakse peenemaid roogi pakkuda.

Aga, jah, kuulnud ema ja Keidu muljeid külast, tundsin kanget kahetsust, et ma nendega sinna minna ei otsustanud (liiati, kui rattasõidust niikuinii loobusime).

Õnneks tegi Keit minu palvel palju pilte. No on ju nunnu koht!

Lisan siia vahele ka Keidu tehtud pildid Kuninganna külast. Neid vaadates veendusin, et midagi muud ei jää üle - tuleb ükskord kindlasti uuesti siia tulla. 

Et nüüd oli veel vaid tunnike lossikülastuse ajani jäänud, aga vaja oli veel mäest üles minna ning vihma ka juba tibutas, otsustasimegi üles lonkida ja lossi juures peenraid vaadates aega parajaks teha.

Jumalanna Latona purskkaev. Aga kahjuks ei töötanud sel päeval ükski pargi purskkaevudest. See-eest oli võimalik luust ja lihast inimkujusid selle purskkaevu skulptuuride vahel imetleda. :D Huvitav, kas tõepoolest on ikka veel kogu purskkaevude süsteem ühe veeringluse peal nagu sajandeid tagasi? Et kui ühte remonditakse, siis teised ka ei tööta?

Et kogu lossi laius pildile saada, tuli zoom miinusesse lükata:

Üks Louis XIV tellitud skulptuuride sarjast, mis ülistab Prantsusmaa jõgesid. See siin kujutab La Marne jõge...

...ja see on muidugi La Seine.

Lõputult skulptuure, lõputult pargiteid ja salusid...

Suundusime nüüd hoopis lossiesiseid lillepeenraid lähemalt imetlema. Selline mõnusalt kodune lopsakas segasumma suvila oli rangelt sirgeks lõigatud pukspuuhekkide vahel.

Lihtsa nimega - Püramiid-purskkaev. Paraku ka see ei töötanud.

Kimalasi ja mesilasi toimetas siin õitemeres päris palju.

Aednikud olid tööhoos.

Näkkide (sirènes et tritons) purskkaev. Ei saa öelda, et näkineiude, sest pooled neist olid mehed ja pooled naised (ma ise teiselt küljelt pilti ei teinud, aga vaadake siit). Ja neil näkkidel on kaks kalasabajalga meie klassikalise ühe asemel. 

Vahele ka üks pilt peenardevaheliste radade sillutisest:

Cupido Sfinxi seljas - täpselt selline nagu paistab, on ka skulptuuri pealkiri - L'Amour porté par un sphinx.

Roosad on daaliad, suuremad valged päsmaslilled. Tumeroosa on nelk ja siis veel mingi peenikeste valgete õitega puhmas (kipslille ja piiskenela vahepealse välimusega :D )

Erinevate mütoloogiliste olenditega lilleanumad on ilmselt nimme tühjad, et anuma enda ilu näha oleks.

Topiaaria näidistöötuba ;).

Ja lõpuks oli aeg lossi siseneda.

Ausalt öelda ei viitsi ma enam iga pildi kohta googeldada ja ilmselt ei viitsi teie ka kõike lugeda enam. Seega lisan lihtsalt pildid, mille lossis tegin. Aga keri ikka edasi, kui kõiki vaadata ei viitsi, lõpupoole on pisut veel juttu.

Selle pildi tegin spetsiaalselt, et filigraanset pitsi maalimist näidata:

Vaade sellele tiigile, mille juurest me hommikul alustasime:

Lossis liikusime jälle eraldi, sest Koit ja lapsed olid kiiremad kui meie emaga. Lõpuks nad juba helistasidki, et nad nüüd lõpetasid, ei jaksa rohkem ja lähevad koju, kui meie olime alles teise korruse keskele jõudmas.

Aga meiegi tundsime juba ammu, et tegelikult on see kõik liiga suur ja liiga palju. Prantsuse ülikud on läbi aegade põdenud ikka väga tugevat suurushullustust. Kõik need asjad olid väga palju liiga suured.

Ilmselt sama oli tundnud ka see kunstnik, kes pidi leiva teenimiseks maalima ülisuurde lahingute galeriisse selle üüratute mõõtmetega lahingumaali (ja selliseid oli seal mitmeid kümneid). Miks muidu maalida kõige pilkupüüdvamaks valge hobuse punane tagumikuauk ning sama hobune varustada

ka põlastava ilmega? :D

Ühesõnaga - nagu näha, olime ka meie emaga sellest kõigest juba küllalt saanud ja oli viimane aeg hakata oma umbes 8tunnist hiigeltuuri lõpetma.

Aknast möödudes selgus, et väljas ladistab, aga lootsime suveniiripoes selle vihmahoo mööda lasta. Paraku pandi pood meie nina all juba kinni ja pikk vetsujärjekord tekitas ka juba totaalset vastumeelsust. Lõime vihmavarju lahti ja hakkasime kodu poole komberdama (kõndida me enam lihtsalt ei jaksanud). Taksopeatus oli tühi, muidu oleks vist küll seda teenust hetkel kasutanud.

Teel tuli ette üks suveniiripood ja põikasime sinna sisse. Sai vihmavarjus olla ja emal oli veel puudu sobiv Pariisi suveniir ning mina tahtsin midagi ka Versailles kohta. See viimane osutus küll üsna raskeks ülesandeks, sest Versailles asuv suveniiripood kubises Pariisi esemetest ja kohalikku nime kandvaid tooteid võis 2 käe sõrmedel üles lugeda. Lisaks olid need vähesed vaid kuningatest, majadest või skulptuuridest, aga mitte ilusatest romantilisest lillepeenardest või aedadest. Nõme! Aga vähemasti leidsime emale sellise Pariisi meene, mida ta igatsenud oli, aga pealinnast ei leidnudki (klaaspüramiidi).

Äralennupäevast ma eraldi postitust enam tegema ei hakka. Lahkusime Versaillest varahommikul, kui see linn veel magas ja edasi kulgesime veel vaid metroodes kuni lennujaamani, mis seal ikka enam muljetada. 

Püüdsin lennujärjekorras saabuva lennuki maandumise hetke tabada, aga ei õnnestunud. Vist. :D

Hüvasti, Pariis! Oli väga palju väga toredaid elamusi ja eriti tore oli niimoodi suure perega käia. Palju jäi nägemata ja mitu kohta jäid ka kripeldama, aga need pigem mujalt (näiteks vesiroositiigid Givernys ja kuninganna küla Versailles). Tulen kindlasti võimalusel uuesti, aga pigem keskendukski siis rohkem Pariisi ümbrusele kui sellele ülisuurele linnale.

Ja väga-väga suured tänukallistused Keidule, kes kogu seda reisi meil ette valmistas, kalkuleeris, koordineeris ja ka edukalt läbi viis. Võid reisikorraldajaks hakata küll! :D