Ida-Harjumaa Invaühinguga Mulgimaal, I päev

 11.-13. augustil 2026 toimus Ida-Harjumaa Invaühingu iga-aastane suur suvereis. Sedakorda kutsusid Agnes ja Raul meid tutvuma nende kodukandi Mulgimaaga, kus mõlemad on sündinud ja kuhu nüüd taas tagasi pöördusid.

Reisi algus kulges meil "omapäi" ja Agnes oli mulle usaldanud nimekirjade jälgimise, et kõik registreerunud ikka teelt bussile korjataks. Ehkki mõned olid kokkulepitud peatuskohtade asemel teise kasuks otsustanud, sai kõik ilusti korda, vaid üks proua oli kahjuks tervise pärast pidanud loobuma. Alustasime, nagu ikka, Kuusalust, siis peatusime mitmel pool Kiius, Kehras, Pikvas ja lõpuks veel Alaveres. Siis sain kuni Tikupoisini tähelepanu lõdvemaks lasta ja kui seal ka "kadudeta" hakkama saime, võisin mina juba täiesti lõdvalt võtta, sest Viljandi külje alt Maistest liitusid meiega ka meie võrratud ühingujuhid-giidid Agnes ja Raul. Nendegi poolt oli 1 reisija planeeritust vähem ehk Kauril polnud ikkagi aega tulla, seega oli meid kokku 48+meie imeline bussijuht Viktor. Päris suur ja tore seltskond, kas pole!

Esimene sihtkoht oli Heimtali, kus kõigepealt külastasime ERMi Heimtali muuseumit. Muuseumi peahooneks on endine Heimtali vallakooli maja (praegune kivist maja valmis 1864, peale seda, kui üks õpilane oli puust koolimaja maha põletanud), kus muuseum on juba 1987. aastast. Toonase koduloomuuseumi ostis 1994. aastal meie armastatud tekstiilikunstnik Anu Raud ja kinkis muuseumi vara ja kogud 2009. aastal koos oma lisatud tekstiilikogudega ERMile tema 100. sünnipäevaks. Alates 2010. aastast ongi muuseum üks ERMi filiaalidest ja kannab ametlikku nime ERMi Heimtali muuseum.

Pisut põnevat lugemist siinse vallakooli elust-olust:

Muuseumi giid ja näituse kuraator (Tuuli Tubin McGinley) tõmbas kindad kätte ja tutvustas meile natuke ka kapi sisu.

Mõlemad vanad vaibad (tekid) on kahest kitsast paanist kokku õmmeldud, sest vanasti ei olnud laiu kangastelgi. Seda ma muidugi ei mäleta, kui vanad need väga vanad tekid olid. Aga esimesel on kalli ja toona populaarse indigosinise värviga triibud ka sees. Seda värvi, muide, kinnitatakse kääritatud uriiniga. Link selle põneva värvimise kohta on siin. Muide, see on ka meie Rauli filmitud. 

See punane aga oli pruutpaari pulmatekk ja igal mustril siin olid omad väga põnevad lood ja tähendused. Kahjuks kõik enam meeles ei ole.

Põneva jutu lõpetuseks anti meile ka natuke vaba aega omal käel ringi vaatamiseks, aga et vaadata oli nii palju, siis tuli "tempot teha".

Peamaja kõik ruumid olid täis põnevaid asju:

Ja Uku loomise 60. aastapäeva puhul oli muuseumis ka selleteemaline näitus ning kõrvalasuvas Rahvamaja hoones oli väljapanek Uku kunagistest toodetest. 

Rahvamaja oli järsku väga rahvarohke, sest saabunud oli ka teine bussitäis turiste - Soomest. Seega ma kõigi eksponaatide juurde trügida ei üritanudki.

Muuseumi heinamaal oli aga hernehirmutiste näitus, neid oli seal vist üle 80 hetkeseisuga ja kuna võistlus alles käis, siis  eksponaate pidi aina laekuma ja meilgi paluti oma lemmikutele hääl anda. 

Minu lemmik oli see kõige rehepapikratilikum kratt, kellel oli hoopis udupeen nimi, mis mul vaevu hääletussedeli kirjutamiseni meeles püsis. :D

Koidu lemmik oli see põdrakoljuga tegelane:

Eriti huvitav nõudest tehtud hirmutis:

Aga juba oligi aeg jälle bussi ronida, et pisike sõit Heimtali keskusesse teha. Seal jagunes grupp pooleks - osad läksid pitsivillasse, meie aga mõisapargi kaudu Heimtali Loomestuudiosse keraamikat imetlema.

Heimtali mõisas on hetkel Heimtali Põhikool ja sinna sisse me seekord ei jõudnud, aga soovitan eelpool lisatud lingi kaudu Wikipediast põhjalikult lugeda, väga põnev mõis on olnud ja eriti köitis mind jutt sellest, kuidas kohalik mõisnik Peter Reinhold von Sivers oma parki rajas - mitte noori puid istutades vaid metsa maha võttes õigel kohal kasvavaid puid säästes, saavutades nii kiiresti ilusad küpsed vaated.

Mõisateenijate maja:

Kunagise kasvuhoone müürisambad. Muide, sellist ehitusstiili märkasin ka järgnevatel reisipäevadel. 

Mõisa peahoonet on kiidetud välisilme poolest, aga kritiseeritud keerukat ja ebapraktilist ruumilahendust sees. Hästi näha polegi, sest selle ees oli üüratult suur sissesõidu ringtee ja meie liikusime vaid tee kaugemas servas.

Heimtali Loomestuudios (perenaine Külli Allikvee) juhtus nii, et vaatasin nii hoolega kogu seda keraamilist ilu, et unustasin pildistamise sootuks. Ja eks meil oli aega napilt ka, et ikka ise ka pitsivillasse jõuda ja teised siia lasta.

Tagasitee valisime teiseltpoolt kasvuhoone varemeid.

Mõisa küün:

Mõisa suur ja uhke 15 nurgaga ringtall oli omal ajal Viljandimaa võimsaim karjakastell. Hoone oli lõpuks juba väga lagunenud, aga taastati 2008. aastal väga põnevalt arhitekt Peep Jänese projekti järgi ja praegu on selle südamikus kooli spordisaal, kunsti- ja käsitööklassid ning küla raamatukogu.

Pargipuule see küll hea uudis pole, sest harilik soomustorik põhjustab  talle valget südamemädanikku, aga noored isendid pidid inimesele olema hõrk delikatess ja lisaks tõhus immuunsüsteemi tugevdaja (näiteks erinevate gripitüvede vastu). Täpsemalt võite lugeda ja isegi retsepte leida siit.

Mustrikirjaline bussipeatuse putka:

Taustal paistab mõisa hollandi tuulik:

Endine kõrtsihoone:

Ja jõudsimegi Heimtali Pitsivillasse, endisest meierei- ja kauplusehoonest ümber tehtud Riho Toomra pitslinikute galeriisse. Allolevalt pildilt on võimalik lugeda (kui Blogger seda liiga väikeseks ei pressi), mida meister ise nii enda kui suure sakslasest mustrilooja Herbert Nieblingu kohta kirjutab, aga kopeerin siia hoopis sissejuhatuse ajalehe Sakala artiklist (kahjuks on kogu artikkel tasuline): 
Riho Toomra on rokkar, kes peab Tallinnas raskemuusikaklubi Tapper ja on aastakümneid organiseerinud raskemuusikasõprade rõõmuks bussireise Euroopa rokifestivalidele. Põlisel rokimehel on aga ka märksa pehmem hobi – kunstkudumine.

Kuna Riho ise oli hetkel kaugel ära (kui õigesti mäletan, siis vist Austraalias), tutvustas meile galeriid, mustrilooja Nieblingu lugu ning Riho tegemisi ja loomingut tema abikaasa Carmen Jaeski-Toomra.

Muide, ka sellest kunstkudumisest on Raul filminud Riho Toomra õpetuse üles. Väga põnev, oleks aega, tahaks isegi proovida, kasvõi ühte sellist pisikest linikut, mida suurmeister 12-aastaselt vanaema kõrval nikerdas (see nelinurkne oli kõige esimene).

Need samuti väga pilkupüüdvad kirjult värvilised linikud on ühevärvilisena kootud ja siis on Riho abikaasa Carmen nad ära koloreerinud. Carmen on ise ka kunstnik, täpsemalt maakaartide kunstnik ehk kartograaf. 

Varsti oligi jälle aeg bussi ronida, aga enne Heimtalist lahkumist sõitsime veel korra mõisa taha, alla Raudna jõe järsust nõlvast (see tee seal oli ikka peaaegu serpentiin), ja vaatasime bussiaknast üle ka ühe siinse kuulsaima maamärgi - Heimtali mõisa rüütlilossi meenutavate nurgatornidega viinaköögi (1832), mis hiljem oli küll ka meierei ja lõpuks (1914) mainitud hoopis kui juustukoda. Wikipeediat tsiteerides: On teada, et Heimtali juustu müüdi ka välismaale. 19. sajandi lõpul asus Heimtalis tööle šveitslasest meier ja seal toodetud juustul oli hea minek Riias, Peterburis ja Moskvas.

Niikaua kui Raul käis viinakööki lähemalt pildistamas, ronisin mina oma suure kaameraga ka bussiuksele kõõluma, sest tahtsin kaugemal koplis märgatud kauneid hobuseid paremini pildistada. Uhke nagu mõisavärk kohe, kas pole?

Kuna nüüdseks oli juba üsna hiline lõunaaeg käes ja kõik näljased, algas meie Kärstna mõisa visiit lõunasöögiga, mida pakuti endise kooli sööklas (lasteaed sööb seal veel praegugi). Kool asus siin aastatel 1924-2014, praegu on mõisas lasteaiarühm, vabaajakeskus, raamatukogu ja perearstikeskus. 

Kui olime kõhud täis saanud, tuli kohe siiasamasse söögituppa meile mõisa tutvustama perenaine Urve Kass. Esimese asjana selgus, et sellestsamast kohast siin sõitsid ennevanasti hoopis tõllad ja vankrid mõisa õuele. Aga vot, enam ma ei mäleta, kas see oli enne juurdeehitust või siis, kui juurdeehitus oli valmis ja siis oli kahe hooneosa vahel selline võlvkaartega värav, millest teine korrus üle läks. Kuskil mälusopis mõlguks nagu mingi teema, et mõisaproua tuba oligi kohe siin üleval ja teda segas see vankrite kolin tema põranda all ja siis korraldatigi asi ümber.

Ja siis suundusime ringkäigule. 

Kooli muuseumituba:

Esimese Eesti Vabariigi kolonel Eduard Kubbo, keda on autasustatud mitmete tähtsate autasudega ja kelle nõukogude julgeolekuorganid hukkasid, õppis 10-aastasena Kärstna vallakoolis ja tema toonane koolitunnistus on kohe eriti suurelt välja pandud. Päris tore vaadata, mis sellel tähtsal dokumendil kirjas on :)

Ja mõisa muuseumituba:

Ainukesed Kärstna mõisa originaalsed mööbliesemed, mis on säilinud ja õnnestunud tagasi saada - mõisapreili trümoo-peegel ja fuajeelaud. 

Väljapanek raamatutest, kus Kärstna mõisast peatükid:

Tore "kompott" mõisapärasest ja tänapäevasest interjöörist. Tundub, et koosolekute ruum. Muide, see suur rosett tahvli ülaservas on plastlusikatest tehtud.

Muutsin natuke pildistamisnurka, et saada rohkem ajaloohõnguline vaade, aga uhkel jalaga "hõbe"vaagnal on...pastakas. :D

Siin piltidel on uhkete lillepeenarde saamislugu pildis, jutu saime pärast saalis istudes maja perenaiselt ka lisaks. Oi, see lugu mulle väga meeldis - koroonaajal tekkis kõigil palju vaba aega ja siis tuldigi ideele vanade aiaplaanide järgi mõisapreili saaliakna aluseid paraadpeenraid taastama hakata. Sai imeilus tulemus, nagu tagapool piltidelt näha võib. 

Kardina kohal ripuvad toredad tekstiillillede vanikud. Ilmselgelt kohaliku käsitööringi kätetöö.

Veel üks tähtis kohalik mees Hendrik Adamson. Tema peamine jälg meie kultuuriloos on mulgi murdes luuletamine, aga lisaks oli ta ka õpetaja ja esperantist. Muide, tema auks antakse välja isegi Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat, alates 1994. aastast igal teisel aastal, aga Vikipeedia järgi tundub, et viimati 2021. aastal. 21. ilmselt selle pärast, et 20 oli koroona, aga miks pole edasi laureaate?  Läksin siis sealt edasi Mulgi Kultuuri Keskuse kodulehele asja uurima ja vähemasti tänavu on selle konkursi info küll aktiivne, tulemused selguvad ... minu sünnipäeval, sest meil on Hendrik Adamsoniga sama sünnikuupäev. 

Aga äkki Eestis lihtsalt napib neid luuletajaid, kes murdekeeltes luuletavad ja seepärast on paus sisse tulnud? Hakka või ise luuletajaks :D. Ma saaks võib-olla midagi kokku pusserdatud pohiranna keeles, aga ei tea, kas sellega üldse enam kvalifitseerukski, sest keeleteadlased on nüüdseks selgeks teinud, et pohiranna keel ei ole eesti murdekeel vaid hoopis eraldi keel, mis kuulub hoopis soome keelega samasse keeltegruppi. See lõik on nüüd küll puhas nali, ma pole enam aastakümneid eesti keeleski eriti luuletanud (va mõned jõulusalmikesed kaartidele), miks ma peaks siis suutma muus keeles luuletada.

Lisan siia ka Hendrik Adamsoni kuulsaima murdekeelse luuletuse, mis on lauluks tehtud:

Mulgimaale

Muusika: J. Simm

Sõnad: H. Adamson

Om maid maailman tuhandit

ja rahvit mitmit miljunit,

:,: üitsainus Mulgimaa! :,:

Ää, kuri kui las' olla ta,

ku Pikänsillast üle saa,

:,: suud anna mullal ma. :,:

Ja üteaindsa mõttega

ma eidä õhtu magama

:,: ja tõusu ommuku. :,:

Oh kunas ma su jälle näe!

Oh kunas kodun tõusup päev

:,: ja õhtu pastab kuu. :,:

Om maid maailman tuhandit

ja rahvit mitmit miljunit,

:,: üitsainus Mulgimaa! :,:

Mõisaaegsest lastetoast ja mõisaproua toast olid tänapäeval saanud käsitööringi toad. Peamiselt tegeletakse siin taaskasutusega, eriti teksariiete taaskasutusega, ka meie giidil oli tore teksalappidest pihikkleit seljas. Ma oleks hea meelega endale ka ühe ilusa volangidega teksapassega seeliku ostnud, aga paraku olid kõik minu ahtrile piisavalt laiad seelikud nii pikkadele inimestele, et mul oleks mööda maad lohisenud. Palju ilusaid esemeid oli müügil, aga müügitoa pildid tulevad tagapool. 

Muide, teksade kogumiseks oli all fuajees kast, sinna toovad kõik ümberkaudsed inimesed oma vanu teksaesemeid.

Siin on isegi massaažilaud ja mitmel pool kangastelgesid. Tõeliselt mitmekesine küla keskus. Nojah, kooli ju siin enam ei ole, siis on kõigeks muuks toredaks ruumi. Meie rahvamaja puhul vist ongi lisaks eestvedajate puudusele kõige suurem probleem ruumipuudus, sest jagatakse maja kooliga ja muusikakooliga ning kõik ruumid on hommikust õhtuni kooli tegevustega nii hõivatud, vaevu leiab 1 augu nädalas naisansambli proovideks ja 1 fitnesstrennile. 

Perearsti kabineti uks tuletas meelde neid ammuseid aegu, kui ise ka oma esimeste lastega Kostivere mõisas arstivisiitidel käidud sai. Aga päris esimese lapse esimesel eluaastal oli meil veel isegi oma külas poemajas velskripunkt ja kõik mõõtmised-kaalumised ning kaitsesüstid sai mugavalt kohapeal tehtud. Oeh, kui ammu see kõik juba oli...

Raul luksuslikus sohvabuduaaris suurest pildistamisest jalga puhkamas. ;)

Ja siis kutsuti meid tantsusaali (mis oli kooli ajal ka spordisaaliks) põnevaid (aja)lugusid kuulama. Ega suurt midagi meelde ei jäänud küll, aga üht-teist saate lugeda siit ja siit. 

Siis läks minu jaoks muidugi eriti põnevaks, kui jutt jõudis parkide ja lillepeenardeni. Mõisa pargist saab lugeda siit, aga siinse peosaali akna taga laiuvate uhkete lillepeenarde lugu mainisin juba eespool. 

Ka selline võib laualina või voodikate olla:

Ilusad , kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kunagises kohalikus Holdre telisetehases toodetud pottidega kaunistatud ahjud on tegelikult täiesti töökorras ja talvel ka kasutusel, aga kütmine ehk ahjusuu on viidud teisele poole.

Soovijatele suvikõrvitsaid või martsipaniõunu? Noh, see parempoolne kast tehti meie suure grupi poolt küll kiiresti tühjaks. Vasakult polnud täna mõtet kange kaasa haarata, sest oli ju alles reisi esimene päev. Oleks viimane, siis küll. 

Enne bussi minekut lippasin veel korraks neid kauneid lillepeenraid ka teisest otsast vaatama.

Järgmine peatus oli meil Riidaja mõisas. Et olime juba hilinemas, siis tormasime kõik kohe majja sisse ja väljast jäid pildid tegemata. Sees muidugi selgus poole kontserdi pealt et, uups, minu telefoni aku on tühjaks saanud, kõik akupangad ja laadijad olid aga bussi all pakiruumis...

Aga see kontsert oli fantastiline - suurmeister Ants Taul isiklikult kogu oma sarmikusega tutvustas meile oma parimaid pille. Alustas torupilliga, siis mängis Teppo lõõtsa ja siis veel mitut erinevat akordionit, lõpus, aga, publiku soovil, uuesti torupilli. Mina ise muusikalise kuulmisega sinasõber ei ole, aga seda enam meeldib mulle muusika ja eriti selline rahvalik muusika (mis on ka enamuse mu pärisisapoolse ja, muide, äärmiselt musikaalse suguvõsa peamiselt viljeldav stiil). Aga muusikast enam veel võlus mind Ants Tauli esinemisstiil, need vallatud jutustused elu jooksul juhtunust ja see mõnus heatahtlik muie tema näol. Leidsin end kontserti nautides mõttelt, et ta on just täpselt see sajanditaguse küla pillimehe musternäidis, keda kõik külatüdrukud jumaldasid ja kes ise oma sellisest sarmist ja kuulsusest väga teadlik oli, aga siiski ülbeks ei läinud. Väga kiiresti hakkas minu kujutluses tore romantiline film silme ees jooksma. :D

Täiesti arusaamatult kiiresti sai see poolteist või isegi 2 tundi kestnud imeline kontsert otsa. 

Suur-suur tänu, fantastiline Ants Taul!

Välja minnes selgus, et meie buss enam käima ei lähe, aga teine oli juba kohale kutsutud, mis meid ööbimiskohta pidi viima. Sellega seoses tuli kõik kompsud ümber kolida ja nii sain ka kohvrist akupanga kätte ning reporaaž võis jätkuda. 

Kiiresti tegin Riidaja mõisast paar klõpsu ka. Riidaja mõisa peahoone on tänapäeval üks paremini säilinud barokseid puidust mõisahooneid Eestis ja on eriline just oma pikkuse ning lausa 3 mantelkorstna pärast. Peale võõrandamist asus mõisas kohalik kool ja sellessamas tänases saalis alustas oma kooliteed ka pisike Ants Taul, kelle isa oli toona siinne kooliõpetaja. 

Et kogu see pikk maja korraga pildile saada, pidin suumi 0,5x peale lükkama ehk niiöelda kalasilma efekti tekitama (seepärast on pildi servades asuv pisut kõvera olemisega).

Von Stykide perekonnakalmistul ja ilusa punastest tellistest kabeli juures me ei käinud seekord, aga mulle meeldis mõisaportaalist tutvustust lugedes see lugu, seepärast kopeerin siia ka:

Mõisast pool kilomeetrit idas paikneb von Strykide perekonnakalmistu koos 19. sajandi teisel poolel ehitatud tellistest neogooti stiilis matusekabeliga. Vahepeal varemetes olnud kabel taastati von Strykide suguvõsa algatusel ning pühitseti 2001. aastal kohalikku piirkonda teenivaks toimivaks kirikuks.

Meie teekond aga jätkus esialgu Antsu auto taga, sest sõitsime tema Torupillitalu aia tagant läbi, et seda kasvõi vilksamisi kaugelt näha. Kui ma õigesti aru sain, siis algne plaan oli talus see kontsert teha, aga teine seltskond oli ette jõudnud, seepärast toimus meie kontsert hoopis Riidaja mõisas. No see oli ka tore lahendus, eks siia tallu tuleme siis ehk järgmisel korral. ;)

Ja siis oligi aeg bussi nina meie reisi esimese päeva lõpppeatuse ehk Suislepa küla poole pöörata.

Meie suure seltskonna majutamiseks oli broneeritud lausa 3 maja Suislepa Puhkekeskusest. Õigemini, kui puhkekeskuse kodulehelt vaadata, siis tundub, et lisaks puhkekeskusele oli meile broneeritud veel 2 mingit muud majutusvõimalust hubastes palkmajakestes, mida ma pildistanud polegi, nagu selgub. Agnes oli meid hoolikalt majade ja võimalike tubade vahel juba ette ära jaganud, ikka kõigi liikumisvõimekusi arvestades.

Siin pildil on tegelikult puhkekeskuse põnevalt kaarja hoone tagumine külg - paraadkülg on vaatega Õhne jõe poole. Siin taga on ka pingid ja välilava-terrass, aga meie saabumise ajaks oli kõik see väga märjaks sadanud ja muide, see terrass oli väga libe. Aga majja pääses ka jõe poolt muru pealt.

Puhkekeskuse toad olid uue ja moodsa välimusega, samas kohati läbimõtlemata ja poolikud. Näiteks meie 3kohalises väikeses toas oli suur ja kobakas külmkapiga kummut, mis varjas ära 3st pistikupesast 2 (ka külmiku juhe selleni ei ulatunud) ja vaid ühe öölambi juhtme jaoks oli voodi juures pistikupesa, teine lamp oli ainult suursugune rekvisiit. Tänapäeval on muidugi kõigil vaja oma virtuaalseadmeid laadida, seega ei jäänudki muud üle, kui sikutasime prouadega ühiselt selle raske täispuidust külmikuga kummuti seinast eemale, et ka selle taga olevate pistikupesadeni ulatuda. No ega midagi hullu ei olnud, aga kirusin ennast, et mul ei tulnud meelde pikendusjuhet kohvrisse visata. Tavaliselt me spades käies ikka veame selle kaasa, sest näiteks Haapsalus Hestias tekkis meil kunagi sellega nii suur probleem, et läksime lausa poodi pikendusjuhtme järele.

Aga see selleks, tegelikult oli voodi mugav ja uni hea ning positiivselt imestama pani kohe meie toa seina taga asuva tualettruumi hea heliisolatsioon. Aga ega me siis ju kohe magama ei läinud! Esmalt oli vaja õhtust sööma minna ja siis sai veel üht-teist toredat teha.

Meie õhtusöök (ja järgmine hommikusöök ka muidugi) oli tellitud Suislepa Veski Kohvikus. Väga tore koht, kus ülakorrustel oli ka palju toredat avastamist ja toit oli väga maitsev.

Veski ees oli nostalgiahõnguline piimapukk. Ega ma küll täpselt ei tea, kas seal oli ka ajalooliselt piimapukk või on see sinna lihtsalt toreduse pärast ehitatud.

Piimapuki küljelt saab ka veski ajalugu lugeda. Veebist leidsin sellise info, aga siin on põnevamaidki fakte, näiteks, et 1865. aasta juunikuu torm viis tuuleveskilt tiivad, või, et tuuliku nõukogudeaegne rentnik Jaan Koger oli väga eraklik mees ja külarahvas ei teadnudki suurt midagi, mis veskit ümbritseva kõrge plankaia taga toimus. Ja, et nõukaaja lõpuks oli veski katus väga katki ning vihmavesi oli rikkunud peaaegu kogu sisustuse.

Noh, õnneks on nüüdseks on see hollandi tüüpi tuulik ilusasti restaureeritud ning töötab toreda suvekohviku ja muuseumina.

Teisel korrusel oli muusikatuba, all uksel oli silt, et trummisoolo maksab 2 eurot. Ma siis võtsin julguse kokku ja proovisin ka korraks olemasoleva trummipulgaga elus esimest korda ise üht sellist komplekti lüüa. Tore oli! Pärast läksin peremehele seda 2 eurot pakkuma, aga selgus, et hoopis tema poeg pidi soovi korral tulema ja trummisoolo esitama. :D

Muide, see korrus oli poolikuna restaureeritud, et kui ülal muusikat mängitakse, saavad ka alumised hästi kuulata või vastupidi, kui keegi all esineb, saab ülalt rõduservast ka kuulata. 

Järgmine korrus tundus olevat peamiselt käsitöötuba. Mulgid on ikka väga suured käsitööhuvilised!

Ja neljandal korrusel oli siis klassikaline muuseumituba suurte vitriinkappidega. 

Aga veelgi sai üles minna, päris selle tuule suunas pööratava veskikupli alla. Siinsed mehhanismid on päris korralikult uuendatud, ehkki jahvatamist siin enam ei toimu. 

Ega piltidelt hästi aru ei saa, mis ja kus. Isegi originaalis oli meil meestega tükk aega nuputamist, et mis kus ja kuidas liigub. Ja väga ettevaatlik pidi olema, et mõne sellise suure tala otsa ennast ära ei lööks, sest ega ruumiga siin "ladvas" laiata ei saanud.

Kui kõhud täis ja kohvik-muuseumi ilud ja võlud läbi uuritud, selgus, et väljas on vahepeal korralik vihmahoog üle käinud ja taevas säras ka vikerkaar.

Küla peal olid väga mitmetes kohtades üleval ajaloolised fotod, tehtud enam-vähem täpselt samadest kohtadest. Tore projekt, tehtud Leaderi rahastuse abiga, nagu pildi nurgast näha võib. 

Meie bussijuht Viktor oli ju maha jäänud, et proovida bussi remontida ja õhtusöögiks ta kohale ei jõudnud, seepärast sai tema ports veskist puhkekeskusesse kaasa võetud.

Vot, nüüd ma ei mäleta, kas see oli niisama silmatorkav maja tee ääres või oli sel ka mingi infotahvel või vana pilt kõrval, pildistanud ma midagi sellist igatahes ei ole. Üritasin googeldada, aga tuli ainult pruunide sarnaste hoonete müügikuulutusi kõikjalt üle Eesti. :D (parandus hiljem - leidsin siiski, et see oli Kristjan Raua viinapood olnud, vt allpool sillateema juurest. Ei ole seotud meie kuulsa kunstnikuga).

Aga teisel pool teed oli hoopis Suislepa, täpsemalt Uue-Suislepa mõis ja läksime seda natuke lähemalt uurima. Kahjuks oli kõrge rohi vihmast märg ja meil teisi jalatseid peale tektstiilist tenniskingade kaasas ei olnud, seega kõiki nurgataguseid läbi tuhnida ei saanud. 

Ülaltoodud Wikipedia lingil on teksti väga vähe, aga seal on armas ajalooline akvarellmaal mõisa söögitoast. Pisut pikemalt on mõisast juttu Mõisaportaali lehel, aga see on ka vana ja aegunud infoga leht. Väga värske (juulikuine) on kõmuhõngulisena tunduv Postimehe artikkel (see on tasuline artikkel, seepärast nägin ainult algust), mis annab mõista käsilolevaid omandivaidlusi. Ei tea teemat ega oska kommenteerida ei nii- ega naapidi. Aga siis, (Bingo!) leidsin ka selle lingi Viljar Visseli uurimusele, mis on seotud selle eespool mainitud akvarellmaaliga ja siin on tõeliselt põnevat ajaloolist lugemist. Soovitan aega võtta ja arvestage, et need ohtrad nurksulgudes lingid seal tekstis viivad kõik põnevate  illustratsioonideni, neid tasub ka kindlasti klikkida. 

Aga sellest ma ju polegi veel kirjutanud, kes on tegelikult Suislepa küla kõige kuulsam tegelane - loomulikult Suislepa õun. Siitsamast mõisaaiast selle ülimaitsva ja laialt hinnatud sordi emapuu pärit ongi. Kuna, nagu juba mainisin, meie pika rohu sisse ei läinud, siis ei leidnud meie ka Suislepapuud koos kulunud infotahvli ja mälestuskiviga üles (need leiate Rauli teise päeva fotode algusest). Ka seda stiliseeritud puuskulptuuri oskas Raul parema nurga alt pildistada, nagu näeb tema esimese päeva fotode lõpuosas. 

Uhke õunaga graniidist mõisasilt ja siis selline lihtlabane vineertahvlist uks...vast ikka millalgi saab see mõis ka mõisaväärilise nikerdatud puidust ukse.

Ökul :D

Tänapäevased õhksoojuspumbad on ilusti puitsõrestiku sisse ära peidetud. Aga eks nad võõrkehana mõjuvad ikkagi.

Kuna nõukogude ajal oli mõisas Suislepa 8.klassiline kool, siis oli siin all orus ka kooli staadion, kus on isegi Võrtsjärve mänge peetud.

Ajalugu...

...ja tänapäev.

Mõisa tagumine ehk jõepoolne külg on kõrgel kaldal ja sealt ja sinna on olnud imelised vaated.

Tol õhtul mulle korralikult kohale ei jõudnudki, miks siin nii palju uhkeid paadikuure oli, aga Võrtsjärve mängud lõid alles nüüd seda kirjutades tulukese põlema. Ometi ju pildistasin hoolega ka veeturismi reklaamtahvlit ja puha, aga aju  oli juba liiga üle koormatud pika päeva muljetest. Igatahes kaardile vaadates selgubki, et siit voolab ju Õhne jõgi üha laienedes otse Võrtsjärve - hea ja mugav võimalus autoga siia paadini ja siit üle Järveküla looduskaitsela (märgala, kus peamine kaitstav liik on merikotkas) Võrtsjärvele pääseda, vaid 3-4 kilomeetrine paadisõit vast. 

Vaade üle lõkkeplatsi mõisale.

Sillaehitus 1981. aastal. Tegelikult läks ajalooliselt siit kohe mõisasüdamest läbi lausa Viljandi-Pikasilla maantee, aga nüüdseks (täpselt ei teagi, millal) on maantee 200 meetrit kõrvale viidud ja siia vanadele laiadele sillaposatidele ehitati kitsas jalakäijate sild. Millal siis vana sild päris lagunes, ma ei oskagi öelda. Uue maanteesilla kohta leidsin ainult 2025. aasta remonditeatise juurest lause eelneva olukorra kohta: "Suislepa sild valmis 1961. aastal ning seda remonditi 1998. aastal.". Aga selle uue sillaga tutvusin lähemalt alles järgmisel hommikul.

Hahaa, ikkagi leidsin midagi ka vana silla kohta (see oli 2. Maailmasõjas katki tehtud, aga hiljem parandati ja oli kuni uue silla valmimiseni maanteesillana kasutusel, st kuni 1960. aastateni. Ja samast koolilaste uurimusmatka postitusest leidsin ka, et mu eelpool nuputatud tumepruun elumaja oli omal ajal olnud Kristjan Raua viinapood.  

Uus maanteesild jääb kohe sinna nurga taha, kus jõgi silmapiiril vasakule käänab.

Ja seda leidsin ka sealt koolilaste postitusest, et meie öömaja ehk Suislepa puhkekeskus on ehitatud vana laululava asemele, sellest ka need pingiread seal kaldanõlval.  Aastal 2013. ehitus alles käis. 

Suislepa näljaaja mälestusmärk ja liivakivipaljand, kus vanad koopad olid küll juba enamalt jaolt sisse langenud. Sellest ja väga kokkuvõtvalt Suislepast üldse on siin postituses ilusasti kirjas. Ei tea, miks mina seda pikka ja lohisevat postitust siin niimoodi mitu nädalat, Suislepa osa terve viimase nädala, küll  kirjutasin. :D

Minu 2026. aasta on olnud läbinisti väga liblikane, nii leidsin ka puhkekeskuse vihmaveetorult kuldse liblika. 

Veel viimane hetk puhkeskuse väliköögi katuse all, siis suundusime meiegi majja. Huvilised said ajaviiteks koos Rauliga 10 aasta taguse Viljandi- ja Valgamaa pilte vaadata, teised saunas käia, massaažitooli mõnusid nautida või lihtsalt puhata. Oli väga tihe ja põnev, peamiselt mõisatele keskendunud päev.

Ahjaa, meie buss sai lõpuks ikka töökorda (lausa pealinnast toodi varuosi kuuldavasti) ja Viktorgi jõudis lõpuks meie sekka oma hilist õhtusööki nautima.