Juuni esimene nädal

 Esmaspäev, 5. juuni

Minu 5-päevase puhkuse ja Ida-Harjumaa Invaühingu suvereisi esimene päev. Meie liitusime Kuusalust ehk viimasest kogumispunktist. Esimene peatus oli Äntu Sinijärve ääres, siis põrutasime edasi Võrru, sealt Metsavenna tallu ja enne ööbimispaika, Kirikumäele, suundumist veel ka Suurele Munamäele. Aga reisi esimesest päevast on põhjalikum kirjeldus siin.

Teisipäev, 6. juuni

Reisi teisel päeval pidasime esmalt maha ühingu koosoleku ja peale lõunasööki külastasime Vastseliina linnusekompleksi. Sealt suundusime juba edasi Obinitsa muuseumisse ja edasi teise ööbimiskohta - Värska Spasse. Tegime ka laevatiiru Pihkva järvel. Aga jällegi on pikem raport teisest reisipäevast siin.

Kolmapäev, 7. juuni

Kolmas ehk viimane reisipäev kätkes endas Värska ja selle ümbruse ekskursiooni ning pikka kojusõitu lõunapeatusega Savernas. Pikemalt saab viimasest reisipäevast lugeda siit.

Neljapäev, 8. juuni

Hommikul nautisin puhkust - magasin peaaegu kaua ja siis uimerdasin ringi. Võib-olla tegin midagi asjalikku ka, aga kuna kirjutan oma pöörases tempos kihutava elu juures seda postitust peaaegu 2 nädalat hiljem, siis ei mäleta enam pisiasju. Ahjaa, Rimist tuli külmkapitäiendust ju ka. Pildid aitavad õnneks üht-teist tuvastada ja nii meenub, et sel päeval korjasin peenrast esimese metsmaasika ja käisin Eva juures, sain talt natuke ammi taimekesi. Lobisesime toas ja lonkisime aias ringi ning käisime Joosepi nõudmisel rannas ka. Meri oli lummav. 

Eva lokkavas aias:

Ja lummavalt heleda mere ääres:

Mingil hetkel külvasin lõpuks ära ka oma kurgi- ja suvikõrvitsaseemned. Varemalt oli liiga külm ja mina ise pikalt kodust ära, siis poleks neist niikuinii head nahka saanud.

Õhtul olin aga juba jälle lennus - Maardus toimus Tiia juhendamisel sealse looduskaitseseltsi matk. Algus oli Kööba pargis (ehk selle suure sõrmusega künka juures, kuhu on mägimännikestega kirjutatud Maardu). 

Kõigepealt suundusime üle tee ja kaldast alla keemiatehase maadele. Tiial oli kogutud palju ajaloolisi pilte ja põnev oli olemasolevaid ehitisi nende pealt üles otsida. Matkal olid ka mõned kohalikud ning isegi üks reaalselt tehases töötanud härra, kelle lood andsid niigi põhjalikule ülevaatele toredalt lisa. 

Edasi suundusime aga Põhjakarjääri lääneserva kujundatud Jõelähtme valla maadel asuvale, aga Maardu linnale kuuluvale (!) pargialale. 

Karjääri süvendites asuvad tiigid-järvekesed küll oma ülitugevast rauasisaldusest (vist?) väga roostepruuni värvi ja setetega väga ahvatlevad ei olnud ja suurt liigirikkust neist ka ei paistnud, aga pargid olid üsna kaunid. Võib-olla ainult püütakse seda kõike, eriti just radade servi, liialt palju metsastada - väludel ja aasadel on ka oma vajalik koht ökosüsteemides ja vahel võiks ju ka jalutaja pilgu lasta kaugustesse rändama. Aga siin olid noorte kuuskede, lehiste ja mändide read üsna sihipäraselt (kaootilisust teeseldes) teeservadesse istutatud. 

Meie läbitud raja teises pooles oli ka üsna tihe lehistik (või kuidas tuleks nimetada puhast lehisemetsa?) 

Maardu linnale lähenedes muutus ka järvekeste vesi puhtamaks ning päris tihedalt leidus igasuguseid piknikukohti ja puhkepinke (meil võiks neid ka olla, vähemasti mõlemal pool Jägala juga ja Linnamäel). 

Meie matka lõpus ehk üsna Maxima külje all oli ka lausa suur ja uhke purskkaev. 

Matk lõppeski Maxima ülekäiguraja juures ja siit tuli kuidagi auto juurde tagasi pääseda. Ehkki lubatud 3 km asemel olime siiani matkanud juba üle 5km, jaksasin mina küll ka ülejäänud paar kilomeetrit auto juurde tagasi jalutada ja loobusin Tiia pakutud kohast autos mõne teise matkalise kasuks. Minuga liitus ka üks tore kohalik härra, kelle elupõline kodu jäi kuhugi sinna Kööba mäest allapoole tehase aladele. Niimoodi möödus see muidu igavavõitu kergliiklustee lõik peaaegu märkamatult. Olin siia tulekuga väga rahul - matk oli põnev, ajalooliselt hariv ja lisaks sain veel kinnitust oma matkade puhul järgitud reeglile - püüan oma rajad koostada ikka nii, et toon matkalised lõpuks tagasi alguspunkti. :)

Enne tagasisõitu põikasin veel Maximast läbi ja täiendasin "natuke" meie teevarusid. :D Kui poest välja tulin, hakkas sadama, aga muidugi polnud Neemes tulnud mitte piiskagi. 

Reede, 9. juuni

Hommikul uimerdasin natuke maja ümber. Veel oli siin üht-teist silmailu pakkumas (nädalapäevad hiljem oli enamus aiast totaalne kõrb). 

Koit oli mingi päev kala suitsutamisel proovinud reste kartuliga hõõruda (ei tasu proovida, ikka jäävad kalad kinni, parem on pekki kasutada) ja siis need poolikud sinna paku peale vedelema jätnud. :)

Aga juba enne lõunat ajasin autole hääled sisse ja läksin emale-isale natukeseks külla. Teejoomise, maasikasöömise ja reisimuljete kõrvale nokkisime nagu muuseas mulle ära ka suure kuhja iminõgeseid - hea magusa tee varud said nüüd jälle korralikku täiendust. Ostsin Koselt omale ka kastitäie 4.50-seid Poola maasikaid (Eesti omade hinnasiltigi ei jaksa vaadata, ostmisest rääkimata) ja 4 ilusat kurgitaime ka lisaks. Et saavad ehk veidike teistest varem kandeikka. 

Emale emadepäevaks kingitud purskkaevukesel oli sel päikeselisel päeval ikka helgeid hetki ka. Aga sellisel riistapuul peaks ikkagi natuke võimsam aku selle päikesepatarei taga olema. Kauss on muidugi ajutine, kuskilt oleks vaja saada üks ilus edev keraamiline ja palju laiem vaagen selle jaoks. Soovitavalt veel supitaldrikulaadselt laiade servadega, sest praegu toimib see kastmissüsteemina ja ema peab iga natukese aja tagant vett juurde lisama :D. Aga ta ongi kaval ja tõstab seda kaussi vahel lillepeenra keskele kivi otsa, et lilli kasta.

Mailal on jälle kanad (eelmisel sügisel sai rebane eelmistest jagu):

Punane sarapuu oli alt üles vaadates palju müstilisem kui see pilt olla suudab.

Korraks põikasime kõrvalaeda ka, Maila uhkeid rodosid ja kirikakramuru pildistama.

Aga, jah, need maasikad - mul oli tegelikult neid ostes natuke hirm, sest ma ei näinud kuskil terendamas aega nendega tegelemiseks. Sest kui koju jõudsin, toppisin kurgitaimed kiiruga tünnidesse, tegin kärmelt mingi söögi, lõin end lille ja kihutasin linna kontorisse pidutsema, peoloom, nagu ma olen. 

Kui siis öösel peolt tulin, jõudsin ainult nii palju, et tõstsin maasikad suurde plastkasti ümber ja sellega külmkappi. Etteruttavalt võin öelda, et selle kastitäie me sõimegi lõpuks värskelt lihtsalt ära.

Laupäev, 10. juuni

Hommikul käisime võrgul ja sadamas sain paar toredat luigepilti ka.

Seejärel kogusin natuke jõudu, midagi suurt tegema ei hakanudki, sest juba umbes kella 12ks väntasin Lühitneemele - algas ju Loodusvaatluste maraton. Seekord tuli mulle kohe algul üks külalisvaatleja ka.

Esimesed poolteist tundi veetsimegi Katriniga koos - tutvustasin talle nii vaatlemist kui mõningaid põnevamaid Lühitneemel leiduvaid liike. Edasi aga põrutasin üksi nagu jaksasin.
Muide, tänu minust mõni minut varem kohale uudistama jõudnud Katrinile sai minu vaatlusalale kirja ka uus loomaliik - halljänes. Eelmisel aastal nägin mina metskitse, aga tänavu seda õnne ei olnud. Ja kokresid ka lahesopis pulmitamas ei olnud. Üldse oli meri seekord liikuvatest tegelastest väga tühi - ilmselt külmast tingituna. 

Kella nelja paiku väntasin jälle koju, tegin kiiruga hakklihasupi, laadisin oma pildiaparaatide akusid ja korrastasin juba ära ka osad tehtud vaatlustest. Kella 8 paiku väntasin vaatlust jätkama ja trampisin seal ringi peaaegu poole 11ni. Lootsin ausalt öelda õhtust rohkem liike, eriti just linnuriigi esindajaid, aga kuskil Länneka kandis käis ülikõva tümpsuga pidu ja see ilmselt häiris osasid liike, otsisid rahulikumiad randasid. Pärast kodus laadisin vaatlusi üles muidugi peaaegu kella 2ni öösel ja väga-väga palju jäi neid veel ripakile. 

Pühapäev, 11. juuni

Äratus oli kell 5, et jõuaks 6ks jälle vaatlusi tegema. Hommik oli külm, vaid 5-6 soojakraadi, aga eriti suur üllatus tabas mind ühe kibuvitsapõõsa varjus pika heina sees - seal olid taimed mitte kastemärjad vaid lausa härmas. Meil, siin Neemes ja lausa päris-päris rannas! See on ikka juba väga karm. Eriti hästi oli aru saada hiireherneste suuremate lehtede pealt, et see ei ole ainult hõbedaselt pärlendav hommikukaste. Kummaliseks on ikka see meie kliima muutunud. Ja tegelikult oli seda kastet seal nii napilt, et eelmise aasta ülisuurte limusehordide kõrvale oli seekord vaid üksainus kiritigu pakkuda.

Suure üllatusena premeeriti mind selle maratoni eest uhke medaliga ka. Meiekandis liivakive ja muid pehmemaid settekivimeid naljalt ei leidu ja seepärast ei ole meil ka auguga kive. Ja nüüd siis leidsin heina seest kivide vahelt sellise toreduse.

Ma ise olin endale (ja võimalikele külalistele) preemiaks kaasa võtnud neidsamu maasikaid, mille sissetegemiseks mul aega ei olnud. Mm, küll oli mõnus!

Kella 9ks olin juba parasjagu kutu ja enamus minu vaatlusalast ka mitmekordselt läbi kammitud. Minu ülesantud kohalolekuaeg oli ka läbi saanud (Liis, kes oli ka lootnud hommikul tulla, ikkagi ei jõudnudki) ja kuna Koit andis mulle sõnumis teada, et hakkab merele minema, palusin tal natuke oodata ja läksin kaasa (vaiksel merel oli väga mõnus rahuneda). 

Aga ega ma siis nüüd ikkagi ju finišeerinud ei olnud. See 24 tundi kestev maraton kestab tegelikkuses palju kauem, isegi üle nädala, sest peale 24-tunnist vaatlemisaega tuleb kõik vaatlused ka korrigeerida ja 7 päeva jooksul üles laadida. Kuna olin teinud tublisti üle 300 vaatluse, siis jagus seda tööd mul veel järgnevatelgi õhtutel mitmeteks tundideks. 

Ja selles päevas oli mul tegelikult veel üks tähtis ülesanne - kella 13.30ks olin end ära lubanud ühe meie küla uuemate elanike pere ülivahvale sünnipäevaseltskonnale väikese giidituuri tegemisele. Sain hakkama ja isegi kõik faktid olid adekvaatselt meeles. Ja ausalt öelda oli see mõnusas tempos väike jalutuskäik ka isegi rahustav pigem. Siiski pärast seda pingutust magasin mõned tunnikesed enne, kui suutsin edasi tegutseda.