Augusti-septembri nädal

 Esmaspäev, 28. august

Hommik oli hall ja pilves, aga veel ei sadanud. Puhkuse-eelseks nädalaks polnud mõtet kuukaarti osta ja otsustasin sel nädalal autoga tööl käia. Tegin enne autosse istumist oma tavapärase esmaspäevaringi. Ajataguse teel hakkas lumememmepojuke juba kokku kogunema :D Tegelikult olid need muidugi murumunad. Mardi talu Tanuma tee poolses võsaservas vaatasin hetkeks jälle kitsekesega tõtt, vaevalt 5 meetrit meil vist oligi vahet, aga pildistada ma muidugi ei jõudnud. Ja siis sõitis autoga natuke aega mul kaaslaseks kõrval ka Heiki. Muidugi läks meie hoopis mujalt alanud jutt kiiresti peagi saabuvale ühisele reisile. Hakkab juba täitsa reisiärevus sisse tulema. Sadamas oli üsna palju autosid ja kaks meest asjatasid midagi ühe jahi peal ka. Nojah, eks see kellaaeg hakkas ka juba seitsmele lähenema - suur päev käes. 

Jõudsin linna küll mõned minutid hiljem (startisin natuke hiljem ja siis ukerdas mingi kraana ka veel jalus), aga õnneks jagus tänava ääres veel parkimiskohti, lausa nii, et pääsesin taskumanöövritest. :)

Lõunal korraldasin totaalse tohuvabohu - just samal hetkel, kui olin telefoni vajutamas lõunapausile, tuli sisse ettemaksuarvega tellimus. Sisestasin tellimuse ruttu ära, siis tormasin kööki, et panna kakao jooksma ja toit mikrosse sooja ning tormata tagasi arvet koostama. Muidugi oli masinas piim otsa saanud, seda juurde valama hakates loksutasin pool kööki piima täis. Vajutasin koristamise vahelt masina oma poolikusse tassi lisapiimavahtu laskma, aga muidugi unustasin, et see tuleb ise ka kinni vajutada ja nii ujus ka masin igaltpoolt selles piimavahus. Oeh! Õnneks oli järge ootav Mikk nii armas ja ütles, et puhastab masina ise lõpuni ära - tehku mina oma söök soojaks ja koostagu arve kliendile ära. Veel kord suur aitäh Sulle, Mikk! Jõudsin lõunapausi lõpuks enam-vähem kõigega ka järje peale, vaid magustoidu sõin patuga pooleks töölaua taga juba liinil olles salamisi ära. 

Ahjaa, see tuletab meelde, et ma polegi veel kirjutanud eelmise nädala alguses tehtud otsusest, et aitab sellest 7 kuud kestnud dieedist, mis mingeid tulemusi ei anna. Püüan edaspidi lihtsalt jälgida, et ma magusasöömisega tsüklisse ei satu. Aga laupäev on ikka see päev, kus piire ei ole. :)

Õhtul oli linn jälle üsna umbes, aga, kuna ma peatusi ei teinud, jõudsin ikkagi juba kuueks koju.

Esimesed paar tundi "molutasin" jälle niisama teleka taga, siis tuli Astrid kaupu tellima ja lobisema, pärast sehkendasin veel ühtkomateist arvutis. Sammudega on täna väga kitsas. Aga las olla pealegi, ei sure sellest keegi. :D

Teisipäev, 29. august

Hommik oli paljutõotavalt päikeseline (ja vaikne), aga jalutuskäigu lõpuks oli juba peaaegu kogu taevas taas süngelt hallide pilvedega kaetud. Sadamas olid jälle sakslased karavaniga ööbimas - sussid ukse taga ja aknad higised ;). Lasteaia all rannas särasid vaikselt värvuma hakanud randmaltsad nii võluvalt hommikupäikeses ja veepiiskades. Unustasin end jälle neid natuke kauaks pildistama ja startisin tavapärasest hiljem. Õnneks siiski hulle ummikuid ei olnud ja parkimiskohad olid ka veel tühjad. 

Tööl oli täna kuu viimase teisipäeva võikuhommik. :) Aga kliima oli täna jälle eriti külm, lõpuks hakkasid varbadki täiesti külmetama. :( Pärastlõunal õnnestus mul saada jälle üks raske kõne, kus DHL tavaposti saadetise kohta helistaja ei suutnud kuidagi aru saada, et meie ei ole selle pakiga seotud. Õnneks suutsin küll selle ülipika ja raske tiraadi ajal enam-vähem enesevalitsuse säilitada, aga kõne lõppedes elasin end küll liiga valjuhäälselt välja ja vabandan siinkohal veel kord, kallid kolleegid! Arutasime, kas meile uude majja ehitatakse ikka karjumistuba ka. :D.

Õhtul mängisin kullerit ja tõin terminalist naabrusesse ühe paki ära, mida kliendil kindlasti just täna vaja oli. Aga siia mu energia ja kasulikkus ka lõppes - kodus soolasin ainult poest toodud kalafilee sisse, vahtisin telekat, tegin poetellimuse ja viisin prügi välja. Ei mingeid kõndimisi, puudeladumisi ega muid tervist edendavaid tegevusi. Mõttetu mutt, ma ütlen! :D

Köögiaknaalused äbarikud päevalilled on lõpuks õitsemisega alustanud:

Kuna prügi väljaviimine jäi päris öö peale, siis jäi silma see paljuräägitud väidetavalt sinine, tegelikkuses lihtsalt suur täiskuu. Aga Igal pool segas tänavavalgustus ja uneaeg ei lubanud enam kuhugi kaugemale pimedusse ka vändata. Ehkki öö oli peaaegu et soe ja idarannas loksuvad lained kostsid mõnusasti lasteaia tagant meie maja juurde ära, tahtmine oli suur.

Kolmapäev, 30. august

Hommikuringil midagi põrutavat ei olnud.

Ülemine pilt oleks parem, kui malts oleks samas asendis kui alumisel, st pildi vasakus servas oleks rohkem õhku. Vahel teen küll terve rodu kaadreid, aga lõpuks selgub ikka, et ükski ei kõlba :P

Tatikapere:

Dressipluus pole ikka veel omanikku leidnud :(

Linna sõites oli auto kolin veel hullemaks muutunud, ootasin hirmuga, millal see sumbuti alt ära kukub. Sest see tundus ainuke võimalik viga olevat (Juss oli eelmisel hooldusel hoiatanud, et mingi sumbuti klamber on läbi kulumas).

Tööl oli täna kaks ootamatut voolukatkestust, ehkki teavitatud oli hoopis homseks varahommikuks üks konkreetne katkestus. Eks see alumise kontori remondist tingitud oli, aga vastikult katkestas jälle kõnesid klientidega. Grrr. Saaks juba see meie oma maja valmis, ehkki siis muidugi on mul ühistranspordiga tööle sõitmine ilmselt natuke keerukam.

Õhtul viisin Anneli koju, sest minu järgmine sihtpunkt asus samas suunas. Läksin nimelt oma lellele Maidale tema 85. sünnipäeval külla. Nii tore oli jälle isapoolsete lustlikke ja musikaalsete sugulastega kokku saada, kuulata põnevaid jutte, nalju ja (osalt ka lori-)laule. 
Pildil on minu isa elusolevad vennad ja õde, tänane juubilar istumas. Kokku oli neid seitse, viis venda ja kaks õde.

Aeg läks lennates, aga ma kauaks ikka jääda ei tahtnud, sest homme jälle tööpäev. Koduteel põikasin veel korra Maardu Maximasse sisse, sest olin eile homsete kotlettide jaoks kanahakkliha ostmata unustanud. Ja kui ma sealt siis välja olin keeranud ning napilt pool kilomeetrit sõitnud, käis see suur kolks ära ja ma tõmbasin autoga ruttu teeserva. Vaatasin siis tagant auto alla, aga sumbuti oli ilusasti paigal ja ei andnud seda grammikestki loksutada. Mõistmatult astusin auto tagant välja ja siis märkasin...ma nüüd ei mäletagi, kumba enne, kas maas vedelevat rattapolti või koopasügavusse vajunud ratast. Selgus, et ratas oli täielikult lahti tulnud ja kõik poldid peale selle 1 kadunud. Jeerum!!!!! 

Esimese hooga helistasin Koidule, teavitasin teda olukorrast. Siis helistasin Jussile, aga tema oli kaugel ja andis mulle tegevusjuhiseid ning palus uurida, kas leian kedagi lähistelt. Neeme sõbrad olid "ära sätitud", sest oli pokkerikolmapäev. Vimases hädas panin Facebooki appikarje üles ja hakkasin vaatama, kas ma suudan ise asjaga hakkama saada. Kõige suurem probleem oli, et ma ei leidnud üles seda "kolmnurkset märki", kuhu see tungraud panna tuleb, et ta auto põhjast läbi ei vajuks. Õnneks poltide koha pealt oli mul lahendus olemas, sest olin autosse alles jätnud vanad uute vastu välja vahetatud vargapoldid. (Näe, jälle kehtib see vanarahva tarkus, et midagi ei tohi ära visata, sest kunagi ei tea, millal seda tarvis on). Vahepeal soovitas Koit veel Peebule helistada, aga kui hakkasin numbrit otsima, helises juba telefon ja sõber Ardi teavitas, et tuleb mulle appi. Rahunesin maha ja hakkasin juba süsteemsemalt toimetama. Taipasin lõpuks välja viia ohukolmnurga, leidsin natuke kaugemalt veel ühe poldi üles ja Ardi saabumise ajaks olin juba käega kobades taibanud ka, kus see kolmnurk ikkagi on ning pildilt välja nuputanud, kuidas see tungraud ikkagi sinna auto alla toppida tuleb ning selle juba peaaegu üleski kerinud. Aga ega mul ilmselt üksi ikkagi poleks jaksu olnud neid polte kinni keerata. Tõsi, vahepeal peatus ka üks üks auto ja noorpaar sealt seest pakkus oma abi, aga tänasin ja lubasin neil edasi sõita, sest Ardi oli ju juba varsti kohale jõudmas. 

Aga lõpp hea, kõik hea, ratas sai alla ja mina ilusti vaikses autos koju. Aitäh, armas Ardi ja aitäh, Kermit, et mind kraavi ei keeranud!

Koju jõudsin peaaegu kell 11 ja loomulikult sel õhtul enam suurt midagi kodus teha ei jõudnudki.  Aga ega ma sellega algul väga ei arvestanud ka, ikkagi peoõhtu ju.

Neljapäev, 31. august

Hommik algas paraja kaosega:
*magasin sisse, st kellani
*kisava telefoni järele haarates selgus, et juhe polnud sisse lülitatud ja see oli puha laadimata
*nägu pestes kuulsin, et äratus laulab jälle - oli kinni vajutamata jäänud selle sahmimise ja laadima panemisega
*siis kukutasin sellesama telefoni kolinaga kapilt alla...
Tundsin, et  mu eilne jamade rodu ähvardab jätkata.

Õnneks soojal, aga väga niiskel jalutusringil äpardusi polnud ja järgnev linnasõit kulges ka täitsa rahulikult. Eriti tore üllatus oli, et vaatamata hilisemale minekule (kontoris oli plaaniline elektrikatkestus), õnnestus ikka veel rahulikult tänavaäärne tasuta parkimiskoht saada. 

Neid sinihelmikaid siin aiaservas imetlen alati:

Kaua tühjalt seisnud krundile on uus putka kerkimas:

Vuih, teel roomas üks suur ja paks hispaania teetigu. Parema võimaluse puudumisel litsusin ta ühe teeservast leitud kruusakiviga puruks ja jätsin asfalti servale vedelema, sest seal on ilmselt kõige väiksem võimalus, et ta munad eluvõimeliseks saavad. Ei taha neid siia!

Kas näete siit pildilt, kui suure ala on enda alla juba vallutanud üks kurdlehise roosi põõsas, kui teda keegi ei ohjelda?

Minu sinihelmikad pole üldse nii vägevad, aga ka juba päris nauditavad:

Tööl tabas meid varsti peale liinile minekut jälle üks väga lühiajaline, aga vastikult tõrkeid tekitanud elektrikatkestus. Närvi ajavad sellised asjad küll ja nii paningi õhtusel nädala meeleolu hindamise küsimustikul skaalahoova tavapärase kõrge (happy) asemel keskmisele (normal) tasemele. Sel nädalal on neid tõrkeid ja neist johtuvaid vigu ikka üsna palju olnud. Siiski ei kipu ma alumist (sad) asendit valima - siis peaks ikka päris põrgu lahti olema vist. :D Aga tegelikult on ju kolleegidega koos toredaid hetki ka küll ja rohkem, lisaks jagati täna ingverishotte ka. ;) Ja puhkuseni on jäänud veel vaid üks tööpäev.

Õhtul sõitsin Jürist läbi, tõin Koidule Peebu juurest mingi elektroonikavidina. Lisaks sain Maribelilt toreda vihmasajus hüppava kalaga akvarellpliiatsi-joonistuse ja Margit pakkus kooki ja kommi ka. Tore põgus vahepeatus oli. 

Aga koju jõudes olin nii väsinud, et lausa pea käis ringi ja pooleldi tukkudes ja seepi vaadates mu õhtu jälle mööduski. Nädalavahetuse ilmateade ei ole just väga hea - kahtlen, kas üritused toimuvadki - mõlemaks päevaks on veepealsed reisid broneeritud. Aga eks siis ole näha. Hetkel olen jätkuvalt nii väsinud, et ei tunnekski vist eriliselt suurt kahjutunnet, kui need sõidud ära jääks.

Reede, 1. september

Viimane tööpäev enne puhkust! Õhtul pidasin paaniliselt meeles, et ei unustaks hommikul lippu üles panna. Meeles oli! :)

Jälle üks omaniku ära kaotanud tegelane, seekord siis jalats.

Kõik jagasid päev otsa oma koolilastega pilte. Meil on seekord kooliminejateks ainult Kustav, kes läks TÜ teisele kursusele ja pilti sellest pidulikust päevast ei jaganud ja Karel, kes läks juba teise klassi. Tema pidulikust päevast saime pildi ka:

Palju õnne kõigile koolijütsidele ja õpetajatele!

Tööpäev möödus kiiresti, sest lisaks jooksvale kõnede võtmisele püüdsin ka kõik tabelid ja muu vajaliku ära lõpetada. Siiski jäi pisut veel ka koju teha. 

Tagasiteel põikasin ka allikalt läbi ja täitsin oma veekankud. Viimasel ajal oleme rohkem jooma hakanud, Koidu sõnul mina, sest tema pidavat vanaviisi jooma. See teeb ainult rõõmu, sest joomise unustamine on üks minu suurimaid murekohtasid. 
Osa ürt-allikkressist oli allika juurest suvel maha niidetud, neil on nüüd teine tulemine:

Pärast küpsetasin veel homseks reisiks korpe ja kaneelisaiu:

Laupäev, 2. september

Selle aasta viimane hülgereis. Nädal enne reisi tühistas 8-liikmeline seltskond oma broneeringu ja enam ma gruppi uuesti päris täis ei saanudki. Aga siiski piisavalt, et ära jätma ei pidanud, st päris miinusesse ei läinud omadega. :)

Seekord oli Vahekarist ida pool pisut liiga tuuline ja hülged eelistasid sealsetel lamedatel kividel peesitamise asemel hoopis lääne pool ringi ujuda ja hullata. Hülgeid oli nii palju, et ei suutnud neid kokkugi lugeda, aga peanupud kerkisid ootamatutes suundades kiiresti nagu lastemängus ja ilusasti pildile püüda neid peaaegu ei õnnestunudki. Siiski saime mõnusa elamuse osaliseks. Aitäh kõigile, kes viletsavõitu ilmaennustust ei peljanud ja kohale tulid. Ilmataat hoidis meid jällegi ja lasi isegi mõneks hetkeks päikest nautida, Vihma aga ei tulnudki. :) Suur tänu ka kapten Antile!

Kahte merikotkast nägime ka:

Kuna päev möödus laeval suhteliselt vähese liikumisega, siis jaksasin koju tulles peale väikest peenratiiru veel tunnikese puidki laduda, sest kell oli veel natuke liiga vähe ja ei tahtnud tuppa minna Koidu lõunaund segama. 

Kuumaasikad on tänavu teise lainega väga hoolsad marju kasvatama ja küpsetama.

Ja vaarikad! Mul on kuuri juures vist mingid iseghakanud metsvaarikad ja grilli juures emalt kunagi saadud aedvaarikad. Mõlemad kandsid suvel vaid paar närust marja (juba mitmendat suve tegelikult) ja lubasin Koidule, et roogin nad välja, pole mõtet neid niimoodi pidada. Ja nüüd - kus alles kannavad! Ju hakkasid kartma :D. Aga kummaline on, et aedvaarikad on magusamad kui metsikud vaarikad. 

Pühapäev, 3. september

Hommikul ajasin varakult autole hääled sisse ja põrutasin hoopis Salmistule, sest mind oli oma traditsioonilisele suvelõpumatkale giidiks kutsunud üks hästi tore vaegnägijate seltskond Lõuna-Eestist ja nemad olid oma majutuse ja üleveo tellinud hoopis naabervallast. Nad proovisid küll majutust ka meiekandist leida, aga paraku ei ole meie vallas võimalik 18 inimest korraga ära majutada!!! Soovitasin küll Kostiferi, aga seal pidi majutus olema ainult koos peosaali üürimisega, nagu välja tuli. :( Niisiis leidsid nad sobiva majutuse Valkla Puhkekeskusest ja jalutasid sealt mööda randa hommikul Salmistu sadamasse. Nende reis oli planeeritud lausa kahele saarele - Rammule ja Koipsele. No tegelikult olid algul plaanid veidi teistsugused, aga olude ja võimaluste sobitamisega jõudsime lõpuks ühiselt sellisele otsusele. Ülevedajateks olid meile isa ja poeg Praksid (kel omal ka väike puhkemajake Rammul majaka juures) ja sõiduriistadeks kaks kiiret kaatrit.

Öö jooksul oli üks alus vett täis ilmselt lekkinud ja küljeli kinnitusköite otsa rippuma jäänud. 

Kõik edukalt randunud - müts maha nii matkaliste kui abistavate kaptenite ees - seltskonnas oli ka päris pimedaid matkajaid (saatjatega) ja kõik said ilma probleemideta väikeste redelite abil paadist välja. 

Saunakivil:

Koipsele sõites tegid kaptenid natuke rallit ka, minu naaber oli väga elevil - pidi olema nagu tagaajamine märulifilmis. ;)

Koipse pinnale astus minu jalg samuti esimest korda. Sain küll neemekatelt ja Madiselt mõned suunavad juhised, aga sisuliselt olin matkajatega võrdväärne seikleja. :)

Koipsel on palju rohkem ilusaid liivarandu kui Rammul. Lilleke on rand-seahernes.

Ees on Loetotsa neem, mida mööda saab madala veeseisuga vaid väikese ujutava jupina otse Rammu, sest saared on Kaberneeme poolsaare jätkuks, kunagistest liustikute sulamistest tekkinud. 

Pikale liivasele Tallisäärele (Kaberneeme poolne ots) me päris ei jõudnudki, jaks sai otsa. Sest ärge unustage, et nemad olid esmalt juba matkanud Valklast Salmistusse ka. Uskumatult tublid ja vastupidavad matkalised!

Nende trepikeste abil paadivahet liiklemine käiski. Siin oli tegelikult vaja panna lausa 2 redelit järjestikku, et enam-vähem kuiva jalaga saaks:

Jõudsime sadamasse tagasi üsna täpselt enne vihma algust. :)

Aitäh, Helle, et otsustasid mind sellele imelisele grupile giidiks valida ja aitäh ka kaptenitele suurepärase sõidu eest!

Tagasiteel käisin Kaberla lillepoest läbi. Vaatasin üle ka õuelillede valiku ja kasvuhoone otsaakna ääres olid mullakottides tomatitaimed, megakõrged! Aga kaasa ostsin siiski lõikelilli - lõvilõugu nii endale kui õhtusele küllaminekule.

Eva juures pidi toimuma minimõõdus Aalujate kokkutulek, aga selgus, et autojuhi ootamatu terviserikke pärast teised ei tulnudki. Kiiret paranemist autojuhile! Ma läksin ikka, aitasin Eval valmisküpsetatud kooki hävitada. See tema kuulus toorjuustukook on imeliselt maitsev ja ilus ka!

Õhtul sain veel väga kõva kriitika oma blogi kohta. Vaatasin pisarsilmi asjad üle ja mõtisklesin, aga eriti radikaalselt midagi parandada ei oska ega taha - see on minu päevik ja kirjutan seda kuidas mina tahan. Kellele ei meeldi, siis ei pea ju seda ometi lugema! Aitäh ka kõigile neile kallitele sõpradele, kes mind minu aruteludes toetasid ja lohutasid! Te olete imearmsad!

Aga kõige toredam on see, et homme ei pea tööle minema, minu 2-nädalane puhkus algas! :)