Uusaastapidu

 "Kuule, mis sa srvad, kas meil ikka uusaastapidu tuleb?" küsis männivanake oma ammuselt semult, kellega oli juba aastakümneid kõrvuti tuult ja tormi, põudu, paduvihmasid ja lumetormegi trotsitud. "Vot ei tea, jah. Kuuldavasti inimestel pidid tänavu kõik peod ära jääma, mingi kole viirus käib nende seas ringi. Aga meid see ju küll ei tohiks häirida." vastas teine arupidavalt. "Aga, oota, ma nagu kuuleksin uudiseid puuladvus liikuvat. Sirutan end natuke, kuuleb ehk kiiremini, mida teada antakse..."

Selgus, et saabuski uudis metsarahva uusaastapeo toimumise kohta. Ja nii hakkasid kõik ennast kibekiiresti rõõmsa elevusega peoks ehtima. Kes oli omale ettenägelikult alles jätnud mõne suvise vilja, kes osa leherüüst, teised aga kasutasid käepäraseid vahendeid - naabrilt pudenenud okkaid, lund, härmatist või veepiisku. Oli ka neid, kes väiksema sõbra sülle võtsid ja nii koos teineteist täiustasid. Igatahes ilusaks said peo alguseks kõik, nii noored kui ka kõige vanemad ja elevust oli mets täis.

Ja muide, metsapeole on lubatud ka meid, inimesi. Korraldajatel on ainult palve, et käituksime seal kohalike kommete kohaselt - kuulates vaid metsa muusikat, säilitades piduliste kauneid ehteid ja tagades neile rõõmu ja rahu.

Toredat aastavahetust!

Lumelinnu lugu

Lumelind on äärmiselt inimpelglik lind – teda võib ainult haruharva vilksamisi pilvevati sees silmata. Jah, lumelind veedabki oma elu enamasti paksudes valgetes pilvedes. Nagu nimigi ütleb, on tegemist väga külmalembese, tegelikult lausa külma kiirgava tegelasega ja nii veedab ta meie kuumad suved põhjapooluse läheduses virmaliste energiasammastes kümmeldes. Kuid talve lähenedes liigub ka lumelind koos pilvedega meile lähemale. Iga tema võimas tiivalöök külmetab siis pilvedes asuva niiskuse ja see sajab alla maale – vahel õrna lumena, teinekord aga jäiste raheteradena.

Aga tegelikult laskub lumelind vahel ka korraks maale, õigemini veepiiril asuvatele kividele. Kui näed rannas kerge jääkoorikuga kaetud kive, siis just nendel ongi lumelinnud peatunud. Nende peatused on väga lühidad, sest, nagu juba öeldud, on nad väga pelglikud. Kuid peatuda tuleb, sest lumelinnud saavad oma munad muneda ainult vette. Munad on mõnda aega lainte meelevallas ja kui saabub õige hetk, kantakse nad lainte poolt õrnalt kaldale.  Seejärel purustab lumelinnu poeg jäise munakoore kerge nokalöögiga, saputab suled sirgu ja juba kerkibki tiibu lehvitades kiiresti pilvedesse kosuma. Tema lahkumist jäävad märkima vaid jäised kooretükid ja mõni jääkirmega kaetud kivi. Õnnelik, kes neidki näha saab, sest mitte alati ei ole rannas piisavalt külm, et see habras ilu kauaks püsima jääks. Aga kui lumelindudel on olnud hea aasta ning neid lendab meie kohal pilvedes piisavalt palju ja tuuled toovad ka piisavalt külma meie maale, aitavad just nemad meie maa katta mõnusa valge lumevaibaga.

Kosuge kiiresti, armsad lumelinnud – ma nii igatsen valget lumevaipa.

Novembri lõpp aias

Just täna nägin kuskil uudist, et meil oli läbi (ilmaolude jälgimise) aegade kõige soojem november ja ma olen sellega täielikult nõus. 

Eks ikka on olnud soojemaid talvesid ja mõni vapper õieke kuskil hangesoojuses kevadenigi vastu pidanud, aga sellist novembrilõpu seisu lillepeenardes ma varasemast küll ei mäleta.

Tänaseks on nüüd küll ka meil esimene külmalaine üle käinud ja enamus neist vapratest alla andnud, kuid postituse teen ikkagi neist 29. novembri õitest.

Üksikuid õisi oli teistelgi priimulatel, aga see siin ju lausa nagu päris:

Hall nelk enamasti teist õitsemist küll ette ei võta, aga see õienupp on juba kolmandast ringist tänavu.

Üks kevadel õue kolinud potiroosidest, nupp on samas seisus tegelikult juba kuu aega vähemasti:

Kollaseleheline koldnõges:

Muulukamaitseliste viljadega (aga harva viljuv) ilumaasikas kiviktaimlas:

Sarvkannikesed on talvel õitsejatena üsna tavalised:

Faasseni naistenõges õitseb lausa rikkalikult:

Muskus-kassinaeris 'Alba' on ka harjunud õitsedes talvele vastu minema, ainult valget värvi on raske hoida kui külmapunetus kipub kallale.

Loitev tulinelk on ka juba kuu aega puhkemise piiril, aga lahti minna ei jaksa:

Indiaani ebamaasikas on isegi korralikult punaseks jaksanud minna:

Nõmm-liivateel on ka lausa mitmeid õisikuid puhkenud:

Selle roosi pistiku sain eelmisel sügisel Tiilt ja sel suvel istutasin ta 1 lehega peenrasse. Tema otsustas selle peale kohe õitsema hakata. Lõikasin õie kohe peale puhkemist maha, et taim saaks pigem enda kosutamisega tegelema hakata, aga mida tema tegi? Ainult paar lehekest läbeski juurde kasvatada ja kähku jälle õitsema. Nojah, mis ma siin ikka sõdin nende jäärapäiste roosidega, las teevad, mis tahavad.

Isegi roomav kipslill on paar õit avanud:

Neitsikummel on muidugi väsimatu.

Veel üks potiroos, mis ka eelmisest talvest värskete võrsetega uhkelt läbi tuli. aga suvi otsa on ta piinelnud hallituse käes. Mina pritsima ei hakka - ise teab, kas jaksab paraneda või mitte. Minu aias jäävad sõelale vaid need taimed, kes siin liigse poputamiseta vastu peavad, st kellele siin sobib kasvada. 

Kurgirohi on ka veel ohtralt õisi täis, tema kaitseingliks on karvad - teate ju isegi, et karvases kasukas on hea soe olla.

Kõrgpeenrasse sokutatud amplimaasikas on kivilamaasikaga paljuski sarnane, aga viljad pole nii muulukasarnased. 21. novembril sain siit veel poolpunase (ja üsna maasikamaitselise) vilja, aga järgmised ilmselt enam punastada ei jaksa.

Vahele mõned õiteta kaunitarid ka. 

Mingi tumepunaseleheline taim (äkki oli mingi piimalill, ei mäleta kellelt sain, rääkimata sellest, mis ta nimi on) on kenasti roosatama hakanud:

Tõmmu kurereha on pilgupüüdja igal aastaajal:

Kõrreliselehine iiris:

Thunbergi kukerpuu 'Golden Ring':

Väsimatu krüsanteem. Kui algul oli ta õievärv pigem kollakas-kreemikas, siis viimane puhkenud õis on lausa lumivalge. 

Need õied on juba kuu aega vastu pidanud, andestage neile nende räsitus:

Veel üks koldnõges, tema on ka aastaringi õitsenud:

Kõrge kukehari 'Herbstfreude' on ka kuulus oma ülihilise õitsemisega, aga nagu näete, on ka temal veel äsjapuhkenud õisikuidki:

Ja lõppu üks talinelk. Tema nimi on tulnud küll sellest, et ta on kaheaastase kasvutsükliga, st õitseb alles külvi järel teisel aastal, aga praegune õieke kipub tema nime veelgi õigustama, kas pole?

Üldiselt olen aga aiatöödega lõpetanud. Kõik tühjad potsikud ja muud esemed on kuuri tassitud, istutamata potsikud on külg-külje kõrval koos (et soojem oleks ja vajadusel saab katteloori vms neile peale visata). Üldiselt otsustasin, et lehtede riisumisega ma sel aastal end vaevama ei hakka, aga täna riisusin kokku ja vedasin ära puulangetamise jääke ja siis juba ühe soojaga võtsin ette ka suurema osa majaesise hobukastani lehtedest - ega need ei lagune eriti kevadeks ja siis on ehk seda kastani-keerukoid ka järgmiseks aastaks vähem. Uups, aga praegu tuli meelde, et räästa alt on vaja tünnid kummuli keerata (homme). Siis võib küll rahumeeli jalad seinale visata. Selles mõttes on need pikalt soojad sügised küll head, et eriti oma aiatöödega jänni ei jää. :o)