Jälle Oandul (ja Kolgas)

27. septembril sain jälle praktikal käia. Koos Lõuna-Eesti teismelistega (oli vist 7. klass) tegime Tiina juhendamisel läbi programmi "Lahemaa-rannamaa". See on tore programm, mis algab väikese filmivaatamisega, siis jätkub mere-elukate ja taimede tutvustamisega näitusel ja lõpuks minnakse üle ranna-pinnavormide mereni välja ka. Vahva oli kogeda, kuidas sisemaa lapsed kannatamatult randajõudmist ootasid. Kahju, et ilm ainult sel päeval nii sombune oli ja täit rannamõnu ei pakkunud. Kuid kui programm läbi, polnud lastel enam sugugi kannatust lõunapikniku tegemiseks, nad oleks oma võileivad hea meelega otse bussis ära pudistanud, et aga kiiremini ostukeskusesse šoppama saaks. :oD

 

Hommikul enne rannaretkele minekut lippasin veel teisele grupile pikniku jaoks lõkkeplatsile tuld süütama ja märkasin mingeid säravkollaseid seeni. Kui tagasi jõudsime, käisin neid lähemalt pildistamas. Nojah, Muhedikule on need peamiseks koduaia-seenesaagiks, aga mina istutasin alles tänavu omale esimese lehise ja ei ole kuldtatikuga (ka kuldpuravik) enne lähemalt tutvuda saanud. On ikka ilus värviline seen!

Kuna mul oli õhtul tulemas lastevanemate koosolek Kuusalus, polnud mõtet edasi-tagasi sõita ja nii tegin vahepeal aega parajaks. Kõigepealt pidasin auto Võsu-Kotka sirge ääres suvalises kohas (no vaatasin ainult, et teeservavõsa taga paistis rohkem mände ja mitte väga paks padrik) kinni ja läksin seeneluurele.
Männik osutus üsna soostuvaks ja tundus, et peale ilusate samblapatjade ma sealt suurt muud küll ei leia. Aga sellised pehmed rohelised vaibad on mulle alati meeldinud ja seepärast jalutasin veel mõnuga ringi.

 

Kui ma esimese ja üsna üksiku lehter-kukeseene leidsin, olin äärmiselt hämmastunud - sellise männiku alt ma neid küll poleks osanud otsida (ehkki, jah, juba hommikuse rannaretke ajal nägin paari väikest kogumikku lausa kuivemapoolsetes männikualustes rajaservades). Minu kodused leiukohad on küll vaid väga üksikute mändidega niisked ja pimedad lehtpuusalud olnud.
Edasi jalutades leidsin neid siit ja sealt, kohati suurte kogumikena ja kohati lausa hiigelsuuri ja need eriti uhked kasvasid minu arust sambla alla mattunud kõdunevate puutüvede peal. Ja siis ma tegingi järelduse, et sellele seenele on ilmselt ennekõike vaja sambla- või huumuskihi alust kõdunevat puitu ja ilusaks puhtaks klanitud puupõllult neid otsida ei tasu, aga muidu võib ilmselt üsna kõikjalt leida.

 No on ju suured!

 Nii armsad väikesed roosakad seenekesed, aga ära määrata mina ei oska.

Lehter-kukeseened kokku korjatud, tegin ka pisut laiema tiiru, aga rohkem neid ei leidnud, teiselt poolt teed ka mitte. Kummaline, et ma just selles kohas oma auto kinni pidada otsustasin!
Aga saak oli juba piisav ja oligi juba paras aeg järgmisesse peatuspunkti vurada - Oandult heaks sõbraks saanud retkejuht Ene korraldas Kolga raamatukogus seenenäituse ja põnevusega läksin seda uurima. Väga ilus ja rikkalik väljapanek oli. Koos nuputasime veel mõne liigi määramise üle ja vestlesime nii korraldajate kui külalistega, nagu te ilmselt isegi märganud juba olete, ühel minu lemmikteemal. Nii tore oli! :o)

Uutmoodi katsetused

Peale fotograafiaõpetajalt saadud nõuannet otsisin välja aastaid peaaegu kasutamata seisnud teleobjektiivi ja läksin esimesel võimalusel ehk 25. septembril Koiduga randa kaasa, kui ta võrke vahetamas käis. Põnev oli! Ja tulemused olid justnimelt selles suunas paremad, millest ma ajapikku puudust tundma olin hakanud. Aitäh, Sven, soovitamast mul makrovõtete tegemiseks teleojektiivi kasutada (sellise asja peale ma ise küll poleks tulnud!)!
Loomulikult pole need pildid mingi korraliku loodusfotograafi piltide mõõtu, selleks napib mul nii tehnikat, aega kui ka (tegelikult peamiselt) oskusi, aga ma olen väga rahul, et olemasolevate vahenditegagi saan teha ägedamaid pilte kui enne. Sest minu hobitamiste peamiseks tingimuseks on, et pere eelarvesse nad auke tekitada ei tohi.
Aga nüüd siis selle väikese tiiru katsetused. Suuremat osa neist piltidest on tegelikult mu FB sõbrad juba näinud, sest ma ei kannatanud siiani oodata selle elevusega. ;o) Aga on ka neid, kes näoraamatus ei toimeta ja teiseks tahan ikka pisut kronoloogilist järjekorda ka hoida.
Algul oli ikka väga harjumatu, et lähivõtte tegemiseks pidi pildistatavast nii kaugele jääma. Seni olin ju lilli pildistades õietolmuse ninaga ringi käinud. :oD

Seda sulge oli päris raske pildistada, sest vaadet takistavaid kõrsi vältides pidi pildistama ülalt alla, aga minusuguse jupatsi käes ei õnnestunud kaamerat kuidagi teravustamiseks objektist piisavalt kaugele viia...hakka või redelit seljas kaasa vedama ;o) Ega ma ei mäletagi, mismoodi ma end lõpuks piisavalt pikaks küünitasin.

Ja see pilt on nüüd ehe näide sellest, kuidas minu peamine probleem (teravusulatus kui see nüüd õige termin ikka on) sipsti objektiivivahetusega lahenduse sai - piisavalt terav on nii kivi eesserv kui tagumine võrgupulk.

Algul märkasin rannakivide vahel juba peaaegu lagunenud millimallikaid, aga siis leidsin ka üsna palju veel toimetavaid meririste. Neid kahte jälgisin tükk aega ja proovisin isegi neid filmida. Mulle võhikule tundus, nagu oleks need kaks omavahel "armatsenud", igatahes lummasid nad mind tükiks ajaks ja panid veel pärastki internetist uurima. Leidsin sellise vahva Loodusajakirja artikli. Aga päris kindel ma peale selle lugemist ikka ei ole, et on need nüüd siis emane ja isane isend suguakti teostamas või mitte (aeg ju nagu sobiks isegi). Aga see on küll kindel, et üks on tavapäraselt nelja sugunäärmega, teine aga viiene, ehk nagu sireli õnneõis. ;o)

 

Siin juba üks surev meririst, aga mis kääriv klomp see vasakule jääb, ma küll ei tea.

 Põdrakanep:

  Metsikud ubinad ja väike-kapsaliblikas:

Ikka seenemetsa oli ju ka vaja põigata!
Need lillad on mulle jätkuvalt mõistatuseks. Mõne isendi puhul pean neid pigem lilladeks mütsikuteks, teiste puhul aga pigem ametüstrupikuteks. Ja mõnikord ei kummakski. Aga ilusad on nad igatahes!

Lehter-kukeseentega olen küll juba täiesti teretuttav. Oh, seal hämaras metsaaluses päikeselaikude ja üldiselt head valgust vajava teleobjektiiviga tuli ikka selliseid vahvaid üllatusi ohtrate untsuminemiste vahele, et ma olin lausa vasikavaimustuses.

 Ma arvan, et see on mingi puiduheinik:

 Ja see õhkõrn kausike kuulub mingile liudikule:

 Minu teised otse pannile rändavad suured lemmikud - pruunid toruseened:

 Sekka mõned niisama võimaluste katsetamised:

Ahhaa, aga see oli nüüd küll esmakohtumine. Kusjuures minu esimene reaktsioon oli, et näe, siia hakkavad ka lehterkukeseened kasvama, aga juba lähemal vaatlusel oli asi kohe selge, et see on hoopis kollane hüüvik - soonilise lehterja alakülje puudumine oli selge märk. Ja liiga limane oli see väike punn ka. Mittesöödav.

Ma kahtlustan, et see must tomp on mingi väga vana seen ja need väikesed tema peal on mingid kõrgesed.

Keel-tõlvhariku kohta on see liiga kollane:

Musti torbikseeni ehk vaese mehe trühvleid leidsin tänavu ainult paar-kolm tükki (koht sama, mis eelmisel aastal):

Vot nii! Onju natuke paremad pildid kui enne?

Septembrisess II - Endla raba

Ülejäänud osaga sessist läheb lihtsalt. Lõpus olid paar maastike õppeaine loengut klassis, aga vahepeal käisime matkamise aluste õppeainega seoses ööbimisega räätsamatkal Endla rabas. Sinna ma kaamerat kaasa vedama ei hakanud (raske ju ja lubas vihmast ilma jne). Et aga olin just paar päeva enne sessi oma nutitelefoni ära uputanud, oli taaskasutusele võetud vana telefon liiga haleda pildikvaliteediga. Mõned hädised klõpsud ikka tegin, aga ausalt öelda oli me matk niivõrd tore, et ei olnud eriti aegagi pildistada. Meil oli ju igasuguseid ülesandeid grupikaaslaste vahel ära jagatud ja mitmetes puhkepeatustes mängisime põnevaid mänge või kuulasime 5-minuti loenguid. Lisaks oli vaja käigu pealt pidevalt mõnusaid jõhvikapeotäisi suhu toppida, millal sa siis ikka pildistad. Ohh, see oli tore matk, tahaks tagasi! Lubatud vihma saime vaid mõne väikese tiba, töökaaslaselt laenatud talvise magamiskotiga oli telgis väga soe ja pehme rabapinnase peal kõndimine ei piinanud ka mu hädiseid kandasid ära. Mul oleks vist igale poole pakse turba- ja samblavaipu maha vaja.
Meie matk oli planeeritud nii, et lähenesime Kärde poolt, jätsime oma suuremad seljakotid esialgu lõkkeplatsile lähimasse teeotsa Kaasikjärve raba serva autodesse ja matkasime ise hoopis Endla ehk Toodiksaare rabasse Pätsu lauka äärde ja tagasi. Siis vinnasime oma suured seljakotid selga ja läksime (2km) Vana paadisadama lõkkekohta ööbima. Isegi telksaun tassiti ühiste jõududega lõkkekohta ära.
Aga nüüd siis mõned udused pildid.

Kompostikast lõkkekoha välikäimla kõrval:

Ja käimla ise ka:

Saunast jäi pilt enne tegemata, kui see juba peaaegu kokku pakitud oli:

Seal pilliroo taga on järv ja paadisilla juures kraavil/ojal parkis päris mitu paati, üks käis isegi meie nähes järvel kalal.

Õhtused uhked road (kodune kringel ja puha) jäid pildistamata, aga hommikul pakuti muuseas selliseid uhkeid võileibu, garneeringuks pohlad otse telgiveerest.

Tegin tagasiteel infotahvlilt paar pilti ka, aga internetikaardilt on tegelikult ikka parem uurida neid teekondi.

Njah, seekord ma teile põnevat virtuaalset rabamatka pakkuda ei saanud, peate ise rappa minema. :oP