Pätsupere jälgedes

Aprilli teise poole sessil käisime imetajate õppeaine raames õpetaja Vahur Sepaga (see on seesama karusnahkadesse mässitud "jõulumees", kes hiljuti Osoonis huntidest rääkis) tema kodumetsades metsloomade jälgi otsimas ja nende eluviisidest rääkimas.
Esmalt tutvusime lagunenud koprapesaga seal, kust jahimehed nad ära tõrjunud olid ning arutlesime selle tegevuse õigustatuse ja vajalikkuse üle. Antud kohas oli see küll väga kahtlase kasuteguriga tegevus. Aga see selleks.

Siis veendusime, et metssea "postkasti" pole värskeid kihvajälgi tekkinud ehk hetkel piirkonnas sigu pole (katk!).

Verevat karikseent oli sealkandis ikka üsna palju. Ilus kevadine värvilaik!

Põtru oli ka palju tegutsenud. Neil ju terved noorendikud vaja madalaks pügada! ;o)

Üsna värskelt, meist vast pooltunnike varem, oli sama teed käinud karupere - ema oma eelmise kevade poegadega. Ma küll kiikasin iga kurvi taga pikalt ette, et kas näeks neid, aga kahjuks polnud õnne. Jälgi saime küll ohtralt imetleda, mõõta ja uurida.

Jahiloomade söödaplatsile lähenedes märkasime platsiserva kuuskede ladvas ka kotkast (väidetavalt merikotkast, aga mina ei suuda oma viletsate piltide peale seda ei kinnitada ega ümber lükata)

Lisaks lahkusid (ülimalt vastumeelselt) maitsvate raibete kallalt rongad ja sookurg.

Need junnid pidavat olema möödunudaastased ja kuuluma metsseale. Et siis ja seal vähemasti  kedagi veel oli.

Selles haisvas augus leidus küll igasuguseid loomajäänuseid, nii koduloomi kui metsikuid. Meie jaoks üsna okseleajav, aga loomadele nagu gurmeerestoran. Seal oli kuulsate restoranikülastajate jäädvustamiseks paparazzikaamera ka kenasti üleval. ;o)

 See olevat kunagi olnud kärntõves kährik...

 Midagi inimmeeltele meeldivamat ikka ka:

 Mingid seened, mida ma arvan kuuse-käbikõrgeseks:

See on igatahes kindlalt kuuse-käbikõrges:

Ja kuna ma seeni pildistama jäin, ei kuulnudki, mis lugu selle allapotsatanud linnupesaga oli - kas äkki orava või nugise töö?

Täielik humaladžungel:

See džungel ja märg mülgas (vaata mu saabast!) on just head tõkked hoidmaks võõraid eemale vanast metsavahikohast, kus kenal päikeselisel lagendikuserval on varemalt hundipere oma järglased üles kasvatanud. Aga tänavu neid seal polnud.

Kui aga hunte pole, on kitsedel hea põli ja siin üks koht, kus sokuisand on oma sarvi villast puhtaks hõõrunud ning kraapimisega oma piirkonna valitsemise allkirja ka ära pitseerinud:

Vahepeal pöördusime sügavavaoliseks sõidetud teele tagasi ja oma 5 meetri kõrguste palgivirnade vahelt läbi minnes kommenteeris keegi, et see nagu Lasnamäe kanalis kõndimine. Eks see metsategemine ole mitme otsaga asi. Ühtpidi on vaja loodust säilitada, teistpidi vajame ka puitu. Eks võtmesõnaks on tasakaal - kõike peaks parajalt olema. Ainult raha taga ajades me väga jätkusuutlikult ei käitu. Aga värske puidu lõhn on mõnus küll.
Sedasi mõtteid mõlgutades jõudsime Linnutajamäele, kus ka väikese puhkepausi tegime.

Karvane piiphein seal juba õitses (meil siin põhjas veel mitte). Huvitav, et ma põldosja "nisasid", mida linnamäe välu täis oli, pildistamisvääriliseks ei pidanud...

Linnamäe tagaküljest alla minnes jõudsime Linnutaja oja sillani, mille järel ametlik tee otsa lõppes (aga tegelikult üsna samasuguse metsaveomasinate mudamülkana edasi läks) ja silla juures vaatasime-nuusutasime kobraste piirimärke. Ühe piirkond algas ühelt poolt silda ja teise oma teiselt poolt. Põnev on see, et kui võõraid oma vees ei sallita, siis kodust lahkunud noortel on viisa teiste alade läbimiseks olemas, midagi sellist, nagu seal Setomaal Venemaad läbides, et liikuda võid, peatuda mitte.
Läksime ka töötavat kopratammi lähemalt uudistama.

Siin saime jälle ühe matkamise tarbeks kasuliku tarkusetera kõrva taha panna. Nimelt, kui kuskil metsas hulkudes jääb kopra elutegevuse jälgedega oja teele ja otsid üleminekukohta, kuula, kus vesi kohiseb ja mine sinna. Sest kopratamm on nii tugev ehitis, et ka inimesel kannatab kuiva jalaga veest üle minna. Meil ka mõned katsetasid, 2-, siis 3- ja lõpuks lausa 4-kesi.

 

Mind lummas see korralik värske kasepalk (jämedamast otsast ikka oma 15-20cm läbimõõduga), mis oli ideaalselt ja imeilusa mustriga üleni ära laasitud ja kooritud. Kange tahtmine oli see koju vedada ja tuppa sambaks püsti panna! :oD

Edasi liikusime küll teega paralleelselt, aga metsa all mäekülje serva pidi ( maa-ameti reljeefikaardilt vaadates oli see ikka sama Linnutajamägi, mis ojanõo järel pikalt kirdesse ulatus) ja seal kuskil oli üks megasuur mägralinnak.

 Jällegi üks hiiglama vahva fakt - sellised lehe- ja kulunutsakud urgude juures on mägrapere "voodipesu", mis õue kuivama ja tuulduma on toodud:

 Siin on poole tagasiviimise pealt leitud, et vajab veel pisut kuivamist:

 Näsiniine õitseaeg on metsas imeline aeg!

  See peaks olema harilik pigiliudik:

 Ja see on laanepüü kaka - junnide valged otsad pidid omaniku reetma:

 

Vahepeal põikasime rajalt kõrvale, et kaugelt (lähedale praegu, pesitsusajal minna ei tohi!) piiluda kotkapesa. Kotkast ennastki nägime kaugelt läbi puude võrade lendamas. Aga ma üldse ei mäleta, mis kotkas see oli, äkki üks konnakotkastest? Igatahes pidi temale väga omane olema teha pesa just jämeda, murdunud ladvaga puutüve otsa. Kõik mu pildid muidugi välja ei tulnud. Isegi see pesapilt on selline, et annab otsida. Selle keskelasuva jämedaima kase kõrval paremal on üks peenem kask (sama jäme, kui teine pildi servas)  ja selle peenema kase keskkohast pisut allpool on tüve taga näha üks pisut suurem tumedam koht - see ongi see pesa. :oD

Ühesõnaga, niikaua me seal karu jälgedes marssisime, kuni jõudsimegi lõpuks Karuperse kraavini! :oD Sellel kraavil on tõepoolest selline nimi ja see on algselt kaevatud juba esimese vabariigi ajal ja palja käterammuga. Ja parempoolsel pildil on jälle üks uhke ausammas aasta seenele (ehk tuletaelasid täis kasetüvi).

Natuke matkasime veel ja vaatasime üle ka ühe hundiaugu. Siis otsustas muidu eeskujulikult käitunud ilm (lubas tegelikult üsna sajust päeva) ennast lõdvaks lasta ja kallas üle viimase raiesmiku marssimise ajal meile sahmaka vihma kaela. Noh, hea, et niigi läks, sest peagi olime mõnusas elektrita metsamajas lõket, sauna ja sooja tuba nautimas. Osadel olid veel oma imetajate ettekanded tegemata - neidki kuulasime vaheldumisi kas lõkke ääres või toas, olenevalt ilmataadi tujudest.
Ja mina imetlesin muidugi ka kohaliku perenaise võrratut iluaiandust. Küll tal oli palju roose, neid tahaks küll suvel imetleda! Praegu aga mõned vihmapisarais krookused ja kirgaslilled.

 Aitäh, Vahur, sellise toreda matka ja metsaõhtu eest!

Ärkamised ja tärkamised

Mõned aprillikuised lille- ja putukapildid - on ju see aeg, kus iga päev õues midagi põnevat avastada on. Ma käin ikka võimalusel hommikuti tiiru ümber peenarde ehk loen oma "hommikust ajalehte".
Lapselapsega männialust riisudes leidsime madalal oksal vana käbi pealt kaks tiillukest triinut. Vaatamise jooksul pudenes käbi maha ja suure vaevaga leidsin ühe triinu üles (pildil on ta mu töökindal). Pärast toas uurisin ja leidsin, et see oli komatriinu. Siin üks Imbi Vahuri pilt, kust on paremini näha, miks ta just koma nime kannab.

Oli see nüüd samal või järgmisel päeval, kesse mäletab, aga peenart paksust lehesodist päästes äratasin üles selle võimsa (4+cm) tegelase. Minu õnneks oli ta veel unest väga uimane ja ainult tuias vaikselt ringi - ega vapsiku viha alla ikka sattuda ei tahaks ju.

Kui lõpuks päike ja minu vaba hommikupoolik kokku said, täienes minu aialinnupäevik kohe õige mitme tegelasega. Lisaks vilgastele päeva-paabusilmadele (keda ma pildile püüda ei jõudnud) leidus hulgaliselt ka töösse keskendunud või muidu laisklevaid tegelasi.
Karukimalane:

  Keegi kärbes: 

 Ja hulgaliselt mesilasi:

Esimesed krookused murus õitsesid juba ammu ära ja ma kartsin, et peenardest on kõik hukka saanud, aga õnneks olid nad lihtsalt palju pikema unega.

Sinililli - neid tavalisi metsast tooduid - on mul peenras juba mõnusalt palju. Selle koha pealt tuleb küll neid muidu maapõhja kirutud mullamurelasi tänada.

 Amuuri adoonisega oli meil Aalujate grupis kõva arutelu - et ikka kellel kus kasvab ja kas juba õitseb või ei ja miks. Lõpuks jõudsime selleni, et nad õitsevadki igaühe aias eri aegadel, sest tingimused on nii erinevad ju. Minu oma pistis ka lõpuks nina välja ja siis hakkas kiiresti paisuma:

Aianduspoodidest ostetud ajatatud priimulaid peenrasse pistes võivad nad küll vahel ka läbi talve õitseda, aga "korralike" priimulate õitsemahakkamine on siiski hoopis teistmoodi mõnusalt elevusstekitav. ;o)

 Must lumeroos:

Võrkiiristest olid tänavu esimesed need sinised, kelle sordinimed ('Gordon', 'Harmony' ja mingi veel) peenra ümbertegemise käigus segi või sootuks kaduma läksid. Helesinine ('Katharine Hodgkin') ja tumelilla ('J.S. Dijt') avasid oma õied pisut hiljem. Danfordi iiris läks mul kahjuks välja (liiga kuivad suved) ja Vinogradovi võrkiiris on nii hiline, et paar päeva tagasi oli tema pung alles pisut kollakas. Tänaseks ehk on juba lahti.

 

Tegelikult on alanud ka see igakevadine peasügamishooaeg "mis mul küll siin tärkab?" stiilis. ;o)