Esmaspäev, 13. november
Hommikul sadas, aga olin juba õhtul otsustanud, et lähen ikka, kasvõi keebiga. Siiski oli mineku hetkeks asi niipalju vaiksemaks jäänud, et ei hakanud sinise kummitusena tööleminevaid inimesi surnuks ehmatama. Jope pidas enam-vähem täpselt selle 35 minutit vastu, sisemiste kihtideni vesi ei jõudnud.
Tundub, et kummitusi oli ses hommikus ka ilma minu sinise keebita:
Õhtul kudusin-tukkusin teleka taga ja siis käis Astrid kaupu tellimas. Pärast tegin ettevalmistusi homsete neljajalgsete külaliste tulekuks. Peamiselt seisnes see muidugi Milkale ohutute pesapaikade ja käiguteede ettevalmistamises.
Teisipäev, 14. november
Hommikul oli tuul pisut rahulikum, aeg-ajalt viskas alla natuke lörtsihelbeid. Eks need piisad ja märjad helbed telefoni objektiividel ilmselt tekitavadki neid kummalisi kummitusi fotodele. :)
Õhtupoolikul tulid Triinu ja Allan koertega. Kass vupsas kohe valmispandud kasti peitu. Huvitav oli, et ennist, kui talle seda kasti tutvustasin, ei suvatsenud ta sekundikski sinna püsima jääda, aga nüüd teadis täpselt, milleks see hea on. Ja üldse taipas ta koerte saabumist minu süles aeledes kohe samal hetkel, kui välisuks käis, aga tagatoa nägemisulatusse veel kedagi polnud ilmunud, ja lupsas kibekiiresti kasti. Ja selgus, et minu välja mõeldud lahendus toimib päris hästi, maja oli valdavalt rahulik.
Tööpäeva lõpus tormasin mina kohe Viimsisse annetusi koguma. Ei olnudki Artiumis (kuhu mina kohe hoobilt läksin) vaid hoopis huvikeskuses. Ei osanudki enam arvata, et see vana nõukaaegne koht ka veel toimib nüüd, kus on valminud suur ja uhke Artium. Aga õnneks pole vahemaad väga suured ja jõudsin õige hoone juurde vea avastasmisel üsna kiiresti. Siiski kulus seejärel väga palju aega autole koha leidmiseks, sest keskuse ees oli vaid umbes 10 parkimiskohta. Kõrval vallavalitsuse ja politsei juures olid küll suuremad ja tühjad parklad, aga seal olid ranged keelumärgid üleval ja mingit vallavalitsuse luba mul muidugi ei olnud. Lõpuks sokutasin auto kuhugi kaugemale tänavaserva põõsasse ja koperdasin kasti ja plakatiga keskusesse.
Saali saime üle noatera, sest "Kaire Kreisi Kabaree" etendus oli täissaalile välja müüdud. Siiski viimasel hetkel leiti kuskilt keskmiste ridade keskelt meile paar tühja kohta ja pugesime kõiki istujaid häirides sinna. Etendus oli tõesti vägev ja heas mõttes pöörane. Mulle meeldisid nii hoogsad tantsud, läbi aegade hitikuulsust kogunud laulud kui värvikad üle võlli keeratud kostüümid ja mahlased vahepalad. Ja annetusi kogunes ka südantsoojendavalt palju, vaatamata sellele (või just selle pärast), et suurem enamus publikust olid pensioniealised.
Kolmapäev, 15. november
Kass oli öösel rahumeeli minu arvutitoolile magama kulgenud. Koerad ei märganudki. Tööpäeva alguseks viisin ta ikka oma süles ohutult kasti ära.
Õues oli jätkuvalt tuuline ja pisut sajune. Pilti tegingi vaid poe ees, kuulutuste tahvli juures ja pärast maja juurde jõudes avastasin, et mu uus, mõned nädalad tagasi istutatud valge sügislill on lõpuks oma õie lahti teinud, aga liiga pime oli korralikuks pildistamiseks.
Lõunal olid koerad mõned tunnid meie hoole all, noored käisid linnas notaris. Oh seda igatsemist!
Õhtul küpsetasin pitsat, jõime vahujooke ja sõime (vahelduseks Narva kohvikust pärit) kooke. Tähistasime noorte majaostu ja ikka veel ka meie autoostu. Aga nüüdseks on need 6 pudelit (nr 396) kõik edukalt otsas ka.
Pärast mängisime veel mingit uut toredat rongidega lauamängu.
Neljapäev, 16. november
Milkal sai vist siiber varjus passimisest ja jalutas ülbe näoga ukse juurde. Õnneks koerad kohe ei ärganud ja jõudsin ta sülle võtta ning ära õue viia.
Oli kerge miinuse ja väikeste lumekribalatega hommik. Länneka lodukraav on lahti kaevatud.
Tagasi tulles ootas Milka muidugi ukse lähedal auto all ja kiirustas tuppa, sest lisaks hirmsatele kassidele oli väljas ka külm ju. Kole-kole! Teadsin, et koerad jooksevad kohe kindlasti ukse peale vastu, seepärast võtsin Milka juba enne sülle. Ja siis toimus üks kõiki magajaid äratav tramburai kui mina paksult uduste prillidega ja saabastes üritasin läbi tagatoa põrandal vedelevate koerte mänguasjade ja tekkide kassi turvakodu-kasti poole suunduda, süles rabelev, pahisev ja urisev kass ning koerad elevusest jalus sebimas. Oeh! Aga õnnestus aktsioon ära korraldada ilma kellelegi haavu tekitamata.
Oleks see kass siis seal kastis püsinud! Ei, tema muutus juba nii ülbeks ja julgeks, et jalutas ette tuppa ja plaanis jälle minu koduarvuti toolile magama keerata. Sellele eelnes küll jälle väike intsident, kus pahisev uriseja oli hoopis minu tooli all ja Dandy tuli sealt vägisi eemale tirida, aga edaspidi istus Allan lähistel ja hoidis silma peal, et koerad liiga ligi ei tuleks ning Milka põõnaski üsna rahuliku meelega ülbelt minu arvutitoolis kuni olukorra "normaliseerumiseni".
Lapsed läksidki koertega ära üsna kohe peale minu lõunapausi. aga ega Milka ju ei teadnud, kas neid viidi vaid õue korraks jalutama või läksid nad lõpuks ometi päris ära ja siis jalutas ta mõnda aega veel ettevaatlikult ülinaljakalt poolkükakil mööda tube ringi. Aga varsti oli pilt selge ja Milka ilusasti rahunenud. Aga küll ta oli alles läheduse- ja paimaias! Vaeseke! Aga tegelikult olin ma rõõmsalt üllatunud, kartsin ette, et see kolm päeva mööduvad kogu aeg väga ärevas õhkkonnas. Tegelikult olid koerad tublid ja Milka ka väga vastupidav ja rahulik.
Õhtul sõin ja vaatasin pisut telekat enne Jõelähtmesse zumba-trenni sõitmist. Arvutisse ei jõudnud enne hilisõhtut ja muidugi jäin sünnipäevalaste õnnitlemisega jälle liiga hilja peale. Oleks tahtnud kribamise asemelvähemasti Haapsallu Pillele hoopis helistada ja pikemalt lobiseda.
Reede, 17. november
Hommik oli pisut külm ja pisut selgema taevaga, oli tähti näha ja ida pool isegi helendas juba.
Lõunal säras päike ja selle tulemusel ka kogu hoov. Terve sotsiaalmeedia kubises ka vastavasisulistest postitustest.
Õhtul vedelesin enamuse ajast teleka taga ja kudusin lõpuks Koidu sokid valmis.
Laupäev, 18. november
Hommikul magasime üheksani ja see oli ilmselgelt liiga kaua, sest ärkasime magamisest väsinuna. Siiski ajasime endi kondimootorid vähehaaval käima - Koit läks keldrisse võrku üles riputama ja kalaauke selles parandama, mina hakkasin tube koristama. Muuseas küürisin natuke põhjalikumalt ka dušinurga seinu ning avastasin, et silikoonriba põrandaservas on ühest kohast lahti tulnud. Tuleb hakata mõtlema selle uuendamisele. Oeh, remonditööd pole üldse minu ampluaa.
Lõunal läksin õue ja esimese asjana tegin ära seni tegemata töö, millega tegelikult oli juba kuri karjas - tühjendasin keldripoolt otsast (niipalju kui võimalik) kastmisvee väljutustoru, vedasin kuuri varjule juba kangeks jäätunud vooliku ja keerasin kummuli räästaalused tünnid. Plasttünnidest sain ikka vee välja, ehkki jääkaas oli juba päris paks (ärgates näitas termomeeter väljas -6 °C), aga suured emailpajad olid küll läbi külmunud ja läksid kummuli kõige täiega.
Seejärel kaalusin natuke nii- ja naapidi, aga lõpuks otsustasin ikkagi julgelt külarahva naerualuseks hakata ja tegin ära ka teise tegemata jäänud hädavajaliku töö - otsisin välja vikati ja niitsin maha ning riisusin kokku ja vedasin ära oma hädisele lilleniiduhakatisele sajuse sügisega kasvanud paksu ja pika rohumassi. Ehk siis sisuliselt tegin heinatöid! :D Oot, kas siis ei olegi Jaanipäev varsti tulemas? :D Aga oli naljakas küll vikati pealt vahepeal ka härmalund maha pühkida. Ega ma muidugi ei tea, kas see äkiline alastikiskumine tegi nüüd lilleniidule kurja ka, või mitte, aga ega see paks lamandunud rohumass varakevadel seal peal hallitades igatahes parem ei oleks.
Päike vedas mind vägisi veel Lännekasse ja Lühitneemele jalutama ka, ehkki päris loojangut ära oodata mul täna aega ei olnud. Ilus ja mõnus oli ja sain isegi natuke seeni (puidu sametkõrgeseid) soojendatavale pitsale sobivaks lisandiks. Jalutajaid oli ka üsna palju.
See on see Untaugu teele laiama tulnud lodulomp, millest ma pimedas jooksuga läbi olen mõned korrad läinud, et vesi ei jõuaks saabastesse tungida. Ehkki lodukraav vuliseb nüüd juba teab-mitu päeva hoolega, ei ole loik vähenenud vaid hoopis suurenenud.
Koju tagasi jõudnud, oligi napilt aega iluprotseduurideks ja kerele kütuse andmiseks, siis oligi juba aeg autole hääled sisse ajada ja linna poole vurada. Jõelähtmest võtsin Liina ka peale ja suundusime Kaja keskusesse teater Nuutrumi poolt mängitavale Mart Sanderi suurepärasele etendusele "Peaksime rääkima Raimondist", ikka muidugi SA Hille Tänavsuu Vähiravifondile Kingitud Elu annetusi koguma. (Kui nüüd just taipasid, et oledki ammu tahtnud annetada, aga pole kogujaid kohanud või pole meeles olnud otsida, kuhu internetis annetada tuleks, siis võid vajutada siia ja teha selle asja nüüd ja kohe ära. :) )
Aga Kaja keskuses olin mina peale nõukaaegset kino esimest korda - ilusaks on see tehtud küll, ehkki fuajee ja sealne ruumilahendus polnud just eriti avar ja optimaalse paigutusega, aga arusaadav ka, kuna on ju vanade standardite mõõtude sisse ära mahutatud. Personal seal oli hästi tore ja igal sammul abivalmis. Meil näiteks sai makseterminalis kassalint otsa ja lahkelt anti meile kohe uus rull.
No ja etendus ise oli ka väga suurepärane. Tõsised teemad, aga väga hästi ja põnevalt eksponeeritud ja näitlejate (7 inimest umbes 40 osa etendamas) poolt imehästi välja mängitud. Ja muidugi need imeilusad laulud ja toredad tantsud vastukaaluks rusuvatele sündmustele ja teemadele. Mart Sander oskab üldtuntud ja ürikutest leitud lakoonilisevõitu ajaloofaktidele väga põneva "liha" külge kasvatada, seda nautisin juba tema seriaali "Litsid" juures ka. Siin lisandus veel üks huvitav nüanss - sündmuste ajajoon oli tagurpidi keeratud ja see mõjus ülimalt hästi.
Koju jõudsin pisut enne keskööd, aga see oli tõeliselt nauditav õhtu - uus tore koht, palju lahkeid annetajaid ja suurepärane etendus.
Pühapäev, 19. november
Täna tõusime jälle normaalselt vara. Huvitav on, et mu bioloogiline kell on niivõrd tugev, et kui õhtul otsustan, et võiks pool 8 tõusta, siis ärkangi mõned minutid enne seda üles. Mul juhtub seda tihti isegi kella viieste ärkamistega.
Kodust lahkusin juba 9 paiku, tegin peatuse Neeme kohviku juures ja sebisin tagaukse kaudu mõned koogid kaasa, siis põrutasin Kosele. Edasi käisime emaga Kohilas surnuaial ja tegime tädi 90. sünniaastapäeva eel haua nii korda kui seda külmunud maa lubas.
Tagasiteel hakkaski juba jälle hämarduma, nii lühikesed need päevad praegu ongi ja lühenevad veel päris mitme nädala jooksul, aga siis... Nojah, oleks siis praegugi vähemasti natuke lund ja, nagu eile, säravat päikest, suudaks selle kaamose kergemini üle elada.
Koju jõudes läksin kõigepealt alla ülimalt eakat naabrinaist sünnipäeva puhul õnnitlema, aga tal oli kahjuks just täna üks tema raskematest päevadest ja sain teda vaid voodis korraks emmata. Kahju on temast, aga ei oska kuidagi aidata ka, liiati kui isegi spetsalistid ei suuda ta olemist paremaks teha.
Ülejäänud õhtu helgemaks hetkeks oli tavapäraselt ülimõnus ja samal ajal füüsiliselt üsna raske trenn, aga peamiselt istusin teleka taga ja kudusin. Avastasin end kahelt mõttelt - et ma ei taha arvuti taha istuda, sest siin on nii palju tegemata asju, ja et vähemasti üks päev on jälle nädalavahetusest puudu.
Ahjaa, seda sain ka lõpuks teada, miks need naabrite kassid ka pimedas mu akna all luuramas käivad - lindude poolt maha puistatud seemned on ahvatluseks ka neile tegelastele:
