1. jaanuari lõunane loodusetiir on juba üsna traditsiooniks saanud. Ikka koduümbruses. Ja taaskord alustasin lindude jahtimisega ka. Eelmise aasta linnuliigid on siin ja käesoleva aasta omad siin. Kui eelmisel aastal alustasin tagasihoidlikult vaid 1 liigiga, siis tänavu oli ilm soojem ja saak ka kohe uhkem - lausa 13 liiki. Aga lindudest palju selles postituses ei räägi, pigem muudest leidudest.
Seda linnukest ma küll liigini määrata ei osanud. ;)
Suured hallrästaste parved piirasid Neemet vist kuu aega järjest, kuni väga rohke pihlakasaak oli lõpuks nahka pandud.
Rästaid luurates jäi selline tore samblane mullamügar kivikuhja otsas silma:
Maju kerkib meil igasse metsatukka nagu seeni pärast vihma. Oeh!
Ilmselt haavatarjak (
Oxyporus corticola), määras Allar Antson FB-s:
Toredad rihm-, habe- ja juussamblikud mu lemmik tammehakatisel:
Sinililletee kergliiklustee poolne ots on laiaks hööveldatud seoses metsaveoteedega. Võib ka olla, et sinna raiesmikule tulevad edaspidi majad ka, siis on tee ka tulevastele ehitusmasinatele.
Kergliiklusteele ma jääda ei tahtnud, põikasin hoopis üle tee Ihasalu soo servaaladele.
See rippuv oks oli vähemasti 5-6 meetrit pikk, selliste alt tasub küll eemale hoida.
Kellele kasetorbikutäis pohli?
Ihasalu soo kuivenduskraav ei olnudki ääretasa vett täis:
See teele sadanud lumi plaanis lumememmeks hakata, aga kahjuks aitas sahk tal ainult silmad pähe saada ja edasi keegi appi ei tulnudki. :( Ma olin ka selleks ajaks juba parasjagu väsinud ja märg, aga eesmärk oli veel ida poole randa ka jõuda, siis ei jaksanud ka hullama hakata, ehkki kiusatus oli.
Selle jalutuskäigu kõige rõõmustavam tegelane hõikas mind ise vaikselt kõrvalolevale männile maandudes. Porr. :)
Järgmine pikem jalutamine oli juba mõne päeva pärast - 4. jaanuaril käisin Uitro pool hulkumas.
Peaaegu päikeseline.
Selle jalutuskäigu "pärliks" olid laululuiged. Esimese hooga pidasin neid kõikjal ringi laiavateks kühmnokkluikedeks ja ei pööranudki erilist tähelepanu, aga siis kuulsin, kuidas nad kahekesi seal Seakari taga "nutavad" ja suunasin ruttu kaameratoru neile. Ja saingi uue luigeliigi oma nimekirja. :)
Kahjuks näitavad kõik märgid, et ka Uitros hakkab ehitustegevus kohe-kohe pihta.
Ja siin, sadamas, jahtide vahelt ta korraks ennast näitas ka. Päike siis.
Kas keegi oskab öelda, mis põõsas see Helle aiaäärses hekis olla võib? Selle üle olen küll juba üle kümne aasta juurelnud, aga põõsas ise on siin kasvanud kauem kui mina Neemes. Vilju ma varasemast küll ei mäleta. Õied on väikeses kobaras ja valged, kui õigesti mäletan.
Pühapäeval (5.01) hulkusin jälle Lännekas ja Kadakaranna pool.
Hiljutine torm oli ühtkomateist rannale uhunud.
Üks väike külmunud ogalik.
Mingi võrgujupike koos vesikuuse taimega. Esimese korjasin ära, teise jätsin rannale.
Ja isegi adrukärbsed ukerdasid ringi:
Jõulupühal sain Länneka loduvõpsikust pisi-pisikese panni täie, kui suure sibula lisasin, aga selle jämedama rannapaju tüvel oli sametkõrgeseid päris korralik ports (kõik ei mahtunud pildile). No on ulmeliselt hea maitsega seened!
Selle jalutuskäigu ägedaim linnuelamus oli kindlasti see 6-liikmeline valgepõsk-laglede punt, kes nii süvenenult Lühitneeme otsas toitu hankisid, et mul õnnestus neile väga lähedale nihkuda ja pärast neid segamata ka uuesti minema hiilida. :)
Toredate jääseelikutega rannalepad:
Toredad käbiheinad:
Ja rohelised metskõrkjapuhmad:
Veel kerkivaid maju:
Lihtsalt tore koerasilt ja postkast:
Ja viimane tore linnuüllatus tuli päris jalutuskäigu lõpus oma maja eest, vainurästas:
Järgmine nädalavahetus möödus peamiselt koduste tegevuste, lumerookimise ja pidude lainel ning valgel ajal ringituuritamiseni ei jõudnudki.
18. jaanuaril käisime väikese vahva seltskonnaga Ihasalus matkamas. Oli fantastiliselt ilus päikeseline päev ja tuulevarjulistes kohtades võis lausa märtsikuu lõppu ette kujutada. Pilte palju ei ole, sest matka juhtides mul see enamasti meelde lihtsalt ei tule.
Rannas oli adruvall uue liivakihiga üle uhutud, aga mõned mererohulibled turritasid sealt välja ning tuule abil joonistasid sellsied toredaid sõõre liivale:
Tõruvähid adru küljes:
Kuna vesi oli üsna kõrge, pidime üles kaldaservale eramaale vahepeal põikama ja siis sedasi kive mööda alla ukerdama:
Koskla pesakast, tänapäevane versioon, st nii sügav ja nii kõrgele paigutatud, et mune toiduks sealt ilmselgelt ei korjata:
Nonii, ja siin siis selle aasta esimesed (või ilmselt hoopis eelmisest aastast jäänud viimased) õitsejad. Eriti kummaline, et see vesihein kasvas ja õitses rikkalikult vähemasti ruutmeetrisuurusel alal kirdesse avaneval kaldajärsakul, mis tähendab, et päikesevalgus ei jõua sinna eriti suvelgi. Ainus lootus on vist ainult veepinnalt peegeldumisele.
Ilusad samblikumustrid rannakividel.
See peaks kaartsamblik vist olema:
Päike üle metsa siia randa enam ei ulatunud, aga kaldast kaugemal lainejänestel säras nii ilusasti:
Üle silmapiiri piilus ka Keri tuletorn:
Pühapäevane lõunane tavapärane hulkumisaeg kulus 19. jaanuaril hoopis Jõelähtme mälumängule, aga kasutasin juhust,et autoga külast välja sõitsin ning käisin sinna sõites Jägala joa juures (lootsin ka vesipappi näha, aga ei õnnestunud) ja tagasiteel Linnamäel, mõlemal pool tegin väikese kiire tiiru. Pikemaks polnud aega ja ausalt öeldes oli ilm ka eilsega võrreldes nagu öö ja päev - pilves, külm ja väga niiske.
Joa juures on parkla juba ammu valmis ja lootsin, et nüüdseks on ka jalgteed tehtud, aga ei - ümberringi oli kohutav songermaa. Lisaks ehitatakse sinna ka mingit suuremat hoonet ja sellega on ka uus asfalt muda ja löga täis aetud. Kui juba vingumiseks läks, siis see parkla projekt on ka äärmiselt nõmedalt tehtud. No kes ütleb, et parkla peab olema just päripäeva liiklusega? See tähendab antud juhul seda, et tulev auto peab risti üle lahkuva sõidusuuna minema ja lahkuv üle tuleva. Ehk siis sisuliselt nagu 8. Oleks vastupäeva ring, poleks seda hullu ristumist. Üksikute külastajatega pole hullu, aga kui on ülipopulaarne jäätumisaeg, on joa juures totaalne "laulupidu".
Joa kõrvalt on ka palju puid maha võetud. Eks saab näha, mismoodi nad seda vaatlusala siis kujundavad.
Juga ise on aga praegusel veerohkel ajal võimas!
Punetavad lodjapuud:
Allika juurest tegin tegelikult pilte ühe matkalise jaoks teejuhatuseks, aga praegu tuli meelde, et olen unustanud neid talle saata. Häbilugu!
Ja tagasiteel Linnamäel:
Ohhoo, Linnamäe parkla kõrvale on pandud piknikulaud valla uuest turismikaardist kattega, aga...prügikaste ikka ei ole.
Järgmise ehk kuu viimase nädalavahetuse hulkumised aga olid juba Lõuna-Eestis. Laupäeva hommikul käisime Triinuga Supilinnas aardeid otsimas ja pärastlõunal toimus maastikumäng Luual matkajuhtide uusastapeol (meid oli seal täpselt 100 kokku!). Kui veel õhtune tantsimine ka juurde lisada, tuli päevaseks sammude saagiks üle 30 tuhande. Seega võib endale andestada, et järgmine päev lisaks Harjumaal ringi sõitmistele vaid fitness trenniga piirdus.
Siin siis Supilinna (ja Tähtvere serva) aarded:
PÜHIMA NEITSI MAARJA PÄRISPATUTA SAAMISE KIRIK:
Tore vana puu:
Trepid alla Supilinna:
Mural, nagu neid seinamaalinguid tänapäeval nimetatakse, teemaks Supilinna buss:
Selle maja juures oli tunne, et see kukub küll kohe ümber:
Õllesõprade lemmikhoone künka otsas:
Pingid pole surnud. Teise sellise leidsime hiljem veel:
Sildil on kirjas: "Eravaldusel spordiürituste korraldamine keelatud."
Vahepeal oli ka mitu nn "võõrkeha", aga siin üks hästi Supilinna miljöösse sobituv uus hoone:
Tartu uhkeim väli-jõusaal:
Naljakad tornilaadsed uuselamud:
Tartu lumimarjad on hoopis suuremad kui meil siin põhjas:
Võimas kask:
Pilku püüdsid nii uks kui amplis kiikuv orav:
Kobar-lumimari?
Sildil on kirjas: "Vahest ei tea ise ka, kelle peale ma haugun." Noh, praegu haukus küll konkreetselt meie peale. :)
Maja pole just eriti autost suurem :D
Ja nüüd siis juba pilte Luualt. Maastikumängu ajal eriti palju jälle pildistada ei jõudnud, seekord selle pärast, et kiire ja palju tegemist oli. Hästi vahva igatahes!
See pink oli uus. Kahjuks olen kiiruga halvasti kadreerinud.
Ja mõned teiste poolt tehtud pildid ka.
Enne maastikumängu gruppideks jagamist:
Lavasta foto pardiperest üle tee minemas:
Tee grupipilt joogapoosides:
Ja selline tore fotoboks oli meil. Pildil meie kursuselt (LRJ16) peololnud punt:
Aitäh, LRJ23 ägeda peo korraldamise eest!
Kuna valget aega saab praegu tabada vaid nädalavahetustel, siis rohkem selliseid seiklusi ette näidata polegi.
Nädala sees hommiku- või õhtupimeduses saab vaid selliseid pilte:
Olgu-olgu, kontoriaknast saab ka vahel ilusa loojangu pildile:
Ja lõppu veel pildid muinasjutuliselt ilusast Loo kooli parklast peale 10. jaanuari õhtust pidu. Kojusõites (jubelibe tee!) olid hanged üle põlve ja valmistusin rookimiseks, aga meil oli ainult 5cm paksune kiht lörtsivett. Järgmisel päreval jõudis ikka lumi meile ka muidugi.
