Esmaspäev, 22. mai
Hommik oli jälle vaikne ja soe, meri täitsa plink ja vinene. Esimesed hobukastani õied olid ka lahti läinud (aga mitte siin meie maja juures veel). Püüdsin teha väikese tiiru, õigemini mõtlesin, et ma ei peaks õhtule mõeldes üldse samme tegema, aga ei saanud, olen juba totaalses sõltuvuses. Ruhe õunapuul veel õied lahti ei ole, mujal ka silma ei hakanud. Mängisin paparazzit ka ja pildistasin üle tara Anne aiast ilusaid peenraid.
Tööl oli üsna tihe ja pingeline päev (on puhkajaid, on haigeid), lisaks oli väga tülikaid tõrkeid programmidega seoses nädalavahetusel toimunud ulatuslike uuendustega, aga muidu midagi erilist ei juhtunud.
Õhtul pugisin rooli taga ära oma hommikul kaasatehtud suure võileiva ja rüüpasin kaerasmuutit peale, sest põrutasin otsejoones Kersti matkale teiselepoole Peterburi maanteed, Jägala jõe idakaldale. Jõudsin kohale piisavalt vara (Kersti oli ikkagi juba kohal) ja sain rahulikult auto serval kontoririided sobivamate vastu vahetada.
Oli väga põnev militaarajalooline matk, sobivalt kohtusime vahepeal ka möödavuravate rohelisekirjute autodega, roheliste nägudega mehed sees (aga nad ei olnud vihast rohelised, hoopis lehvitasid meile rõõmsalt vastu). Kevadtorm ju kestab aina. Õnneks laskeõppusi siin parajasti ei toimunud. :D Kersti oli mitmele poole puude vahele üles riputanud ka terved fotonäitused. Tõesti põnev oli ja kokku läbisime minu Strava järgi 11 kilomeetrit (teiste väitel natuke üle kümne) ja üle kolme tunni.
Koju jõudsin rahulolevana, aga nii väsinuna, et peale dušši sain vaevalt veel Astridi ja meie, st Koidu jaoks kaubad ära tellida, aga siia enam midagi sisestada ei jaksanud. Samme tuli natuke üle 20 tuhande. Võimas!
Teisipäev, 23. mai
Hommik oli raskevõitu. Öösel olin ka vahepeal üles ärganud, lisaks täiesti adekvaatsele telefoni laadimast äravõtmisele püüdsin täiesti ebaadekvaatselt mööda tuba taga otsida ka midagi, mis unenäos ilmselt kaotsi oli läinud. Koit uuris, mida ma otsin, siis tema rahustuseks pugesin voodisse tagasi, et eks ma siis hommikul otsin edasi. Mudugi polnud mul hommikul enam aimugi, mida ma öösel otsisin. :D
Jalutamas käisin ikkagi ka. Tegin jälle paparazzit, seekord võlusid mind leeduka (jeerum kui piinlik, selle toreda kalamehe nime ma ei teagi) aia uhkeid punaseid tulbivälju. Valduri aia ääres sadas ploomilund. Ja sadama väravale on tekkinud karavanisilt. Ju hakkab nende karavanide parkimisala juba ilmet võtma.
Kontori juurde jõudsin tavapärasel ajal (pisut peale poolt kaheksat), aga sain veel viimase tasuta tänavaäärse parkimiskoha.
Programmid tõrkusid jätkuvalt ja meeskond oli ka jätkuvalt väike, seega tihe tempo jätkus. Aga meil oli üks nösuninaline turske silmarõõm kontoris. Mulle nii meeldib, et meil tohivad töötajad koeri ka tööle kaasa võtta. See on selline mõnus stressiteraapia, kui sul tullakse rõõmuga kõrvu limpsima või istutakse truult lõunalaua kõrval, et ehk pudeneb midagi (ega ei julge peentele tõukoertele ikka oma tavatoitu anda, aga sel teemal suhelda saab nendega küll :D ).
Õhtul läksin Maksimarketisse veel mõningaid reisieelseid oste sooritama. Välja tulles tuli meelde, et taara on ju ka autos, seega sõitsin maja nurga taha ja nägin metsikut tossu lennuvälja poolt tõusmas. Esimene mõte oli, et nüüd põleb mingi lennuk ja selle tulemusel lennuväli suletakse mitmeks päevaks ning meie lend tühistatakse. Aga perele pilti edastades saadeti mulle ruttu ERR artikkel vastu, et pool tundi tagasi oli teavitatud tulekahjust ja põleb jäätmejaam hoopis. Kole muidugi see ka, eriti kui mõelda, milliseid mürgiseid gaase see põleng tekitab ja kui raske seda kustutada on. Oeh!
Kodu poole sõites nägin Lasnamäel Mustakivi tee ristmiku juures, et trobikond suviselt poolpaljaid lapsi oli roninud Väo karjääri äärevallile ja uudistasid seda tossusammast. Jah, muidugi oleks targem, kui nad ruttu sealt kodudesse suitsu eest varjule oleks läinud. Aga tegelikult tabasin end hoopis mõnusalt nostalgiliselt mõttelt - niimoodi käisime ka meie lapsena põnevaid juhtumisi uurimas, märkasime neid, kuna veetsime oma päevad ja õhtud õues. Need olidki just sellised lapsed, kes möllavad õues, mitte ei passi nina nutiseadmes. Kõik ei olegi veel kadunud!
Õhtul veetsin jälle paar tundi laisalt teleka ees, aga lõpuks läksin ikkagi väikesele ringile, et oma miinimumsammud täis saada. Väga mõnus oli (kui sääsed välja arvata) ja avastasin, et ka meie piibelehed on lõpuks õitsema hakanud. Kodus vajaski vaasi sisu uuendamist, seega korjasin kimbukese kaasa ka. Tulekahju tossust tekkinud valge jutt kaardus pikalt-pikalt üle päikeseloojangu ja ilmselt oli otsaga juba Soomes. :(
Pakkimiseks täna inspiratsiooni polnud, aga homme on Neemes see lubatud esimene kinoseanss, seega ilmselt jääb asi viimasele minutile. Üht-teist on mul siiski juba kušetile kokku kuhjatud ja homme pesen veel masinatäie, kus sees ka mõned vajalikud pesutükid. Ahh, küll saab pakitud, alati on saanud.
Kolmapäev, 24. mai
Hommikul kastsin oma istutatud taimekesi ja potsikuid ning jõudsin teha ainult väikese sadamatiiru.
Tööle sõites oli Lasnamäe kohal mustjas suitsuvinevõrk ja telefonile tuli Sõjamäe kandist läbi sõites alarmsõnum, aga minu ööks vaigistatud telefoni see kisama ikkagi ei suutnud panna ja märkasin sõnumit alles pärast kohalejõudmist. Õnneks oli mul selletagi taipu enne sinnakanti jõudmist auto õhutus siseringluse peale lülitada, aga vaatamata sellele oli suitsuhaisu tunda.
Tööl oli jälle paras kammajaa nende uuendatud programmidega. Eriti palju jändas kliendipostkast, lõpuks jooksis nii kinni, et ainult vahemälu kustutamine aitas. Sellised tõrked teevad nii närviliseks, kui Sul on niigi väga palju asju vaja kiiresti ja korraga ära teha. Aga midagi olulist vist tegemata ei jäänud ja päev sai võidukalt õhtusse.
Tagasiteel oli õhk juba puhas. Hea, sest auto oli kuum, sai vabalt aknaid lahti hoida.
Kodus vaatasin söögi kõrvale peaaegu ühe osa oma seriaalist ära, seejärel aga läksin Neeme uude kinno "Suvitajaid" vaatama. Koit ei tulnud, nemad läksid hoopis Ainiga jälle räimi püüdma. Ja ausalt öelda ei tihka ma teda ka edaspidi sinna kutsuda, sest tema selg ei peaks nende toolide peal vastu. Aga muidu oli kino asjalik ja popcorni, küüslauguleibu ja jooki sai ka, nagu kord ja kohus.
Aga film ise oli selline "käib kah". Oli küll tänapäevases võtmes ja kohati teistsugune, aga kohati üritati ikkagi liialt eelmist filmi kopeerida. Õnneks ei olnud väga pikk. Jõudsin kojutulles veel natuke oma pakkimisega tegeleda ja siis veel rannas meestel paadi vastas ka käia.
Homme saan natuke hiljem ärgata, sest lähen kõigepealt terminali koolitusele.
Neljapäev, 25. mai
Hommikul olin kella 6.20ks pannud, aga ärkasin ikkagi juba 6 ajal. Sain rahulikult toimetada ja mõnuga kõndimas käia. Eile hommikul ei õnnestunud, aga täna leidsin sireliõnne ka. Käisin meie lemmikmänni juures ja tagasiteel mekkisin jälle mustikaõisi. Täna olid nad eriti magusad, kohe liiga magusad. Kergliiklustee ääres õitsesid juba esimesed ahtalehised teelehed. Kodu juurde tagasi jõudes märkasin, kuidas kärbsenäpid maja taga teineteist taga ajades vastu üht akent põrkasid. Üks jäigi maha istuma. Eluvaim oli küll sees, aga saba tundus natuke imelikult viltu olema. Ei teagi, kas tal õnnestus päevapeale kosuda või langes enne mõnele kassile roaks. Kurb, aga mis parata. Jah, ma tean, et soovitatakse igasuguseid kleepse akendele jne, aga ma ei saa ju kogu maja rahvale seda sundust peale panna. Ja sellises tagajamise hoos, nagu nad olid, ei lennanud nad otse aknasse seda taevaks pidades, pigem oli siin tegu kurvi mitte välja võtmisega.
Koolitus terminalis oli lõbus, õpetlik muidugi ka. Kui selle lõppedes välja tulin, sadas parajasti vihma. Kuuldavasti Neemes ka. Ega seda lõbu pikalt polnud, aga pisut abiks ikka.
Tööpäev oli jälle tihe, aga vaevu jõudsin siiski õhtuks olulised asjad ära teha, saab vähemasti rahus reisile keskenduda.
Koduteel jä ummikus seistes ees silma üks Lada (Kalina), seda marki autosid olen seni näinud vaid neid vanu nõukaaegseid, see aga oli midagi muud, ehkki "uus" selle kohta küll öelda ei saa :D
Tegin veel kiire poetiiru ja kodus katsin esmalt meile pidulikuma suupistelaua ning süütasime 34 aastat vana küüruvajunud küünla. Seekord küll päevake varem, aga mis parata. Hommikul kella 4 ajal ei taha ju keegi vahujoogiga (mis sest, et alkoholivabaga) päeva alustada. Aga, jah, see on vist esimene pulma-aastapäev, mille õhtut me koos ei veeda.
Seejärel aga polnud pääsu, tuli pakkimine lõpule viia. Mõne asjaga sahmerdasin pool õhtut, tõstes neid ühest kotist teise. :D
Päästsin ka Koidu eelolevast prügiuputusest ja viisin kõik kastid-kotid tühjaks.
Aga nüüd on küll parem magama minna, äratuseni on jäänud 4 tundi. :D
Reede, 26. mai
Ega ma eriti ei maganud muidugi, vähkresin kerges poolunes. Äratuskell on vaatamata ülivarajasele tunnile (3.30) enne reisi tore sõber - teavitab, et nüüd on see suurepärane päev käes. :) Lisaks oli tore, et üle väga pika aja nägin jälle päikesetõusu kuma.
Tiimidress on tore asi - juba kaugelt oli näha, kui mõni meie oma ringi liigub. Turvakontroll läks ladusalt. Lendu oodates kõksisime Aliisiga natuke pinksi ka, rohkem kippus asi muidugi sulgpalli moodi välja nägema :D.
Ma ei hakanud ristsõnu ostma, et niikuinii istume koos ja lobiseme, aga selgus, et istun samas reas võõrastega, oleks ikka võinud ristsõnad ka olla. Aga eks siis ehk magan rohkem.
Siiani õnnestus lennujaamas tekst ära kirjutada, aga edasi läks lappama. Reis oli nii võimas ja intensiivne, et ma teen sellest üldse parem eraldi postituse, nii kiiresti kui suudan. Seega jääb sellest nädala raportist enamus reedest, laupäev ja pühapäev praegu puudu.
