Mai 2. nädal

 Esmaspäev, 8. mai

Hommikuringile minnes näitas termomeeter 3 kraadi (ärgates oli 2 olnud), aga selles mõnusas tuulevaikuses kerkis pügal väga jõudsalt, kolmveerandtunnike hiljem oli juba 7 soojakraadi. Noh, vaesel ajal asi seegi ju. Ristpardid pidasid majakatustel jälle suurt ja häälekat koosolekut, meikaid paterdas ka peaaegu kõigil külatänavail. Sadamas olid uued vaated (mida ma tegelikult juba Koidu jagatud uudistest teadsin ka) - minu lemmik Loola oli pensionile saadetud ja enamus jahte merre tõstetud. Pilvelaama ja selge taeva vahejoon mängis minuga täna toredaid geomeetriamänge - sobitus hästi nii Loola kui muuliotsa siluetiga. Äge! Ja tänavu esimesi liivatülle nägin ka, aga nemad on telefoni pildile püüdmiseks liiga väikesed, ei hakanud proovimagi. Pärituule ja pumbamaja vahelt leidsin päris suuri seeni, aga nii isuäratava välimusega nad ei olnud, et tekiks paaniline tahtmine uurida, kas nad süüa ka kõlbavad. :P Mürkleid või kurreleid tahaks hoopis! Wana Kala pitsaköök areneb ka omasoodu, kuna Aleks jälle kõike ise oma kätega teeb, siis mitte just ülemäära kiiresti. Tahaks juba pitsasid proovida küll!

Tööl oli täna vahepeal jama minu arvutiga, viskas vpn-i maha ja enne jamad ei lõppenud kui tegin täieliku restardi, aga õnneks polnud see mingi väga hull ja kiire hetk, nagu tavaliselt olema kipub. Jälle oli vaja täita tabeleid Belgia reisi tarbeks, see tekitas muidugi elevust. Ega see aeg enam eriti kaugel ju polegi, pole enam kolme nädalatki väljalennuni. Aga ma tahaks selleks ajaks sinna sooja ilma ka, palun-palun, ilmataat! Saaks vähemasti sealgi sooja naha vahele!
Õhtul vedelesin mõned tunnid teleka taga, siis tegime Astridile poetellimuse ära (Rimist muidugi jälle mingeid aegu saada ei olnud, sest oli see tobe e-esmaspäev!) ja pooltunnike enne loojangut läksin samme juurde hankima. Jälle oli vaikne, aga juba jahe. Meri on ka jälle ära hakanud minema, aga nii madalale veel pole vajunud kui eelmisel korral oli. Rannast leidsin omale kaaslase ka - ägeda (kepp)lohe! Seltsis oli kohe segasem loojangut nautida. :) Aga metsas on veel ülased ja sinililledki ning kased ilusaid hiirekõrvakesi täis. Ega olekski vist liig veel tõeliselt sooja ilma oodata? Ahjaa, loojumise hetkel lendas seesama suur auliparv, keda hommikuvaikuses maja juureski laulmas kuulsin, just täpselt päikese eest läbi. Väga tugeva suumiga sain nad mingite ebamääraste täppidena pildile ka (koos luikedega). 

Igatahes oli koju jõudes tunne mõnus ja oma eesmärgi (10000 sammu) olin ka ilusti täis saanud. Mission completed!

Teisipäev, 9. mai

Hommik oli juba märksa soojem kui eile - ärgates küll vaid poole kraadi võrra, aga soojenes palju kiiremini. Täna läksin Ruhe aiast mööda maismaa poolt ehk sellest varem kirjeldatud aia- ja majanurga vahelisest praost läbi pugedes. Tegin pilti ka. :) Rannast leidsin kaotatud kuldse südame - muidugi õhupallijäänused ehk sulaselge prügi. Õnneks klaarisin prügiga täna näpuvahele korjates ja lähimasse prügikasti sokutades, kotiga vehkima ei pidanud hakkama. Muidu oli vaikne ja mõnus, aga minul polnud täna hommikul millegipärast üldse jaksu (juba ärkamisest saadik). Kodu juures nägin lõpuks ka kauaoodatud lepalinnu ära.

Tööpäevas miskit erilist ja märkimisväärset täna polnud, aga õhtul saime konnatalgulistega Neeme poes kokku ja tõmbasime selleks aastaks otsad kokku. Oleks ikka pidanud kuskilt 32 konna veel välja tuhnima, siis oleks ilusa poolteist tuhat kokku saanud. Aga minu arust väga tubli saavutus nii ka. Istusime oma tee- ja kohvitasside taga juttu vestes ja mõnuledes kuni äkki kuulsime, kui müüja ütles poodi tulnud lastele, et pood on juba kinni. Uups! Me polnud üldse märganud kuidas aeg lendas. Vabandasime, ostsime kiiresti veel natuke võrratuid küpsetisi kaasa ja lasime müüja õhtule. 
Koju tulles tundsin, et ei viitsi täna kuidagi jälle kõndima minna, võtsin hoopis ratta ja läksin Ihasalu ringile. Mõnus oli, ehkki harjumatu ja kord jäi kannikas kangeks, siis hakkas põlv tunda andma, siis olid päkad väsinud. Eks homme ole näha, mis lihastega tegelikult toimub. Aga tagasi ja Lännekasse jõudsin enne päikeseloojangut isegi. Mõnulesin seal natuke merepõhjal ja kivide otsas lonkides, aga ei jäänudki päris viimast hetke ootama, sest seekord oli silmapiiril niikuinii pilvetriip ees. Otse üle minu pea läks ka tänane lennukoridor - lugesin kokku 7 lennukist jäänud pilvetriipu.

Pärast tuli õnneks meelde, et mul on matkaüritus ikka veel valmis tegemata, tegin kiiresti ära, sest tõesti tagumine hetk juba. Aga nüüd ruttu nõusid pesema ja homseks kleiti välja otsima - haarasin kinni viimase hetke pakkumisest ja lähen homme Agnesega Viimsisse kontserdile annetusi koguma. :)

Kolmapäev, 10. mai

Hommik oli mõnusalt soe, aga olin täna natuke ajahädas ja seepärast väga pikka ringi ei teinud. Männiku tee ääres nägin kahte pundart liblikaröövikuid, aga muidugi ma jälle ei mäleta, mis liblikas see oli (igakevadine nali, et kõik on meelest läinud), mingi kedrik vist oli. Päike oli täna kergelt pilvevines, st pildid tulid jälle huvitavamad. Tagasiteel tulin lasteaia teeotsast otse üle maantee Ajataguse teed pidi koju ja korjasin enne esimest kurvi palju suitsukonisid kokku. Kui tee oli keeranud juba koolimaja poole, siis enam konisid ei olnud, oli siin seal kommi- või nätsupakendeid. Kangesti selline mulje tekkis, justkui oleks poisid vahetunnil tulnud koolimajast nii palju kaugemale, et õpetajatele enam kätte ei paistaks ja siis tagasiteel püüdnud lõhnadest vabaneda. Noh, minusugusel sinisilmal on raske muidugi uskuda, et see tõepoolest ka nii on, sest meil on ju ikkagi kõigest 6-klassiline kool. Samas olen küla pealt kuulnud küll, et ka meie kooli lapsed pidavat suitsetama. Huh!

Tööl alustasin kohe jälle üleaja läinud chatiga - pusisin oma streikivate kõrvaklappidega ja ei pannud tähele, et see sisse hüppas. Õnneks oli kohe varsti ka meie itipoiss valmis minu probleemidega tegelema (olin juba eelmisel õhtul jõudnud teda sellest veast teavitada) ja edasi sujusid asjad juba hästi.
Lõunal põikasin korraks õue ka, soojust nautima.

Ohhoo, isegi Muhediku kingitud Jaan Sarve sinine ülane õitseb!

Õhtupoole oli piisavalt rahulik ja õnnestus kohe paar minutit peale viit juba startida. Sõitsin ise ainult Jõelähtmesse, sealt edasi läksime juba ühe autoga.
Kiirreageerimisega (eile tuli info) käisime Agnesega täna Viimsi Artiumis Jaagup Kreemi ja Ott Leplandi suurel kevadkontserdil kogumas. Artium reklaamis seda kontsertit niimoodi: Kuna kumbki muusik ei ole suu peale kukkunud, siis saab 10. mail Viimsi Artiumis ka hea kõhutäie naerda. Ja tõepoolest, oli väga lõbus, lausa lustakate vahelugudega kontsert. Mõnus muusika muidugi ka. Nautisime õhtut täiega. Oleks ma ometi enne taibanud luurata ja näinud, et pileteid veel saadaval on, ma oleks vist pool küla (eesotsas mu oma mehega) kaasa vedanud. Olin millegi pärast kindel, et sellises kohas selline kontsert on küll täiega välja müüdud. Tegelikult oli peaaegu pool saali tühi, annetusi ka sellepärast mitte just ülemäära palju, aga hinge läksid mõned väga südamlikud hetked ja üks kurb kommentaar ka - üks annetajate paar oli just täna vähile oma sõbra kaotanud.

Julge Agnese utsitamisel saime pärast kontserti loa ka tagaruumidesse tungida ja tänaste päevakangelastega pilti teha. Võtsin ka julguse kokku ja tutvustasin ennast põgusalt oma sugulasele. :)

 Tagasiteel punas loojangutaevas jälle nii kutsuvalt ja mina jälle murdusin ning põikasin korraks rippsillale pildistama. Koju jõudes selgus, et Koit polnud ka veel merelt koju jõudnud. Helistasin talle ning kihutasin rattaga randa, sain vähemasti aidata paadi üles tõmmata. 

Pärast läks arvutis liiga kaua ja magama sain alles palju peale keskööd. 

Neljapäev, 11. mai

Hommik oli soe ja üsna vaikne. Meri oli jälle "ära läinud" ja kaugemal laulsid suured auliparved. Maja ees ajasid kassid oravapoega taga. 

Tööl oli Belgiassesõidu infokoosolek, reisiärevus aina kasvab. :)
Õhtul hakkasin vaatama homse Jägala-Joa 3 tammi jooksu infot ja esimese hooga arvasin, et ma ei julgegi minna, sest start antakse kl 19 ja finiš suletakse kl 21. 2 tundi ja 10 km raskel maastikul ei ole just minu ampluaa. Aga Kaisa lubas, et mindki oodatakse rajalt ära. Eelregistreerida enam ei jõua, aga otsustasin, et lähen ikka. Seega võtsin hiljem ka väikese soojenduse ette ja tuletasin kehale meelde, kuidas kepikõnd käib. Aga enne panime laupäevased plaanid ka tüdrukutega täpsemalt paika. Ohh, küll on palju toredaid asju oodata! Aga väga palju muid asju on ka teha ja mul on jälle totaalne ajapuudus tekkinud. Oeh!

Üleeile oli siin ainult vundament maas. Käi veel linnas, kohe majad kerkivad:

Reede, 12. mai

Hommikusel kõnniringil olid asjad pisut pahupidi - jänes kalpsas rannateel ja sinikaelpardid patseerisid keset küla. :D Aga Lännekas oli täna eriti linnurohke - kohe ranna juures solberdas suur sõtkaparv ja kogu kaugem meri mulises rikkalikust aulide laulukoorist. Muud pudi-padi (luiged, kajakad, varesed, liivatüllid, linavästrikud jne) ka muidugi lisaks. Kui juba uuesti metsa vahel olin, kuulsin kuskilt mere (roostiku) poolt ka sookurgi ja puuladvas õnnestus laulvat salu-lehelindu lausa näha. Tuppa tulles leidsin aga trepikojast aknalaualt oravapoja kükitamast. Tulin võtsin toast paksemad töökindad, et teda välja aitama minna. Jeerum, milline trall ja tagaajamine lillepottide taga lahti läks ja selle möllu käigus selgus, et neid lollikesi oli seal lausa kaks. Kuna maja uks on meil öösel kinni, siis olid nad, vaesekesed, terve öö siin lõksus olnud, aga huvitav, et välja minnes ma neid ei märganud. Ju magasid kuskil lillepottide taga või hoopis all keldriaugus. Ega mul neid kinni püüda ei õnnestunudki, aga tegin uksed lahti ja millalgi jooksid nad (ükshaaval) üles korteriukse taha ja sealt hüppasid siis otse alla alumisele trepile, seejärel oli juba lihtne välisuks üles leida ja PÄÄSEDA! :D

Lõpuks ka meil esimesed toomingaõied lahti:

Ja esimene metsmaasikaõis isegi:

Tööpäev oli täna jälle kiirete killast - reede ju jälle, siis tahavad kõik oma pakid ikka nüüd ja kohe kätte saada. :) Õhtul oli aga mul natuke kiire. Sõin kõhu täis, ajasin trenniriided selga (õnneks ei pidanud suurt kuhja üksteise otsa laduma) ja sõitsin Koogile.  Registreerisin oma osaluse, käisin vahelduseks ka sealtpoolt juga vaatamas ja nautisin niisama mõnusalt sooja õhtut. 

Vähehaaval hakkas ka tuttavaid tulema ja lõpuks leidsin omale paraja kõnnikaaslase ka. Rühkisime Marikaga selle toreda raja terves ulatuses koos läbi. Mina olin Marikale vajalikuks piduriks, et ta "hullu panema" ei kipuks ja tema mulle vajalikuks stiimuliks, et tempo ikka üleval püsiks. Lobisesime terve tee (natuke ähkides muidugi) mõnusasti ja ei pannudki tähele kui 10 kilomeetrit käidud sai. Ja kell polnud ka veel päris üheksa, kui meid aplauside ja medalitega vastu võeti. Äge värk! 

Ja kummaline oli, et ma polnud isegi eriti väsinud - natuke kosumist ja juba käisin kalpsates allikalt vett toomas, vanade barakkide kruntidelt põõsastest vaasi õitsevaid oksi lõikamas (toomingaid ja mandlipuid, ei oskagi öelda, kumb hullemini "haises" :D ) ja tagatipuks veel ka Punakivi rannas loojangut pildistamas. Kokku tuli lõpuks üle 20 tuhande sammu ja ainult üks liiga pikk varvas hakkas natuke valutama. Isegi põlv pidas enam-vähem vastu. 

Ega mul pärast kodus muidugi erilist jaksu polnud - pooleldi tukkusin natuke teleka taga. Aga ühe lepingu jõudsin ka ikka allkirjastada ning dokumendid panga poole teele panna.

Laupäev, 13. mai

Kauaoodatud päev oli kätte jõudnud. Aga esmalt olime tublid ja koristasime toad ära. 

Tõin poest Koidule õhtuks saiakesed valmis ja siis logelesin veel natuke, aga juba kella 2 paiku vurasin linna poole, sest tahtsin esmalt minna Ülemiste keskusesse oma kvartali töötaja preemiaks saadud kinkekaarti kulutama. Lootsin, et ehk saan vähemasti sealt ühed valged tossud, mis mul ka jalas püsivad. Pika otsimise peale suutsin Sportdirectis riiulist ühe kõrgendatud säärega tossu leida, mis meeldis ja jalga sobis. Siis aga selgus, et müüjad ei suuda laost selle viimase paari paarilist kuidagi leida. Jätsin nad otsima ja läksin ise omale veel ka lühikesi taskuga retuuse otsima. Esimese hooga ei leidnud ka neid, aga küsisin lõpuks ühelt müüjalt, kes mu rõõmsalt kaugemasse riiulivahesse juhatas, et meil on siin veel üks osakond. Ja sealt, voilaa, leidsimegi mulle soovitud püksipaari. Nüüd saab suvel ka sammud kirja ja ei pea muretsema, kui tuul lühikese kodukleidisaba alla ronib või peenrast kummardades mõni lible üles on vaja korjata. See viimane tundub enamusele võib-olla kummalise murena, aga kortermajas elades oled sa paraku üsna avaliku elu tegelane, tahad või mitte. :D Aga, püksid rõõmsalt käes, läksin tagasi jalatsiosakonda ja pidin veel natuke aega ootama enne kui mu tossule paariline üles leiti. Niiet ega ma suurt muud seal teha ei jõudnudki (väike maitseteede lisa teepoest enne tossutralli ja tagasiteel jooksupealt Jyskist väike käterätilisa), pidin edasi sõitma. Jätsin auto Torupilli Pargi&Reisi parklasse ja sõitsin bussiga kesklinna.
Jõudsin endale kohaselt pooltunnike varem Tammsaare pargi juurde ja otsustasin seal natuke ringi kõndida, et samme saada. Paraku ma väga produktiivne sammude osas ei olnud, sest jäin pargi infotahvleid vaatama ja siis tsitaatide galeriid lugema. 

Soovitan, muide, olid väga sisukad ja head tsitaadid. Ja parajasti siis, kui sain kõik loetud ja pargi teise serva kõndisin, helistasid teiseltpoolt põõsast juba tüdrukud, et nemad vanaemaga on ka kohal.
Ja siis läksime meie imelise emadepäeva esimest programmiosa nautima - õhtusöögile Pomo Restorante'sse. Ma olen ikka täielikult ajast maha jäänud, ei teagi, kas seda peabki nimeta niimoodi võõrapäraselt või võib eesipäraselt lihtsalt kirjutada, et läksime Pomo restorani või Pomosse sööma. :D Noh, seda muidugi siis, kui peaks ametlikult kirjutama. Kõnekeeles on kindlasti ükskõik. Aga restoran ise oli hubane ja rohelust täis. 

Söögid olid ka päris head (mina muidugi sain selgeks, et trühvlimaitse pole eriti minu maitse ja Keit leidis, et Meelise tehtud pasta carbonara laadne roog maitseb talle ikka rohkem) ja portsud olid üsna suured. Aga majalimonaadid ja alkovabad kokteilid olid küll väga mõnusad. 

Ma algul muretsesin, et kas me ikka jõuame vähem kui kahe tunniga kõik söödud, aga oli täpselt paras kell 5 restorani minna, et kella 7ks kõrvale teatrisse minna.
Tüdrukud olid meile kingituseks juba ammu planeerinud Estoniasse balleti "Tramm nimega Iha" külastuse. Pean tunnistama, et minu viimane balletikülastus jäi vist üsna lapsepõlve aegadesse ja ootasin põnevusega, et kuidas see lavakunsti liik mulle nüüd vanas eas meeldib. Meeldis, kohe väga meeldis! Ja kõik sellest - muusika, tants, kostüümid, lavakujundused ja üliandekad lahendused. Nautisin iga hetke ja ahmisin muljeid. Ka vaheaeg oli väga mõnus ja meeleolukas ja edaspidi ma vist enam niisama teatrisse ei lähegi - kindlasti broneerin eelnevalt vaheajaks tee ja koogilaua ära. Aitäh, kallid lapsed, selle imelise emadepäevakingituse eest!

Pärast teatrit sõitsin mina Kose kaudu ja viisin ema koju, Triinu ja Keit aga sõitsid otse Neeme, neil oli ju niigi juba pikk tee lõunast Tallinnasse tuldud. Algul plaanisid nad Eurovisiooni vaatama hakata, aga kui mina ükskord saabusin, selgus, et nad olid otsustanud hoopis jalutuskäigu kasuks ja ei viitsinud me enam keegi teleka taga pool ööd passida, ülimõnusaid muljeid oli juba kuhjaga. Küll pärast kuuleb. 

Pühapäev, 14. mai

Hommikul ärkasin mõnusalt puhanuna ja energilisena. Ilm oli täna kohe täitsa suvine! Enne tüdrukute ärkamist jõudsin lipu üles ja pesud kuivama panna, pudru valmis keeta ja akendepesugagi alustada. Edasi tegutsesin vaheldumisi töö- ja lõburindel ehk panime tüdrukutega kokku nende toodud pöörast lillepuslet, pesin aknaid edasi ja vahele praadisin veel suitsutamisest üle jäänud räimi ka (sest Triinu jumaldab neid). 
Selle poole panime kokku:

Ja selle lihtsalt keerasin ette:

Koit  veetis hommikupooliku suitsuahju juures:

Pärastlõunaks oli kõik see tehtud ja tüdrukud hakkasid tagasi koju sõitma, mina viisin jälle portsu pesu kuivama ja tegelesin natuke aiatöödega ka. Lõpuks ometi julgesin sibulad ka maha panna. Majaümbrus oli rahvast täis - kõik tähistasid emadepäeva - lobisemist oli vaat' et rohkemgi kui asjalikku tegevust. Noh, vahel on sellist olesklemist ka vaja ju. 

Kahjuks selgus, et tänaseks ikkagi trennirahvast piisavat arvu kokku ei saanud ja Kadi tühistas õhtuse fitnessi. See muidugi tähendas, et võis aiatööde lõpu ja söögitegemise algusega pisut vabamalt võtta, aga lõpuks sain ahjuliha ja riisi ikka enam-vähem täpselt tavapäraseks ajaks valmis. Ei olnud tervislik pruun riis, oli täiesti ebatervislikultn pruuniks kõrvetatud riis. :D

 
Pärast sööki olin veel natuke tubli, sest ülisoodsat elektrit pakuti kella seitsmeni, st pesin kohe ära kõik nõud ja triikisin ka pesud. Aga siis võtsin kätte ja hakkasin põhjalikult logelema. Vaatasin ära ma ei teagi, kas kaks või kolm osa Virgin Riverit. Lõpuks tundsin, et nüüd hakkab juba pea valutama ja läksin välja pead tuulutama ning sammunormi täis kõndima. 

Vot, kelle ma leidsin otse rannaliivast liiv-vareskaerade seest kasvamast ja õitsemast!

Õhtu lõpetasime mõnusa tee ja koogiga, maasikatega ka, kui Koit ja Juss lõpuks räimepüügilt tagasi tulid. 
Nojah, siis ma tahtsin lõpuks hakata pilte alla laadima ja 2 viimast päeva blogisse kirjutama, aga selgus, et just siis otsustas nii google kui blogger tõrkuda. Ja nüüd mul lükkub see nädala päeviku üleslaadimine jälle esmaspäevale. No mis parata! Aga imeliselt mõnus nädalavahetus oli. :)