Nii võib öelda küll, sest 3-päevaste pühade jooksul olin ma seal 3 korda. Esimesel korral käisime reedel Koiduga matka jaoks eel-luuret tegemas, siis pühapäeva hommikupoolikul toimus matk ise ja õhtul läksin veel kord jalgrattaga sinna, et teha paar lisapilti ning korjata Koidule põdrakanepit, mis seal väljakaevatud pinnasehunniku lõunaserval juba mõnusasti võrsus. Aga alustame otsast.
Reedene luure- ja prügikoristusmatk.
Sellele võiks ju nimeks panna lausa valgerand, aga tegelikult on see ainult ajutine nähtus, mis põhjustatud kevadisest mõõnaperioodist. Vesi on juba pikemat aega ülimadal (vähemasti pool meetrit alla normaalse taseme) ja kõik rõõmsalt vees olevaid kive katnud vetikad on totaalselt kuivanud ja valgeks pleekinud.
Kivi sanglepa hellas embuses:
Põnev kivi. Ei oska hetkel veel öelda, kas see pealmine osa on mingi fossiil, aga vahva on ta igatahes.
Rebaste hiidrestoran:
Õhtu oli vaikne ja äkki kuulsime suurt sulistamist-lödistamist koos kumedate "A-uu-o" hõigetega. Helide suunas vaadates nägime kauge kivi juures mingit sebimist, küll roniti madalale kivile ja siis hüpati sealt alla, sukelduti ja tehti muid trikke. Kaamerat pikksilmana kasutades (sissesuumitud pilt ja kodus veel lisasuurendus) sain selgeks, et tegemist on hahkadega, kel parajasti paarimismäng käsil oli. Hästi vahva elamus!
Väike puhkepeatus (ikka meie traditsioonilise apelsiniga) vana tulepaagi kivi juures:
Samblike salakiri. Äkki on aardekaart?
Kukemari õitsemas:
Ja ikka pühadekuulutajad-pajukiisud ka:
Nüüd aga pühapäevahommikuse matka pildid.
Vareksekivi on mõnusalt nurgeline tänu kihilisele purunemisele:
Karvane piiphein juba õitseb:
Kellegi (ilmselt merikotka, sest tambitud platsi polnud, ainult pudenenud suletomp) lõunasöögi jäänused keset söötis heinamaad.
Madal meri ahvatles katsetama, kui lähedale me Odakivile pääseme:
Nii madala veega polegi kivi enam niiväga odaotsa kujuga, aga kui vaadata seda punakat, tavaliselt veest välja ulatuvat osa, on odaots küll. ;o)
Põnevad mustrid veepiiril:
Oi, sellel kivil on lausa loode kõhus:
Liivakive meiekandis palju pole, aga kui on, siis on nad kohe eriti ilusad:
Sagedased rannastoimetajad on vilkad jääpõrutajad ehk linavästrikud. Leia üks pildilt:
Mõnes matkalises tärkas kohe tõeline geoloogiahuvi, sest erilisi kive siin juba jagub:
No ja lutsu sai ka visata. Rekordiks jäi seekord 12 põrget.
Läheneme Uitro sääre tipule.
Tänu madalale veele on tippki kaugemal kui tavaliselt (ikka kogu see valge osa on juurde kasvanud):
Maismaa lõpuga aga see kari tegelikult ei lõpe - pildiltki on näha, et veealuseid ohtlikke kive jagub veel õige pikalt. Ohutut laevateed märgistav poi on nii kaugel, et silm seda ei seletagi. Aga kui juba sügavaks läheb, siis ikka kohe nii, et suured laevadki mahuvad Muuga sadama vahet seilama. Sügavaimad kohad siin on 70-80 meetrit. Lugusid, mis selle kari ja nende suurte laevadega seotud on, ma siinkohal ei avalda, neid kuulete minuga matkale tulles. ;o)
Siilipea:
Vaade sääreotsalt tuletornile:
Paljudel kividel on päikest peegeldavaid kohti, aga see kivi oli eriliselt eriline. Tavalise nurga alt vaadates tundus kõik olevat ühesugune kivim, aga selline ruut keset kivi peegeldas päikest, kõrvalt mitte:
Rannikul liikudes leiab ikka loomade toitumisjälgi. Enamasti on need suled või päris paljaks näritud ja puhtaks pestud kondid, aga suuremate elukate puhul pole ime, et söömine võtab aega ja inimene põrkab kokku vastumeelsena tunduva raipega. Seda hüljest siin on hoolega mitmes järgus söödud. Kõhutäie on saanud ilmselt nii värsket liha armastavad tegelased kui raipesööjad ja pidu jätkub. Kividel laiuva hülgerasva joone järgi on aru saada, et seda söömaaega on ka lohistatud sääre ühelt kaldalt teisele. Kahjuks ei oska mina öelda, kui vana see hüljes oli (üsna väike ikkagi tundus) või miks ta suri - sellele teavad vastust teadlased. Igatahes sisestasime leiu ka
loodusvaatluste andmebaasi.
Pildile jäi 41 valgepõsk-laglet, aga ma ei oska küll enam öelda, palju neid kaadrist välja jäi:
Tuletorni ronimine on küll pisut ohtlik tegevus, aga kuna kõige lagunenuma redeli oli keegi metallredeliga ära turvanud, julgesime seda ikka teha. Kõrge ta ju pole, aga vaated on ikka ilusad:
Põldkannike ja üks esimesi kevadisi vitamiiniampse - põdrakanep - päikest nautimas:
Mis lihavõttepühad need on, kui mune otsida ei saa. Otsisime meiegi ja saime kokku sellise kirju komplekti erinevatest muna(kivi)dest:
Tagasivaade Ihasalu lahele:
Ja teises kaldas loksuv Kaberneeme laht, mis oli tuules lausa natuke jäneseline:
Õhtune rattatuur.
Pildistasin enne jäädvustamata jäänud kevadmarana õisi. Enamus neist veel ei õitse, aga need olid mõnusasti suure kivi ja kadaka poolt põhjakaartest varjatud ja päikese poolt lõunakaartest soojendatud särasilmad:
Õhtuse madalama päikesega tundus veepiir olevat lausa sini-must-valge:
Ja see eriline kivileid ei andnud mulle ikka rahu, poroovisin teda ka teistes valgusoludes pildistada:
Üks selline otsekui sisse graveeritud rohulibledega munakas jäi ka veel ette:
Kormoranid tegid sulestikunäitust:
Aga see pilt tuletas mulle meelde lapsepõlve. Keegi lasteaiakaaslane õpetas, kuidas mitte veel eriti hästi joonistada osates on hea linde joonistada. Just niimoodi - täpp ja triibud, võib sirgelt ja võib ka kaartega. Oi seda lindude taevastesse vorpimist, mis siis lahti läks!:oD
Uhke kivi-imara puhmas:
Millised vahvad siilikesi meenutavad eospesad:
Pühad Uitro säärel lõpetame taas kuldkollaste pajutibudega, sest neist lihtsalt ei saa mööda vaadata praegu.
