Uudiseid aiast

Eks need põhiuudised on ikka õite, putukate ja lindude teemal. Aga suur asi oli ilusate ilmadega puhkusel olles plaanitust varem koju jõudmine - jõudsin oma riisumistega üldiselt ühele poole. No ühest küljest ka tänu sellele, et otsustasin tänavu katsetada laisemat riisumist - jätsin osa okkaid ja sodi murusse, kraapisin ainult hullematest kohtadest oksad, lehed, käbid ja eriti paksu okkakihi ära, aga kus pilt enam-vähem, sinna ma vehkima ei läinudki. Eks seda huumust on ju ka vaja, peaasi, et päris ei lämmata ja silma ei riiva. Vaatame, kuidas mu samblasele "murule" see meeldib.

Musträstas laulis mitu päeva lausa ennastunustavalt. Lõpuks küünitas noka päris taevasse, et ikka kõik kuuleksid. :) Kuldnokki ma meiekandis kohanud ei ole.

Kimalased ärkasid hilja. Ju nad teadsid, et tegelikult on see üks ainult ajutiselt soe nädal ja pole mõtet kiirustada. Ma juba jõudsin muretsema hakata. Nii, nagu ma muretsesin metsvindi pärast (jõudis ikka ka kohale ja täna enne lörtsi hõikas juba oma pirrutikukeeldu kõvasti ja kõigile) ja nagu muretsesin linavästriku pärast (maja juures pole veel kohanud, aga rannas küll). Ahh, no on siis vaja nii palju muretseda? Küll see kevad tuleb täpselt nii kiiresti, nagu õige on - loodus juba oskab oma asju seada.

Esimesena nägingi kollast lapsuliblikat (kuldne suvi kulub ära!), kirjutest olen näinud päevapaabusilma ja üht väiksemat kiiret tegelast, kes võis olla kevadvaksik.

Isegi esimesed kobarhüatsindid on lahti, peaks vist laialehised olema. Võrkiiristega on tänavu eriti hale seis. Paar sinist õit, üksainus helesinine ('Katharine Hodgkin'), tulemas on ka üks kollane õis (Vinogradovi), aga suurem enamus on ainult lehepiikidena esindatud (ja ka hõredalt). Kahtlustan, et põntsu pani möödunud põuane suvi ja mitu aastat hooletusse jätmist.

 Algul tundus, et kollaseid krookuseid ka ei tule, aga lõpuks olid päikesepäevad ikka päris kollased.

Lisaks riisumisele olin veel natuke asjalik. Likvideerisin mitu aastat vastu pidanud, aga üldiselt lahja tulemusega euroalusest köögiviljapeenra. Pildilt on näha, kuidas männi juured rõõmsalt sinna sisse olid pugenud mu herneste ja tillide eest kõike paremat ära neelama.

Nüüd mul on uus köögiviljapeenra katse. Ainus männijuurte koht on vanni äravooluava, kuhu panin kangast ja kive tõkkeks. Ehk peab kauem vastu ja ma saan ka midagi põske pista. aga väljakutseks on veel selle vanni kamuflaaž - niimoodi avalikus ruumis aeda pidades ei pea ma sobivaks vanniaiandust, seega tuleb vannist teha mittevann. See nõuab siiski pisut mõtlemist ja ideede genereerimist. Kõik vahvad ettepanekud on väga teretulnud!

Selle "sitast saia tegemisega" sain hakkama tegelikult juba enne Tartusse minekut. Teeservas peenranurgas kasvav kanada kuusk 'Alberta Globe' oli liiga suureks ahvatluseks neljajalgsetele piirimärkijatele ja lõpetas pooleldi mustana. Ega sel puhul midagi päästa pole ja süüdistada saab ka vaid iseennast sellise lolli kohavaliku pärast. Välja kaevata ja ümber istutada polnud nagu ka mõtet - kera juba poolik ju. Tulin siis mõttele äralõigatud oksad asendada hoopis kiviga - las siis koerad lasevad nurgale edasi ja puuke jätab mulje, nagu olekski ise kivi najal niimoodi pooliku kerana kasvanud. Igatahes sõbranna taks juba katsetas selle nurga ära ja soristas tähtsalt vastu kivi. Ehk toimibki!

Ahjaa, ma ikka natuke istutasin ka, sest ega ma siis Aalujate juurest tühjade kätega koju ei sõitnud. Ennolt sain transilvaania sinilille, läiklehise mahhoonia, mingisuguse roosilõhnalise juurega kukeharja ja uueks katseks mitu tutsu harkjat asorelli. Anne lisas omalt poolt veel kaktuse, mägisibulja nõmmkanni ja davidsoni penstemoni. Ohjahh, staarost ne raadost. Aga tomatid on aina pikeerimata - ei teagi, kas jõuan mina enne või saab juurepõletiku bakter neist enne jagu.

Proovin millalgi merelkäikude postituse ka teha, aga peale puhkust on pingeline töönädal ja pühapäeval kivimatk (kuhu on veel natuke vabu kohti, kiirustage registreerimisega!), seega ei tea lubada, millal ma jõuan.
Aga laps on juba nii hästi kosunud, et tüdines kodusistumisest ära ja otsustas kooli minna. Pisut hamstri moodi ta ju veel on ja beebidieedil vaja ka lõpmatult kaua olla, aga muidu on taastumine-paranemine küll kiiresti läinud. :o)
Ja kui te sel pühapäeval kivimatkale tulla ei saagi, siis järgmisel pühapäeval on jälle võimalus Uitro sääre matkale tulla.