Sügis täna.

Kahjuks tõmbas fotokas lehtede punase märksa kahvatumaks. Tegelikkuses nägi see pihlakas välja ühtlaselt punane, ei mingit vahet viljadel ega lehtedel. Tõeline lõõmamine. Ja sellist vikerkaart (nähtav tee lõpus),mis oli tavapärasest 3x laiem ja sama pikk kui lai, nägid minu silmad ka esimest korda. Seegi oli algul paremini nähtav, aga siis olin veel linna vahel ja ei hakanud peatuma, majad ja puud oleks niikuinii korralikku vaadet seganud.

Ilusat septembri lõppu ja oktoobri algust!

Kanarbiku lugu.

Minu valge kanarbik ei näe just eriti lopsakas välja, aga õitseb ilusasti ja see teeb mulle tohutult rõõmu. Kinkis ta mulle vanem tütar eelmiseks sünnipäevaks, aga eriliseks teeb teda ta juurdumise lugu.
Otsisin talle kohta peenras ja et sügis-talvel enam eriti peenarde vahel kondamist pole, sai koht valitud välisukse lähistele kiviktaimlasse, kuhu pilk igal uksest väljumisel maandub. Mäletasin, et olin sinna ühte kividevahelisse pesasse pannud maha nartsissisibulate sõõri, mille keskele siis oma tillukese istutasingi.
Talvel avastasin, et kanarbikuke on maast lahti upakile tiritud ja kirusin külakoeri, ise lükkasin taime mulda tagasi ja surusin kõvasti kinni. Aga mingi aja pärast kordus sama lugu. Siis olin ikka väga pahane juba koerte peale.
Puänt selgus kevadel, kui taim jällegi üleval oli ja selle alt turritas tugev tulbilehe rosett. Siis loomulikult tõstsin kanarbiku veidi kõrvale ja hoidsin pöialt, et tillukesed mu lollused ikka üle elaksid. Ja nad elasid, mõlemad. :o))
Selline nägi kanarbikuke siis välja kevadel peale vintsutusi.
Ja see oli ilmselt see tulp, mis kanarbiku alla jäi. Aga kas see roheline õieleht sellest tingitud on, ei tea, sest sama sordi tulpidel oli selliseid anomaaliaid veel. Viiruseks ei taha seda uskuda, sest need olid uued poest ostetud mugulad.

Heitlik ilm.

Et minu ilmasaidid (tśehhi ja norra) lubasid tänaseks ööks ja hommikuks vihma, alustasin eile hommikul pesude pesemisega, et need õhtuks jälle nöörilt ära saada. Plaanisin ka oma lillesibulad maha panna, aga mitmed toimetamised sõid kogu päeva ära. Hilisööks polnud vihmast veel jälgegi, oli üsna soe ja mõnus ilm, nii et sain ka viimased pesud ilusasti nöörilt kätte.

Hommikul ärkasingi, nagu lubatud, korraliku vihmasabina peale ja hakkasin rahulikult kooki küpsetama ning võtsin ette teise suurema nädalavahetuseks plaanitud töö - 10 erineva püksipaari parandamise/lühemaks õmblemise. Natuke küll kripeldas, et sadu ainult varahommikule jäigi ja ilm ilusaks oli tõmmanud. Aga arvasin, et jagub aega ka hiljem mu sibulatele.

No ja kui ma siis lõpuks kiiresti aiariided selga ajasin, sibulaämbri haarasin ja välja läksin, tervitas mind juba üsna tume taevaserv. Sain maha tipitud vaevu 50 sibulakest, kui saabus kohutav kohin ja hetk hiljem langes taevast alla miljoneid peaaegu sentimeetriseid raheterasid. (Ülaltoodud pilt on tegelikult tehtud aasta tagasi 8. oktoobril, kui sadas maha veelgi paksem rahekiht, täna ei jõudnud pildistama). Kui suurem tulistamine vaibus, kolisin oma vastu kõhtu surutud sibulaämbriga räästa varjust tuppa tagasi, ise üsna pettunud. Ja järgmine hetk säras juba jälle päike. Mõtlesin siis, et ootan veel hetke, kuni rahe sulab ja vesi maasse valgub, eks siis lähen tagasi. Aga juba tuli uus tihe vihmasabin ja mõne aja pärast veel. Niisugune see sügis juba on.

Nüüdseks tundub, et taevas on üsna lagedaks pühitud ja päike särab. Kas riskin uuesti minna? Olen niigi nende sibulatega hädas ja ei tea, kuhu neid toppida, sest mingit peenraplaani mul pole. Kui nüüd veel jupikaupa panemine käib, suran kindlasti mitu kihti sibulaid üksteise otsa. Igatahes lubasin endale, et ei kisu enam kunagi ühtegi tulbisibulat üles. Olen aastaid neid kasvatanud ellujäämiskatsete meetodil (st. kes ülesvõtmata vastu peab, see mulle sobib), aga tänavu mõtlesin, et hakkaks tubliks aednikuks... No ei ole minust tubli aednikku, mis parata.

Aga aitab lobisemisest, lähme uuele katsele!

...

Õhtu on käes ja sibulad edukalt maas. Ilm jäi kuivaks, aga oi-kui-külmaks ja tuuliseks oli läinud. Üht-teist suutsin äragi rohida ja kosutuseks tomatipottidest mulda lisaks poetada. Aga kurb pilt avanes kiviktaimlas, mis on selle kiire töösuvega üsna metsikuks kasvanud. Kevadel peab vist kuskilt aega näpistama ja suurema osa ümber kaevama.

Aga nüüd jään ootama seda kevadist eriliselt kirjut tulbimerd, mille segiaetud sibulatest nüüd jälle maha torkasin.

Krantsi kõrts.

Nagu eelmises postituses mainisin, olid lennuväljalt lahkudes meil kõigil kõhud kohutavalt tühjad. Õnneks oli Krantsi kõrts väga lähedal ja sinna me siis rõõmsalt maandusime. Interjöör oli väga hubane, aga et seal ka ühte sünnipäeva peeti, siis ma oma fotokaga sees ringi tuuseldama ei hakanud. Kõrtsil oli ka jõeäärne terrass, mis samuti oli kaunist pühapäeva lõpetava seltskonna poolt juba hõivatud. Ausalt öeldes oli mitu tundi lagedal olemist meid ka sedavõrd uimastanud, et eelistasimegi siseruume. Tagumises hoones on ka ööbimisvõimalus.

Vahva kujunduselement. Isegi väikesed imestasid, et lausa kummidki on sel rattal all.

Kõhud saime korralikult täis (rahakotti päris tühjaks ei röövitudki ;o)) ja silm sai samuti puhata. Koht, kuhu tasub teinekordki teeväsimust puhkama minna.

Hea lennuilm.

Pühapäevaks oli alanud vananaistesuvi ja selle ilusa päeva veetsime meie suuremalt jaolt Kuusiku lennuväljal. Peamiseks põhjuseks oli, et emal on eluunistuseks olnud veel kord lennata ühega sellistest:

ehk siis purilennukiga. Kohilas Keskkoolis käies veetis nende 6-liikmeline punt ühe terve hooaja Kuusikul ja, nagu ema jutust selgus, põhilise aja ootas sobilikku lennuilma. ;o)). Aga see lendamine oli nii imeline, et igatsus seda uuesti tunnetada mitte ei koltu, vaid kasvab iga aastaga.

Võtsimegi siis ette selle seiklemise, aga kahjuks jõudsime lennuväljale napilt peale seda, kui purilennukid olid juba tagasi kokku pakitud. Õnneks saime veel "sabast kinni" ühel instruktoril, kellega ema sai siis tükk aega lobiseda, ühiseid tolleaegseid tutvusi meenutada ja, mis peamine, saime telefoninumbri, et järgmiseks katseks konkreetselt aeg kokku leppida.

Aga lennuväljal on põnevust küllaga. Selle lennukiga viidi üles langevarjureid, keda oli umbes 10 ja kes meie sealoleku jooksul jõudsid alla hüpata kolmel korral. Vahva oli neid värvilisi täpikesi alla tulemas jälgida. Kes tuli otse õiges suunas, kes heljus kord siia, kord sinna. Mõnel vaesekesel andis pärast ikka tükk maad laagriplatsi tagasi vantsida. Tegelikult oli üsna laagriplatsi lähedal üks vast 10-meetrise läbimõõduga paks matt, millele maandumine pidi see eesmärk olema ja õnnestuja on siis eriti professionaalne.

Tuulelipp nägi väga vahva välja.

Selline on deltaplaan, mitte segi ajada paraplaaniga. Paraplaan on langevarjuga iste, millel pisike propeller taga ja see veetakse taevasse nagu tuulelohe, vintsiga. Aga deltaplaanil on tiivad, rattad, kütusepaak ja mootor ja tema suudab ise omal jõul õhku tõusta.

Aga selle lennuki olevat üks mees ise endale ehitanud.

Kui see langevarjurite lennuk vahepeal ringi sõitis(manööverdas), sattus ta tulema üsna lähedal otse meie poole ja siis mu poja sattus paanikasse. Selgitasin siis talle, et esiteks oleme lennuväljalt väljas pika rohu sees, kuhu lennuk ei tule ja teiseks on lennukil kabiinis inimene, kes seda juhib ja meid näeb. Aga arusaadav, et selline suur mürisev sõiduriist last ehmatab.

Aga lõpuks oli käes ka meie kõrghetk - lendamine deltaplaaniga. Väikeseid lapsi kahjuks ei lubatud, aga ema, mina ja mu 15-aasane tütar saime igaüks ühe väikese tiiru teha. Tütrele oli see üldse esimene maast lahti saamine, oli väga vaimustatud. Plaanisin küll algul, et teen üleval ka pilti, aga meile anti tohutusuured töökindad kätte (ega lollid ise ju ei taibanud ilusa ilmaga kindaid kaasa võtta) ja nendega seda tillukest aparaati ju ei käsitse, kukub veel alla ka.

Ilus vaade oli jälle ülevalt - sügiseselt kollasekirjud metsad, tilluke Rapla oma uhke paaristorniga kirikuga ja põllud ning heinamaad. Vaatasin jälle seda looduse lapitekki - isegi triibulist mustrit oli neil erapõllulapikestel, kus vaheldumisi küntud ja kündmata vaod. Aga eriliselt põnev oli heledamas rohelises heinaädalas ja ka lennuväljal vaadata tumerohelisi sõõre. Ei tea täpselt, aga tundus, et neid sõõre tekitas orashein, mis kasvas samal põhimõttel kui seened oma niidistikku laiali ajavad. Teab ehk keegi rohkem, mis täpselt niimoodi sõõridena kasvab?

Aga lennuvälja suurt heinahulka ei saa ju niisama raisku lasta ja nii olidki lennuväljal omad püsielanikud ka. Nende tervistavat lõhna jagus isegi ülemistesse õhukihtidesse. ;o)

Pika päeva lõpuks olime üsna väsinud ja näljased, aga väga-väga rahul. Imeline ilus pühapäev.

Bürokraatia...

...tungib jälle täiega peale. Täna oli lasteaias koosolek. Selle asemel, et panna lapsevanemaile südamele, et ärge nohuseid lapsi lasteaeda tooge, selgus hoopis, et peale iga haige olemist on vaja tõend tuua, muidu tagasi lasteaeda ei saa. Olgu see siis kasvõi fiktiivselt faksitud, aga peaasi, et on. Ja nüüd siis olengi portsu otsas. Kuna mu koolieelik juba mitu päeva nohuga puudunud on, aga arsti me sellest muidugi teavitanud polnud, siis ei teagi, kuidas peaks saama tõendi et oleme terveks saanud, kui polegi haigeks jäänud. :oP
Jätagi kasvõi koolieelik koduseks ja anna lasteaiakoht vabaks uksetaha jäänutele... Igatahes tundub, et edaspidi on kergem nohust last lasteaeda viia, kui tõendi järgi 80km maha sõita.
Tobe! Tobe! Tobe!

Mänd.

Sellise vana kuivanud männi avastasin üsna meie maja tagant metsasalust. Esmapilgul ei taibanudki, et midagi erilist - lihtsalt vana kuivanud mänd, mis oma koore maha visanud on. Aga mingil hetkel paelus mind tugevalt spiraalne puusüü. Mis paneb ühe puu niimoodi kasvama? Kusjuures ülemisel tüveosal allesoleva koore järgi on näha, et koor murenes tal ikka otsesuunas. Vaatasin hiljem ka ühte teist niimoodi koore maha visanud kuiva puud - selle süü kasvas täiesti otse. Seega mingi tavaline asi see ilmselt ka pole. Kolmandal pildil on selle männi taustal näha veel ühte huvitavat mändi, mis on edukalt kinni kasvatanud tohutusuure koorelõhe.

Lollus. Vist.

Juba teist aastat loen KoduKauniks aiafoorumis, kuidas kõik ostavad kevadeti soodsaid Maxima roosiistikuid. Ja siis uhkustavad sügiseti nende õitega. Kellel sordiehtsad, kellel mitte, aga imekenad kõik. Ja kadeduseuss minus aina kasvab...
...Siis ütleb üks pisike sääseke mu peas, et mida sa ikka kadestad, sul pole ju niikuinii kohta, kuhu ilusat roosi istutada...
...Ja siis tuleb eriti külm ja trööstitu sügis. Nii külm, et Prisma-rahvas on sunnitud juba septembri alguses oma taimemüügiaediku kinni panema ja mingi jääkidevaliku poe sisemusse ära kolima. Esimesel korral suudan kiirustades vaid kaugelt ära fikseerida, et näe, taimed on sisse ära kolitud. Vahet ju pole, sest endal pole niikuinii plaani ega vajadust midagi osta...
...Aga siis, nädalapäevad hiljem on vaja poe tagumisse otsa orhideemulda ja -potti otsima minna. Ja see tee viib sellest õnnetust taimedealusest kohe päriselt mööda. Ja seal ilutseb suur silt: KÕIK ROOSIISTIKUD 25.-. Siiski suudan esialgu peaaegu rahuliku pilgu neist üle lasta. Masendav on vaadata täiesti kuivanud roosikesi, mis on terve suve pidanud tillukeses turbases kiletorus hingitsema ja selle tuppakolimise peale täiesti surnud juba on. :o((( Kuid siis jäävad silma mõned elusad roosid - niisama äbarikud, niitpeened, peaaegu koltunud, aga õitsevad. Ja siis ei suuda minusugune enam vastu panna ja tassib ühe neist koju. Peamiseks põhjuseks polegi odavus, vaid tillukese tohutu elutahe. Anname siis talle võimaluse.
Minu väljavalituks sai roniroos Super Exelsa, kõrgus 2,5-3m, karmiinroosad väiksemad õied hiigelsuurtes kobarates, õitseb sama aasta võrsetel. Plantexi toode, kirja järgi Eestis kasvatatud.
Põhjalikumalt lugesin seda silti muidugi alles kodus, kui talle kohta nuputama hakkasin. Nii kõrge roniroos...ei andnudki muud varianti, kui majaseina äärde elulõnga ja mets-viinapuu vahele talle koht tekitada. Mingid lillesibulad tulid sealt mudugi välja, need torkasin natuke eemale. Lisasin istutusauku komposti ja kuhjasin mullapinnale veel tomatipotist järgi jäänud turbamulda ka. Vaatame siis, kas tibul jagub veel elutahet. Õievarre lõikasin maha, et teda rohkem mitte kurnata. Selle tõin tuppa ja lisasin oma kirjule sügiskimbule. :o))

Soomustindik, Coprinus comatus.

Tindiseentest on mul väga ere mälestus lapsepõlvest. Nimelt elas tädi Raplas suures viiekordses majas ja selle taga oli suur muruplats mänguväljaku ja noorte puudega. Ja ükskord avastasin, et terve puudealune oli vahvaid sõrmekujulisi valgeid seenekesi täis. Eriti vahva oli, kui tädi mul need kõik ära korjata lubas. Ei mäleta, kui palju täpselt neid seeni kokku tuli, aga ühte suurt 3-liitrist purki marineeritult kööginurgas mäletan küll. Kahjuks ei mäleta seda maitset ka, ilmselt ma nii noorena veel marineeritud seentest üldse ei pidanud. Kindlalt ei mäleta ka, kas me neid ka kastmeks teha proovisime, aga selline hägune tunne on küll. Aga see suur seenesülem puude all on väga selgelt meeles, samuti pettumus, kui nädalapäevad hiljem polnud seal enam selliseid kenasid nupsukesi, vaid inetud mustad tilkuvad lärakad.

Soomustindikut kirjeldab lähemalt Maalehe Targu Talita, kus on samuti kirjas, et ta väga hõrk seen marineerimiseks on ja et vana seene tinti võib tõepoolest nimevääriliselt kasutada. Seega üsna kasulik seen. Sellised nägid needsamad neljapäeval pildistatud seened välja täna. Alumisel pildil vasakult teisel kübaral võib näha, milline suur loik tinti on serva peale kogunenud. Aga uued noored seened olid otsustanud kasvada lausa otse keset sillutist.

Selle vahva idee tindikuteema lõpetamiseks andis mulle ema. Kahjuks ei suutnud ma kodust leida enam ühtegi naturaalset sulge, ainult ühe kommerts-indiaanipeakatte, aga parema puudumisel ajas see ka asja ära.

Külma ja vihma trotsides.

Must öö ja must tint, kuidagi nagu liiga süngeks kiskus juba.;o)
Et elu siiski nii must pole, selle tõestuseks järgmised slaidid.

Müstiline sügisöö.

Tegelikult polnud üldse veel öö, vaid umbes kell 9 eile õhtul, kui torm kogus juba jõudu ja esimesed vihmasabinadki juba tulnud olid. Abikaasal oli võrkude vaatamine ees ja mingi kummaline kihk ajas mind temaga merele kaasa. Et kella 9 paiku juba õhtud nii pimedad on, tuli meile mõlemale kuidagi üllatusena. Aga tegelikkuses seletas silm ikka midagi ja oma võrgud saime üle vaadatud - seekord jäime saagita. Aga siiski mitte päris ilma saagita - tean küll, et pimedas pildistamiseks on vaja statiivi ja väga head fotokat, aga katsugu keegi mind peatada oma seebikarbikesega klõpse tegemast. ;o)
Väga vahva oli merel katsetada välguga ja välguta (viimasel puhul tuli kottpime ööpilt), tavalise ja ööprogrammiga pildistamist. Kogu selle välgutamise tulemusel keerati meile lahe vastasrannast suur prožektor peale - ju jätsime merehädaliste mulje. :oP
Järgnevalt siis mõned huvitavamad tulemused (kui pilt liiga segane on, siis peal klikates saab ta suuremaks ja selgemaks).
Alloleval pildil on vasakult paremale Iru elektrijaama korstna, Teletorni ja Muuga sadama tuledest näha, kuidas laine me paati loksutas säritusaja jooksul.
Sellesse kaadrisse sattus ilmselt mingi putukas lendlema, vihm oli muide järgi jäänud.

Välku merre suunates võis näha nii võrgulina kui isegi vetikaid ja kive mere põhjas (sügavust seal vast meetrijagu).

Kaldalt pildistades jäi peale ka Tallinna tulede kuma. Meile paistab muide selgemate ilmadega ära ka Helsingi kuma.

Siberi kontpuu, Cornus alba "Spaethii".

Minu onunaine elab pansionaadis Viru-Nigulas ja maja, kus nad onuga üle 30 aasta elasid, seisab kurvalt tühjana ja laguneb. Kui me onunaisel külas käime, siis võtame ta ikka kaasa, käime Kundas surnuaial ja ka majas asju üle vaatamas. Seda värvikat kontpuud olen alati imetlenud ja eelmisel suvel sai sealt ka juurdunud oksast võsu kaasa toodud. Täpset sorti ei tea, aga hansaplantis müügis olevatest tundus Spaethii samasugune olevat. Põõsas on nii suur, et tervenisti pildile ta ei mahtunudki ;o). Onunaise sõnul on tal samuti vanust vähemasti 30 aastat.

Eelmistel aastatel ei osanud ma põõsa sisemust tähele pannagi, aga saades siin teiste blogijate kõrval aina targemaks, avastasin, milline tohutu tüvi on sellel "põõsal". Üritasin ta pildile ka jäädvustada, aga tikutopsi polnud võrdluseks käepärast.

Ja siin viimasel pildil siis minu juurdunud võsuke, mille pildistamine mul muidugi alles nii hilja õhtul meelde tuli, et valgus ainult kunstlik ja lehe kirjut mustrit näha pole. Aga ega ta veel nii kenasti kirju pole ka, kui emataim ise, ilmselt noorusest.

Vihula Tagamõis.

Laupäeval olime teel Viru-Nigulasse, aga et minule sirgeid maanteid sõita ei meeldi, kolasime läbi ranniku kuni Rakvereni. Nii sattusimegi ka Vihula kanti. 2 valget väravaposti, mis teele paistavad, on mind ahvatlenud juba aastaid. Kuna seekord polnud meil kaasas ühtegi kannatamatu loomuga meesterahvast, põikasimegi sinna sisse. Mõisa peahoone ümber käis kõva ehitustöö ja see annab põhjust aasta-paari pärast tagasi minna. Aga Tagamõis oli ilusasti restaureeritud, seal töötas külalistemaja. Ja park paistis ka ilusasti korda tehtud olevat, seega suundusime väikesele jalutuskäigule.

Hiiglaslik elupuu varjutab väiksema mõisahoone peaaegu täielikult. Vaade mõisa veskitammile.

Mõned vaated mõisast läbi voolavale Mustojale, mis tänu paisutamistele küll rohkem jõe mõõdu siin välja annab.

Pardipere ehmatasime ka lendu.

Selliseid sillakesi üle oja oli mitu, aga peahoonele lähemad olid valgeks värvitud (ilmselt värvitakse ka see). Minule meeldis naturalsest puidust variant rohkem, sulandus paremini loodusesse.

Kompositsioon sõnajalgade ja väikese külmapunase vahtraga.

Aianurgas kõrguvast vaatepaviljonist avanes kena vaade. Tee taga on lausa suur paisjärv, mille juures ka supelmajake.

Ka põlispuudega pargile oli paviljonist hea vaade.

Selle vana puu on torm või äike maha murdnud, aga tema elutahet see ei murdnud - oksast on kasvanud üsna korralik uus latv.

Et lehise tüvi ka selline võib olla, oli minu jaoks muljetavaldav avastus.

Selliseid lehisehiiglasi oli selles pargis üsna mitu.

Lõppkokkuvõttes jäime äärmiselt rahule oma väikese vahepeatusega. Julgen soovitada ka teistele, aga eriti on ilmselt põhjust minna sinna, kui ka peamaja korda saab.