Hea lennuilm.

Pühapäevaks oli alanud vananaistesuvi ja selle ilusa päeva veetsime meie suuremalt jaolt Kuusiku lennuväljal. Peamiseks põhjuseks oli, et emal on eluunistuseks olnud veel kord lennata ühega sellistest:

ehk siis purilennukiga. Kohilas Keskkoolis käies veetis nende 6-liikmeline punt ühe terve hooaja Kuusikul ja, nagu ema jutust selgus, põhilise aja ootas sobilikku lennuilma. ;o)). Aga see lendamine oli nii imeline, et igatsus seda uuesti tunnetada mitte ei koltu, vaid kasvab iga aastaga.

Võtsimegi siis ette selle seiklemise, aga kahjuks jõudsime lennuväljale napilt peale seda, kui purilennukid olid juba tagasi kokku pakitud. Õnneks saime veel "sabast kinni" ühel instruktoril, kellega ema sai siis tükk aega lobiseda, ühiseid tolleaegseid tutvusi meenutada ja, mis peamine, saime telefoninumbri, et järgmiseks katseks konkreetselt aeg kokku leppida.

Aga lennuväljal on põnevust küllaga. Selle lennukiga viidi üles langevarjureid, keda oli umbes 10 ja kes meie sealoleku jooksul jõudsid alla hüpata kolmel korral. Vahva oli neid värvilisi täpikesi alla tulemas jälgida. Kes tuli otse õiges suunas, kes heljus kord siia, kord sinna. Mõnel vaesekesel andis pärast ikka tükk maad laagriplatsi tagasi vantsida. Tegelikult oli üsna laagriplatsi lähedal üks vast 10-meetrise läbimõõduga paks matt, millele maandumine pidi see eesmärk olema ja õnnestuja on siis eriti professionaalne.

Tuulelipp nägi väga vahva välja.

Selline on deltaplaan, mitte segi ajada paraplaaniga. Paraplaan on langevarjuga iste, millel pisike propeller taga ja see veetakse taevasse nagu tuulelohe, vintsiga. Aga deltaplaanil on tiivad, rattad, kütusepaak ja mootor ja tema suudab ise omal jõul õhku tõusta.

Aga selle lennuki olevat üks mees ise endale ehitanud.

Kui see langevarjurite lennuk vahepeal ringi sõitis(manööverdas), sattus ta tulema üsna lähedal otse meie poole ja siis mu poja sattus paanikasse. Selgitasin siis talle, et esiteks oleme lennuväljalt väljas pika rohu sees, kuhu lennuk ei tule ja teiseks on lennukil kabiinis inimene, kes seda juhib ja meid näeb. Aga arusaadav, et selline suur mürisev sõiduriist last ehmatab.

Aga lõpuks oli käes ka meie kõrghetk - lendamine deltaplaaniga. Väikeseid lapsi kahjuks ei lubatud, aga ema, mina ja mu 15-aasane tütar saime igaüks ühe väikese tiiru teha. Tütrele oli see üldse esimene maast lahti saamine, oli väga vaimustatud. Plaanisin küll algul, et teen üleval ka pilti, aga meile anti tohutusuured töökindad kätte (ega lollid ise ju ei taibanud ilusa ilmaga kindaid kaasa võtta) ja nendega seda tillukest aparaati ju ei käsitse, kukub veel alla ka.

Ilus vaade oli jälle ülevalt - sügiseselt kollasekirjud metsad, tilluke Rapla oma uhke paaristorniga kirikuga ja põllud ning heinamaad. Vaatasin jälle seda looduse lapitekki - isegi triibulist mustrit oli neil erapõllulapikestel, kus vaheldumisi küntud ja kündmata vaod. Aga eriliselt põnev oli heledamas rohelises heinaädalas ja ka lennuväljal vaadata tumerohelisi sõõre. Ei tea täpselt, aga tundus, et neid sõõre tekitas orashein, mis kasvas samal põhimõttel kui seened oma niidistikku laiali ajavad. Teab ehk keegi rohkem, mis täpselt niimoodi sõõridena kasvab?

Aga lennuvälja suurt heinahulka ei saa ju niisama raisku lasta ja nii olidki lennuväljal omad püsielanikud ka. Nende tervistavat lõhna jagus isegi ülemistesse õhukihtidesse. ;o)

Pika päeva lõpuks olime üsna väsinud ja näljased, aga väga-väga rahul. Imeline ilus pühapäev.