Erle jõulud Luuakakul ehk matkajuhtide pidu Mustjõe kõrtsitalus

 Luua Metsanduskooli matkajuhtide ühine jõulupidu sai oma esimese tõuke tegelikult meie kursusel, kui me vanematena nooremad ka oma peole kutsusime. Nüüdseks on see paisunud juba nii suureks, et juba teist aastat olid sinna oodatud kõigi lendude lõpetajad ja seekord oli meid kohal umbes 85 või 87. Võimas! Korraldajaks on neil pidudel (noh, justnagu proovieksamina, eksju) parajasti õppiv teise aasta grupp ja nad panid ikka väga suurepärase peo kokku. 

Selline nägi siis välja minu eelmisel õhtul valmis küpsetatud ja vahukoorega üle valatud kringel peale glasuurimist. Kahjuks oli ta õhtuseks peoks ikkagi minu arust üsna kuivanud olemisega (pigem küll liiga korralikult saiaks ära küpsenud), aga mõnele isegi meeldis.

Mustjõe kõrtsitalu on ajalooline talikõrts keset soid ja rabasid, st teed sinna kulgesid üsna ähvardavalt sügavate kraavide vahel. Sellisel puhul on teeserva tihkelt külmunud lumevallid küll pigem positiivsed nähtused. Kuna aeg-ajalt oli kohti, kuhu sahk oli suurema lume kõrvale lükanud ja taskuid moodustanud, teed ise aga üsna sirgjoonelised, siis polnud ka hullu, kui teine auto vastu tuli (mul 1 tuli), sest sai lähimas taskus peatudes teise mööda lasta.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...ptüi, kui Kadri väikese hilinemisega Mustjõele jõudis, oli rahvast veel vähevõitu ja meie lennust olin ma päris esimene, aga siginat-saginat jätkus ja kohe nõuti, et otsiksin oma joogitopsi välja, see täideti imeliselt mõnusa sooja joogiga (oleks saanud ka kangema lisandiga, aga ma loobusin sellest).

Näe, põrgukatlal juba tuli all ja kuum tulekera on sealt välja kerkinud ka ;)

Eelmisel Mustjõe kõrtsi külastusel (21. aasta vastlapäeval Ida-Harjumaa Invaühinguga ja DHL'i poolt organiseeritud filmimisega) ei osanud ma märgatagi, et kuskil tagasihoidlikus õuenurgas on uks, millele kirjutatud "Magala". Kuna seekord oli ööbimisega üritus, siis suunati meid peale iseteeninduslikku tšekk-inni kompse just sellest uksest sisse viima ja see oli ikka paras üllatus, sest ukse taga oli  kaugusesse kulgev koridor, nii pikalt kui silm seletas ja edasi ka, mõlemalt poolt tihedalt ustega palistatud.

Ja iga ukse taga oli umbestäpselt selline askeetlik 2inimesevoodiga tuba (mõned olid ka 2x2 ühe ukse taga). 

Ukse kõrvale oli mahutatud isegi kilekardinaga varjatud WC pott ja selle kohal kraanikauss. Aken oli kaetud 2 kilekihiga (tulekahjujuhistes oli kirjas käsk kiled purustada ja aknast välja pugeda), ka vaheseinad olid kohati kilest. Olemas olid nagid, pistikupesad, lamp - tegelikult ju kõik lausa luksused! Ja soe oli seal ka. Hommikul heitsin põlvili põrandale, et tuvastada soojusallikas. Selgus, et põrand lõppes ära kohe voodi eesserva taga, edasi paistis juba maapind, kanalisatsioonitorud ja akende juures voodi all seina ääres ka radiaatorid. Lihtne ja geniaalne viis endise hobusetalli latritesse paljudele peojärgne magamisvõimalus tagada. Ja kuigi nii mõnigi tundis kohmetust, et tema vetsusorin või norskamine kõrvaltubadesse hästi ära kostis, oli see ikkagi märksa privaatsem ja mugavam kui mingis suures toas põrandal pead-jalad segamini aelemine oleks. 

Peomaja ja magala vahel aga resideerusid sellised toredad valvurid! Öövahetust neil muidugi ei olnud, ikkagi mõistlikud tööandjad. ;)

Kui rahvas oli kogunenud ja sooja supiga end kosutanud, avati üritus esimese tempoka mänguga - kõigile jagati väikesed sildikesed, kus peal mingi naljakas lause, nimetus või väljend (no näiteks "kuldlillak", "loomad on lahti", "pakun vanakat"). Iga variant esines 3 sildil ja siis pidime me neid silte kokkuvolditult omavahel vahetama hakkama kuni muusika mängis. Pausi ajal tuli ruttu otsida üles kõik sama silti omavad mängijad ja kolmekesi kokku saades tuli ruttu maha kükitada. Viimane kolmik langes mängust välja. Jeerum, kui pöörane ja naljakas see mäng oli! Muidugi oli sellel 6-kraadises pakases röökimisel ka oma tagajärg, kurk oli veel mitu päeva natuke valus. Aga see oli seda täiega väärt!

Kui võitjad selgunud (ausalt, ma ei mäletagi, kes need olid) ja nahk soe, jagati meid nimesiltide taga olevate märkide järgi meeskondadesse ja saadeti orienteerumismängule. Pidime järgima väikese Erle unenägu ja teda sealsetes seiklustes aitama. Meie võistkond (5-liikmeline naiskond ehk kõige väiksem ja täiesti ilma meesteta grupp) oli viies ja seega alustasime ka viiendast kontrollpunktist. Sinna tuli minna üle Mustjõe ja mööduda ka 4. kontrollpunktist.

Siin silla juures on jõel üks ülitugev pöörise koht:

Niisiis meie esimene kotrollpunkt oli, nagu juba mainitud, viies unenäopilt ja nii astusime sisse arhailisesse rehetaresse, kus peremees rääkis natuke toonasest elust pirruvalgel ja näitas meile mõningaid tööriistu, mille pidime ära arvama. Kontroll-lehele said kirja võikirn, saapasulane ja vokk kerilauaga.

Järgmine kontrollpunkrt oli vaid mõnikümmend meetrit edasi ja siin sattusime jahionni, kus sai liha maitsta. Metskitse ja kopra liha panime õigesti kirja, aga suitsuvorstiga läks viltu, selgus, et see oli ka koprast tehtud. No igatahes olid väga maitsvad ampsud ja nendega ei koonerdatud ka.

Seitsmendas kontrollpunktis tegin küll midagi, mida mina enne teinud ei ole - raiusin kirvega jäässe auku, nii et terve nägu ja prillid olid pritsmeid täis. Õnneks olime siin punktis juba teised ja augu algus oli esimeste poolt juba ette raiutud. Igatahes oli lõbus tegemine ja imelised vaated uduga kaetud külmunud rabajärvele koos uduslt läbi kumava päikesega. 

Eelmine meeskond jääd raiumas:

Värske koprarestoran, menüüsse on lisandumas kasevõrsed:

Kaheksandasse kontrollpunkti jõudmine võttis esmalt natuke pead sügama, sest sillal, mida mööda oleks pidanud jõe ületama, oli tihe plankaed ees ja selle peal silt, et sild on katki ja et siin on eramaa.  Vaatasime, et eelmise grupi jäljed läksid teelt kõrvale plankaia otstesse ja läksime ka piiluma. Talvisel orienteerumisel on küll võib-olla raskem maastikuolusid jälgida ja rajakesi leida, samas on teiste orienteerujate jäljed jällegi paremini nähtavad kui suvel, ehkki ka siis kipuvad tallutud rajad otsitavaid kohti reetma. Selgus, et sild ei ole küll autoga läbitav, aga jalgsi täiesti ületatav. Et antud eramaa kuulus samuti meie võõrustaja kompleksi ja teiselpool silda paistis juba ka reaalselt järgmine kontrollpunkt ära, pugesime aga okastraatide vahelt läbi ja jäime silla juurde ootama, millal eelmine grupp oma etteaste lõpetab.  

Niisiis, kui lõpuks unepildi ligi lasti, pidime 2 oma grupikaaslast pimesi läbi puude ja põõsaste, aukude ja küngaste juhtima, lõpuks pakuti neile kinnisilmi ka imerohtu ja lasti arvata, millist eriti proteiinirikast snäkki neile pakutakse. Siinjuures selgus muidugi, et üks pimesikkudest oli meil taimetoitlane, kes pahaaimamatult natuke...kilke nahka pani. Saime ka meie, nägijad, neid maitsta ja lõppkokkuvõttes leidsime, et millestiganes võib saada maitsva snäki, kui see on piisavalt maitsestatud. ;)

Järgmiseks tuli vantsida üle raudtee, et esimese unepildi juurde jõuda. Kolmanda punkti peremees üritas küll meid natuke eksitada ja kohe enda juurde meelitada, aga me jäime endile kindlaks. Üle raudtee minnes oli kuulda ja näha, et saabumas on ka porgand. Enamus meist olid raudteest kaugemalt ja nii tuli tähtis hetk ära oodata ning porgandit tervitada. :)

Ohh, see loojangukuma ja mitmes kihis uduviirud olid palju imelisemad kui foto edasi anda suudab.

Nonii, esimene unepilt - loomulikult on see metsandusteemaline, kuidas muidu. Valemeid ja keskmisi raiemahtusid muidugi keegi peast ei mäletanud ja google abi otsimine oli ka üsna vaevaline, sest siin rabade vahel internetilevi peaaegu puudus (päris raudtee ääres natuke leidus). Aga lõpuks saime ikka enam-vähem õiged vastused kätte. 3 hektarit läks täppi, raiemahtudega olime pisut liiga lahked.

Matemaatikast ei pääsenud me ka järgmises punktis. juhendaja soovitas küll valida endi seast ühe, kes jõest läbi kõnniks, et saaks ristlõike välja arvutada, aga loobusime sellest ja viskasime hoopis ühe murdunud oksakese vette olles eelnevalt mõõtnud ära silma järgi jäävaba ala pikkuse ja lugedes siis mõttes sekundeid. Saime voolukiiruseks 1 meeter sekundis, mis osutus ka üsna õigeks tulemuseks.

Kui loojangu pool oli taevas oranžikas, siis teiselpool puhta roosa:

Milline tore karussell :)

Kolmandas punktis oli jälle teine meeskond ees:

Me siis poseerisme oodates natuke selfi jaoks. Ikkagi selline kõva naistetiim!

Nüüd siis oli vaja kaugust arvestada. Abivahendite hulgas oli ka üks vidin, mida puude kõrguse arvutamise juures kasutatakse, aga meil kellelgi ei tulnud üldse meelde, mismoodi seda täpsemalt kasutati (ma tegelikult kahtlustan, et sellest päris üksi poleks kasu ka olnud, midagi oli sinna juurde veel vaja nagu). Igatahes arvasime mis me arvasime, kõige usaldusväärsemaks osutusid ikka teise Kadri pikad ja väledad jalad, mis meile tulemuseks 120 meetrit andsid (ehkki eelmised olid meile sosistanud, et 80 on õige). Ei mäletagi, mis see päris õige vastus oli, aga ainult natuke rohkem. 

See suur roosa karu istub kuskil seal teise ja kolmanda posti vahel:

Nonii, ja olimegi uuesti neljanda punkti juures, mis oli meile siis viimaseks punktiks. Noh, siin oleks võinud päris purju jääda, sest metsahaldjas mossitas selle pärast et voolukatkestusega olid tal pudelid ja neis sisalduvad joogid omavahel täitsa sassi läinud ja meie pidime nüüd korra majja looma. Jookideks olid Vana Rallinn, Riia balsam, veel mingi must balsam ja mingi nimetu jook (seda markeeris kokapudel), mille targemad teadsid handsaks nimetada. Aga mida rohkem neid nuusutasid ja proovisid, seda segasem tundus asi olevat. :D Lõpuks saime siiski kõik õigesti paika. 

Kogu õhtusest möllust mul pilte polegi, aga see oli ka võimas. Pildistasime lendude kaupa, mängisime Kuldvillakut (nupuvajutamise asemel tõusis grupist üks püsti ja helistas kella ja see oli jälle meeletu möll), kus lisaks teadmistele oli mõnes punktis vaja ka humoorikad etlemisoskused letti lüüa ja mitmeid muid toredaid mänge. Loomulikul oli ka metsik tants ja trall, soovijatele suitsusaun, suur hulk seltskonnast aga nautis omavahel mõnusat muljete- ja elukogemiste vahetamist.

Igatahes oli meeletult tore pidu ja magama sai muidugi absoluutselt liiga hilja. :D

Hommikul ärkasin natuke enne söögiaega ja käisin pisut veel jalutamas, aga kaugele ei jõudnud. 

Kohaliku perenaise Evika pakutud hommikusöök oli suurepärane, justnagu oli olnud õhtusöökki. Eriti hõrgutav oli ahjusoe munapirukas - midagi sarnast ja nii mõnusat ma polegi vist enne saanud. 

Veel viimased kallistused koolikaaslastega, viimane pai kohalikule kaisukarule ja asusingi koduteele, sest väsimus ei lasknud kauemaks jääda. 

Aitäh, LRJ 21, oli väga võimas pidu!

Jaanuari 4. nädal

 Esmaspäev, 23. jaanuar

Vaikne härmas hommik, külma umbes 6 pügalat. Merele vaadates oli selline tunne, et seal on voolukatkestus - ei ühtegi tuletorni, poid ega laevatulesid. Eks see meri kahutas, nagu siinkandis külmaga aurava mere kohta öeldakse ja see tekkinud udu mattis kõik enda sisse. Pool sillavahet tundus jälle kerge kaane all olevat, aga see kaas osutus nii hapraks, et lumekooriku tükki visates sulpsas see koheselt sellest kihist läbi.

Õhtul käis Koit bridžil ja mina tegin endale Outlanderi maratoni. Astrid tuli kaupu tellima parajasti just siis, kui ma filmi pärast nutta lahistasin ja ehmus, et kas mul on kohe nii suur nohu. :D Aga, jah, seda Outlanderit on veel nii mitu hooaega ees, aga kevadhooaeg aina läheneb ja ma ei tea, kuidas ma selle enne ära vaadatud jõuan. Noh, vähemasti sain täna 1 põlviku valmis ja alustasin teisega ka juba.

Teisipäev, 24. jaanuar

Hakkasin esimese hooga 24 järele kohe veebruar kirjutama (aga miks mitte juuni siis juba? ;) ).
Hommikul ootas mind ees kerge miinus ja värske lumesadu. Merel tundus ikka elektrikatkestus olevat (seekord siis mitte kahutamisest aga lumesajust tingituna). Länneka meremühin kostus juba maja juurde ära. Ida pool oli vaiksem, aga mastiköieorkester tegi üsna kõva häält. 

Õhtul sukeldusin jälle Outlanderisse - no ei ole mingit teotahet, ka nädalavahetuse peo postitus ei taha kuidagi edeneda. Asendustegevusena võtsin ette ja kustutasin googlest pilte kuni käsi ära suri, sest ma mitte ei raatsi jälle salvestusruumi juurde ostma hakata. 

Kolmapäev, 25. jaanuar

Jälle suur sula. Ei teagi enam, mitmes kord juba sel talvel. Kolmapäevaring käis mul varemalt ikka läbi vana lasteaia taguse metsa, läksin sellele ka täna. Sattusin bussipeatusest mööda marssima just paar minutit enne bussi. Ei tea, kas mõni mu tavalistest bussikaaslastest muretses ka, kui ma tervitades mööda jalutasin, aga bussi saabumise hetkeks tagasi peatusesse ei pööranudki. Sest tavaliselt ma ikka käin viimase minutini bussipeatuse juures edasi-tagasi, et rohkem liikuda. Metsarada oli nagu paras tõkkejooksurada, kindlasti oli neid rajale kukkunud oksi tugevalt üle kümne, mõni õige pirakas. Ja raja ääres olnud vana kuivanud rähnipuu, millest ma ikka arvasin, et musträhnid selle lõpuks jalalt maha raiuvad, oli hoopis keskelt pooleks murdunud.

Tööl oli õhtupoole väga meeldiv üllatus, kui kuulutati välja eelmise aasta viimase kvartali töötajad. Päris tiitlit ma ei saanud, aga olin üks nomineeritutest - nii palju sooje ja armsaid sõnu kolleegidelt! Aitäh, mu kallis CS!
Õhtust pole ikka midagi tarka kirjutada, aina see vaenlane telekas ja paar hädapärast meili.
Homme tuleb vahele üksik kontoripäev, sest pean minema teise osakonda siseauditit tegema. No pigem küll vilunud audiitoriga kaasa tolknema, sest ise olen alles täiesti roheline selles.

Neljapäev, 26. jaanuar

Nonii, nüüdseks oleme siis Koiduga olnud juba 34 aastat uhked lapsevanemad. Palju-palju õnne, me kullakallis Kadike! <3 

Õues oli ikka veel sula. Ilma naelteta linnasaabastes oli sadamaringi tehes kohati ikka üsna ohtlik ukerdada, aga suurem enamus teid oli enam-vähem puhtaks sulanud. Merel oli ikka kottpime ja terve päev oli hall ja vastikult sajune ilm, alles vastu õhtut hakkas läänetaeva serv kenasti roosatama.

Audit sai üsna ladusalt tehtud - on ikka hea küll, kui partneriks on oskaja inimene. Loodan, et minust ikka natuke abi ka oli sealjuures, aga lõplik vormistamine mulle küll ei sobi, sest mina ja "kantseliit" ehk siis ülimalt ametlik sõnastus ei sobi absoluutselt kokku. Ja kontoris oli tore õhtupoolik (kui välja arvata internetiühenduse tõrked). Aga tööpäeva lõpuks valdas mind meeletu väsimus, mida jagus ka koju, vaatamata tervenisti mahamagatud bussisõidule. Õnneks on homme jälle kodukontor ja terve järgmine nädal ka.
Vastu ööd läksin veel lolliks ja panin Põhja-Aalujate ühistellimusse Saksamaalt mõned puud-põõsad kirja (pöögi, hõlmikuu ja siniste inimesele mittesöödavate viljadega laialehise kukerpuu). Pakkusin Evale ka, aga tema oli tugevam ja suutis kaine mõistuse säilitada ning tellimata jätta. :)

Reede, 27. jaanuar

Läks jälle natuke külmaks (paar miinust). Üle pika aja sattusin oma hommikuringiga Länneka poole. Pelgasin natuke Untaugu teed pidi minna, sest kartsin, et lodutee on kohati üleujutatud, aga õnneks ei olnud, lodukraavi merepoolne ots oli end hoopis üsna sügavale uuristanud, aga õnneks sain ilma sisse varisemata üle hüpatud. Merele oli ka "vool" tagasi antud, tulukesi säras nii merel, mere taga kui ka taevas pilvede vahel. Tagasitulles korjasin ära ka viimased jäätunud pesud, mis said välja viidud juba enne viimast lumetormikest. Teadsin küll selle tulemist, aga mulle ei meeldi rätikuid toas kuivatada, nad peavad ikka väljast värske lõhna ja pehmuse külge saama. Noh, seekord tuli nad jaokaupa lõpuni ikka toas kuivatada, sest üsna regulaarselt sadas ja sadas ja sadas, igasugust löga.

Reidilolevad laevad:

Maardu ja Muuga:

Helsingi:

Üüratud lumekuhjad, mis ei kao vist jaanipäevaks ka:

Aga täna oli imeilus ilm. Valguskuma aimdus ilmus taevasse juba 7 paiku ja tööpäeva lõpp oli juba paaegu täies valguses. Ja see päike, mis päev otsa aknast sisse piilus - nii mõnus-mõnus-mõnus!

Siinkohal küsin igaks juhuks, et ega kellelgi ei vedele kasutuna kuskil selliseid teokarpidest lillepoti riputisi - mul oleks neid hädasti juurde vaja ja ei leia kuidagi, kust neid tänapäeval osta saaks?

Tööpäeva lõpp läks juba väga kannatamatuks, sest Koit praadis köögis lõhekotlette (ahjaa, hommikul hullutas ta mind ka oma punase sibulaga magusa heeringamarinaadi keetmisega).

Kuna Rimist seekord esmaspäeval juba enam laupäevaks kaupu tellida ei olnud võimalik (vaevu sain Astridile pühapäevaks aja), siis minu kaubad tulid seekord Selverist (tellisin alles paar õhtut tagasi) ja sealt saab endale lubada luksust ka õhtuseid aegu valida, seega on sellega ka selleks nädalaks juba ühelpool.

Laupäev, 28. jaanuar

Hommikul läks koristamisega natuke kiireks, aga jõudsime ikka napilt enne 12 valmis. Ruttu viskasin enam-vähem viisakad, aga samas siiski piisavalt soojad hilbud selga, sest plaanisin peale ühistu juhatuse koosolekut poest otse jalutama ka minna. Väljas säras imeilus päike ja auto akendelt sulas jääkirmegi selle paistel ära, seega haarasin ka kaamera kaasa, et täna on mõnusalt valge ja saab ehk mõne ilusa pildi ka. 
Koosolek oli konstruktiivne ja natuke istusime ja lobisesime niisama ka, mõnus oli. Aga kui välja läksime, oli ilm totaalselt muutunud - hall, külm ja väga vastikult tuuline ka veel. Hea, et midagi kaela ei sadanud. Läbisin kergliiklustee osa üsna tempokalt, et natukene sooja saada. Kui metsa vahele jõudsin, hakkas seal küll natuke soojem (mets on vaese mehe kasukas ju), aga tegelikult sain korralikult naha soojaks alles tagasi kodus olles. Brr. Kuna ma eelmisel nädalavahetusel kodukandis jalutama ei jõudnud, siis jõudis mulle alles nüüd korralikult kohale, millises meeletus mahus see eelmine voolukatkestusega märja lume torm mändidelt suuri oksi maha murdnud oli. Nii hale hakkas neist räsitud suurtest uhketest puudest. Aga muidu oli metsas tore nagu alati, nägin seeni, samblaid ja ka kolme kitsekest üle tee kalpsamas. Pildile neid muidugi püüda ei jõudnud, kuulsin ainult kaugelt, kuidas nad mulle järele haukusid.

Sametlõhkikuga sarapuuvitsad on eelmisel suvel maha murdunud, leidsin ainult 1 värske seene:

Pajutaelik:

Hmm, kas see oli see süldik, mis süüa pidi kõlbama? (Aalujad näoraamatus rääkisid):

Rohetiksik (seen):

Armas tilluke kivi-imarahakatis:

Pohli õnnestus päris mitu põske pista:

Minu ainukesed kevadekuulutajad on hädised krookuseninad:

Aknalaual on pilt rõõmsam:

Õhtu mölutasin jälle niisama maha - tukkusin, vaatasin telekat ja kudusin. 

Pühapäev, 29. jaanuar

Hommikul loendasin linde (talvine aialinnuloendus). Saagiks sain seekord 6 hallvarest, 6 rasvatihast, 4 põldvarblast, 2 sinitihast, 1 haraka, 1 põhjatihase ja 1 suur-kirjurähni. Muidu aeg-ajalt nähtav puukoristaja ennast täna ei ilmutanud, muidu ikka enam-vähem sama kamp.

Hommikupudru keetmise ajal kleepus pilk kinni ühele koledusele ja miski ei aidanud enam, seega võtsin asja käsile ja proovisin aastatega kogunenud rasvakihist puhastada vana puidust soolavakka, mis seisab otse pliidi kõrval. Jube töö, küürisin ja kraapisin lausa noaga, aga päris puhtaks ikka ei saanud, pean ilmselt peale kuivamist veel liivapaberiga ka üle käima. 
Lõunase õuetiiru otsustasin kergema teha, sest põlv andis juba eile vastikult tunda, aga tahtsin õhtul veel fitness-trenni ka minna. Seega ladusin peotäie tühje meepurke seljakotti ja kablutasin Eva juurde. Jõime teed ja lobisesime, seejärel tuli Eva ka oma igapäevaseid samme täis tegema ja ikkagi venis mu ring mõnusas seltskonnas märkamatult plaanitust pikemaks. Aga hullu sest ei olnud (vähemasti esialgu). Tõsi, õhtuses trennis hakkasid ikkagi mõlemad põlved mõne harjutuse peale tugevalt streikima, lisaks ka tallaalused lihased. Aga ei ole sellestki hullu - Kadi lemmiklause on "kui keha lubab", seega tulebki keha kuulata ja mõni harjutus kergemas versioonis ette võtta või muu liikumisega asendada. Peaasi, et seisma ei jää.

Seni nähtud lumemurdudest oli see täna ajataguse teel nähtu jämedaim, tüveharu jämedust võis võrrelda juba saleda neiu piha ümbermõõduga. :(

Meri oli rannale uhunud meil muidu mitte eriti palju esinevaid lapikuid liivakivikesi ja mul õnnestus ühega isegi vaatamata lainekestele 3-ne luts visata. Eva küll väitis, et need pole lutsud vaid luiged hoopis :D

Untaugu loduoja valges ka:

Õhtul tegelesin veel korteriühistu asjadega, aga peamiselt jälle vedelesin kudumisega teleka taga. Eelmise nädalavahetuse ürituse blogipostitus on ikka pooleli, aga kuna see nädalavahetus midagi erilist ei toimunud, siis jõuan selle enne järgmist ehk ikka valmis.