Septembri 2. nädal

 Esmaspäev, 11. september - reede, 15. september

Nii, nagu eelmise nädala lõpp sai kirja vaid paari sõnaga, on ka selle nädala tööpäevadega, sest Kosi reisi kohta teen ma (millalgi) eraldi postitused. Panen hiljem siia lingid ka.

Laupäev, 16. september

Sel ajal, kui laupäevane kuupäev ette keeras, olime meie parajasti kuskil Euroopa kohal õhus. Eestimaa pinnale jõudsime umbes kolme paiku öösel. Tellisime Bolti omale lennujaama järgi (minu esimesed äpiga Bolti tellimised olidki sel reisil ja jäin üsna rahule)  ja käisime Jussi aia taga autot ärandamas. Jee - tagumine kojamees töötab jälle ilusasti. Suur-suur tänu, Juho!

Ja Evale suur-suur tänu Milka poputamise ning lillelise ja magusa vastuvõtu eest, nii armas!

Koju jõudsime 4 paiku (öösel muidugi). Sel ajal, kui mina kiiremaid asju lahti pakkisin, tegi Koit Selverist tellimust ja umbes 5 paiku saime lõpuks magama. Uku oli meile juba saarel öelnud, et ükskõik, mis kell me magama saamegi, üle 10 ikka esimese hooga ei suuda magada ja täpselt nii oligi. Aga loomulikult olime veel terve päeva uimased ja tukkusime aeg-ajalt natuke. Alles järgmisel ööl saime pikema ja kosutavama une.

Kõigepealt läksime ja tegime väikese jalutamistiiru - vaatasime üle oma aia, sadama paadi ja meie armsad rannamännid. nii öelda aklimatiseerusime. Õnneks oli ilm ilus, päikeseline ja üsna soe. 

minu peenardes punasid nii kuumaasikad kui vaarikad ja neid oli palju!

Haruldane ripsmeline maatäht (neid on olnud ka meie maja murus) Kiini aia taga:

Nägin juba enne reisi, aga oli pildistamata jäänud, et meie alajaam on endale saanud männimaalingud, ei teagi, kas kalli alajaamavaatega korterite omanike nõudmisel või oli see arendajal juba enne plaanis. 

Aga Pärituule muruplatsidel lokkavad mõnusalt kesalilled. 

Ruhe kõrvalt aiatagusest võsast leidsime ülisuured seened, ilmselt mingid lehtrikud.

Liivhärmiku imeliselt lihtne ilu:

Imeilus väike männipuravik, aga vaid pildistamiseks - kübar oli lahti ja jalg puru-ussitanud: 

Kärbseseened (eriti punased) on vist kõige fotogeenilisemad seened üldse:

Tatikauputus:

Kui Koit läks oma rutiinsele lõunaunuele, võtsin mina ette veel jalgrattatiiru. Esmalt väntasin Merikese juurde juuksevärvi juurde hankima (sest lõunamaine päike ja basseinivesi tegid mu roosa värviga väga kiiresti üks-null, järgi jäi vaid blondeerimisest veel hallim pea kui ta muidu oligi). 

Tagasiteel põikasin ka seenemetsa ja tulin sealt koju paraja püreesupi ja sirmikušnitslite jao seentega. Lehter-kukeseeni oleks olnud korjata veel palju-palju rohkem, aga ma ei jaksanud-viitsinud neid hoidistama hakata. Las jäävad seekord teistele.

Timpnarmikutest oli kohe korralik seenering võsa all:

Üks tore pisisirmik, täpsemat liiki hetkel ei tea:

Ilmselt kollane harik (ja küsijaid ennetasdes - kui on, siis on hea söögiseen. Aga mina jätan nad ikakgi metsa kaunistama parem).

Noorendikuvahelise tee keskele kasvama hakanud lakkvaabikul ongi õnnestunud meie reisi jooksul suureks seeneks saada. 

Ohh, milline tore posu sirmikuid! Ja nagu järgmiselt pildilt näha, leidus ümbruses ka mitu lahtisemat ka.

Kohe tegu oli, et selle seenekoormaga edukalt koju jõuda. Tegelikult läksin ma sõbranna juurest ka veel läbi nendega. 

Kartsin, et sügislill 'Waterlily' õitseb minu äraoleku jooksul ära, aga õnneks oli ta ikka veel nupus.

Jeerum, ma enam ei mäletagi, mis nime see eriti hiline sügisaster kandis - lumehang või midagi taolist. Igatahes tundub, et tänavu jõuab ta isegi õitsema hakata.

Pühapäev, 17. september

Plaanisin täna ema juurde minna, aga olin täiesti ära unustanud teatrietenduse. Õnneks tuletas näoraamat mulle seda piisava varuga meelde ja nii läksin Kosele juba kohe hommikul, et lõunaks juba tagasi Jõelähtmesse jõuda. 

Pätu polnud vahepeal eriti suuremaks kasvanud ja hetkel oli ta üldse spetsiaalse toiduga ravidieedil. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga diagnoosiks oli tal ületoitmine. Pidavat olema väikeste kassipoegade puhul üsna levinud häda - nad ei oska ise oma sissesöödava toidu kogust reguleerida ja keeravad nii oma seedimise nässu. Õnneks sai ema õigel ajal aru, et midagi on väga valesti ja arstilt abi. Nüüd oli Pätu juba jälle rõõmus ja energiline, aga dieet pidi veel mõnda aega jätkuma. 

Pikalt meil aega muljetada kahjuks jälle ei olnud, aga ma tõesti tahtsin teatrisse ka jõuda. 

Seekord mängiti Jõelähtmes külalistrupi (Alle-Saija teatritalust Põlvamaalt) esituses etendust "Daamide õnn". See oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid ja mulle väga meeldis ka see etendus, eriti tantsulised lahendused. Väga pikk etendus oli, muide - koos vaheajaga peaaegu kolm tundi. 

Koju tulles ootas juba ees Peebu pere oma seenesaagiga, mis vajas määramist. Viimasel ajal saan ma peaaegu iga päev palveid mõni seen määrata, aga tegelikult enamasti ma ei oska hädalisi eriti aidata. Hmm, olen endast ilmselt väga vale mulje osanud jätta. :P Aga seekord sain hakkama. 

Õhtul...jah, hmmm, mida ma tegingi? Ilmselt kokkasin natuke, vaatasin telekat ja pakkisin kontorinädalaks asju.