Puhkusereis

Puhkusereis oli seekord tingitud vajadusest Kustavi asjad kooli ühiselamust ära tuua. Kui nii kaugele  (üle 200km) juba niikuinii sõita vaja, siis on väga tobe ainult see üks asi korda ajada, tuleb ikka mitu teemat kokku koguda ja asja mõnuga võtta. Nii otsustasingi omalt poolt kulleriabi pakkuda ja meie Tallinnasse saabunud ühistellimuse lõuna-aalujate taimed neile lähemale viia. Päris kõigile ma otse koju neid viima ei hakanud. Plaanisin Elvasse viia, aga siis selgus, et ka Helle Navesti jõe äärest oli mitmeid taimi tellinud. Kuna kilomeetrite poolest väga suurt vahet pole, kas Elvasse sõita Tartu või Võrtsjärve põhjaotsa kaudu, otsustasingi ka selle põike teha ja esimeseks Helle imelist aeda külastada. Teoreetiliselt poleks ajakulu ka eriti suurem polnud, aga seda ma juba teadsin, et kui Aalujate juurde minna, siis kohe küll edasi kihutada ei saa. Õnneks oli Kustav ka leplik ja lubas minu aiapeatused autos maha magada.
Niisiis - reedel kohe peale Kustavi hommikusi tunde asusime lõunasse teele ja umbes kella üheks olimegi juba Helle juures. Ilm oli just selline tobe, et külma tuule ja kuuma päikesega vaheldusid ka ägedad sajuhood, isegi lörtsi moodi asja sadas alla. Aga ega see meid ei heidutanud, pagesime vahepeal terrassile tee ja koogiga maiustama ja siis jälle uuesti aiatiirule. Ja, nagu ikka, tuli ka teine, väljakaevamise tiir teha. ;o) Mõned pildid Helle kaunist aiast ka.
Peaaegu esimese taimena paelus mu pilku muidugi sõstar, mida ma veel näinudki polnud, rääkimata omamisest. Roomav ehk näärmeline sõstar Ribes glandulosum. Sain Hellelt ka ühe oksa, aga kardan, et on juba liig hiline aeg vaasis juurutamiseks (varakevadised mustsõstrad moodustasid küll ruttu suure juurepusa vaasi). Proovida ju ikka võib ja kui ei õnnestu, siis tean nüüd, mida puukoolidest otsida.

 Üks imeliselt hõrgu värvigammaga lõokannus.

 Seda lauku me kaevasime mulle, nime muidugi ei mäleta.

Need kollased tulbid mõjusid kohapeal veel lummavamalt, kui fotol ja siis tuli välja, et neid oli Helle sügisel meie ühistellimuses jagada püüdnud, aga keegi ei huvitunud ja siis ta ostiski nad kõik omale. Huvitav, kus minu silmad siis olid???

 Ei mäleta nime, aga toredad pruunisilmsed õied on.

 Selle nunnu pisiülase pojakese sain ma ka omale.

 Veel üks armas lõokannus.

  Võimsad kolmiklilled.

Norulill. Ma oleks nagu kunagi kelletki ka selle saanud, aga...ju siis ei ole kasvama läinud. Või oli see hoopis kribulill, mille mina sain. Ehh :oD

Ja märkamatult saigi kaks ja pool tundi läbi nagu niuhti ja juba helistas Anne uurimaks, kaugel ma olen. Võtsin Hellelt ka Annele tervitused kaasa ja asusimegi jälle teele. Läksime läbi Olustvere ja siis otse Puhja peale, jätsime Viljandi linna hoopis vahele. Ja sellepärast vist Anne imestaski, et me nii ruttu juba kohale jõudsime. Aga tegelikult oli juba üpris õhtu ja mul oli vaja veel Tsiili ja Enno juurde ka jõuda ja Keitki juba ootas õhtusöögiga.

Seega jäi Anne imeilusa metsaservas asuva aia tuur küll üsna napiks. Paar pilti siiski tegin ja natuke kaevasime välja ikka ka. Eriti õnnelik olen delosperma ja leviisia üle.
See uhke enelahekk oli hetkel küll nii suur "turistimagnet", et hakkas silma juba kaugelt kõrgelt mäe otsast maja juurest.

 Ohh, need võrratud pulsatillad (karukellad)!

Emajuurtega mina sinapeal ei ole - neil on minu juures lihtsalt liiga kuiv ja lahja. Seda enam imetlen neid teiste aedades.

Anne kaktuste lasteaed oli ka imetlusväärne ja sain omalegi vahetuskaubana mõned tited. mis tähendab, et pean hakkama majaotsa kaktusteala laiendamisele mõtlema. Anne oleks mulle neid rohkemgi sokutanud, aga mulle tõesti ei mahu.

Ja juba vurasimegi edasi Tsiili juurde tema uude aeda. Kustav oli mul kaardilugejaks, aga kui lähemale jõudsime, polnud enam mingeid juhiseid vaja - juba esimene aianurk oli nii läbi ja lõhki Tsiili käekirjaga, et polnud mingit kahtlust - olime kohale jõudnud. Ja järgmise põõsa tagant paistis juba ka niidukit lükkav Tsiil ise.
Koukisin taimed autost välja ja siis tegime väikese tiiru Tsiili uutes valdustes. Loomulikult tahab selline suur ala kõvasti tööd, aga Tsiil võtab maastikuehituse ikka alati väga suurelt ette ja saavutab pagana kiirelt kauni väljanägemise igale nurgale. Nii ma vahtisin ainult suu pärani ja suutsin pildistamise sootuks unustada. Mingil hetkel tuli mul see korraks meelde, seega ühe pildi tagavarade hoiupeenarde suunas ikka tegin, aga juba jooksin Tsiili sabas uusi kohti avastama ja telefon ununes jälle taskusse. Aga Tsiili blogi tasub jälgida, seal on ikka imelisi muundumisi näha. Eriti, kui oled ka ise suuremal aiakujundamise lainel.

Tsiiliga oli meil lisaks kullertaimede toomisele ka võrkiiriste vahetusdiil, aga lõpuks tulin ära veel ka suure ilusa kollaselehelise kukerpuuga. :o)
Ja siis suunasime autonina Enno residentsi poole. Siin oli küll kaardilugejast palju kasu, sest prillikaart (loe: Google maps) juhatas meid väga kummalistele siksakilistele tänavatele ja üksi oleks ma vist küll omadega sassi läinud. :o)
Aga Enno juures tabas meid üllatus - keegi uksekeella peale avama ei tulnud. Mõtlesime, et lapsed on ta kuhugi kodust ära viinud (Enno enda auto paistis garaažis olema) ja tõstsime ülejäänud taimed tema terrassile maha ning sõitsime siis otse edasi Keidu juurde. Olin juba piisavalt väsinud, et ei hakanud üksi ka aiapeale kondama minema.
Vaevalt olime Nõkku Keidu juurde maandunud, kui Enno juba helistaski - selgus, et ta polnud lihtsalt kuulnud oma uksekella. Aga polnud hullu, lubasin järgmisel hommikul peale poisi asjade autosse laadimist uuesti Enno juurde vurada. Kallistamine praegusel ajal küll lubatud ei ole, aga hea sõbra nägeminegi toob rõõmu ja elevust tükiks ajaks.

Niisiis saime loodetust pisut pikema õhtu lapse juures veeta, mis oli ka ülitore. Jõudsime isegi jalutama (kuna Keit pidi mingi paki automaadist ära tooma) - ümber Nõo Veskijärve, vallamaja juurest läbi ja siis lihatööstuse tagant tagasi. Järve kaldalt leidsin kaks toredat taime, mida meiekandis ei ole ja lihatööstuse ees rapsipõllus kuulsin rukkirääku. Ja pärast jõudsime isegi natuke lauamänge mängida.

Pääsusilmasid oli seal järve kaldal kohe tihedalt.

  Mõru vahulill.

Veepiiril õitsesid isegi juba jürililled. Ei määranud täpsemalt, millised neist. Aga igatahes tasub sealkandis luurata imeilusaid koiduliblikaid, sest jürililled on just nende röövikute toidutaimed.

Vanad head darwin-tulbid on ikka võitmatud oma lihtsas ilus. Kasealune Nõo vallamaja ees.

Laps sai paki (raamat oli) kätte. Pakiautomaatide kasutamine (ja internetist tellimine) on kriisiajal kõvasti populaarsust kogunud. Aga pildile on jäänud ka üks auto, kus inimesed lihtsalt sees istusid. See pidi lapse sõnul sealkandis üsna levinud komme olema, et inimesed lihtsalt pargivad kuskil ja istuvad autos. Oskab ehk keegi kommenteerida, miks see hea on? Järve kaldal või mujal pargipingil oleks ju palju meeldivam juttu ajada, eriti sellisel mõnusal õhtul, nagu see oli.

Rapsipõld. Rukkirääku kahjuks pildile ei saanud, ainult kuulsin. Tegelikult nägin ka mingeid linnukesi õisikulatvades istumas, aga pildistada ei jõudnud ja räägud need kindlasti polnud, sest rukkirääk eelistab pigem maapinnal viljavarte vahel ringi joosta kui lennata ja rästasuuruse räägu all oleks rapsilatv ilmselt murdunud või vähemasti maha kooldunud.

Lihatööstuse ümber hõljus pisut (mina tundsin, lapsed mitte) lapsepõlvest tuttavat lõhna - seda oli  minu ajal eriti tugevalt seal, kus praegu asub uhke T1 Mall. Lastel polnud sellest muidugi aimugi, kui neile rääkisin ...oh, küll ma olen ikka vana juba. :oD
Aga lihatööstuse taga oli mahajäetud aiamaade piirkond ja seal oli igasuguseid viljapuid- ja põõsaid õitsemas. Pildile jäid ploomiõied.

Uus hommik algas pannkookidega. Ärkasin enne teisi ja otsustasin küpsetamisega pihta hakata. Kuidagimoodi sain isegi induktsioonipliidiga hakkama :oD
Seejärel tuli ette võtta suurem tegemine, mille pärast üldse sinna teise ilma otsa sõidetud sai. Ja see oli selles mõttes ikka kole raske tegemine, et inimtühjana seisvast majast oli ventilatsioon välja lülitatud ja seal polnud MITTE MIDAGI hingata. Tassi siis asju kolmandalt korruselt autosse. Peale kolme kangelaslikku edasi-tagasi tuuri teatasin lastele, et nende ema on selleks katsumuseks liiga vana ja ootab autos, kuni nemad ülejäänud asjad alla toovad. Ja siis oli mul muidugi aega ka natuke pildistamisega tegeleda.
Kuidagi sürreaalne oli see hetkega inimtühjaks jäänud hoone. Koridorides olid plakatid 26. märtsil toimuva lauluvõistluse kohta ja ühe ühikatoa aknal kükitasid nukrad lilled koos karukesega...

Auto sai aga pakitud veelgi sürreaalsemalt - esmalt ratas, siis ratta alla ja vahele mu taimepotsikud ja siis ratta otsa ja ümber kõik muu träni. Ära mahtus ja jäi ruumi veel lisamisekski.

Ja siis läksimegi taas Ennole külla. Seekord oli ta traksilt kohe uksel vastas ja kamandas meid ruttu rabarberilehe suppi sööma. Mm, kui mõnus see oli, ma pole nii ammu seda saanud.
Ja kui omal kõhud täis, oli aeg minna matsutavaid kalu söötma.

Suurt pargitiiru me tegema ei hakanud, sellele läheb alati oma 3 tundi ära, aga väikese tiiru jaoks ikka leidsime aja.
Roheline lepp - ilusad pikad ja nii hilised urvad!

Üks põnev püvilill. Ja selgub, et rohkem ma ei pildistanudki. Küll aga kaevasime nii karukellasid kui laukusid.

Järgmine sihtpunkt oli Tartu laste juures, aga enne põikasime korraks Lõunakeskusesse, sest mitu kuud karantiinis olnud Kustavil oli hädasti vaja uusi pükse ja triiksärki. Riided ta leidis üsna kähku, aga desinfitseerimisvahendeid selles keskuses me küll ei näinud (ühe dosaatori leidsin Coopi jäätise järgi minnes, aga see oli ka tühi). Õnneks oli meil omal ka desovahend olemas ja rohkem kui hädavajalik oli, me ringi ei konnanud.

Maiustasime lastega:

"Ah, mis, maiustate ja pildistate, aga mina!" No sai siis Sherlock ka pildile ja koukisin talle natuke valget jäätist ka oma kausist. ;o)

 Enne kojusõitu tegime lastega väikese tiiru Toomemäel ikka ka.

Ja oligi juba päris õhtu käes, kui meie kogu oma killavooriga koju jõudsime.
Suur-suur tänu kõigile Aalujatele toreda vastuvõtu ja hulga taimede eest!
Ja nii tore, et lapsed sai jälle ära nähtud. Kirsiks tordil sai pühapäeval autot remontimas käies ka Kadi juurest läbi põigatud, niiet tõesti - kõigi lastega nädalavahetus jällegi.

Terve nädalajagu puhkust oli veel ees. Nüüdseks on see küll läbi, homsest jälle tööle. Aga õnneks lubatakse meil kodukontoris olla veel ligemale 3 kuud. Kas ma tööpäevadel päeviku kirjutamiseni jõuan, ei oska lubada - olen ennegi sellega jänni jäänud. Kui kirjutan, siis kirjutan!

Emadepäeva reedest algas puhkus :)

Alles see oli, kui ta algas ja juba lõpp paistabki - esmaspäevast taas tööle tagasi.
Kuigi ilm on juba viiendat kuud üsna muutumatu (ainus muutuja on päike oma liikumise kõrguse ja kestusega), on see siiski ütlemata tore puhkus olnud.
Karantiin hakkas natukene leevenduma ja seoses sellega julgesid ka lapsed emadepäevaks külla tulla. Kadi ja Karel käisid juba reede õhtul (nautisime pitsat ja tarretist, aga pilti unustasime teha), lõunamaalastest lapsed laupäeval ja ise käisin oma emal pühapäeval külas.

Laupäeval oli ilm üllatavalt soe ja alustasime oma pidu kohe jalutuskäiguga, et noored end peale pikka autosõitu liigutada ja tuulutada saaks. Väikese pikniku tegime ka, et grillini vastu pidada.

Kuna lapsed ei ilmutanud huvi puu otsa ronimiseks, pidi hull ema selle ise ette võtma.

Aga lõpuks ronis mu väike kaljukits ikka ka mulle seltsi :o)

Kuigi sinililli oli veel üsna ohtralt, olid metsaalused siiski valdavalt ülasevalged.

Sinililletee ääres oli vanasti üks väike häilukoht, kus kasvasid kaunid kullerkupud. Põikasin seda piiluma ka, aga koht on ajapikku võssa kasvanud ja kullerkuppudele vist liiga pimedaks jäänud. Mõned lehed ja üksainus õievars leiduski veel.

Vaatamata üsna suurele seltskonnale (6+koer) õnnestus siiski isegi üks isane pasknäär pildile püüda.

Meri sillerdas läbi metsa väga kutsuvalt.

Kohale jõudes veendusime siiski, et vesi on veel liiga külm. Mida ei tunnista muidugi andunud lainelauafännid, nagu taustalt näha võib.

Sherlock aga nautis ranna avarust. Whippetitel on nimelt kombeks teha ülikiireid jooksuringe.

 

Ja lõpuks leidsid ka mu kootud müts ja sall õige omaniku. Tänavu sellised ilmad, et võib äkki igal ajal kandagi. Tõsi, emadepäev oli tänavu tõesti eriliselt maikuiselt soe ja mõnus ja peale proovimist võttis ema nad ikkagi peast ja kaelast ära.

13. mail olin sunnitud julgustüki ette võtma ja pool päeva linnas veetma, sest auto vajas korralist hooldust ja ülevaatust. Algul lootsin, et selleks ajaks saab juba loomaaeda, aga see lootus kustutati. Siis plaanisin Stroomi metsas need 4+ tundi ära "matkata", aga just selleks päevaks lubas külma ja terve päeva sadu. Seega tuli mingite siseruumide peale siiski mõelda. Ostukeskustesse mind kohe üldse ei kiskunud, aga õnneks olid juba avatud mõned muuseumid ja minul oli Lennusadam läbi uurimata, seega sinna ma oma sammud ka seadsin. Linn oli küll üsna tühi, ühistranspordiski sai hakkama kõigiga distantsi hoides ja isegi torusid puudutamata, aga maskidega liikujaid oli kõigi inimeste seas väga vähe. Mina ise otsustasin visiiri kasuks, sest maskiga on mul tõeliselt raske hingata ja lisaks suunab see kogu hingeauru otse prillide alla. sellise külma ilmaga kippus muidugi ka visiir natuke uduseks minema, aga pigem altpoolt ja nägemisvälja see ei takistanud. Samasuguseid visiire kandsid ka kõik muuseumi töötajad :o)
Niisiis, esimesed pildid tegin ühelt bussilt teisele minnes Tammsaare pargis - mulle tõeliselt meeldib sealne haljastus kevadlillepuhmastega kaootiliselt otse murus ja väga mitmekesiste peenardega.

Muuseumi juurde jõudsin kümmekond minutit enne avamist ja seega tegin tiiru ka kai peal, ehkki seal tuule ja tibutava vihma käes oli päris külm kohe.

 

Slipi juures toimetas kosklapaar. Kahjuks polnud mul kaamerat kaasas, et lähikaadreid teha, telefonipildilt tuleb neid peaaegu tikutulega taga otsida.

Ring tehtud, oli ka muuseum juba avatud ja mul oli au olla selle päeva esimene külastaja. Olin kodus enne teemat uurides märganud, et audiogiidi saab tasuta, kui omal kõrvaklapid kaasas ja sellega ma siis oma tiiru silla peal ka ära tegin. Väga meeldis nii väljapanek kui giidi jutt. Kahju ainult, et allveelaeva sisemusse ei saanud, aga õnneks sai need sees räägitavad jutud ka väljas ära kuulata ja natuke pildilt aimu saada. Ma, muide, kuinagi iidamast ammu olen vist seal sees käinud ka. Kui laev loksus veel kuskil kai ääres.
Maasilinna laeva vrakk, sukeldujate elu parimal jaaniööl Saaremaa rannast kogemata leitud, eriline oma topelt (ja erinevas stiilis) plangutuste poolest...

Allveelaev. Väga vahva oli, et kogu näitus oli eksponeeritud nii, et kujuteldav veetase oli allveelaevaga paika pandud (kui ta on pinnal) ja kõik esemed asusid täpselt seal, kus nad olema peavad - paadid ja poide ülaosad pinnal, miinid ja poide ankrud põhjas ehk alumise korruse põrandal, vesilennuk lae all jne. Ja kõik veesõidukid asusid ninaga mere poole.

Jääpurjekad võivad koguda väga suurt kiirust, aga piduriteks on neil vaid purjed ja uiskude keeramine. Ekstreemsport.

 Poid ja haabjas, põhjas paistavad ka miinid.

 Haabjas.

Eee...nüüd tuleb rida pilte, mille infot ma täpselt ei mäleta.
Mingi jääpurjekas ta oli, aga enam ei mäleta, kas väikseim või vanim või täielikult puidust või...

See oli vist üks paatidest, millega sõja ajal üle mere põgeneti (aga ma oma mälus päris kindel ikkagi pole).

 Ilus puidust päramootoriga paat, jälle ei mäleta, mis täpsemalt.

Hmm, allveelaev eest otsast ka, aga omast arust tegin ma ikka vesilennukist ka pilti, kuid nüüd ei leia seda. :o( Ja igasuguseid kahureid (neid oli terve pikk rodu seal allveelaeva taga seina ääres) ma ka ei ole pildistanud.

Sillal ring ümber allveelaeva käidud, oli ka audiogiidi tuur läbi. Kahju, ma oleks ka merepõhja leidude kohta hea meelega kuulanud. Lugeda muidugi sai kõige kohta. Allkorrusel oli ka palju igasuguseid interaktiivseid eksponaate ja mänge. Kollane allveelaev oli ka tore oma ümbermaailmareisiga. Ja väga meeldis mulle videonäitus Eesti sadamate kohta, kus olid vanad mustvalged (aero)fotod sadamatest (natuke animeeritud, st meri lainetas kergelt ja korstendest tuli suitsu),  mis muutusid sujuvalt samast kohast tehtud tänapäevasteks droonikaadriteks.
Selline vaade oleks meremärkidele ja jahtidele mere põhjast.

Ühe miini sisemus. Neid miine oli seal ikka väga erisuguseid, küll selliseid, mis vastu minnes plahvatavad, millel antenn, kuhu vastu tuli puutuda või hoopis kaugjuhitavaid. Lisaks torpeedosid ja muid vähem või rohkem hirmsaid atribuute. Päästepaate ja muid häid asju ikka ka.

Maasilinna laeva juures sai mul ring täis.

Tegelikult vaatasin enne väljumist küll veel ka muuseumihoone ehk Lennusadama vesilennukite angaari enda infotahvleid ka. Võimas ehitis ja võimas uuele elule aitamise lugu.
Jah, muuseumiga jäin väga rahule ja kui kellelgi on veel seal käimata, siis soovitan kindlasti minna, aga aega tuleb vähemasti 4 tundi varuda. No minul parasjagu niimoodi seda aega oligi.

Tegelikult jõudsin lõpus veel ka korraks üles kohvikusse minna, aga seda ma küll eriti soovitada ei julge. Muidugi võis juhtuda, et lihtsalt minu valik osutus jamaks, aga...ühes heas kohvikus võiks ikka kõik hea olla ju. Mul oli ainult tee hea, suitsulõhesalat koosnes lihtsalt kaussi pandud salatilehtedest, kurgist, tomatist, munasektorist ja suitsulõherosetist ilma igasuguste kastmete või maitselisanditeta ja kohupiimatasku oli kivikõva ja peal teelusikatäis tuhksuhkrut, mis sealt koorikult mulle hammustamisel lihtsalt pükstele ja lausa varrukasse lendas. :o(

Muuseumist väljudes selgus, et ilm oli vahepeal poole ilusamaks läinud ja nii otsustasin tagasiteel vähemasti osa maad (Balti Jaamani) jalutada. Nii jõudsingi tagasi autohooldusesse just täpselt samal hetkel, kui mu autogi valmis sai. Oeh, muidugi oli selgunud ka üllatusi, millega oli vaja kiiremas korras tegeleda ja rahakotti oodatust rohkem tühjendada (aga nüüdseks on ka pidurid tänu headele sõpradele kenasti korda saanud, aitäh Juho, Lembit ja Mihkel).

Taas rattad all, sain Tii juurde saadetiste järele põigata. Tilluke osa tellitud taimedest oli mulle endale (ja Tii aiast kaevasime muidugi lisa), aga üldiselt ladusime mu auto pakiruumi lausa taimi täis, sest lubasin nädalavahetusel Lõuna-Eesti Aalujatele kulleriks olla, kuna niikuinii pidin Nõkku Kustavi asju ühikast ära tooma minema.
Siia lõppu panen veel natuke oma aia pilte esimesest puhkusenädalast. Teise nädala kohta (mis algas reedel suure Lõuna-Eesti reisiga) katsun eraldi postituse teha.
Minu kaks sordiülast - 'Monstrosa' ja 'Kentish Pink'

Lausa kaelakuti koos ;o)

Mõned aastad tagasi ostsin Riho Teraselt pikalehise kiviriku (Saxifraga longifolia) ja pean tunnistama, et ahnusehoog ärkas minus, kui valisin poti, kus oli 2 taimekest, sest kui see taim õitsema hakkab, ta sureb (nagu mägisibuladki) ja lootsin, et kui üks ära õitseb, siis teine jääb ehk alles. Ha-haa, iga ahnus saab karistatud - mõlemad otsustasid korraga õievart kasvatama hakata. :oD

Viimastel aastatel on mul hüatsindid isegi ellu jäänud, aga siin lahjal maal on nad just nii äbarikud.

Ja need ilusad püvililled on ka välja läinud - viimane vaprake ja sellestki on pilt udune jäänud. :o(

Tulpidega on lood paremad. Aga kuna kasvatan neid nagu oma lapsigi (ehk lasen ise omasoodu kasvada), on uhkemad ainult vastistutatud peened sordid või botaanilised tulbid.

Sel vasakpoolsel pildil on 3 täiesti erinevat punast tulpi, kõik möödunud sügisel ostetud. Otsustasin nad nimme kõrvuti istutada. Keskmised olid kõige varasemad ('Scarlet Baby', kaufmanni tulp) ja on juba lõpetamas. Esiplaani omadel aga on õied üüratult suured ('Princeps', fosteri tulp) ja tagumised ('Zwanenburg', praestans e oivaline tulp) on üsna äravahetamiseni sarnased mu varasematele  oivalistele tulpidele, mille nime ma muidugi enam ei mäleta. Nende pilt on paremal ja järgmine ka.

No ei saa mina oma lemmikuid nurmenukke peenrast välja rohida, las laiutavad. :o)

Vasakul on üks kummaline nartsiss. Kunagi tellisin kuskilt roosa südamikuga nartsissid. Kõik ülejäänud isendid on juba ammu hävinud, aga see üks on aastaid vastu pidanud. Samas pole ta päris "korralik" isend, oleks nagu mingi arenguhälbega (ehk see on ka põhjus, miks nartsissikärbsed teda ei taha?) - see sordiomane roosa südamikuga õis oleks justnagu teise, kollaseservalise südamikuga nartsissi südamikus. Õitseb vapralt igal aastal ühe õiega, ei hävine, aga ka ei paljune. Tegelikult päris põnev tegelane ju. :oD Aga paremal on veel üks mu suur lemmik - labradori drüüas (Dryas octopetala syn D.integrifolia). Väidetavalt aeglasekasvuline, aga mul lokkab küll nagu segane ja pean teda ikka aeg-ajalt lõikuma, et ta mägisibulatele selga elama ei läheks.

Ja lõppu veel koerahambaid. Kaks erinevat puhmast, aga mõlemad see kõige levinum 'Pagoda'.