Aeg-ajalt ma ikka mõtlen ja tunnen isegi süümekaid, et ma ei ole mingi aiapidaja, sest ma ei kaeva, kõpla, rohi ega kujunda midagi piisavalt tihti ümber. Et eks ma olen lihtsalt üks laiskvorst, kes peaks ilmselt kogu aiapidamise ära lõpetama, kui kõigeks selleks aega pole. Aga siis ma jälle teen tiiru oma peenarde ja põõsastike ümer ja leian, et ma armastan seda aeda justnimelt selles poolmetsikus olekus, nagu ta on. Mind võluvad need looduse poolt korraldatud ümberkolimised, umbrohtude lisamised, sammaldumised ja isegi see, kui mõni taimeliik vaikselt hääbub, et teed anda teistele, kellele siin rohkem meeldib ja sobib. Tõsi, üht-teist ma ikka vahel eemaldan või lisan, kui parajasti aega on ja tuju tuleb või leian, et seda või teist umbrohtu ma praegu ja siia küll ei taha. Aga need tekkinud kooslused on enamasti nii loomulikud ja kaunid. Ei, ärge arvake, mulle meeldib küll ka vaadata ilusaid ülikorras ja joonde aetud servadega peenarde ja istutusaladega aedu, aga ise ma midagi sellist luua ja hoida ei suuda, ega tahagi. las need olal kellegi teise aiad, mida loodusele vahelduseks imetleda.
Noh, minu õnneks on tänapäeval moes justnimelt sellsied poollooduslikud aiad. Vähemasti, kui usaldada Chelsea Flower Show 2026 tulemusi. Niiet tuleb välja, et ma võin isegi uhke olla ja mitte süümekaid tunda? :D
Tegelikult olen ma tänavu vaatamata meeletule töökoormusele jõudnud siiski hämmastavalt palju hetki ka oma aiale pühendada. Alates riisumistest (milleks kiiresti kadunud lumi ja siis pikalt vindunud külm kevad õnneks palju aega andis), õnnestunud ettekasvatamistest (vaatamata hiljaks jäänud külvidele - jällegi aitas kaasa pikalt külm kevad) ja lõpetades rohimistega, mille puhul olen lisaaega saanud tänu sellele, et ei ole pidanud kastma ning tänu naabrimehele, kes viimatise niitmise enda peale võttis. Eks ilmselt mingil määral ka tänu sellele, et pikad tööpäevad arvuti taga mind õhtuti eriti oma arvuti taha ei kisu.
Aga ma jagan "natuke" mai- ja juunikuiseid pilte oma metsikust "aiast" ka, ehkki alati, kui ma kooslust imetlen ja pildi teen, ei tule see pooltki nii ilmekas välja, kui tegelikult on. Eriti, kui ebaõiglaselt kiiresti vananev telefon on hakanud kapriisselt käituma ja kui pole aega ning kannatust õigeid valgusolusid oodata ja sättida.
Tänavu mairtsesid kitsed meil isegi botaanilisi tulpe, terasemal vaatlemisel võib näha, et enamus lehti on poolikud.
Naaberaia ääres olev peenrariba (vahtrate all):
Murusse kolinud lõokannused on toredad:
Suvelillekeselt saadud valge priimula on siin alles tagasihoidlikult alustamas:
Esimene darwini tulp:
Tagaplaanil olev üksik öölevkoi elas rohelisena talve üle ja õitses väga vara ära:
Sinise elulõnga (põhiliik) sisse jäänud tulpe ei suuda ma kunagi sealt välja kaevata, aga nad oskavad end alati "välja vingerdada" ja leiavad ruumi ilusasti õitsemiseks:
Tete-a-tete ehk nn potinartsissid on ainukesed, mis minu peenardes mõnda aega vastu peavad, enamuse sordi- ja isegi vanu talunartsisse pistavad nartsissikärbsed nahka.
Koerahambad olid tänavu uhked. Punane on varasem ja kollane hilisem. Ärge täpsemalt nimesid küsige ;)
Jaan Sarve aretatud sinine ülane ei laiene, aga õnneks pole ka hävinud juba paljude aastate jooksul:
Läiklubikas minu kõrrepeenras:
Kunagi mul oli "Ice cream" tulp, meenutas natuke jäätisetuutut küll, aga teisel aastal juba läks välja. Eelmiseks sünnipäevaks kinkis naabrinaine uue sibula, aga sellel oli mingi väärareng vist ja jäätise välimust ta küll välja ei andnud:
Ürdipotid said uue mulla sisse ja eelmine muld kolis teisi peenraid turgutama:
Viinapuu sai eelmisel aastal seina külge kruvitud võre ja sügisel selgus tõsiasi, et sealt vahelt ma neid puitunud vääte enam alla painutada ei saa, seega jäid kõik ilma meelevalda ja olin kevadel valmis, et enamus on kindlasti külmavõetud. Ei olnud, kõik väädid ilusasti elus (va paar väikest otsakest vast). samas, kui igasugused imelikud külmakindlamad taimed said kahjustusi ja tundus, et pigem alles sel lumevaesel kevadel, mitte talvekülmadega. Ehk siis ilmselt kuivusest.
Kõige suurem segasumma on mul vist kiviktaimlas, eriti selle põhjapoolses osas.
Forsüütiad on mu suured kevadised lemmikud, panevad kogu aia särama ja neid peab mitmeid olema. Need on värdforsüütiad, vasakpoolne kirjuleheline:
Suvelillekese priimula oma kõrghetkel, naabriks Ennolt saadud kuldjuur:
Looklev forsüütia on juba väga suureks kasvanud (pidi olema külmaõrn):
Meie Aalujate vapilill ehk maadjas viigikaktus kipub oma istutuskohast kaugemale roomama ja see tekitab küll valusaid probleeme, kui ta maasikatega segamini kavatseb kasvada:
Minu ise seemnest kasvatatud mandžuuria pähklipuul oli eelmisel aastal meeletu juurdekasv. Arvasin, et mul on kauem aega selle ohjeldamisega, et ta traatidesse ei roniks...ausalt öelda lootsin,e t selleks ajaks on traadid kõik maa alla kolinud. :P
Ühes kohas on mul murus selline tore niitja mailase mätas. Nimetatakse muru surmaks. No nii tore, et ma ei raatsinud seda mahagi niita esimesel korral :D
Roosaõieliste ja triibuliseleheliste piibelehtede padriku (osaliselt peenras, osaliselt juba selle kõrval) pildi otsustas mu telefon millegipärast külili keerata ja märkasin alles nüüd, kui juba siia laetud ning ma ei oska Bloggeris seda pöörata. Las ta siis olla.
Verev sõstar. Kuldsõstar on ikka alles potis (ja õitses ka uhkelt), sest pole koha suhtes suutnud otsusele jõuda.
Minu rabarber ajab kõiki naerma. Noh, tundub, et tema teadis juba ammu, et mina ei peaks suhkrut tarbima ja seega ka temast loobuma. ;)
Ei ole eriti varase õitsemisega roosisort, on hoopis emadpäevajärgne halastusost (99 senti vist oli poti hind):
Kivila näsiniin. Huvitav, et pool põõsast on varasema avanemisega kui teine pool:
Mingi ilusa roosa õiega seahernes(?) on mu aasalillede segupeenrasse siginenud. No ma olen sinna ja lilleniidule igasuguseid segupakke külvanud, sh ka väljamaiseid. seega pole õerna aimugi kes ja mis.
Mai lõpus viisin kurgitaimed välja, aga kohe läks jälle nii jahedaks (ja niiskeks), et pidin mitu nädalat hommikuti ja õhtuti käima tigusid kontrollimas, sest muidu oleks nad enne edasi kasvamist lihtsalt nahka pandud. Üleeile leidsin, et nüüd vast võib rahulikumalt võtta.
Juuni:
Jaapani kerria on kidur, aga õitsemise ajal päris armas:
Iiristele, tundub, eelmise aasta niiske suvi ja tänavune talv meeldis. Kõlab imelikult kuivalembeste taimede kohta, aga meil siin on põuaga ikka paras kõrb ja see vist on ka neile liiast.
No siberi iirisele meeldib muidugi niiskus kindlasti.
Juuni alguse puhkuse lõpus jõudsin lõpuks ka Juhani puukooli oma emadepäeva kinkekaarti laiaks lööma ja täitsin ka seni tühjalt rippunud amplipotid.
Paljulubav viinapuu:
See imeline Merikeselt saadud roosa mailane:
Roosa õiega müür-kipslill oli ka üks kinkekaardi saakidest ja tuli tahtmine ta roosade kassikäppade vahele panna.
Ka uus tulija - thunbergi kukerpuu 'Orange Ice':
Üllatusi leiab peenardest ka, kui on nii vilets mälu (või õigemini on mälu tööteemasid ääretasa täis):
Lilleniit kipub tänavuse vihmarohke kevadega pigem haljasmassi kasvatama, aga vähehaaval on ikka õitsema ka hakanud.
Kõige-kõige viimane tulp. Tundub, et Appledoorn.
Ja viimased sõstraõied isegi:
Pika lausvihma päeva lõpus tuli enne loojangut päike välja ja maalis taevasse vikerkaare
Minu ainus Balti sõrmkäpp, kidur ja lisaks vajab pidevat tigude kontrolli.
Roos 'Tove Jansson'
Lilleniit:
Ja selle kõrval kõrreliste peenar:
Vaade trepikoja ukse eest:
