Minul küpses muidugi juba eelmisel õhtul peas plaan enne croissandituuri korraks ka kõrvalasuvasse linnaparki sisse piiluda. Noh, niimoodi möödaminnes korraks... Minu suurepärase plaaniga tahtis kindlasti liituda ka emme ja nii tõusimegi üsna varakult ja hiilisime prantsugeenidega unimütside vahelt korterist vaikselt välja. Noh, ega see nii väga vara ka ei olnud, sest selle olin juba enne välja uurinud, et park avatakse hommikul alles kella 8st. Kuigi mul oli tunne, et tegelikult oli see värav ikkagi kogu aeg lahti...
Kohe pargi värava juures majaseinal luuderohtude vahel oli öiste linnaloomade fotonäitus. Uskumatu, et isegi sellise metropoli eeslinnades leidub selliseid loomi, lausa suurulukeid (vaata näiteks pilti kolme hirvega). Eks öörahu ongi nende ainus võimalus oma asjatoimetusteks.
Park oli väga mitmetasandiline. Otsustasime esialgu välimises servas kulgevat rada pidi minema hakata ja vaadata, kuhu see viib. Selgus, et kulgeski pargiserva pidi.
Luuderohuvaip kaldpinnal, hea erosiooni takistaja ilmselt.
Aga ruumi jagus ka teisele väädile - metsviinapuule.
Nurga taga, päikeselisemas pargiservas müüril leidus veel teisigi vääte. Ilmselt on tegu auberti konnatatraga, millel on tore ingliskeelne nimi - silver lace vine (hõbedane pitsväät?).
Teises pargiküljes aga toimus rajal hargnemine: üks haru läks alt, teine aga tõusis vähehaaval kõrgemale. Mul oli ülisuur soov üles minna (eriti kuna paistis, et alumine läheb lõpuks juba väravast välja) ja mis emal muud üle jäi, kui kaasa sörkida. :D
Lõpuks oli rada jõudnud juba üsna kõrgele ja kolmandas küljes kulges metallist käigusillal müüri peal kohe puude võrade kõrval, mingi teine rada paistis selle müüri taga all ja nüüd ma juba teadsin, et ilmselt ei tule sellest sugugi väike ja kiire pargitiir. :)Kõigepealt pildistasin sealt ülevalt seda raudteejaama kõrval olnud põnevat hoonet, mida saabumisõhtu pimeduses märkasin. Selle maja vooder on tehtud otsekui suvalistest lauajuppidest, mis kuskilt lõikamisest üle on jäänud ja sama suvaliselt pisut ülestikku seina löödud on. Noh, lähemal uurimisel võib muidugi märgata, et tegemist on siiski paneelidega, kus igal paneelil on lauad täpselt sama ebasümmeetrilise mustriga paigas ja üheskoos loovad nad sellest mõnusalt rahuliku ühtlase, aga samas nii põneva pinna.
Siit ülevalt parginurgast paistis hästi kätte ka Lidli pood, kuhu pärast minna tahtsime (see ümara katusega) ja fikseerisime ära, et alt nurgast pääseb ilusti otse sellele tänavale ka. Aga praegu kutsus meid kõrgustes kaugusse suunduv käigusild, ei mingit poodi veel (las mees ja lapsed magavad :D).
Sillalt oli näha, et maapinna tasemel pargi südames on mingi madala heleda müüriga piiratud ala. Mulle tuli millegipärast kohe pähe liuväli...aga seda ma ei märganudki enne kui alles nüüd, et sellel pildil (vasakul) on ka suur lihtsatest roigastest taraga piiratud lehekompostihunnik.
Haa, siin kõrgustes oli nii hea tutvuda eluga kõrgel puuvõrades. Esmalt kohe veel üks väät - mingi elulõnga toredad viljatuustid.
Ja kas olete lähemalt näinud luuderohu õisikuid? Enamasti jäävad need ilmselt meie vaateväljast välja, kõrgele puude otsa.
Veel uhkeid elulõngu. Huvitav, millised õied neil olid...? Igatahes võis see lummav vaatepilt olla isegi tagasihoidlikuma loodusliku liigi puhul, sest õitsemine on olnud metsikult rikkalik.
See tore kõrge ja pikk käigusild lõppes järgmises parginurgas, väike tagasivaade tuldud teele:
Ohh, need vahtrad! Esialgu ma lootsin, et suudan nad hiljem täpsemalt ära määrata, aga ei, ma loobun isegi üritamast. Neid on lihtsalt nii-nii palju erinevaid.
Nii palju kompostikaste reas!
Ja vaadake, milline suurepärane köögiviljaaed!
Väike vahepõige järjekordsele vääntaimele ehk kuslapuule, et siis jälle aeda imetlema pöörduda.
Seal toimetas isegi mesinik:
Ja seal olid toredad vabapidamisel kanad:
Hakkasime aimama, et see on vist mingi keskkonnaharidusega seotud õppe- või kogukonnaaed.
Aia nurgas oli suur veel tooreste viljadega viigipuu ka, aga kõik oksad, mis üles sillale oleks ulatunud, olid maha lõigatud. Kas räsiti ära?
Läksime tagasi pargialale ja jätkasime ülal pargiserval kulgeval rajal.
See plastvõrk teeraja servas kaitseb ilmselt kitsale ribale rajatud lilleniitu tallamise eest. Pilt on udune jäänud, aga need roosakad nupud kuulusid mingile jumikale. Oli ka teisi meilgi tavalisi niidulilli, aga ei mäleta enam täpsemalt. Enamus juba ära õitsenud ka selleks varasügiseseks ajaks.
Aga enne, kui rada mööda järgmisesse pargiserva keerama hakkasime, pidime loomulikult üle minema sellest jalakäijate sillast, mis siit nurgast üle tänava läks, sest teiselpool tänavat paistsid müüri all mingid väga põnevad aiad olevat.
Mingi tamm. Ei täpsusta.
Ilmselt jälle see kohalik põldmari:
Esimesel õhtul Versailles metsa jalutades selle Sceaux avenüü otsal olles pargi ees Francine väljakul olevat Versailles linna vapiga monumenti pildistades ei osanud ma aimatagi, et üks jalgrada pargis kulgeb seal üleval ja mul on võimalik ka sealt seda suurepärast lossi poole suunduvat avenüüd pildistada. Lahe!
See on vist küll põldvaher:
Ja see on pöök (harilik valgepöök vist):
Oi, ja siin on luuderohtude varjus minu lemmikud alpikannid, kes minu aias üldse kasvada ei taha, peaks vist ka neid luuderohupadriku sees uuesti katsetama. Sest luuderohupadrik on mul täitsa olemas. :D
Ja olimegi ringiga samasse kohta tagasi jõudnud, ainult laugelt kõrgust võttes terve selle pika trepi võrra kõrgemale, kui algul olime.
Läksime hoopis teisele poole alla ja vaatasime nüüd siis selle nn liuvälja ka lähemalt üle. Oli lihtsalt laste mänguväljak, aga ma jätkuvalt arvan, et selline oleks päris tore talviseks liuväljaks. Iseasi, kui palju seal Versailles seda uisutamise talve üldse on...
Läksime tagasi üles ja proovisime ära ka välijõusaali.
Ja siis lõpuks hakkasime (omaarust) selle parginurga poole suunduma, kust otse poodi sai, et nüüd on kõik olulisem üle vaadatud... :D
Need võrratud alpikannid küll natuke peatasid meid, aga siiski lähenes sihtkoht päris jõudsalt...
...kuni jõudsime pargi nurgas olevast väravast välja ja sattusime selle müüri kõrvale, mille peal enne jalutasime. Ja siis selgus, et piki seda müüri oli põhjalik näitus Versailles vee teemadel. Ülevalt vaadates polnud meil sellest ainmugi, paistsid vaid paar infotahvlit põneva maja poolses teeservas.
No muidugi ei saanud me seda müüriäärt ka üle vaatamata jätta.
Kuna see näitus oli ka põnevalt ajalooline ja insenertehniline, siis pildistasin kõik üles, et äkki Keidu või mõni sõber tunneb ka nende vastu huvi. Seega mittehuvitatu võib neist piltidest kiiresti üle rullida.
Noh, ja kui see näitus sel pargiservamüüril otsa sai, olime jälle selle tänava kohal (pildil on esiplaanil see sild, millest me enne üle läksime) ja siit oli jälle ainult pisut maad selle imelise aia väravani ja minusugune jonnakas laps teatas resoluutselt emale, et nüüd me läheme seda aeda veel sellest küljest ka vaatama.
Sillapiirdel olev infotahvel oli juba väga kulunud, aga tundub, et see on Francine väljaku ümberehitamisest.
Nonii, ja siin on põhjalik infotahvel selle salapärase aia olemuse kohta ehk kuidas pidada loodusega kooskõlas olevat permakultuur-talu.
Olin õigesti arvanud, et tegemist on keskkonnateadlikkuse ja kogukonna aiaga, täpsemalt on see terve talu (farm). Koduleht on siin (prantsuskeelne, aga ma kasutasin google ettepanekut see eesti keelde tõlkida). Sisse me sinna siiski ei pääsenud, ega ei proovinud vägisi trügida ja kelleltki küsida ka.
Aga piilusime aiatagust...
...ja mõnes kohas läbi aia...
Kuni olimegi juba teiselpool aeda. Seal olid toredad kurvilised ja eritasapinnalised kõnniteed salapära tekitava haljastusega, mis oli ka veel vaja üle vaadata ("Ausõna emme, siit me enam kaugemale ei lähe!"). See plataan siin pildil ei tundugi nii suur ja jäme, kui ta tegelikult oli ja kui vaadata ka neid võimsaid muhke tema tüvel, siis võib vabalt olla, et see puu on siin veel Päikesekuninga enda aegades. Juba selle pärast tasus siia nurga taha ka tulla!
Tagasiteel vaatasime üle ka need tahvlid, mis jäid teise teeserva ehk selle maja poole ja saime jälle kõvasti targemaks - see on vana jaamahoone, mis uue tegemisel sellele permakultuuri looduskeskuse käsutusse anti ja mis põhjalikult ümber ehitati. Sõna otses mõttes ümber - vanadele müüridele lisati ümber uued kihid.
Ja üks tahvel on ka selle rahvapargi ehk Goberti tiikide aia kohta. Ja nüüd saab selgeks ka, miks see aed on müüride ja vallide vahel ning miks seal laste mängualal on liuvälja või basseini meenutav müüritis - see aed on rajatud endise Versailles lossi purskkaeve toitva veehoidla kohale. :) Näe, kuidas kõik loksub paika! St me oleks pidanud oma hulkumisega hoopis siit, Lidli tagant, alustama. Aga see basseini meenutav müür on arhitekti plaani järgi hoopis pikk ja kõver pink.
Loomulikult ei puudu ka tahvlid uue jaamahoone kohta. Aga see iseenesest mulle küll mingit erilist muljet ei jätnud. :)
Viimane roosike ja siis lõpuks jõudsime ka poodi ja pagariärisse. Aga see seiklus oli imeline ja kiiret polnud meil ju tegelikult kuhugi.
Kohe siin kõrval on Palais de la Légion d'Honneur (Auleegioni palee), kus asub ka praegu Prantsuse Auleegioni peakorter ja muuseum. Samuti viskasime ainult pilgu peale.
Suundusime lähima sillani, et teisele poole Seine jõge saada. Passerelle Léopold-Sédar-Senghor, algse nimega Passerelle Solférino on see jalakäijate sild, mis ühendab Orsay muuseumit Tuileries' aedadega. Vahelduseks ka üks "täiesti uus" sild - ehitatud 1997-1999 - on 106m pikk ja 15m lai ja see on kaetud eksootilise puu tiivulise lofiira puiduga. Vot, ei taibanudki meie poseerimise ajal seda puitu lähemalt uurida, sest polnud ju ette tudeerinud.
Muide, selle silla jalamil müüs üks mees turistidele küpsetatud kastaneid, aga minu suureks imestuseks hobukastaneid, mis minuteada on mürgised ...
Üks moodne skulptuur 1999. aastast, pronksist valatud väljajuuritud tammest ja seda ümbritsevast spetsiaalsest haljastusest, "Vokaalide puu", mille tõlgendus on väga mitmetahuline ja keeruline. Autoriks itaallane Giuseppe Penone. Lähemalt saab lugeda siit.
"Kaini pojad", autor Paul Landowski, 20. sajandi algusaastatest:
Jälle need kandiliseks pügatud puud (aga kiirtee ääres oli see müür 3x kõrgem). Ahhaa, nüüd ma taipan - kuna neil on arvukate parkide hooldamiseks juba selline tehnika niikuinii olemas, siis on sellega ilmselt kõige lihtsam ja soodsam ka kiirtee ääri korras hoida.
Ja siin ta ongi - L'Orangerie muuseum, ehkki siin pildil on vaid nö tagakülg. Imestasime emaga, milleks olid küll kunagi vajalikud sellised grandioossed uksed, aga googeldades sai ka see selgeks. Hoone oli algselt kasvuhoone, kus talvitati pargi tsitrusepuid. Neid oli vaja suurte pottidega ümber paigutada ja väikesest uksest seda ilmselgelt teha ei saa...
Piletijärjekord (pildistamise hetkel seisime juba selles samas järjekorras, mis ümber muruplatsi nurga keeras). Õnneks liikus ta siiski üsna kiiresti, kui õigesti mäletan, siis üle tunni meil ei läinudki. :D
Need pallikesed on peale õitsemist tagasi lõigatud lavendlid:
Pargi keskmes paigaldati mingi suure lava karkassi, selgitus oli ka ilusti üles pandud:
Valik ajaloolisi aiaskulptuure Louvre kollektsioonist:
Neid toamakette oli rohkem, ma vaid paari pildistasin lähemalt.
Reisi ajal kirjutatud kommentaar oli selline:
Nii palju üllatusi - suur permakultuuri aed, veesüsteemide tehnoloogia näitus, öiste linnaloomafotode näitus jne. Hulkusime üle tunni. Aga kui lõpuks poodi minema hakates Koidule helistasin (et mida juurde tuua oleks vaja), selgus, et lapsed ikka veel magavad. :)
Veetsime mõnusalt laisa ja pika brantši ja millalgi pärast keskpäeva sõitsime jälle Pariisi.
Sedakorda jagunesime rongi peal 2 gruppi - lapsed ja Koit läksid Ladina kvartaliga tutvuma, meie emaga pidime Orsay muuseumisse minema. Keit märkas rongis googeldades, et kahjuks oli ka Orsay
muuseum üks neist kohtadest, mis meeleavalduste tõttu suletud on. Kahju muidugi, aga tegime siis plaanid ümber ja suundusime üle jõe, Tuillersi aedadest läbi L'Orangerie muuseumisse. Samasugune plaan oli muidugi paljudel teistel ka, seisime 1.5h piletijärjekorras. Vahepeal kordamööda ringi vaadates ja lobisedes läks see aeg õnneks päris kähku.
Orsay muuseum, mis muide algul hoopis raudteejaamaks ehitati, sai niisiis kiiresti üle vaadatud - väljastpoolt :)
Saanud lõpuks üle silla, olimegi kohe Tuileries aedade väravas. Kui nüüd üritada paari sõnaga kokku võtta (hehee, Pariisi pika ja kirju ajaloo puhul on raske midagi paari sõnaga kirjeldada :D ), siis rajati see aed kunagi samanimelise kuningalossi (nüüdseks hävinud) aiaks. Aegade jooksul on seda järgmiste monarhide ja valitsejate soovil lõpmatuid kordi ümber ehitatud, osaliselt lahingutes purustatud, jälle ehitatud, renoveeritud ja täiendatud jne. Igatahes oli see esimene kuninglik aed, mis vähehaaval ka rahva kasutusse anti. Kõigi nende ajalooliste sündmuste tulemusel on selles aias skulptuure igasugustest aegadest (tänapäeva moodsa kunstini välja), siit võib leida isegi koopiaid (originaalid on Louvres) teiste kuningalosside aedadest revolutsionääride käsul ära toodud skulptuuridest. Nüüd seda aedade vikipeedia lehekülge lugedes sain lõpuks aru, miks need aiad just sellised, natuke pöörased ja "seinast-seina", on. Ja täpselt sellised "seinast-seina" on ka minu pildid, sest nende aedade külastus polnud meil eesmärk omaette vaid sealt me jalutasime lihtsalt läbi muuseumisse minnes ja sealt tagasi tulles, haarates lennult kõike, mis pilku köitis. Noh, ja muidugi ka pikas piletijärjekorras seistes sai kordamööda uudistamas käia.
Käisime kordamööda ümbrust uudistamas.
"Le Nil" - Lorenzo Ottoni
"La Loire et le Loiret" - Corneille Van Clève
"La Seine et la Marne" - Nicolas Coustou
"Le Tibre" - Pierre Bourdict
Heki hooldustööd:
Need lavendlid on veel palliks lõikamata:
Need topiaaria jugapuud on ka veel üle pügamata. Päris toredad tuustid, kas pole?
Värav aiast Concorde (Üksmeele) väljakule:
Aga väljakul käisid parasti ümberehitustööd:
Ja lõpuks õnnestuski muuseumisse sisse saada.
Pean ütlema, et neid Monet suuri seinamaale vesiroosidest tema aias oleks tahtnud täiesti vaikselt omaette seal keskel istudes nautida, aga kui kohti pingil oligi, siis maalide esine oli ikka inimesi täis... Siin häirisid rahvamassid meid vist kõige rohkem üldse kogu reisi jooksul.
Ühes muuseumiosas oli üleval (püsi)näitus Prantsuse kunstikoguja ja galeriiomaniku Paul Guillaume impressionismi ja moodsa kunsti kollektsioonist, mis algas miniatuursete makettidega tema kodude tubadest, kus olid väga maitsekalt kokku paigutatud nii vanema kui modernsema kunsti suurepärased teosed.
Ja siis edasi juba maalid ise. Me emaga ei ole mingid suured kunstihuvilised ega tea midagi ka kõigi nende teoste taustadest. Vaatasime neid oma võhikupilguga ja arutlesime, mida võisid kunstnikud neid maalides mõelda või tunda ning kas meile üks või teine teos meeldib. Ja selgus,e t meie maitse ja lähenemine teemadele on päris palju erinevad. Ja kogu see arutelu oli väga põnev ja lõbus.
Tema kõverad majad ja...
...kulinaariaseeria meeldisid mulle väga.
Aga lõpuks sai meil jaks otsa (enamusele sai vist pilk peale ka visatud) ja otsustasime edasi liikuda ning kuskilt mingi kohviku keha kinnitamiseks otsida.
Aga lõpuks sai meil jaks otsa (enamusele sai vist pilk peale ka visatud) ja otsustasime edasi liikuda ning kuskilt mingi kohviku keha kinnitamiseks otsida.
Esmalt läksime taas läbi Tuileries aedade ja otsustasime ikka vähemasti Louvre hoonele lähemalt pilgu peale heita
Põikasime vahepeal Castiglione külgvärava poole ja siit piki tänavat vaadates paistab Vendôme sammas, püstitatud 1810 Napoleon Esimese auks, muidugi jälle vahepal maha kistud ja siis taastatud.
Aga värava enda kõrval olid skulptuurid tiigri ja ninasarviku karmist võitlusest ühel pool ja teisel pool metssea pärast vaidlevatest lõvidest. Mõlema autoriks Auguste Nicolas Cain.
Need tiigid kannavad Exèdre nime. Mõtlesin oma võhiklikkuses, et see on tiigi nimetus prantsuse keeles vms, aga tuleb välja, et sellist nime kandsid poolkaarjad kiviplatvormid (või pingid) iidses Kreekas ja Roomas. Pildistasin vist küll ühte ainult, aga nad olid kahekesi kõrvuti. Lisan lingi pargi kaardile ka, saab paremini aru vast.
Ja isegi pardid olid siin tiikidel.
Aga suure ümara tiigi ümarust rõhutas see suur kera. Tegemist on siis suure õhupalliga, mis 2024. a Pariisi Olümpiamängude ajal tõstis õhku olümpiatule "paja". Mina vaatasin avamist nii katkendlikult, et seda ma küll ei näinud, aga nüüd nägin oma silmaga ja oli äge asi küll. Siit lingilt näeb ka seda, milline ta loojangul õhku tõustes on, päeval on ta staatiline, aga tuli põleb pidevalt. Pada on seal igal suvel (muusikapäevast 21. juunil kuni spordipäevani 14. septembril) kuni järgmiste, 2028. aasta olümpiamängudeni. Aga miks just õhupall - sest esimene selletaoline saadeti lendu justnimelt siit aedadest 1783. aastal.
Rooma poliitik ja sõjaväejuht Lucius Quinctius Cincinnatus, skulptor Denis Foyatier (1793–1863). Ausalt, neid skulptuure oli minu jaoks juba liiga palju. :D
Louvre siseõuele me trügima ei hakanud, olime juba parasjagu näljased ja otsustasime minna ja lähitänavatelt mingi sobiva kohviku leida. Seega vaid paar kiiret klõpsu.
Kultuuriministeeriumi ajaloolisele hoonele on ümber pandud art-nouveau stiilis hõbedane metallskulptuur-võrk. Väga omapärane!
Ja Louvre'i tagumine külg. On ikka suur hoone küll!
Teiselpool Louvre'i tagust laia tänavat (Louvre'i väljak) oli mõnus roheline nurgake ja selle taga tundus visuaalselt olevat 2 kirikut, mille vahel kahepeale 1 torn. Hiljem kaardilt vaadates tundub, et kirikuid on ikkagi ainult 1, vasakpoolne maja lihtsalt järgib fassaadi disaini poolest kirikut, et saavutada sümmetriat. 
Saint-Germain l'Auxerrois kirik oli loomulikult otse Louvre taga asetsedes mingil ajaperioodil ka lossielanike nn "kodukirikuks" ja sinna on maetud ka palju arhitekte ja kunstnikke, kes lossis töötasid.
Tornist paremal on kirik, vasakul "niisamamaja", onju mingi sümmetria siin.
Aga praegu juhtus midagi kummalist. Mina, kes ma üldiselt kirikutesse eriti ei kipu, teatasin emale, et tahan siia sisse minna. Ja muidugi me läksime ja hea oli, et läksime ja seal kohe tükk aega olime, sest seal oli väga palju vaadata. Nimelt selgus pärast välja tulles, et vahepeal oli korralikult sadama hakanud. Seega läksime veel uuesti natukeseks sisse tagasi isegi. Kuidagi väga mõnus ja rahulik kirik oli, ei kubisenud turistidest ega midagi.
See hotellifassaad jäi juba laevasõidul silma. Fassaadiskulptuur kannab kirelillede nime (Fleurs de la Passion) ja selle autoriks on Jean-Michel Othoniel.
Tagasi üle Seine.
Cartier luksuskaupade maailma ülisuured reklaamid olid põnevalt katkestustega majadele paigutatud.
Ja täiesti kogemata, otsides otseteed Notre Dame suunas, sattusime lilleturule. Spikerdasin AI-lt: Kuninganna Elizabeth II lilleturg (Marché aux Fleurs Reine Elizabeth II) on ajalooline Pariisi lilleturg, mis asub Île de la Cité saarel, Notre-Dame'i ja Sainte-Chapelle'i vahel. Seda peetakse üheks linna võluvamaks vaatamisväärsuseks, mis on lilli müünud alates 1808. aastast.
Ja siin ta siis on Notre Dame ehk Jumaslaema kirik Pariisis. Nime poolest tuttav juba kooliajast.
"Karl Suur ja tema vasallid" ehk "Charlemagne et ses Leudes" - skulptoriteks vennad Louis ja Charles Rochet, valmis 1878.
Veel detaile Notre Dame fassaadist ja eriti võimsatest ustest.
Pärast otsisime kohviku. Seejärel peatusime Saint-Germain-l'Auxerrois kirikus ja teel Notre Dame juurde komistasime kogemata ka lilleturu otsa ning ema sai endale pesukappi lavendlikotikesi.
Kohviku Cafe Ragueneau leidsime Saint-Honoré tänavalt ja sõime seal moodsat poke kaussi. Väga maitsev oli, aga muidugi ka kesklinnalikult kallis. Panen hinnad ka siia, kuna tšekk tuli mul ootamatult kuskilt kotitaskust kodus lagedale. Aga nüüdseks on neist hindadest juba peaaegu aasta möödas, seega võivad need juba tõusnud ka olla. Poke kauss 21.50, Latte 8, piimakohv 6.50, pokaal valget veini 7.50.
Louvre'i oratooriumi protestantlik kirik, mille Louis XIII lasi ehitada kuninglikuks kabeliks, asub kohe Louvre'i kõrval
Ülemine pilt oli tehtud vist spetsiaalselt selleks tarbeks paigaldatud tribüüni pealt:
Seejärel oli ees päeva suurim väljakutse - seigelda iseseisvalt Versaillesesse tagasi. Ettevaatlikult infot uurides ja vahepeal ka kohalikelt täpsustusi küsides saime edukalt hakkama ja jõudsime isegi viimasel minutil teepoodi sisse põigata.
See on nüüd küll kõige kauem kirjutatud postitus - alustasin seda juba novembris 2025, vahepeal polnud üldse aega ja nüüd siis sain valmis. Aga veel on vaja teha postitus Versaille lossi ja aia külastusest, mis toimus 11. septembril 2025. Ei tea, kas jõuan ikka enne valmis kui aasta täis saab... :D No mis parata. Töö ja reaalne elu on ikka eelisjärjekorras, sisi alles blogi.
