Kevadised purikad on rohelised ja pruunid

Eile käisin Jägala-Joa allikal joogivee varusid täiendamas ja otsustasin samas ka joa enda üle vaadata, kuna metsikuid turistihorde seal ei paistnud (täna ilmselt sinna tükkida ei tasu).

Jägala-Joa Künka allikas on imeliselt maitsev joogivesi, mis ka 2 nädalat rahulikult värske püsib. Kaasavõetud nõu täitmine on ka tänu paigaldatud torule ülimalt mugav. Pildi paremas servas on näha vanem toru, kust ka natuke vett tuleb ja loomulikult niriseb seda ka toru kõrvalt pinnasest, aga torust lase otsekui kraanist.

Mõned ojataimed olid juba rõõmsad ja lopsakad. See vasakpoolne on ilmselt ojamailane (pakuti ka vesimünti, pean järgmisel korral kontrollima) ja parempoolne lodumadar.

Jürilill, ilmselt mõru jürilill.

Ja pisut eemal särasid kuldtähed, meil Neemes nad küll veel ei õitse.

Aga nüüd siis joa juurde.

Ja siin siis need rohelised ja pruunid purikad - mingeid külmakraade nende kasvatamiseks vaja ei ole. Aitab veest, samblast ja vetikatest.

 

Ja siis ma sattusin kukkuvate piiskade lummusesse:

 

 

Isegi paiseleht oli omale joa all koha leidnud:

 No natuke oli ikka jääd ja lund ka veel alles, ainsad vist meiekandis.

Ülevalpool on tõeliselt sinine sinisavi ja allpool šokolaadipruun diktüoneemakilt. Huvitav oleks ju proovida üht tükikest sellest ilusast pruunist kivist põletada, aga ma ausalt öelda ei tea, kuidas sel juhul käituks selles kivimis sisalduv uraan - radioaktiivne ju ikkagi. Aga, jah, nagu lingitud artiklistki lugeda võib, on tegemist niivõrd orgaanikarikka kivimiga, et tema töötleminegi on problemaatiline tänu aheraine tugeva isesüttimise võimalusele. Ausalt öelda, mida kauem nad selle probleemi küüsis on, seda kauem on lootust, et kogu meie ilusat Eestimaad üles ei kaevata...las püsib maa sees ohutult paigal parem.

 No on ju šokolaad:

Siit on hästi näha, kuidas juga valmistub järgmist suurt ampsu paekaldast ära hammustama ja sisemaa poole liikuma. Aegade jooksul on ta niimoodi uuristanud paekaldasse mitmesaja meetri pikkuse kanjoni (väidetavalt umbes 17 meetrit 100 aasta jooksul).

Need savikihid paekihtide vahel ainult kiirendavad seda murenemist, sest savi niiskub, mureneb, murtakse või ka lausa valgub kivikihtide vahelt välja ja "müür hakkab logisema". Paas aga, nagu teame, murdub ju üsna kergesti tükkideks.

 Otsisin ka natuke merikerasid allapudenenud paelahmakatelt

Need sinakad mummud ja alumisel pildil nagu oksatükk on ilmselt ka mingid "põnevad leheküljed kiviraamatust" - pean need kivisõprade gruppi postitama, et "keeleoskajad" saaksid mulle tõlkida. :o)

 Aga seda "kivisõna" tean ma ise ka - teokojad pole ajas eriti muutunud. ;o)

 Panin lahtimurdunud pusletüki paika:

Loojang kalaga

Täna, 24. märtsil, saatsime hiigelsuure kalaga kahekesi päikese tormisesse merre magama :o)

 

 

 

  Ja lõpuks jäimegi kahekesi - kala ja mina.