Üsna lootusetu on mind viimasel ajal arvutisse saada. Kui pooltunnike enne uneaega lõpuks siia jõuangi, siis jagub jaksu ja limiiti ainult hädapäraseks - arved, kirjavastused jms kiire. Aga eks tegelikult ongi ju olulisem oma elu reaalselt elada, mitte sellest kirjutada. ;)
Vaatan, kas saan mõned ilusamad või olulisemad asjad veebruarist siia üles või saab õhtu jälle enne otsa. :P
Veebruari algul hakkas jää vaikselt sadama akvatooriumist ehk kohaliku kõnepruugi järgi "sillavahest" vaikselt lahkuma. Ega mujale seda jääd meil tänavu eriti ei tekkinudki, vaid mõned korrad mõnesse soppi mõnikümmend meetrit.
2, veebruaril käisin Kostivere mõisas teatris. Komöödiana reklaamitud tükis oli tõesti mitmeid koomilisi situatsioone, aga tegelikult väga masendav lugu vaimupuudega inimese alatust ärakasutamisest. Igatahes valdas mind sealt tulles pigem rusuv tunne. Lavastus ja esitus olid muidugi väga tasemel. Ja eks Kivirähk ongi väga ühiskonnakriitiline autor.
3. veebruaril võtsin ette Uitrosse uitamise. Riskisin minna Untaugu teelt, et ehk saab kuidagi rannaäärset jääd pidi roostikulodust ka üle. Ja nii avastasin madalast tänavaäärsest hekist tillukese käbi. Huvitav, et ma seda varem polnud märganud.
Kuna kõik jäljed olid suuremaks sulanud ja koondunud, ei üritanudki ma neid täpselt määrata. Saarma kohta tundus pisut tilluke igatahes olevat. Jäljed olid neil merest kaldale uhutud suurtel ja paksudel jääpankadel, tänu millele minagi roostikulodust ilusti kuiva jalaga üle sain.
Sügis-talvised tormid olid kive ja liiva ka selle paadi parrastele uhunud.
Pildilt ei saa aru, aga need rüsijää vallid olid mulle peaaegu rinnuni:
Vesi oli nii kõrge, et Uitro sääre lagedat kivist osa ei olnudki seekord:
Aga talve jooksul üliharva nähtud külaline õnnestus maailma otsa ühispildile meelitada. :)
Ja lõpetuseks veel ühed jäljed. No ei julge saarmaks pidada. Aga äkki on, nooruke.
Kuukingadele meeldib talvine päikesevaene aeg, saavad ise särada. :)
4. veebruaril tegime Kalliga koos tiiru idapoolsesse randa. Vesi oli jätkuvalt kõrge. Ja sookraavis olid samuti veed möllama pääsenud.
Vahepeal sain valmis ka Koidule veel ühed lõngajääkidest sokid:
Sain jõulukingiks omale idandamispurgi, aga väga tükk aega võtsin hoogu proovimiseks. Lõpuks sain hakkama. Päris mõnusad. Aga linnakontori nädalatel on neid küll suht võimatu kasvatada - no ei tule meelde 2x päevas läbi loputada ja siis kisub jamaks (kuivavad või hallitavad). Samuti on ajaga selgunud, et isu saab ka otsa. Mõned seemned ei maitse üldse (näiteks tatar).
9. veebruari hommikul õnnestus lõpuks päikesekuma Ruhe õunapuu pildile püüda, annab lootust, et kevad ei olegi enam mägede taga.
Järgmisel päeval oli päikest kohe kuhjaga, natuke külma muidugi ka. Käisin jälle linde otsimas, aga kõikjal olid vaid kohatud liigid, kui neidki. Nii vähemasti esialgu tundus. Küll aga pildistasin kaugelt ühte toredat luigepere ja alles nende hilisemal õhkutõusmisel avastasin,e t nende tiivad ei vihisegi. Kiirelt kontrollisin tehtud fotot ja selgus, et olidki hoopis laululuiged, mitte kõikjal laiutavad kühmnokk-luiged.
Vahelduseks suunasin oma ringi ka Metsaaia tänavale ja avastasin sealt toredasti Jõelähtme ranna seelikutriipudesse maalitud prügimaja seina. :)
Õhtupoole käisin vaatasin vanemad ja Pätu ka üle, vastlakuklitega. ;)
Järgmisel päeval käisin ka Jägala-Joa külas luurematkal.
Ja tegin ka oma vastlaliu otse tagumikul ja pisut enneaegselt ära. ;)
Ja tagasiteel põikasin korraks Linnamäele ka. Tasus põigata, sain oma linnuloendisse lisaks joa alt saadud vesipapile ka hallhaigru, kes kaugemal jõejääl seisis.
Vahepeal tegin sokilõnga jääkidest ühele soojale kodusele tuunikale ka taskud peale. Päris head tulid välja.
Vahel närbuvad tulbid väga kaunilt, ei raatsi neid kuidagi ära visata.
Ühel tööpäeva hommikul rõõmustas Musumäe serval bussipeatuse juures silma üks tilluke lumememmeke, selline vaevu 15cm kõrge. :)
Ja järgmisel õhtul istus bussis üks tööriietes noormees sellise toreda sületäiega. :)
Järgmine nädalavahetus ja võimalus päevavalgust nautida.
Sametlõhkikud:
Ja lai valik erinevaid torikulisi:
Mõni päris tühjaks juba uuristatud:
Juba sulab ka prügi lume alt välja ja jalutuskäikudel kotist näpu otsas ei pääse.
Länneka lodukraavist on saanud maa-alune oja. St esmalt on ta lund täis tuisanud, siis koorikuks sulanud-külmetanud ja lisaks veel liivaglasuuri ka peale saanud.
Aga lodus on rohkem vett kui see truubist läbi jooksev nire merre kanda jõuab ja osa peab otse üle raja sulisema.
18. veebruaril oli sõbrapäevamatk, traditsiooniliselt Jägala-Joa külas ja traditsiooniliselt koos sõpradega, aga seekord pakkusid matkale toreda üllatuse Lily ja Raul.
Ja uuel nädalal olid hommikud juba jälle natuke valgemad. Tõsi, valgusolusid mu hommikutiirudel mõjutab ka see, kas tegu on linna- või kodunädalaga. Kodunädalal saab jalutada ikka märksa hiljem, linnanädalal lähen välja juba enne 6, sest pool 7 läheb juba buss.
Alpikanne mina toaaknal kasvatada ei saa, selleks on meil liiga soe. Aga trepikoja kliima sobib neile väga ilusasti. :)
Vahepeal sain ka endale ühe lihtsa igapäevase sokipaari valmis.
Ja "jalutada" tuli meil veebruari teises pooles pikka aega sellistel teedel. Pigem oli see küll lohistamine ja komberdamine.
Noh, saab juba sülle või?
Ettevalmistused pidupäevaks:
Lootsin, et ehk lähevad lumekupud kodumaa sünnipäevaks lahti, aga pisut jäi puudu:
Käisime kohe varahommikul jalutamas, sest siis oli ilm veel ilus.
Ikka kohustuslikud kiluvõileivad:
Ja kringlid (poolte laste kojutuleku puhul):
Vahepeal lõin end lille ja läksin rahvamajja pidupäevakontserdile ka.
Hästi tore kontsert oli keelpillikvartetilt Bellezza.
Ja õhtuks kogunes nii palju rahvast kokku, et oli põhjust jälle suur laud välja tuua. Hästi tore ja lõbus pidupäev oli!
Järgmisel päeval sõitsime ELILi bowlingu võistlustele
. Üsna keskpärase tulemuse saime :), aga väga tore oli jälle.
Tagasiteel käisime Veiksi juurest läbi ja tõime paar kilo Peipsi ahvenaid tema käest. Vaene Koit, kes pidi neid mitu tundi puhastama ja fileerima, aga, mmmm, kui maitsev sai tulemus!
Kuu lõppes jälle linnanädalaga ning pimedate ja müstiliselt uduste hommikutega.
Ja taas üks teatrietendus, seekord Arukülas ja "Kalevipojad", tõeliselt humoorikas tükk. Ja palju toredaid annetajaid. Aga saal oli jahedavõitu ja selline külmatunne tuli sisse, et autos panin istmesoojenduse põhja ja kodus tegin veel ingveriteed ka.
Ja seda veebruarikuu postitust on paras lõpetada sama rohelise sillavahe pildiga kui alguseski, ainult jääplaadid on kadunud. :)
