Õied-õied-õied...

Meil pole mingit kuumust, mõnel päeval on vaid soe ja mõnus olnud. Enamasti aga jahedad päevad ja hallaööd. Mida sa siin kasvad või rohetad. Aga vähehaaval ikka. Samas leidub meil veel sinililligi, mis teistel ilmselt ammu unustatud. Krookustega on nüüd küll kõik.
Täna istutasin maha Tiilt saadud elulõnga "Praecox" ja lursslille, mille sildil oli vaid, et Cimicifuga. Ka üht-teist muud viisin toast õue, osa peitsin katteloori alla, vast peavad vastu.
Jamasid leidsin ka. Esmalt luurasin eremurust, mille juba nädalapäevad tagasi oma lõunaseinaäärsesse suhteliselt kuuma peenrasse potist ümber kolisin, sest potis ta sugugi ei edenenud. Noh, nüüdseks olid need ninad seal mullapinna all päris ära mädanenud. Seega jälle nulliring. Aga kolm on kohtuseadus, eks ma ürita tuleval aastal uuesti.
Teine jama olid osad tulbid, mida oli tabanud Neljandiku tulpidega sarnane tõbi. Omalt poolt võin sherlokitele lisada, et haigestunud olid enam-vähem 2 varasemat sorti, millest üks oli  vist 2012. a Rimist ostetud "Bronze Charm" (parandus: "Broze charm see küll ei olnud, sest see on hiline, hoopis teistsuguste lehtedega ja tundus seal alles olevat, võis olla samuti seesama "Toronto" hoopis, ka laigulisepoolsete lehtedega), teine vist 2011. a "Toronto" , mis kasvas segamini hilisemate tulpidega, mis seal kõrval aga väga korras paistsid olevat. Neist haigestunud tulpidest teised olid sarnased nende Muhediku omadega alumisel pildid, aga olid kõrgemat sorti (muide, eelmised aastad päris kõrged, aga tänavu poole madalamad). Paar tükki isegi õitses, aga lehed olid koledaks tõmbunud. Kõik sibulad paistsid pealtnäha ilusad ja kolisin nad hetkel ühte suuremasse potti mulla sisse täpsemat diagnoosi ootama. Pott sai kuuri juurde, eemale kõigist tulbipeenardest. Aga äkki otsustatakse, et tegu on ikkagi tänavuse aasta ajutise jamaga ja nad jaksavad end kuidagi taastada, siis oleks nii kahju nende hävitamisest ju. Seega ootan-loodan.

 Hanerohud õitsevad lõpuks:

 Priimulad löövad lausa tantsu, aga looduslik nurmenukk on vist peale priimulahübriidide tootmist liialt vanaks saanud ja meie seast lahkunud. no pole hullu, selle saab ikka uuesti. :)

 Ka esimesed tulipa tardad on kõige päikeselisemal kiviktaimla küljel lõpuks avanenud:

 Vaata, kuhu salakaval margareta end sokutanud on:

 Tiilt sügisel saadud "Corona" - on siis sordiehtne või pole, aga ilus on küll ja mulle sobib. :)

 Ja kust ja millal ma küll selle tillukese saanud olen?

 Balansa linnupiim - ilus-ilus:

 Kirgaslillest "Pink Giant" ootasin ma küll pisut võimsamat tegelast:

 Sinililled veel uhked küll ju:

 Esimesed kaufmannid, kes iganes nad siis on, õitsevad ikka veel uhkelt. Enamus kobarhüatsinte õitseb juba ka.

 Peale möödunudaastast nartsissikärbse laksu on vanas peenras õige vähe nartsisse järel:

 Minu lumeroos, millele panin uueks nimeks "Muhediku must":

 Muide, selle pildistamiseks ei aidanud isegi kõhuli viskamisest, olin praktiliselt selili. :D

Ja ühed uuekesed on jäänud kirja panemata. Lihavõttepühade eel sain kingiks 2 sibulat aasia liiliat "Kentucky" ja 3 sibulat orientaalliiliat "Dizzy"

Lillejutte ja üks loomake ka

 Mõned pildid ema lilledest. Käisime seal pühapäeval.

 Isetekkelised murupriimulad:

 Köögiviljapeenra kaunis umbrohi:

 Murusse ronivad kannikesed:

Need minu lapsepõlvemetsast korjatud sinililled palus ema mul blogisse panna ja öelda, et need on vaasis ilusad olnud juba üle 50 tunni (meie lahkumise hetkeks lähenes see aeg juba 60le). Miks ei võiks siis seda kevadist rikkalikku ilu omale vaasi tuua, kui kodu lähedal sinililli ei leidu? Peotäie õite noppimine ei mõju ju sugugi halvasti ka taimedele ega sinetavale metsaalusele.

 Ülaseid pildistasin aga laupäevase südamenädala tervisematka ajal, kui olime pojaga viimasteks jäänud ja teised kõik juba kõvasti meist eespool olid, esimesed vist juba mitu kilomeetritki. Ma küll ei pea õigeks, et tervisematka korraldaja, kelle eesmärk on külarahva hulgas tervislike eluviiside propageerimine, kihutab ülikiirel kõnnil ees ära ja jätab algajad lootusetule kaugusele maha, aga see selleks, ju on noortel oma moodne arusaam ühisest mõnusast matkast ja teiste motiveerimisest. Ülased olid aga armsad särasilmad ja minu poeg pidas vapralt selle 10-kilomeetrise matka lõpuni vastu. Nii tubli! Ja eriti tubli arvestades, et eelmisel päeval olime ka juba üsna pika matka Rammu saarel teinud. Aga praegusel hetkel ma tugevalt kahtlen, kas tahan järgmisel aastal sel ühisüritusel ikka osaleda, no ei motiveeri.

 Nüüd aga veel mõned õied mu oma peenardest. Lõpuks on õitsema hakanud Muhediku lumeroosi "Red Lady" seemik, mida võiks küll lausa "Black Lady'ks" nimetada, nii tumedad on need õied:

 Üks potist pärit hüatsint lõunaseina ääres lõhnab kui hull. Teised hüatsindid muudes peenardes alles pungitavad.

 Minu esimesed õitsejad, kaufmanni tulbid (mulle tundub, et sordinimi on "Johann Strauss") on hakanud peale esimesi õitsemispäevi oma valge kroonlehe värvust põnevamaks muutma. Kaua sa ikka ühe ja sama kleidiga eputad, onju.

 Veel üks varajane pisike nimetu tulbike on mul õitsema hakanud. Tundub olevat taas kaufmanni tulp ja sort "Shakespeare":

 Poepoti päritolu nartsiss "Tete-a-tete":

 Kevadine nabaseemnik:

 Brunnera "Looking Glass":

Sellest pusast pean ma lumikellukesed vähemasti ümber kolima. Esiteks olid lumikellukesed seal kuidagi märkamatud, nüüd aga varjutavad oma meeletu lehemassiga kõik muu ilusa. Aga ka muid on seal pisut liiga tihedalt:

 Kelleltki (Evelt vist) kauplesin omale punast lõokannust. Kas punane on sama tooni kui see siin? Või on see ikkagi roosa või lilla ja punane on veel punasem?

 Kastanipungad olid eile sellised, et panid kohe keelt limpsama, justkui suhkrusiirupiga üle valatud:

Ja lõpetuseks üks väike külaline mu peenra kohal majaseinal uudistamas. Tundub, et sabaotsa on ta pidanud kellelegi loovutama:

Isetegija aprillitöö

Minu Isetegija aprillitöö sai lõpuks valmis. Ehkki see pole antud hooajal enam eriti vajalik argine asi, on see siiski mu väga ammune unistus. Paraku on talviste tormide ajal alati mingite villasokkide või -kinnaste kudumisega nii kiire, et pole üldse aega seda vajalikku tööd ette võtta olnud juba mitu aastat. Nüüd aga tuli just aprilli algul ühe külma tuulise päevaga esiku ukse ees mingil põhjusel kükitades ja tuuletuhinat tundes see mulle meelde ja õnnestus kuu tingimustesse ideaalselt sobitada. Nii tegingi asja lõpuks teoks. Ajalooliseks mustriks sai valitud kaheksakand, haiguste ja kurja eest kaitsev õnnemärk. Sobib ju ideaalselt koduuksele meid hoidma-kaitsma. Et mu nõukaaegsete mistralõngade hulgas kollast ei olnud, sai rull kootud halli ja rohelisega, mustri servad aga mingi harutatud tugeva ahvatlevalt kollase akrüüllõngaga üle tikitud. Ja toru otsad on absoluutselt ümmargused.

Taas kord mõnus puhkepäev Rammus (19.04)