Talverõõmud Jänedal

Just sellise nimega vautšer sai jaanuaris Cherry keskkonnast soetatud. Plaan oli muidugi suusatama minna, aga talv vedas alt. Siis otsustasime, et ootame parem veel kuni ilmad rohkem kevadiseks lähevad (kasutada võis seda vautšerit poole maini) ja nii käisimegi eile-täna seal.
Arvata võis, et nädala algul on seal väga vaikne, aga et nii vaikne...peale meie oli seal veel vaid 1 paar, samuti Cherry vautšeriga. Noh, kuna meie mingid erilised peoloomad pole, ei morjendanud see meid karvavõrdki. Vastupidi - oli tõeliselt mõnus ja rahulik puhkus.
Suusatamise asemel tegime kõnnikeppidega ringi. Tõsi, mitte just väga tempokalt, sest igal pool oli ju vaja ringi uudistada. Aga...mind ei tohiks vist üldse toast välja lasta ja kindlasti kohe mitte kuhugi päris uude kohta. Sest siis ma tüütan kõik surmani ära oma meeletute fotokuhjadega. Tõeliselt hea, et Tii selle kollažilehekülje kätte näitas, saab vähemasti mõnedki pildid ühte pilti ära toppida. :o)
Aga asun parem asja kallale, ega muidu ju lõppu ei jõua.
Kohe üsna jalutuskäigu alguses pidin imestusest pikali kukkuma. Sellist asja, nagu talvest jäänud jääkamakaid teel polnud ma enam teab-mis-ajast näinud. Ma ei räägi siin koidiku külmakraadidest tekkinud kirmetisest loigul, vaid korralikust paakunud jääst:

Võib-olla oleks ikkagi paar nädalat tagasi ka suusatada veel saanud? (tegelikult küll mitte, nagu administraatoriga juteldes pärast kinnitust sain).
Ojal, õigemini oli see küll Jänijõgi, ujus sinikaelapaar, kes muidugi meie lähenedes põgenesid:

 Mõned võsast lagedaks nülitud linnamäe vaated ka:

Muidugi käisime ka mäe otsas uudistamas. Linnuse südamesse oli vaprate sõdalaste valve alla tehtud vahva lõkkekoht. Paraku juba üsna ammu, nii et sõjamehed olid üsna ajahamba (ja ilmselt ka mitte just väga viisakate kodanike) poolt puretud. Üks, vaeseke, oli lausa peata jäänud.

Eemal oli veel üks üksik sõdalane - vaenlane, parklavaht?

 Vaatasime murelikult kurjakuulutavaid pilvi, mis meile lähenesid ja kui alla tagasi läksime, hakkaski vihma sadama. Leidsime varju kuuse all ja sabina möödumist oodates rüüpasime kodust kaasa keedetud teed. See oli ikka ütlemata hea idee. Meil oli küll paar võileiba ja muffinit ka kaasas, aga nälg veel ei näpistanud ja jätsime need hiljemaks.

 Selleks ajaks olime tegelikult juba jõudnud ka Kalijärve äärde ja leidnud veelgi jääd - lausa üks varjuline järvesopi kaldaserv oli jääga kaetud (vt pildil ülemine vasak slaid). Järve äärde oli korralik supluskoht tehtud, suvel võib see päris mõnus olla. Mitmeid piknikupinke, rannavolle platsid, kiiged ja muud vahvat. Kutsub kohe uuesti üle vaatama. Tuletage mulle meelde, kui väljas juba palavaks kisub, aga meri veel liiga külm on!

 Eriti palju keelumärke reas:

 Aga kurb oli tõdeda, et inimesed neid lugeda küll ei oska - lõkkejäänuseid leidus kohati peaaegu igal ruutmeetril ja kõige masendavam oli vaadata kõrvalasuvaid kaski, mis elusast peast tohust paljaks kooritud on. No mida need rebijad küll mõtlesid???

 Vahva mustriga kännuvana:

 Ei tea, mis selle õnnetu konnaga juhtus, et ta niimoodi paisununa lõpetama pidi?

 Need konnakesed olid õnneks väga lõbusad ja nautisid teeserva kraavis sulistamist:

Tormimurdu oli palju, kohati oli puul jupp vahelt välja saetud, et suusa- ja matkarajad läbitavad oleks. Siin üks eriti võimas nõlvast alla langenud kuusk. Selle tormi ajal küll seal metsas jalutada poleks tahtnud. Kamandasin mehe ka pildile, et kuuse suurust aimata saaks:

 Siin midagi kaunist Muhedikule:

Ma ise muidugi nautisin ja ahmisin endasse kõike seda kevadist ilu. Ühe roosa sinilille nägin ka ära. Valget ei olnud, ehkki ühed heledamad sinised olid päikese käes juba väga kahvatuks pleekinud. Üritasid vist minu jaoks. ;o)

Esimesed 2 ülaseõit, säravkollased lepiklilled, mõnusalt kirjud kopsurohud, minu jaoks eksootilised katkujuured ja vasakpoolne tundmatu peaks olema püsik-seljarohi (kui Eesti looduse taskuentsüklopeediat uskuda):

 Ja muidugi imelised näsiniined:

 Kui olime 3-kilomeetri ringilt tagasi jõudnud (mis abikaasa mobiili GPS-i järgi ligemale 5-kilomeetriseks kokku sai kõigi me uudistamishaakidega), suundus abikaasa keskusesse puhkama, mina aga tahtsin veel matkata. Vaatasingi, et üks viit näitas Veskijärve matkarajale ja suundusin siis sinna. Rada kerkis üles voore harjale, kust oli tänu varakevadisele ajale võimalik läbi puude mõlemale poole alla vaadata.

 Ja kõik see sinas sinililledest:

 Läksin rahulikult mööda korralikult sissetallatud rada, kui mingi hetk küll üks nõrgem haru paremale järve poole keeras. Aga otse edasi läks tugevam rada ja muidugi valisin selle. Aga võta näpust, üsna varsti jõudis see rada ühe eramaja aia taha välja. Ei läinud sinna kolistama, vaid pöördusin tagasi ja valisin selle paremale suunduva haru. Rada läks täiesti kõrvalt mööda ühest erilisest okaspuust. Kas see võib olla hall nulg? Ainult et metsa sees kasvamisest selline hõredavõitu? Üldpilt sai natuke vilets, sest taha oli jäänud kuusk, aga kergelt nagu koonusja kujuga tundus see hõre võra olevat küll. Okkad olid ühekaupa, lapikud, mõlemalt küljelt sama kergelt sinaka tooniga rohelist värvi ja siledad, umbes 4 cm pikkused:

 Veskijärv:

 Järvele nime andnud, kahjuks lagunev, suur veski:

 Kahjuks oli veskile jõudu andev veelangus peidetud vaateplatvormi alusesse paariruutmeetrisesse auku. Ainult solin, ei midagi ilusat vaadata. Üks põrandaplaat oli küll platvormil puudu, nii et natuke sai ka "juga" piiluda:

 Ring ümber järve läks tagasi alevimajade kõrvalt. Ja seal paisus taasalanud vihm lausa raheks. Veetsin siis pisut aega kuurikatuste serva all ja märkasin järsku, et Jänedal polegi aadressid tänavatega määratud vaid igal kortermajal on oma nimi. Silma hakkasid Täht, Eha, Hämarik ja...mu abikaasa nimi. Mh, mõnel meist lausa oma maja Jänedal. ;o)

Rohkem ma Jänedal ei pildistanudki, ülejäänud aja lihtsalt nautisin puhkust. Mõnus oli. Õhtupoolikul nautisime ürdivanni. Õhtusöök oli Musta Täku Tallis, aga see oli esmaspäevaõhtuselt vaikne ja seda vaikust kasutati ära puitpõrandate poonimiseks. Nii et lauad olid kuhjatud keskmisele kivipõrandale ja keemialõhnad käisid üle pea. Kanafilee oli väga mõnusalt mahlane, aga külm karrine majoneesikaste sinna ahjukartulite ja juurviljavoki kõrvale küll eriti ei sobinud. Magustoit oli lihtne, aga hea. Ja kõhu sai väga kõvasti täis.
Pärast kõksisime mehega veel paar ringi piljardit (kumbki õnneks ei oska). Ja ausalt öelda tegi see kõik mind nii uniseks, et kõik raamatulugemised ja telekavaatamised jäid mul lootusetult pooleli. Hommikul oli tunne, et magaks aina veel, aga õnneks tegi mõnus basseiniga saun olemise erksamaks. Ja sinna otsa veel rikkalik maitsev hommikusöök, mmm, tundsin end kuninga kassina.
Üritaks järgmisel aastal kindlasti selle kõik ka suusailmaga ette võtta. Suvel piisab ehk järve ääres käimisestki, ei pea spasse minema.