Aiauudiseid

Reedel Kadaka juures keraamika järel käies sain suure varanduse - mitu kotti head rammusat mulda ja suure ämbri sõnnikut. Sellega kaasnes muidugi ka paras üleelamine. Puha mu oma lollusest. Et oleks lähem hüva kraami autole laadida, soovitas Kadakas autoga teiseltpool, ülevalt klindiservalt, majale läheneda. Aga hoiatas, et vihmase ilmaga ei tasuks järsust kaldast alla sõita, ei pruugi üles tagasi saada, kui muru märg. Noh, kui me minu paduvihmast puhtaksloputatud aiast koos Futu ja Tiiga sinna jõudsime, oli seal kõik üsna kuiv ja sadu polnud kuskil ähvardamas, seega sõitsin uljalt kaldast alla. Kui keraamika oli üle vaadatud ja vajalik kokku pakitud, ladusin ka mulla ja sõnniku autole. Nii tore. Käisin veel ja kaevasin mõned valge siilikübara tited ka (omale ja Lillekasvatajale) ning...suundusin rahumeeles tuppa kaksikutega aiaajakirju vaatama ja glasuurijate lõpetamist ootama, et saaks koos kohvetada ikka ka. Vahepeal aga ilmus ootamatult ei-tea-kust (eksole, sellisel vihmasel ajal, kus Tallinn lausa uppus) paduvihmahoog. Kuulasin rahulikult vihma trummeldamist katusel ja mõtlesin veel, et hea, et enne muld kaevatud sai, mudaplönni oleks ju palju vastikum kaasa vedada...alles tükk aega hiljem jõudis kohale teadmine, et mu auto jäi ju klindiserva alla kogu selle mullakoormaga. Ohjah! Ega päästa polnud enam midagi ja nii lasime (mina mitte just väga) rahulikult kohvil-koogil hea maitsta. Kuid kui Tii ja Futu lahkusid, ei andnud ärevus mulle enam kuidagi asu ja läksin värisevate kätega katsetama. Esimene katse - sain vast veerand kallakut üles, siis oli kõik. Auto seiskus. Lasin tal vaikselt alla tagasi veereda, ise mõtlesin, et kas üldse proovida uuesti - künnab viimati maa hoopis pudruks. Siiski võtsin pisut kaugemalt hoogu ja proovisin uuesti, üritades trajektoori pisut muuta. Õnnestus saada umbes pool maad üles, aga mitte ligilähedalegi veel. Taas mõttepaus. Kolmas katse viis mind peaaegu üles, aga siiski jäi jupike puudu. Neljandal katsel hoidsin vist küll kogu tee hinge kinni. Vaevaliselt, aga vedas ikka lõpuni üles mu tubli vanake. Oh jummel küll, mu käed värisesid veel tubli pool tundi pärastpoole - eks katsu kogu suguvõsale seletada, et oled kuskil Lahemaa servas lõksus, kui järgmisel hommikul on vaja kindlasti perega startida ammu kokkulepitud pereplaane täitma.
Vot selline kallilt kätte saadud koorem mul. Aga seda oli väga vaja, sest õu oli potsikuid täis, uut maad vaja kaevata, aga siinses liivakruusas ju midagi niisama ei kasva.
Nädalavahetusel ma muidugi istutamiseni ei jõudnud (vt eelmine postitus) ja esmaspäeval ka mitte. Siis oli plaanis linnatuur lastega, et osta kooliasjad, kuni Triinu koolis õpikute järel on, külastada lillefestivali, tuua ära Leiburi poest Saibi loosivõit (ei, kahjuks mitte jalgratas, vaid tootekott) ja külastada Tiid. Plaanis oli ka loomaaed, aga just selleks ajaks saabus Tallinna kohale pikk ja rikkalik vihmasadu, seega jäi sünnipäevalaps kahjuks õnnitlemata. Lillefestival sai küll vaadatud ja Maiasmoka kohvikuski maiustatud. Aga, kuna unustasin oma fotoka koju, jääb seekord pikk lillefestivali postitus ära. Paar päris toredat nüanssi oli seal küll. Minu lemmik oli bussipeatus, ka muusikaaed meeldis. No ja siis nipet-näpet siit-sealt. Igatahes oli seda, nagu alati, põnev vaadata. Ka lapsed tundusid päris huvitatud olevat, kuigi nad muidu mu aedadeskäimistele üsna passiivselt kaasa elavad. Aga veel leidsime me sealt pargist jõusaali ja see meeldis ka meile kõigile. Oma külaski võiks selline olla!
Oih, aga nüüd ma kaldusin pisut oma jutuga rappa. Ühesõnaga, kuna enamuse kohustuslike punktide läbimise järel oli ilm laus-padusajuseks muutunud, loobusime loomaaiast, tegime veel viimased sisseostud ja suundusime Tii värava taha. Ega ma sealgi tegin esmalt kontrollkõne ja siis alles ronisin vihmavarjuga autost välja. Lapsed eelistasid oma nutikatega autosse jääda. Alustuseks kostitas Tii mind põneva sinise tee ja imemaitsva karulauguvõiga sepikuga. Siis aga varustasime end vihmavarjudega ja läksime aiatuurile, ei saa ju muidu, tehku see ilm mis tahes. Algne plaan oli, et vihmaga me midagi kaevama ei hakka, küllap jõuab teine kordki, et piisab vaid liiliasibulatest. A või sa saad...õige pea võis näha vaatepilti kahest hullust ukerdajast, kus üks hoidis kahte vihmavarju ja teine üritas kummargil sinna varju alla ära mahtuda. Kaevasime välja terve kuhja põnevaid tegelasi, no näiteks kaukaasia lumeroosi, roosa malva ja selle kaunitari:

Tittesid ja varempotistatud tegelasi sain ka - naapoli alpikanni, mingi naistepuna, akakapsast, puishortensia. Muidugi liiliasibulaid - Neljandiku Spring Pink sai kaaslasteks veel 2 sorti Tiilt, aga ma ei mäleta küll, mis need olid. Kas ehk üks oli Latvija? Ja peoga paljasjuurseid tammesid sain veel pealekauba. Kindlasti midagi unustasin ka. Igatahes suur-suur tänu taas kord!
Teisipäeval olin siis hakkamist täis, et nüüd hakkan istutama. Aga hommikupoolikul sadas jälle. Pärastlõunal jõudsin maha panna vaid pikalt ootel olnud Muhediku pojengid. Need olid ka mul kõige rohkem südamel - vaja ju augustis maha saada, et jõuaks juurduda. Aga august...saab juba kohe läbi. :o( Noh, nüüd on nad maas ja vast hakkavad end sama hästi tundma, kui see esiplaanil olev möödunudaastane pojeng.

Täna oli märksa parem ilm ja sai üsna pikalt väljas toimetada ja suurema enamuse uusi taimi maha ka.
Naabri-Tiina küsis, kas ma teen oma siilikübaratest omale rohtu. Ei tee. No ei raatsi ma neid ilusaid õisi maha lõigata. Liiati, kui nad on praegusel hetkel peaaegu et ainsad õitsejad mu paraadpeenras. Võib-olla kunagi, kui neid on juba palju-palju...

Tii kurereha Ballerina tõstsin juba möödunud nädalal oma õnnetust kohast paremasse ümber ja selle peale otsustas ta mind kohe ka armsa õiega tänada:

 Tänastest tegemistest suurim oli naabriaia äärse peenra laiendamine. Sinna sai mitu uustulnukat, aga kohad on ka mujalt kolitavatele tegelastele, et saaks jälle mujale uusi, spetsialiseerunumaid, istutusalasid teha. See peenralaiendus sai selline:

Sinna said maha muuhulgas ka Rahmeldaja hostad ja Futu helmikpöörised.
See Rahmeldaja hosta, "June", sai sinna tegelikult juba eelmisel nädalal ja näeb juba praeguseks välja lausa võrratu:

Ka see väike roheline hosta sai sinna möödunud nädalal. Sain ta samuti kokkutulekult, aga ei mäleta, kellelt ega mäleta ka, mis nimi. Kes aitaks?

 Veel paar kolmapäevast pilti.
Kosmosed on täiesti hulluks läinud - selmet õitsemisele pühenduda, on neil peal 1 roosa ja 1 valge õis ja ülejäänu on megasuur roheline põõsas:

 Ma tahtsin õrna hõljuvat õitevälja sinna ju:

 See suvik/toalill, mille tütrelt pulmapäevaks saime, on ka peale põudasid väga naljakaks muutunud:

 Floksid olid täna kuidagi eriliselt värsked ja ilusad:

 See peaks olema šokolaadimünt, aga kindel ma pole, seal peenras on totaalne segapuder:

 No mis mul viga aias kaevata, kui toas on kuduja omast käest võtta:

Järvamaa seenemetsades

Nädalavahetusel tegime taas väikese perereisi. Laupäeval sai Raplas tädil abiks suurpuhastust tegemas käidud ja pärast seda onupoja juurde Järvamaale mindud. Vabandust, Milda, aga ei jagunud ei aega ega ruumi autos, et Su juurest läbi põigata. Kuigi kiusatus oli väga suur, kui Sinu teeotsast mööda vurasime.
Onupoja juurde jõudsime napilt viimasel valgel hetkel, seega õhtul enam muud plaani ei võtnudki, kui vaid mõnusa peolauas istumise. Liiati hakkas mõne aja pärast korralikult ladistama.
Sadas vist öö otsa, aga hommikuks oli õnneks järgi jäänud. Sombune oli veel küll, aga prognoos andis lootust ka pisikesele päikesekiirele.

Aga et koduõuelt eriti muid seeni peale selliste ei leia, varustasime endid kummikute, jopede ja vihmakeepidega ning lõime autodele hääled sisse.

Kuna olime sealkandis ringi vaatamas esimest korda, korraldas pererahvas meile koos seenetuuriga ka korraliku ekskursiooni. Nii oligi esimene peatus Tagametsas skautide püsilaagris.

 Tagametsa jahiloss, mida ka pidudeks välja üüritakse:

Naelteta puitehitised - skautide töö:

 Pisike laululava:

 Saarjõgi:

 Siis tutvusime metsavendade onni ja mälestusmärgiga:

 Leidus juba ka mõningaid seeni. Esialgu küll enamalt jaolt selliseid, mis vaid pildipurki sobisid:

Ümberkukkunud puust oli tüvi ära koristatud, aga oksad kõik jäänud, kuhu kukkusid. Selline vahvalt kolmnurkne oksaplats jäi järgi:

 Täitsa ürgmets kohe:

 Kuid kuna sealt läks läbi Saarjõe õpperada, leidus infotahvleid ka päris keset metsa:

Vot nii ilusaks keeras sombuse hommikuga alanud päev nagu tellimise peale:

 Selliseid suuri pontšakaid ja ussitamata pilvikuid korjasime terve ema suure korvi täis:

Puravikud, tatikad, kukeseened ja limanutid (mida ma algul ekslikult liimikuteks pidasin) said mulle. Ka korralik korvitäis kokku. Paar kibedamat seent oli ka.
Nende harikseentega sai lastele hästi näidata klassikalist seeneringi. Söögiks me neid ei korjanud, ehkki nüüd lugesin, et oleks võinud. Huvitav, kas on mingi vahe ka neil sinepikollastel ja ülalpool olnud kuldkollastel?

Mingid süsimustad seened ka:

Kui korvid ja metsaskondamise isu täis, läksime veel läbi RMK Saeveski metsaonni juurest. Kuna see parajasti hõivatud ei olnud, sai ka sees ringi vaadata. Vahva onn, kus kõik ööbimiseks vajalik olemas oli. Isegi pott pliidil ja üks magamiskott ülakorruse toas lavatsil.

 Iga allkorruse ruum oli erinevast koorimata puidust tehtud. Näiteks söögituba kasest:

 Köök kuusest:

 Teisel korrusel oli kolm nii laia lavatsit:

Ja tähtsad õpetussõnad seinal:

Ilmselt selle põlenud laigu pärast laual:

Onni ees oli üks põnev elukas:

 Veel paar kaunist vaadet Saarjõele tuttuuelt toekalt sillalt:

 Sild on nii uus, et kaldataimestik seal kõrval alles taastumist alustamas:

Selline vahva metsaskäik korraldati meile. Ja, muide, kui olime onupoja juurde tagasi jõudnud, puugid üle lugenud (1 jalutas)  ja lõunalauda istusime, tuli jälle kõva paduvihm. Vahepeal aga mitte piiskagi!
Tagasiteel tormasime veel Lillekasvataja juurest läbi ja imetlesime ta muinasjutulossi. See on reaalis ikka hoopis suurem ja nii võrratu! Ja see Hoganas! Kuule, ma unustasin küsimata, mis põnev ohakalaadne puhmas Sul seal kasvas?